Tundub, et selle blogiga on hetkel asjad ühelpool ja sissekandeid lähiajal vähemalt rohkem ei tule.
Aitäh teile, kes te minuga olite.
Thursday, October 23, 2014
Sunday, September 14, 2014
14.september - SEB Tallinna Maraton 2014
Meenutused. See oli see, mis selleaastast maratoni ilmselt kõige paremini iseloomustab. Meenutused.
Alustades algusest, siis mingit pabinat või suurt ootust ei olnud. Eile käisid põnnid Mesikäpa lastejooksudel ning õhtul sai kiirelt veel riided hunnikusse sätitud, mis hommikul selga panna. Olgu kiidetud FB - sealt Marguse pilti nähes tuli meelde, et kella võiks ju ka kaasa võtta. :) Vaatasime veel ilmateadet - hommikul 7 kraadi. Mina veel seletan mehele, et terve eelmise nädala on pool seitse ärgates ikkagi mingi 12-14 kraadi olnud. Ja lubatakse ju suht samasugust ilusat ilma...
Hommikul äratus. Akna taga on 7 kraadi... Pisike puder (oi ma ei ole varase hommiku hommikusöögi inimene ja tegelikult mitte siiski ka hommikupudru inimene, aga alla ma selle portsu surusin). Algul oli mehel mõte, et nad põnnidega tulevad mind saatma, aga kell tiksus kuidagi kiirelt ning ma siiski asusin üksi teele. Rahandusministeeriumist alates jälle oli lakkamatu siniste kottide vool kesklinna poole.
Viskan Jope kotti ja vihmakeebi jaheduse kaitseks selga. Veidi naljakas küll välja näeb, aga minusuguseid on veelgi. Ning siis juba treppide juurde venna ja õepojaga kokku saama. Vennaraasul esimene maraton. Süda veidi valutab ka - mina teda agiteerisin. Kui miskit nässu läheb, saan emmelt riielda. :P Plaan koos joosta. Õepojal märgatavalt suuremad (loe: kiiremad plaanid). Leiame oma koha. Selja taha sätib end Alvin. Tahaks uurida, et kuhu jäid koopaoravad? Aga hoian korraks siiski oma suure suu kinni.
Algus tavapärane. Esimesed paarkümmend sekundit on tempo mõistlik (sest kõik kõnnivad) ning siis hakkame me jooksma. Esimesed kilomeetrid veidi kiiremad, kuid enesetunne mõnus ja jõuga tagasi ei hoia. Seejärel juba sellises tempos, nagu plaanitud.
Pikalt midagi rääkida nagu polegi. Joon vett, nosin igas peatuses paar rosinat ja läheb hästi. Pirita teel hõiskavad-lehvitavad Mees ja lapsed. Starti jäid nad hiljaks, kuid sõitsid bussiga ette lehvitama. :) Meriväljal teeb vennas boksipeatuse. Saan tema vöö pihku ja siban vaikselt edasi. Kaamerasse jäängi vööd sikutades. :D Ülteme nii, et vennas jõuab mulle järgi veidi hiljem, kui ma avasin. Kuid ikkagi tekib taas pabin, et äkki see sprint nii algul oli ikka liig... Kümne kilomeetri peal on enesetunne veel mõnus. Loomulikult olen veidi vässa, aga see on selline mõnus väsimus. Mingil hetkel laseme mööda Ivo, kes veab 4:45 gruppi. Me ei ole siin täna selleks, et nendega kaasa minna. Pole ju mõtet end tappa. Kuigi veidi kahju on. Smas muidugi - ma ei ole grupijooksjat sorti. Kogu aeg on tunne, et ma põrkun kellegagi või astun kellelegi kannale.
Neljateistkümnendal kilomeetril jagab keegi meie selja taga tarkus, et "näedsa, juba kolmandik joostud". Ei ole päris kindel, kas me kumbki selle info üle just rõõmsad olime. :P Promendaadil pakutakse võimalust süüa oma elu kõige maitsvam kilu. Kasutan võimalust (kuigi autor soovitab ennem kolm korda järele mõelda). Mmmmmm.... Väga mõnus. Kesklinn tervitab meid. Oleme kohal kiiremini, kui arvasime. Sillast saame üle. Võitja silkab meist mööda Shnelli pargis, kuid teise koha omanik meie skalpe ei võtagi.
Kaarli kiriku tõus on "järsk" nagu ikka, kuid rõõmu toob teadmine, et kohe-kohe oleme kohal ja saame teisele ringile. Poolmaratoni jooksjad ergutavad ja plaksutavad. Jällegi - tore ka ja... natuke nagu piinlik ka. Sest tempo on ju aeglane.
