9.september - Tallinna Maraton

Maraton.
Minu neljas.
Kõige aeglasem.
Mõnes mõttes kõige raskem.
Mõnes mõttes kõige kergem.
Ja igas mõttes väga õpetlik.

Kui alustada algusest, siis oli eile õhtul veel väike paanikamoment. Hakkasin asju kokku panema ja mida pole, on võistlustossud. Umbes pooletunnise hädaldamise ja pirisemise järgselt leidsin nad lõpuks üles. Aga ikka väga valest kohast. :)

Täna hommikul koosnes mu soojendus siis starti sibamisest. Kõndides. Ega's end väsitada ei saa. :) Jõudsin ilusti õigel ajal. Nägin nii mõndagi tuttavat ja lõpuks jäime ühega stardikoridoris kokku. Eesmärk võimalikult kaua koos joosta ja teineteist ergutada, et mitte liiga kiirelt alustada. :)

Start! Samm üllatavalt kerge. Aga no alguses on ju alati. Esimene kilomeeter kiirem nagu ikka, kuid 6:17 on siiski tempo, mis on kontrolli all. Edasi muudkui pidurdasime teineteist ja tempo enamasti kuue+ minuti lõpus, paar korda ka seitsmenda minuti alguses. Kui 4:30 grupp möödub, on kiusatus kaasa joosta. Sest natuke ma ju jaksaks. Aga kaine mõistus on mul täna korras. Ma tean, mida ma tegema tulin ja ma ei allu kiusatustele. :) Ergutame vastujooksjaid. Esialgu kõiki, siis hakkame otsima tuttavaid nägusid. Samas on hetketi tunne, et tuuleiilid viivad meie kaasaelamise valesse suunda ja "sihtmärkideni" see ei jõuagi. Samas ei tea ka muidugi - kiired mehed ongi sellised kivistunud näoga sageli ja sealt ei loe ju miskit välja. :P Tobe on see, et tagasipöörde järgselt (elik siis kümnenda kilomeetri paigus) tunnen juba väsimust. Ja mitte mõnusat väsimust, vaid sellist... närivat. Sellist, mis ei tohiks nii vara tulla.

