Tallinna maraton 2016

Et siis, mida öelda...

Taaskord nullseisust. Taaskord tugeva külmetusega.
Laupäeval käisime Mõmmijooksudel ning elasime kaasa 10km jooksjatele. Kaotasin üsna palju oma häälepaelte elastsusest. :)

Pühapäeval ei ärganud eesrindlase kombel viie ajal. Äratus oli kolmveerand seitse. Mina panin asju kokku, mees tegi putru. Nosisime kõik koos ja kaheksa paiku minek terve perega. Kohal umbes pool üheksa. Kuid kuna hommik oli suht soe ja pere plaanis päeva raja ääres veeta, siis polnud mul pakihoidu tarvis minna ning peale kuningliku ruumi külastust jäi aega veel ülegi.

Stardikordoris sättisin end serva peale, et mitte väga rahvale ette jääda. Vennas oli esialgu natuke minuga koos, kuid kuna meil olid seekord väga erinevad võimed, siis läks ta oma teed ja mina tiksusin edasi. Tuttavaid ei näinud. Ok, tempojänkud, aga mitte ühtegi "lihtrahva" hulka kuuluvat tuttavat. Ja ometigi pidi neid olema ja üksjagu. Inimesed muudkui möödusid. Ja minul oli teadmine, et tempo on ikka veel kiirem kui peaks (või noh - kui hetkevormitust arvestades normaalne oleks). Esimesed kümme kilomeetrit ülitugev aeg. Ja mööda on läinud ainult 4:15 ning 4:30 jänkud. Ja ma ometi üritasin kogu aeg aeglustada...
Viisteist kilomeetrit - väga hästi läheb! Lõpuks on möödunud ka 4:45 grupp.
Ja kuueteistkümnes kilomeeter, mis tõi kaasa "tönks" tunde põlves. Kergemini, kui Laulasmaal, kuid ikkagi. Ma ei hakka kangelast mängima ja võtan kohe järgmises joogipunktis tableti sisse, kuid paha on juba sündinud. Kilomeetriajad kukuvad momentaalselt. Lisaks hajub sudu ning rõõmus sügispäike hakkab piiluma. Rõõmus ja... soe... Ning minul ei ole enam hea olla. Pea hakkab veidi ringi käima. Nosin küll joogipunktides veele lisaks rosinaid, aga ikkagi. Russalka juurest kesklinna (ning veidi ka Pärnu maanteel seda nõmedat tõusu võttes) tegelen mõttega, et "ma ei hakka esimesel ringil käima" ning "mis peaks olema see üks põhjus, miks mitte katkestada"... Veidi enne teise ringi algust ma tean, miks - poolmaratoni aeg on laias laastus sama, mis ikka. Mis tähendab, et mul on veel neli ja pool tundi aega, enne kui finiš suletakse. Mul on aega, mul ei ole ühtki põhjust katkestamiseks...
Esikoht lippas mu'st mööda Viru ringil - jagasime üheskoos ergutustüdrukute spaleeri-ruumi. Siis veel kaks tumedat meest ning üks või kaks "meie meest" ja oligi kõik. Mõtlen omaette ketserlikult, et tipud on kah täna kuidagi aeglased...

Teisele ringile.
Pean ütlema, et teistpidi keeratud ring on huvitav ja omamoodi vahva, kuid minu arvates ebaõnnestunud. Ja kindlasti kõvasti raskem. Aga midagi teha ei ole. Nii ta on ja tuleb liikuda.
Tuukri tänava alguses saan mehelt "oma" spordijoogi pudeli ning sealsamas möödub ka viie tunni grupp. Ivar noomib, et kiirustasin liigselt alguses. Tal on õigus ja tal ei ole ka õigus. Ma ei usu, et oleksin teise ringi vastu pidanud ja paremini suutnud, kui oleksin esimese aeglasemalt teinud... Samas oleksin ma võib-olla veidi kaugemale jõudnud koos nendega enne ärakukkumist... Mine võta kinni. Aga arvestades fakti, et ma ei ole grupis jooksjat sorti, siis... Igatahes läks ka viie tunni grupp ja mina vaikselt (veeel aeglasemalt) oma rada järgi.
Sprtlandi fotograafi jaoks olen ma järelejõudnud poolmaratoni meeste vahel absoluutselt ebahuvitav ja segav element.
Pirita tee bussipeatuses jõuab järgi töökaaslane. Ta hilines starti ja on omaette lipates mulle 40min tagasi teinud. Vahetame kaks sõna ning ta lippab edasi.
Meriväljalt tagasikeeramisele lähenedes jään natuke kõndima. Minu läheduses on juba pikka aega kõndinud üks neiu, kes tegi jalale liiga. Tema kõnd võrdub minu sõrkimine. Kui kõnnin jään ta'st maha, kui siban, jõuan jälle lähemale. Tagasiteel hakkab ka tema taas jooksusamme sisse tegema ning vahepeal on meil pikem vahe, siis taas lühem...
Ma kõnnin üksjagu, aga enesetunne on parem, kui vahepeal. Ja arvutades tekib arusaam, et üsna suur on tõenäosus, et ma jõuan lõppu enne, kui kell saab 5:30 stardist. Tuju paraneb veelgi. Ja jooksuotsad tigutempos pikenevad veelgi.

Lõppu jõuda oli tore!
Ja mul ei ole tunnet, et "mitte kunagi enam". Vastupidi - taastus mu tahe joosta. Ma lihtsalt peaksin (võib-olla?) selle nimel siiski veidi rohkem tööd tegema... :)