Mingil hetkel ütleb vennas, et ta kõnnib natuke. Ja siis kujuneb meil välja rütm - kui tema kõnnib, siis mina lasen sammu aeglasemaks ja siis ta jälle võtab mulle järgi. Minu arvates surmav kombo (tema esitluses), aga kui talle sobib... Mulle sobib ka. Russalka juures on väike-väike kiusatus ka kõndima jääda, aga mõtlen, et äkki suudan ikka Pirita sillani. Et kui sealt mööda saan, siis olen jooksnud maratoni sees pikima otsa enne kõndimist. Silla juures on aga jällegi juba palju parem. Poolmaratoni ülikiired on asendunud normaaltempos jooksjatega ning kui Meriväljalt tagasi keerame, on meie ümber jooksjad, kes on veel vaid veidi kiiremad kui meie. Ja ma ikka veel jooksen. Hakkab tekkima unistus, et... Äkki... äkki ma jaksan lõpuks joostes... Vennas ei jaga optimismi, aga minu arvates oleme me väga tublid olnud.
Jõe tänava ristile jõudes on taas kallikesed tee ääres. Tirts ja poja jooksevad minuga kaasa. Neljane plika suudab oma samme täpselt sinna sättida, kuhu plaanin järgmiseks astuda. :)
Shnelli pargis tahaks Sportlandi kingitust, aga kui sind on ikka kämbuks loodud, siis ei ole mõtet kahemeetristele riputatud üllatuskotikeste poole hüplema hakata. Minu suurim pettumus päevast - kus on Shnelli pargis olnud Snikersi jagajad? Tõesõna - tõsine-tõsine pettumus. Aga lõpuni on veel vaid umbes kilomeeter. Ja me sibame. Endiselt aeglaselt, kuid samas umbes pool minutit kilomeetri kohta kiiremini, kui eelmisel kilomeetril. Möödub kümne kilomeetri võitja. Ja veel kümmekond mööduvad. Aga rohkem mitte, sest siis oleme me kohal. Lõpusiregele keerates ütlen vennale, et kui tahad, siis mine. Ja ta läheb. :) Proovin ka ise sammu kiirendada. Veidike see ka õnnestub. Ning me oleme lõpus!
Terve jooksu aja meenutasin ma eelnevaid jookse:
mis oli aastal 2010, kui olin siin esmakordselt;
mis oli aastal 2011, kui olin parimas vormis;
mis ja kuidas toimus 2012, kui tegin oma elu raskeimat jooksu.
Ma ei olnud täna kiire.
Aga ma olen mega rahul.
Tõsi - suures plaanis vaadates ei sarnanenud see ilmselt väga jooksule, mida ma tegin. Aga minu mõistes tegin ma terve tee jooksusammu (välja arvatud joogipunktid teisel ringil). Ja ma olen esmakordselt läbinud maratoni kõndima hakkamata.
Ning kuigi kogu jooksu keskmine tempo on aeglane, ei ole ma kunagi varem läbinud maratoni üldiselt nii stabiilse tempoga.
Kella panin üllatavalt vara kinni. Vist ainult paariminutilise hilinemisega. Siis, kui oli selgunud, et soojenduskilesid loomulikult nii taha otsa enam ei jagunud. Kuid õnneks oli vennanaine hommikul alles hoidnud mu vihmakeebi ja see sobib suurepäraselt. Tirtsuke oli lilli korjanud ja surus mulle pihku ristikuõite-nutsu. Olen vist ainus, kes maratoni lõpusirgel lilli sai. :)
Ja mis kõige vahvam - mu pahkluu pidas vastu. Andis tunda ja oli õrn, aga ei hakanud hullusti valutama ega midagi.
Järgmine aasta jälle.
Alustades algusest, siis mingit pabinat või suurt ootust ei olnud. Eile käisid põnnid Mesikäpa lastejooksudel ning õhtul sai kiirelt veel riided hunnikusse sätitud, mis hommikul selga panna. Olgu kiidetud FB - sealt Marguse pilti nähes tuli meelde, et kella võiks ju ka kaasa võtta. :) Vaatasime veel ilmateadet - hommikul 7 kraadi. Mina veel seletan mehele, et terve eelmise nädala on pool seitse ärgates ikkagi mingi 12-14 kraadi olnud. Ja lubatakse ju suht samasugust ilusat ilma...
Hommikul äratus. Akna taga on 7 kraadi... Pisike puder (oi ma ei ole varase hommiku hommikusöögi inimene ja tegelikult mitte siiski ka hommikupudru inimene, aga alla ma selle portsu surusin). Algul oli mehel mõte, et nad põnnidega tulevad mind saatma, aga kell tiksus kuidagi kiirelt ning ma siiski asusin üksi teele. Rahandusministeeriumist alates jälle oli lakkamatu siniste kottide vool kesklinna poole.