Umbes kusagil Russalka juures jõuab meieni 5:00 grupp. Hetkeks on mul sellest kahju. Samas on Liisiga hea joosta. Jõe tänava otsa juures kiired lehvitused mehele-lastele. Samm kipub raskeks minema ja mis kõige halvem - kopsud kisuvad veidi krampi. No ma arvan, et need peavad kopsud olema, sest nii "üleval" ei tohiks ju midagi muud olla. Ning sellega samaaegselt hakkab joogipunktides tekkima väike probleem - iga amps tahkemat, mida võtan (ja võtta tahaks, sest kuna ma spordijooki endale lubada ei saa ja Värska vett ei pakuta, siis mingit energiat on ju tarvis), tekitab tunde, et mul võib halb hakata. Ja see tunne ei ole hea. Jooksu ajal vähemalt mitte. Paksu Margareetani jõudes lippab meist mööda esimene (vabandage, minu jaoks ei ole selles sõnas halba tooni) neeger. Ja siis ma tean, et igale oma. Lasen viie tunni grupi lahti ja jään neist iga sammuga veidi tahapoole. Tornide väljakule jõudes lippab mööda teise koha omanik. Mina võtan rahulikult. Saan Snikersi (mis on mõnus - üheks ampsuks) ja astun edasi. Astun. Sest joosta ma ei taha. Korraks. Üheks tillukeseks hetkeks mõtlen, et äkki katkestaks. Mul on ees veel 23km ja see on niiiii pikk ma. Aga teadmine, et ma tahan lõppu jõuda. Mälestus sellet, kuidas Meelis Atonen meenutas oma ainukest maratoni katkestamist... Ma ju tahan lõppu jõuda. Ma ju pean lõppu jõudma. Helistan mehele ja ütlen, et ärgu mind väga varakult oodaku. Mina venin. Kaarli kirikule lähenedes lippab mööda ka Viljar Vallimäe. Kaupo Sasminilt pääsen eest ära, kuid kuulen tema finišit.
Pärnu maanteele keerates ma jälle jooksen. Aeglaselt, seda küll, kuid siiski. Sest inimesi on palju (natuke piinlik oleks ju tatsuda) ja kaks-pool minutit on aega poolmaratoni stardini. Väga palju lehvitatakse ja hõigutakse mulle teiselt poolt aeda stardikoridorist. Ja see teeb meele rõõmsaks. Võtan toidupunktist ampsu ja jõuan just Viru ringile, kui antakse stardipauk. Minu üllatuseks kulub tegelikult päris märkimisväärselt aega, enne kui esimesed mehed minuni jõuavad. Aga siis neid muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... Hoian vasakusse teeserva ja Narva maanteel kõnnin. Mõned korrad proovin ka natuke jooksusamme, kuid see pole hea tunne. Sees keerab ja kisub. Taaskohtudes mehe ja lastega teen väikese pausi. Sirutan end natuke. Painutan. Ja suurim õndsus kaasneb sellega, et saan näritud snikersi mehe kätte libistada. Mulle muidu ka ei meeldi jooksu ajal midagi käes hoida, kuid täna oli see viimastel minutitel juba täitsa vägitükk. :P
Veidi enne Russalkat panen endale vööle seotud pika varrukaga jooksupluusi peale. Ja see on õige otsus. Kuna liigun nüüd märgatavalt aeglasemalt, siis on hetketi kohe natuke külmgi. Teisel hetkel, päikeselaiku sattudes on Muidugi palav ka... Joogipunkti järgselt otsustan veidi sörkida jälle. Just on minust möödunud seltskond Soome prouasid, kes poolmaratoni jooksevad ning nende sabas on täitsa mõnus. Natuke nagu tuulevari ja natuke nagu stiimul. Kuigi - esialgne optimistlik mõte oli, et äkki pean nende sabas isegi Pirita sillani vastu, kuid kuulan taas oma kainet mõistust ja umbes kilomeeter hiljem jään uuesti käima. See jääbki vist mu teise ringi kõige pikemaks jooksuotsaks. Merivälja poole minnes teen küll veel aeg-ajalt jooksusamme, kuid mingil hetkel adun, et tempo erinevus kiirkõnniga on marginaalne, kuid enesetunde erinevus (halvema suunas) üsnagi märgatav. Promenaadi lõpus "lendab" vastu poolmaratoni liider. Meriväljal, täpselt seal, kus rada minekul ja tulekul uuesti kokku saab, keerab välja Ragnar. Ka temalt paar julgustavat sõna. Oi kui hea see on.
Peale pööramiskohta jõuab mulle järgi Rein Pärn. Paar-kolm kilomeetrit liigume vanameistriga samas rütmis. Pirita rannahoone läheduses vahetame ka mõned laused. Mees teab, mis räägib! Ja siis läheb temagi.

Olen üle saanud mind vahepeal vallanud "luuseritundest". Ma olen tagasiteel. Ja ma tean, et jõuan lõppu, vahet pole, mis ajaga. Ma liigun.

Kümne kilomeetri keeramispunkti jõudsin üheaegselt politseiautoga. Mootorrattad koos liidriga tulid paarsada meetrit hiljem. Ja siis nad tulid. Esialgu vähem, aga järjest tihedamalt. Ja oma üllatuseks avastasin, et kui joosta selles massis endiselt ei tahaks ja on ebameeldiv (eks ma ju ikka mõnes kohas tegin ikka ja jälle paar jooksusammu ka vahelduseks ja kontrolliks), siis kiirelt kõndides oli seal summas täiesti võimalik olla. Ilmselt mõtles möödujatest mõnigi vihaga, et "mis see jobu koperdab siin". Aga kui aus olla, siis mind jättis täiesti külmaks. Ja isegi küünarnukiga sain möödujatelt vaid paar korda ning valdav enamus neist kordadest olid kindlasti kogemata. Ühes ei ole ma päris kindel. :P

Mingil hetkel möödub vennas, tunneb mu ära, ütleb "tsau", jälle tuju rõõmsam. Viimane kallistus mehe-lastega. Lõpuni on veel neli kilomeetrit. Umbes nelikümmend minutit. Nibin nabin vähem. Väga positiivne see mõte ei olnud, aga no mis sa teed, eksole.
Nendes viimastes joogipunktides (Russalka ja Mere puiestee) ma enam ei söö. Pole mõtet, kui halb hakkab. Võtan oma veetassi ja jalutan edasi. Vanalinnas lippab mööda SIS'i meeskond. Ain-Alar ergutab. Sammule see ei mõju, küll aga enesetundele ja naeratusele. Kui mererannas rühkisin vahepeal vastu päikest ja tuult pea rinnal nagu võitlushärjal, siis nüüd on jälle nina püsti ja kui kellegagi silmkontakti saavutan, siis kipub naeratus suule. Šnelli parki sisenedes saan sõbraliku müksu ka möödajooksvalt Maarilt. Täiesti üllatav, kuidas sellised asjad teevad tuju heaks. :)
Snikersi tüdrukute juures olen nahhaalne - küsin, kas maratonikõndijale äkki kusagil veel mõni šokolaad leiduks... Vastu kuulen: "Loomulikult! Kas üks või kaks?". :) Võtan ühe, pistan taskusse ja unistan lõppujõudmisest. Sest siis saab nosida.

