Monday, September 19, 2016

17.september - Ultima Thule maraton

Kohe alguses tuleb tunnistada, et ehin end võõraste sulgedega, sest tegelikult ma maratoni ikkagi ei jooksnud.

Algame sellest, kuidas kesknädalal vennas mainis, et "kui me nagunii Saares oleme, siis võiks ju maratonile ka minna". Ettepanek omamoodi natuke ahvatlev - ikkagi esimene maraton Saaremaal... Aga no olge nüüd! Ma mõned päevad tagasi alles vegeteerisin rajal eksole...

Reede õhtul kohale jõudes küsis vennas sedasama. Ja minul ajunurgas susises ja krõbises. Sest... ikkagi Saaremaa esimene maraton... Ja medal oli niiii imeilus....

Aga mees ja kaine mõistus koputasid südamele ning mõistusele ning ma ikkagi ütlesin "ei". Kuigi poolmaratoni präast oli kohe päris kurb meel...

Kuid leppisime kokku, et kuna ma nagunii plaanisin väikese jooksuotsa teha, siis sõidame mehega hiljem järgi ja ma jooksen veidi vennaga koos. Tehtud-mõeldud. Plaan sündis selle valgel, et kodulehel oli "siit näete tulemusi reaalajas" link. Aga hiljem selgus, et ma ei näe sealt mitte reaalajas, kuidas ja kui kaugel keegi jookseb, vaid hoopistükkis lõpetajate aegu. Millest pole midagi kasu, kui üritad kedagi rajal üles leida...
Vennanaine leidis veel ühe "online jälgimissüsteemi", kuid selle toimimiseks oleks vennas enne jooksu pidanud mingi äpi alla laadima ja telefoni kaasa vedama ja... Ühesõnaga - liig hilja leitud lahendus ei toiminud samuti. 

Umbes kolm tundi peale starti jõudsime linna. Ajasin näpuga jooksuraja plaanil järge, Kudjape ringil küsisime turvamehelt, et ega ta mu vennast näinud ei ole (Saaremaa värk - me ju tunneme üksteist :)) ning siis valisime koha välja ja ma hakkasin vasturingi jooksma - ise pidasin plaani, et järgmiselt vastutulijalt küsin, mitu kilomeetrit tal joostud on. :) Aga järgmine vastutulija oligi vennas. Nii et ots ringi ja üheskoos juba rada pidi õigetpidi edasi. Üsna varsti paistis 30km märk.

Ilm oli soe, vennasel Tallinn jalgades ja päike irvitas taevas... Aga meil oli täitsa tore. No vähemasti minul. 
Roomassaare otsas ringi tehes olime me tõesti maailma äärel. Vaikus, päike, kõrkjad, kruusarada... Ja need lõhnad, need lõhnad. Saaremaa on ikka täiega suurepärane!

Lõpus hakkas põlv märku andma, et maratonist ei ole veel nädalatki mõõdas, kuid üldkokkuvõttes oli enesetunne suurepärane. 40km sildi juures jätsin venna uuesti üksi sibama (ja ta pani sealt lõpuni minnes ikka hullu) ning oligi mu jooks joostud.

Aga nüüd on dilemma - Tallinnas olen ma igal aastal jooksnud. Ja kui Ultima Thule on vaid nädal hiljem, siis on seda minu jaoks palju... Aga ma tahan järgmisel aastal seda maratoni joosta!

Sunday, September 11, 2016

Tallinna maraton 2016

Et siis, mida öelda...

Taaskord nullseisust. Taaskord tugeva külmetusega.
Laupäeval käisime Mõmmijooksudel ning elasime kaasa 10km jooksjatele. Kaotasin üsna palju oma häälepaelte elastsusest. :)

Pühapäeval ei ärganud eesrindlase kombel viie ajal. Äratus oli kolmveerand seitse. Mina panin asju kokku, mees tegi putru. Nosisime kõik koos ja kaheksa paiku minek terve perega. Kohal umbes pool üheksa. Kuid kuna hommik oli suht soe ja pere plaanis päeva raja ääres veeta, siis polnud mul pakihoidu tarvis minna ning peale kuningliku ruumi külastust jäi aega veel ülegi.