Viskan Jope kotti ja vihmakeebi jaheduse kaitseks selga. Veidi naljakas küll välja näeb, aga minusuguseid on veelgi. Ning siis juba treppide juurde venna ja õepojaga kokku saama. Vennaraasul esimene maraton. Süda veidi valutab ka - mina teda agiteerisin. Kui miskit nässu läheb, saan emmelt riielda. :P Plaan koos joosta. Õepojal märgatavalt suuremad (loe: kiiremad plaanid). Leiame oma koha. Selja taha sätib end Alvin. Tahaks uurida, et kuhu jäid koopaoravad? Aga hoian korraks siiski oma suure suu kinni.
Algus tavapärane. Esimesed paarkümmend sekundit on tempo mõistlik (sest kõik kõnnivad) ning siis hakkame me jooksma. Esimesed kilomeetrid veidi kiiremad, kuid enesetunne mõnus ja jõuga tagasi ei hoia. Seejärel juba sellises tempos, nagu plaanitud.
Pikalt midagi rääkida nagu polegi. Joon vett, nosin igas peatuses paar rosinat ja läheb hästi. Pirita teel hõiskavad-lehvitavad Mees ja lapsed. Starti jäid nad hiljaks, kuid sõitsid bussiga ette lehvitama. :) Meriväljal teeb vennas boksipeatuse. Saan tema vöö pihku ja siban vaikselt edasi. Kaamerasse jäängi vööd sikutades. :D Ülteme nii, et vennas jõuab mulle järgi veidi hiljem, kui ma avasin. Kuid ikkagi tekib taas pabin, et äkki see sprint nii algul oli ikka liig... Kümne kilomeetri peal on enesetunne veel mõnus. Loomulikult olen veidi vässa, aga see on selline mõnus väsimus. Mingil hetkel laseme mööda Ivo, kes veab 4:45 gruppi. Me ei ole siin täna selleks, et nendega kaasa minna. Pole ju mõtet end tappa. Kuigi veidi kahju on. Smas muidugi - ma ei ole grupijooksjat sorti. Kogu aeg on tunne, et ma põrkun kellegagi või astun kellelegi kannale.
Neljateistkümnendal kilomeetril jagab keegi meie selja taga tarkus, et "näedsa, juba kolmandik joostud". Ei ole päris kindel, kas me kumbki selle info üle just rõõmsad olime. :P Promendaadil pakutakse võimalust süüa oma elu kõige maitsvam kilu. Kasutan võimalust (kuigi autor soovitab ennem kolm korda järele mõelda). Mmmmmm.... Väga mõnus. Kesklinn tervitab meid. Oleme kohal kiiremini, kui arvasime. Sillast saame üle. Võitja silkab meist mööda Shnelli pargis, kuid teise koha omanik meie skalpe ei võtagi.
Kaarli kiriku tõus on "järsk" nagu ikka, kuid rõõmu toob teadmine, et kohe-kohe oleme kohal ja saame teisele ringile. Poolmaratoni jooksjad ergutavad ja plaksutavad. Jällegi - tore ka ja... natuke nagu piinlik ka. Sest tempo on ju aeglane.
Mingil hetkel ütleb vennas, et ta kõnnib natuke. Ja siis kujuneb meil välja rütm - kui tema kõnnib, siis mina lasen sammu aeglasemaks ja siis ta jälle võtab mulle järgi. Minu arvates surmav kombo (tema esitluses), aga kui talle sobib... Mulle sobib ka. Russalka juures on väike-väike kiusatus ka kõndima jääda, aga mõtlen, et äkki suudan ikka Pirita sillani. Et kui sealt mööda saan, siis olen jooksnud maratoni sees pikima otsa enne kõndimist. Silla juures on aga jällegi juba palju parem. Poolmaratoni ülikiired on asendunud normaaltempos jooksjatega ning kui Meriväljalt tagasi keerame, on meie ümber jooksjad, kes on veel vaid veidi kiiremad kui meie. Ja ma ikka veel jooksen. Hakkab tekkima unistus, et... Äkki... äkki ma jaksan lõpuks joostes... Vennas ei jaga optimismi, aga minu arvates oleme me väga tublid olnud.
Jõe tänava ristile jõudes on taas kallikesed tee ääres. Tirts ja poja jooksevad minuga kaasa. Neljane plika suudab oma samme täpselt sinna sättida, kuhu plaanin järgmiseks astuda. :)
Shnelli pargis tahaks Sportlandi kingitust, aga kui sind on ikka kämbuks loodud, siis ei ole mõtet kahemeetristele riputatud üllatuskotikeste poole hüplema hakata. Minu suurim pettumus päevast - kus on Shnelli pargis olnud Snikersi jagajad? Tõesõna - tõsine-tõsine pettumus. Aga lõpuni on veel vaid umbes kilomeeter. Ja me sibame. Endiselt aeglaselt, kuid samas umbes pool minutit kilomeetri kohta kiiremini, kui eelmisel kilomeetril. Möödub kümne kilomeetri võitja. Ja veel kümmekond mööduvad. Aga rohkem mitte, sest siis oleme me kohal. Lõpusiregele keerates ütlen vennale, et kui tahad, siis mine. Ja ta läheb. :) Proovin ka ise sammu kiirendada. Veidike see ka õnnestub. Ning me oleme lõpus!
