Peale Laulasmaad tõmbasin koos lastega dressid selga saaremaal 23.juunil. KÕigepealt tirtsuga ringike, siis pojaga ringike ja siis üksi ka veel väike ringike. Oli tore ja täitsa mõnus.
Ja siis... said meist uue korteri omanikud ja tuli remont... Puhkuse veetsid lapsed Saaremaal vanaema-vanaisa juures ja meie mehega keskmiselt 8-23 aga vahel ka varem või hiljem uues kodus toimetades.
Juuli lõpus käisime põnne tagasi Tallinna toomas ja siis õnnestus 29. juulil taas kord dressid selga saada ning väike ringike teha. 6,9km, 46 minutit. Ja ma olin niiii surnud...
Nii et jah - maratoninädalavahetusele vastu veidrate emotsioonidega vormitus seisus.
Millalgi panin end põnnidega kirja Nike Noortejooksule. Nemad küll nooremad plaanitust ja mina vanem, kuid öeldi, et kui laps jaksab, siis võib ning mina võin saatjana kaasas ka olla (olles varasematel aastatel seal tuttavaid "endast vanemaid" jooksmas näinud, ei tundnud ma ka väga süümekaid sellega seoses).
Nädala algul jäin haigeks ja kesknädalal kandus tõbi üle ka pojale. Seega starti jõudsime me tirtsuga kahekesi. Oi ta oli elevil ja pabinas. Ametlik särk (naiste XS kui väikseim võimalik variant) lehvis nagu kleidike. Protokolle sirvides tundub, et ta oli noorim osaleja.
Start lükkus veidi edasi (mis oli meie jaoks hea, kuna mees pojaga jäid kaasa elama tulles rongist maha). Aga viimaks siiski. 10-9-8-7-6-5-4-3-2-1 ja Start.
Sibasime käsikäes ja olime kokku leppinud, et jookseme aeglaselt ning sellest ei ole hullu, kui meist mööda minnakse. Kuigi olime end stardis alguses üsna taha sättinud, oli möödujaid esialgu ikka palju-palju. Aga edenesime vaikselt. Mina õpetasin tirtsukest ja julgustasin ning tema muudkui sibas. korra tekkis küsimus, et "pistab, äkki kõnniks", aga siis võtsime hoogu maha, õpetasin, kuidas hingata ja sibasime edasi. Käima ei jäänud, ikka jooksusammul.
Ja mingil hetkel hakkasime nägema palju suuremaid, kes kõndisid. Ja see tegi tirtsu meele heaks, et tema jaksab sibada.
Kui finišikaar paistma hakkas, ütles ta, et "lõpus võib ju kiiremini ka" ja siis ühel hetkel lasi ta mu käest lahti ja tormas!
Ilus suur medal kaelas ja joogipudeli üle üüberõnnelik. :)
No comments:
Post a Comment