Toompuiesteel hakkan taas jooksusamme sättima. Algul kümmekond ja kõnd. Jälle kümmekond ja kõnd. Aga kui kiriku juurde trollipeatusesse jõudes sätin end režiimile "nüüd ma jooksen lõppu". Ja jooksengi. Aeglaselt, kuid jooksusammul. Finišis ma spurti ei tee ning medalijagajaid ka ei märka. Lõpuaeg on 5:40 ja paarkümmend sekundit.

Ma olen NIIIII rahul!

Medali saan ka hiljem kätte (kui mees poleks küsinud, ma ei tea, kas see oleks meeldegi tulnud).
Maratonialas on päris vähe inimesi. Aimata on, et söögilaual on kiiremini saabujatele suurem valik olnud, kuid ikkagi on veel väga rikkalikult kõike. Närin saiakest ja paellat ja jogurtit ja... Muustikajogurt teeb kõhule head. Taaskord kinnitust leidnud fakt! :)


Nüüd, peaaegu kaheksa tundi hiljem on hea meel tõdeda, et vasak jalg on põlvest veidike valus, kuid kangust ei ole ning trepist saan käidud küll.
Kiiremini jooksen ma jälle kunagi edaspidi.

http://connect.garmin.com/activity/220754706

8.september - Lastejooksud

Ma ei ole vahepeal täiesti lootusetu olnud. Ainult natuke. Mis tähendab seda, et ma olen kaks... ei! kolm korda jooksmas käinud. Jooksud on arvutisse tõmbamata, seepärast linke pole, kuid lühidalt kokku võttes: tempo on aeglane. Sellise tempoga oleks normaalne väsimust tundma hakata umbes kahekümne viiendal kilomeetril. Mitte kolmandal. Nagu mina praegu. :P Aga vähemalt ma ei vihka end joostes. :)

Viimane sibamine oli kolmapäeval. Töölt koju jõudes dressid selga ja lipates Vabaduse väljakule oma stardimaterjalide järele. Natuke enne sulgemist olin siis kohal ja saingi oma varanduse kätte. On särk (kena, kuid mulle meeldis vana kujundus rohkem). On number. On kott. Kõik mida tarvis. Ja kott näpuotsas siis jooksuga koju tagasi, et perele õhtusöök valmis saada ennem, kui suslikutel voodisseronimise aeg tuleb.

Täna osalesime lastejooksudel. Kõigepealt ootamine. Siis sibas poja ja natukese aja pärast olime meie plikaga stardijoonel. Ja jõudsime lõpuni ka. :) Kummikommide kott oli igatahes varsti peale koju tagasijõudmist tühi.
Tegelikult oli mul stardinumber isegi seljakotis kaasas, et Vapianost läbi astuda, aga... Telefoni teel öeldi, et rahvast on palju, ettetellimusi ei võeta ja ooteaeg on umbes 20-30 minutit. Nii et me läksime parem koju.


Eile, kui hakkasin töölt koju tulema, küsis töökaaslane, et: "Noh, kas oled valmis?". Ja - nii üllatav kui se ka ei ole - veidikese mõtlemise peale pidin tunnistama, et olen jah valmis. Olen rohkem valmis ja rahulikum, kui ühelgi eelmisel korral. Ma tean, et ma ei lähe tulemust jooksma. Mul ei ole seekord rajal mitte ühtegi omaenese mänguvõistlust (et ega esimesed mulle ringiga pähe ei tee... või et millal esimesed 21km jooksjad mulle järele jõuavad... või et kas saan lõppu enne, kui 10km mass mulle selga lendab...). Homme olen ainult mina. Ja ma olen selleks valmis. Ja see on hea tunne, vormitusest hoolimata!