Terve jooksu aja meenutasin ma eelnevaid jookse:
mis oli aastal 2010, kui olin siin esmakordselt;
mis oli aastal 2011, kui olin parimas vormis;
mis ja kuidas toimus 2012, kui tegin oma elu raskeimat jooksu.
Ma ei olnud täna kiire.
Aga ma olen mega rahul.
Tõsi - suures plaanis vaadates ei sarnanenud see ilmselt väga jooksule, mida ma tegin. Aga minu mõistes tegin ma terve tee jooksusammu (välja arvatud joogipunktid teisel ringil). Ja ma olen esmakordselt läbinud maratoni kõndima hakkamata.
Ning kuigi kogu jooksu keskmine tempo on aeglane, ei ole ma kunagi varem läbinud maratoni üldiselt nii stabiilse tempoga.
Kella panin üllatavalt vara kinni. Vist ainult paariminutilise hilinemisega. Siis, kui oli selgunud, et soojenduskilesid loomulikult nii taha otsa enam ei jagunud. Kuid õnneks oli vennanaine hommikul alles hoidnud mu vihmakeebi ja see sobib suurepäraselt. Tirtsuke oli lilli korjanud ja surus mulle pihku ristikuõite-nutsu. Olen vist ainus, kes maratoni lõpusirgel lilli sai. :)
Ja mis kõige vahvam - mu pahkluu pidas vastu. Andis tunda ja oli õrn, aga ei hakanud hullusti valutama ega midagi.
Järgmine aasta jälle.
Thursday, September 11, 2014
11.september - Polkovniku lese sündroom
Teisipäeval googeldasin veidi. Ja jõudsin järeldusele, et olemasolevate sümptomite alusel võiks eeldada. et mul on kannakõõluse põletik.
Otsustasin rohkem mitte googeldada. Mine tea, mis mul muidu veel kõik olla võib. :P
Otsustasin rohkem mitte googeldada. Mine tea, mis mul muidu veel kõik olla võib. :P
Tuesday, September 9, 2014
9.september - septembrikuus kõik-kõik on uus
Poja läks kooli, minust sai koolilapse emme. Ning tänu sellele oli esimesel septembril tööandjalt vaba päev. Viisin piiga hommikul lasteaeda ja jooksin koju tagasi. Väga mõnus oli üle ulmepika aja seda vana tuttavat rada sibada. Ja esmakordselt olin olukorras, et ei pidanud bussipiletit näppude vahel mudima ja mõtlema, et kas lidun kiirelt ja hüppan lauluväljaku juures bussile (sama piletiga sama buss, millega mindud sai) või mitte. Sest rohelise kaardiga võib ju ükskõik millisele bussile ronida. Midagigi kasu sest. Isegi niipalju, et kui võimalus olemas, siis nagu ei tahtnudki seda kasutada. Pidasin terve tee koduni vastu - ainult lõppu ei läinud maratonirada pidi vaid lõikasin kesklinnast võimalikult otse. Kuigi nagu lõpptulemus näitab, ei lühendanud see mu rada just märkimisväärselt.
1:01:43 ja 9,45km http://connect.garmin.com/activity/580045246
Neljapäeva õhtul jooksma. Ilm oli fantastiliselt soe. Ja joosta oli üllatavalt mõnus. Hoolimata sellest, et mu pahkluu köitub järjest halvemini. 54min ja 8,1km http://connect.garmin.com/activity/583300461 Helkur... Mnjah. Mida ei olnud, seda ei olnud.
Jala hoidmise mõttes ja tulenevalt töö juures toimuvast käimisvõislusest, olen ka õhtuti jalutamas käinud. ühest küljest mõnus ja tore, teisest küljest tundub suht mõttetu tegevus. Ja kuna meil on taas "kari hulle" võistlemas, siis ei ole mul nagunii võidu peale võimalik ponnistada ning miski muu selles võistluses ei loe. Seega - võtan edaspidi rahulikult.