Stardikordoris sättisin end serva peale, et mitte väga rahvale ette jääda. Vennas oli esialgu natuke minuga koos, kuid kuna meil olid seekord väga erinevad võimed, siis läks ta oma teed ja mina tiksusin edasi. Tuttavaid ei näinud. Ok, tempojänkud, aga mitte ühtegi "lihtrahva" hulka kuuluvat tuttavat. Ja ometigi pidi neid olema ja üksjagu. Inimesed muudkui möödusid. Ja minul oli teadmine, et tempo on ikka veel kiirem kui peaks (või noh - kui hetkevormitust arvestades normaalne oleks). Esimesed kümme kilomeetrit ülitugev aeg. Ja mööda on läinud ainult 4:15 ning 4:30 jänkud. Ja ma ometi üritasin kogu aeg aeglustada...
Viisteist kilomeetrit - väga hästi läheb! Lõpuks on möödunud ka 4:45 grupp.
Ja kuueteistkümnes kilomeeter, mis tõi kaasa "tönks" tunde põlves. Kergemini, kui Laulasmaal, kuid ikkagi. Ma ei hakka kangelast mängima ja võtan kohe järgmises joogipunktis tableti sisse, kuid paha on juba sündinud. Kilomeetriajad kukuvad momentaalselt. Lisaks hajub sudu ning rõõmus sügispäike hakkab piiluma. Rõõmus ja... soe... Ning minul ei ole enam hea olla. Pea hakkab veidi ringi käima. Nosin küll joogipunktides veele lisaks rosinaid, aga ikkagi. Russalka juurest kesklinna (ning veidi ka Pärnu maanteel seda nõmedat tõusu võttes) tegelen mõttega, et "ma ei hakka esimesel ringil käima" ning "mis peaks olema see üks põhjus, miks mitte katkestada"... Veidi enne teise ringi algust ma tean, miks - poolmaratoni aeg on laias laastus sama, mis ikka. Mis tähendab, et mul on veel neli ja pool tundi aega, enne kui finiš suletakse. Mul on aega, mul ei ole ühtki põhjust katkestamiseks...
Esikoht lippas mu'st mööda Viru ringil - jagasime üheskoos ergutustüdrukute spaleeri-ruumi. Siis veel kaks tumedat meest ning üks või kaks "meie meest" ja oligi kõik. Mõtlen omaette ketserlikult, et tipud on kah täna kuidagi aeglased...

Teisele ringile.
Pean ütlema, et teistpidi keeratud ring on huvitav ja omamoodi vahva, kuid minu arvates ebaõnnestunud. Ja kindlasti kõvasti raskem. Aga midagi teha ei ole. Nii ta on ja tuleb liikuda.
Tuukri tänava alguses saan mehelt "oma" spordijoogi pudeli ning sealsamas möödub ka viie tunni grupp. Ivar noomib, et kiirustasin liigselt alguses. Tal on õigus ja tal ei ole ka õigus. Ma ei usu, et oleksin teise ringi vastu pidanud ja paremini suutnud, kui oleksin esimese aeglasemalt teinud... Samas oleksin ma võib-olla veidi kaugemale jõudnud koos nendega enne ärakukkumist... Mine võta kinni. Aga arvestades fakti, et ma ei ole grupis jooksjat sorti, siis... Igatahes läks ka viie tunni grupp ja mina vaikselt (veeel aeglasemalt) oma rada järgi.
Sprtlandi fotograafi jaoks olen ma järelejõudnud poolmaratoni meeste vahel absoluutselt ebahuvitav ja segav element.
Pirita tee bussipeatuses jõuab järgi töökaaslane. Ta hilines starti ja on omaette lipates mulle 40min tagasi teinud. Vahetame kaks sõna ning ta lippab edasi.
Meriväljalt tagasikeeramisele lähenedes jään natuke kõndima. Minu läheduses on juba pikka aega kõndinud üks neiu, kes tegi jalale liiga. Tema kõnd võrdub minu sõrkimine. Kui kõnnin jään ta'st maha, kui siban, jõuan jälle lähemale. Tagasiteel hakkab ka tema taas jooksusamme sisse tegema ning vahepeal on meil pikem vahe, siis taas lühem...
Ma kõnnin üksjagu, aga enesetunne on parem, kui vahepeal. Ja arvutades tekib arusaam, et üsna suur on tõenäosus, et ma jõuan lõppu enne, kui kell saab 5:30 stardist. Tuju paraneb veelgi. Ja jooksuotsad tigutempos pikenevad veelgi.