Eile siiski käisin ka jooksmas. Kui välja astusin, oli tänav ja lähiümbrus täis autosid ning inimesi, kes suundusid kõik A.leCoq Arenale. Seal toimus miski mäng. Ilmselgelt. Lipud, sallid, särgid-värgid. Kohe kergendus oli, et mulle jalgpall üldse pinget ei paku. :)
Järvevana ääres tekkis müstiline hetk. Tavaliselt on raske leida hetke, kui emmas-kummas suunas mõni auto läheduses ei liigu ning pidevalt müriseb natuke. Kuid eile tekkis moment, kuid mõlemas suunas oli tee tühi ja sel hetkel kuulsin ma Arenalt kostuvat Eesti hümni. Mida kumedalt laulis kaasa üsna suur mass. See oli... Võimas.
1:05:42 ja 9,86km http://connect.garmin.com/activity/586796558
Täna looderdan.
1:01:43 ja 9,45km http://connect.garmin.com/activity/580045246
Neljapäeva õhtul jooksma. Ilm oli fantastiliselt soe. Ja joosta oli üllatavalt mõnus. Hoolimata sellest, et mu pahkluu köitub järjest halvemini. 54min ja 8,1km http://connect.garmin.com/activity/583300461 Helkur... Mnjah. Mida ei olnud, seda ei olnud.
Jala hoidmise mõttes ja tulenevalt töö juures toimuvast käimisvõislusest, olen ka õhtuti jalutamas käinud. ühest küljest mõnus ja tore, teisest küljest tundub suht mõttetu tegevus. Ja kuna meil on taas "kari hulle" võistlemas, siis ei ole mul nagunii võidu peale võimalik ponnistada ning miski muu selles võistluses ei loe. Seega - võtan edaspidi rahulikult.
Eile siiski käisin ka jooksmas. Kui välja astusin, oli tänav ja lähiümbrus täis autosid ning inimesi, kes suundusid kõik A.leCoq Arenale. Seal toimus miski mäng. Ilmselgelt. Lipud, sallid, särgid-värgid. Kohe kergendus oli, et mulle jalgpall üldse pinget ei paku. :)
Järvevana ääres tekkis müstiline hetk. Tavaliselt on raske leida hetke, kui emmas-kummas suunas mõni auto läheduses ei liigu ning pidevalt müriseb natuke. Kuid eile tekkis moment, kuid mõlemas suunas oli tee tühi ja sel hetkel kuulsin ma Arenalt kostuvat Eesti hümni. Mida kumedalt laulis kaasa üsna suur mass. See oli... Võimas.
1:05:42 ja 9,86km http://connect.garmin.com/activity/586796558
Täna looderdan.
Friday, August 29, 2014
29.august - Miks on blondiini aju hommikul hernetera suurune?
...sest ta paisub öösel.
Minu puhul peab see viimasel ajal liigagi palju paika. Läksin õue ja isegi siis ei tulnud meelde, et ma pidin helkuri võtma. Alles umbes Sõjaväekalmistu juures puude all ja heledalt valgustatud tunnelist välja tulles tekkis arusaam, et olen ilmselt päris nähtamatu juba hämaruse/pimeduse piiril.
Aga alustades algusest, siis kell võttis satelliidiühenduse kuidagi väga kiirelt taha. Ilmselgelt oli mingi satelliidi asemel orbiidil tiirlev UFO, mis sellele kaasa aitas. Sest kui ma rahulikult oma 6:30-6:40 tempos sibades liikusin, piiksus kell äkki täiesti vales kohas ja teatas rõõmsalt, et "kilomeeter joostud, tempo 5:20". Eeeee... Ma ei lidunud parimatelgi päevadel nii kiirelt. Mitte et mulle ei meeldiks sellise enesetundega arendada 5:20 tempot, aga olgem ikka realistid. Seejärel UFO lahkus orbiidilt, sest ülejäänud kilomeetrid olid õige pikkusega ja piiksud käisid õiges kohas (siis umbes 150m enne tavapärast tulenevalt ufo-kilomeetrist).
Kohe, kui esimene ulmeline kilomeeter läbitud sai, nägin meie lennukit õhku tõusmas. Ta läheb enamasti veidi peale üheksat. Aga eile tuletas see mulle meelde, et ma pidin päeval töö juures tuleva käimisvõistluse osavõtu registreerimise ära tegema. Ja loomulikult ei teinud. Sest unustasin selle poole minutiga, mis ma oma laua juurde läksin...
Aga jooksmine oli päris hea. Pimedas on teistmoodi. Ja juba mitmendat korda järjest kohtun ma kahe noormehega kes ratastega sõidavad ning teine nendest ütleb mulle tere. Ja ma ei saa pimedas aru, kes see on. Või näen ma siis lihtsalt nii vana välja, et poiss teretab viisakusest. :)
Täna avalikustati maratoni tempomeistrite nimed. Ja kui mul ei olnud mingeid eesmärke ega ambitsioone, siis nüüd olen ma teadmise ees, et 4:45 tempot teeb Ain-Ivar ja 5:00 tempot Valdo. Ja nüüd tahaks ju mõlemaga koos joosta. :P Algul ühega, siis teisega ja "surres" omaette? Kõlab nagu plaan, või mis....
Minu puhul peab see viimasel ajal liigagi palju paika. Läksin õue ja isegi siis ei tulnud meelde, et ma pidin helkuri võtma. Alles umbes Sõjaväekalmistu juures puude all ja heledalt valgustatud tunnelist välja tulles tekkis arusaam, et olen ilmselt päris nähtamatu juba hämaruse/pimeduse piiril.
Aga alustades algusest, siis kell võttis satelliidiühenduse kuidagi väga kiirelt taha. Ilmselgelt oli mingi satelliidi asemel orbiidil tiirlev UFO, mis sellele kaasa aitas. Sest kui ma rahulikult oma 6:30-6:40 tempos sibades liikusin, piiksus kell äkki täiesti vales kohas ja teatas rõõmsalt, et "kilomeeter joostud, tempo 5:20". Eeeee... Ma ei lidunud parimatelgi päevadel nii kiirelt. Mitte et mulle ei meeldiks sellise enesetundega arendada 5:20 tempot, aga olgem ikka realistid. Seejärel UFO lahkus orbiidilt, sest ülejäänud kilomeetrid olid õige pikkusega ja piiksud käisid õiges kohas (siis umbes 150m enne tavapärast tulenevalt ufo-kilomeetrist).
Kohe, kui esimene ulmeline kilomeeter läbitud sai, nägin meie lennukit õhku tõusmas. Ta läheb enamasti veidi peale üheksat. Aga eile tuletas see mulle meelde, et ma pidin päeval töö juures tuleva käimisvõistluse osavõtu registreerimise ära tegema. Ja loomulikult ei teinud. Sest unustasin selle poole minutiga, mis ma oma laua juurde läksin...
Aga jooksmine oli päris hea. Pimedas on teistmoodi. Ja juba mitmendat korda järjest kohtun ma kahe noormehega kes ratastega sõidavad ning teine nendest ütleb mulle tere. Ja ma ei saa pimedas aru, kes see on. Või näen ma siis lihtsalt nii vana välja, et poiss teretab viisakusest. :)
Täna avalikustati maratoni tempomeistrite nimed. Ja kui mul ei olnud mingeid eesmärke ega ambitsioone, siis nüüd olen ma teadmise ees, et 4:45 tempot teeb Ain-Ivar ja 5:00 tempot Valdo. Ja nüüd tahaks ju mõlemaga koos joosta. :P Algul ühega, siis teisega ja "surres" omaette? Kõlab nagu plaan, või mis....
Wednesday, August 27, 2014
27.august - Tumeda kleidi ja tähtedest vöö õhtu sai endale, temast sai öö...
Esmaspäeval (päeval siis) oli tunne, et võiks jooksma minna. Tahe oli kohe.
Lasteaiaringil lahmas paduvihma ja tunne hakkas kaduma. Kui poole kümneks lõpuks lapsed voodisse õnnestus saada, ei olnud enam üldse tunnet, et mingist jooksust võiks rääkida. Nii hea oli voodis lösutada ja lastega koos mängitavas telefonimängus parendusi teha.
Teisipäev. Isegi päeval ei olnud mingit tunnet. Või mingit tahet. Ainult üks paduvihm. Kui õhtul vihm lakkas, siis tunnet ei tekkinud. Kuid sundisin end välja. Mõtlesin, et kui ei lähe, siis ei tee ma sellega ka kellelegi head. Tuju on moss nagunii olnud viimasel ajal. Panin siis dressi selga ja õue. Esimese hooga oli jahe. Ja pime. Pidin tõdema, et sügis on vist saabunud/saabumas. Sots-kohustus järgmine kord endale helkur külge riputada (kui see jälle ära ei unu, eksole). Mõtlesin ka pikkade varrukatega särgi vajalikkusele, kuid kui kilomeeter sibatud sai, ei tundunud see enam nii oluline ning jooksu lõpus tuli meelde, et jopet on vaja, kui soojakraade hakkab kümne ligi jääma.
Jooks ei olnud väga kerge. Jälle vaatasin olematut tempot ja üritasin kujutleda, mismoodi kiiremini liigutakse... Aga samas ei ole mul ju kiiremini tarviski. Pikalt ja pidevalt oleks tarvis. :) Mõne kildi järel sai pahkluu ka jälle "lahti ragistatud" ja siis oli päris mõnus sibada. 10,1km ja aeg 1 tund ja 5min http://connect.garmin.com/activity/575755484
Lasteaiaringil lahmas paduvihma ja tunne hakkas kaduma. Kui poole kümneks lõpuks lapsed voodisse õnnestus saada, ei olnud enam üldse tunnet, et mingist jooksust võiks rääkida. Nii hea oli voodis lösutada ja lastega koos mängitavas telefonimängus parendusi teha.