Lõppu jõuda oli tore!
Ja mul ei ole tunnet, et "mitte kunagi enam". Vastupidi - taastus mu tahe joosta. Ma lihtsalt peaksin (võib-olla?) selle nimel siiski veidi rohkem tööd tegema... :)

Friday, September 9, 2016

09.september - Nike Noortejooks

Alustama peaksin sellest, et maratoni nädalavahetusele lähenesin väga vastuoluliste tunnetega.

Peale Laulasmaad tõmbasin koos lastega dressid selga saaremaal 23.juunil. KÕigepealt tirtsuga ringike, siis pojaga ringike ja siis üksi ka veel väike ringike. Oli tore ja täitsa mõnus.

Ja siis... said meist uue korteri omanikud ja tuli remont... Puhkuse veetsid lapsed Saaremaal vanaema-vanaisa juures ja meie mehega keskmiselt 8-23 aga vahel ka varem või hiljem uues kodus toimetades.
Juuli lõpus käisime põnne tagasi Tallinna toomas ja siis õnnestus 29. juulil taas kord dressid selga saada ning väike ringike teha. 6,9km, 46 minutit. Ja ma olin niiii surnud...

Nii et jah - maratoninädalavahetusele vastu veidrate emotsioonidega vormitus seisus.

Millalgi panin end põnnidega kirja Nike Noortejooksule. Nemad küll nooremad plaanitust ja mina vanem, kuid öeldi, et kui laps jaksab, siis võib ning mina võin saatjana kaasas ka olla (olles varasematel aastatel seal tuttavaid "endast vanemaid" jooksmas näinud, ei tundnud ma ka väga süümekaid sellega seoses).

Nädala algul jäin haigeks ja kesknädalal kandus tõbi üle ka pojale. Seega starti jõudsime me tirtsuga kahekesi. Oi ta oli elevil ja pabinas. Ametlik särk (naiste XS kui väikseim võimalik variant) lehvis nagu kleidike. Protokolle sirvides tundub, et ta oli noorim osaleja.

Start lükkus veidi edasi (mis oli meie jaoks hea, kuna mees pojaga jäid kaasa elama tulles rongist maha). Aga viimaks siiski. 10-9-8-7-6-5-4-3-2-1 ja Start.

Sibasime käsikäes ja olime kokku leppinud, et jookseme aeglaselt ning sellest ei ole hullu, kui meist mööda minnakse. Kuigi olime end stardis alguses üsna taha sättinud, oli möödujaid esialgu ikka palju-palju. Aga edenesime vaikselt. Mina õpetasin tirtsukest ja julgustasin ning tema muudkui sibas. korra tekkis küsimus, et "pistab, äkki kõnniks", aga siis võtsime hoogu maha, õpetasin, kuidas hingata ja sibasime edasi. Käima ei jäänud, ikka jooksusammul.

Ja mingil hetkel hakkasime nägema palju suuremaid, kes kõndisid. Ja see tegi tirtsu meele heaks, et tema jaksab sibada.

Kui finišikaar paistma hakkas, ütles ta, et "lõpus võib ju kiiremini ka" ja siis ühel hetkel lasi ta mu käest lahti ja tormas!

Ametlikult siis 4,6km ja 38 minutit, 2,4 sekundit.
Ilus suur medal kaelas ja joogipudeli üle üüberõnnelik. :)