Teisipäev. Isegi päeval ei olnud mingit tunnet. Või mingit tahet. Ainult üks paduvihm. Kui õhtul vihm lakkas, siis tunnet ei tekkinud. Kuid sundisin end välja. Mõtlesin, et kui ei lähe, siis ei tee ma sellega ka kellelegi head. Tuju on moss nagunii olnud viimasel ajal. Panin siis dressi selga ja õue. Esimese hooga oli jahe. Ja pime. Pidin tõdema, et sügis on vist saabunud/saabumas. Sots-kohustus järgmine kord endale helkur külge riputada (kui see jälle ära ei unu, eksole). Mõtlesin ka pikkade varrukatega särgi vajalikkusele, kuid kui kilomeeter sibatud sai, ei tundunud see enam nii oluline ning jooksu lõpus tuli meelde, et jopet on vaja, kui soojakraade hakkab kümne ligi jääma.
Jooks ei olnud väga kerge. Jälle vaatasin olematut tempot ja üritasin kujutleda, mismoodi kiiremini liigutakse... Aga samas ei ole mul ju kiiremini tarviski. Pikalt ja pidevalt oleks tarvis. :) Mõne kildi järel sai pahkluu ka jälle "lahti ragistatud" ja siis oli päris mõnus sibada. 10,1km ja aeg 1 tund ja 5min http://connect.garmin.com/activity/575755484
Sunday, August 24, 2014
24.august - Kordamine on tarkuse ema...
...seestap kordame jälle: paha siga, sada viga.
Reedel ma jooksma ei jõudnudki. Tegelikult olid mul hommikul juba pooled riided seljas, kui mees küsis, et kas ma ei tahaks minekut edasi lõkata. Võtaksin päeval kuti kaasa ja saaks poiss rattaga ka sõita. Nii ma siis ei läinud. Ja siis keeras ilma ära ja siis... ei läinudki me üldse kuhugi.
Laupäeval ei olnud ka mingit tunnet. Kuid vedasin päeval siiski poja välja. Filtri tee oli mingi lollaka võistluse pärast ikka veel kinni, seega ei saanud tavapärast ringi minna. Poja pidas hästi vastu, kui ma teda siin ja sel solgutasin. Kokku 8,7km ja 56min http://connect.garmin.com/activity/572311534
Täna... Njah. Täna ei olnud mul millekski tuju. Kuigi kokkuvõttes tuli tujutut ringikõndimist päevaste tegutsemiste peale ikka üksjagu.
Ja kui juba sajast veast rääkida - mu jalg valutab jälle. Ma ei suuda meenutada, kas juulis oli tegu parema või vasaku jalaga. Aga ilmselt palju vahet ei ole, sest seekord on testmoodi. Parema jala pahkluu oleks nagu "kinni kiilunud". Peale pikka aega ühes asendis olemist võtab täitsa liipama ja ragiseb ning raksub. Nagu murduks midagi veidi lahti. Siis on enam-vähem korras. Tunda on, aga ei midagi katastroofilist. Kuni järgmise pikema pausini. Väikest hirmu hakkab tekitama, sest olukord on kestnud juba veidi üle nädala ja ei näita hetkel küll veel paranemise tundemärke.
Reedel ma jooksma ei jõudnudki. Tegelikult olid mul hommikul juba pooled riided seljas, kui mees küsis, et kas ma ei tahaks minekut edasi lõkata. Võtaksin päeval kuti kaasa ja saaks poiss rattaga ka sõita. Nii ma siis ei läinud. Ja siis keeras ilma ära ja siis... ei läinudki me üldse kuhugi.
Laupäeval ei olnud ka mingit tunnet. Kuid vedasin päeval siiski poja välja. Filtri tee oli mingi lollaka võistluse pärast ikka veel kinni, seega ei saanud tavapärast ringi minna. Poja pidas hästi vastu, kui ma teda siin ja sel solgutasin. Kokku 8,7km ja 56min http://connect.garmin.com/activity/572311534
Täna... Njah. Täna ei olnud mul millekski tuju. Kuigi kokkuvõttes tuli tujutut ringikõndimist päevaste tegutsemiste peale ikka üksjagu.
Ja kui juba sajast veast rääkida - mu jalg valutab jälle. Ma ei suuda meenutada, kas juulis oli tegu parema või vasaku jalaga. Aga ilmselt palju vahet ei ole, sest seekord on testmoodi. Parema jala pahkluu oleks nagu "kinni kiilunud". Peale pikka aega ühes asendis olemist võtab täitsa liipama ja ragiseb ning raksub. Nagu murduks midagi veidi lahti. Siis on enam-vähem korras. Tunda on, aga ei midagi katastroofilist. Kuni järgmise pikema pausini. Väikest hirmu hakkab tekitama, sest olukord on kestnud juba veidi üle nädala ja ei näita hetkel küll veel paranemise tundemärke.
Thursday, August 21, 2014
21.august - Jalad veel liiguvad, käed ei liigu
Nii, poolteist kuud vaikust eetris.
Ei, ma ei ole kogu see aeg jooksmata olnud. Ülearu sageli sibama jõudnud küll ei ole, kuid vahel siiski. Aga vot see ettevõtmine, et siis arvuti taha istuda ning jooks üles kirjutada... See on keeruline.
Juuli alguses olnud jalavalu andis end õrnalt tunda veel ka 9.juuli õhtusel sibamisel (9km ja 58min http://connect.garmin.com/activity/538024949), kuid seejärel hakkas taanduma ja kadus suht sama äkki, kui oli tulnudki.
Ning siis algas mul puhkus. Kolm nädalat, mille veetsime Saaremaal. Täiesti võrratu. Põllupidamiseks ei olnud ilmad just parimad, kuid suvitamise ja puhkamise mõttes ei oleks saanud paremat tahtagi. Soe, päikeseline. Imeline. Rannas ei ole ma vist kunagi elus ühe suve jooksul nii palju käinud. Mõnus.
Jooksmas käisime mehega koos. Ta tegi ettepaneku, et äkki jookseks iga päev puhkuse ajal. Ja teoorais oleks see ju ka võimalik olnud. Aga praktikas selgus, et ma tunnen end päris hästi. Sest ma ütlesin mehele, et mingu seenele, ma ei jaksa iga päev. Ja esimene nädal sai sellele suurepäraseks tõestuseks.
Käisime jooksmas pühapäeval: 9,7km ja 1 tund 6min http://connect.garmin.com/activity/541473354
esmaspäeval: 6,5km ja 43 min http://connect.garmin.com/activity/541473333
teisipäeval: 7,8km ja 52min http://connect.garmin.com/activity/542230723
neljapäeval: 10,1km ja 1 tund 7min http://connect.garmin.com/activity/543590813
ning reedel: 5km ja 33min http://connect.garmin.com/activity/547030693 - just see reedene jooks pani ka tegelikult aru saama, et igapäevane jooksmine ei ole praegu minu jaoks. Meie eelnevate päevade jooksude tempod olid olnud valdavalt aeglased. Too päev ütlesin kohe, et kui ma üldse jooksma lähen, siis ainult natu-netukene. Ja terve see 5km rõõmustasin ma selle üle, et rohkem ei jookse. Nii lühidalt teengi. Rõõmsad mõtted tõstsid ka tempo kiiremaks. :)
Siiski uuesti pühapäeval: 7,9km ja 54min http://connect.garmin.com/activity/547030674
ja siis alles neljapäeval: 8km ja 56min http://connect.garmin.com/activity/552055575 - see oli põrgulik jooks. Vedasin (jah, minu algatus) mehe keskpäeval välja. Et mis see 24 kraadi varjus siis ikka ära ei ole... Ainus probleem oli, et meie jooksurada kulges lauspäikeses... Mees võttis targu joogipudeli kaasa. Mina mitte. Ma endiselt vihkan seda, kui mul jooksu ajal midagi käes on. Eks ta pakkus mulle ka juua, aga ma ei võtnud - kellel siis alla kümnekilomeetrisel jooksul juu tarvis on... Ja vot seitsmenda kilomeetri keskel keeras mul pildi ees sassi. Kõndisin natuke maad, kuna meie niigi olematu tempo tundus liiga kiire. Nõutasin veepudeli ja siis jõin ja kastsin ennast. Lõppu ma jõudsin, aga jalad võttis värisema see 8 kilti. :)
Laupäeval 5,3km ja 35min http://connect.garmin.com/activity/552055568
Seejärel tuli elu oma paratamatuses vahele. Pidime kiire Tallinna-treti tegema ja nautisime lihtsalt suve.
Uuesti jooksma alles reedel, 10,1km ja 1 tund 8 min http://connect.garmin.com/activity/558734125
Sellega oligi puhkus läbi.
5.augustil Tallinnas jooksma minnes avastasin, et lõpetan juba hämarikus. 10km ja 1 tund 4min http://connect.garmin.com/activity/558734085
10.august. Töö juures olid suvepäevad. Lätis. Ilmselt Kuramaal. Ilus koht. Meeletult soe meri (nagu selgus kummipaadist vette plärtsatades spordivõistluse ajal). Laupäev möödus veidrate spordiülesannete seltsis koos Läti ja Leedu kolleegidega. Pühapäeva hommikul otsustasin jooksma minna. Sest uni läks ära, kuid teised tahtsid veel magada. Sibasin siis veidi mööda maanteed. 8,2km ja 51min http://connect.garmin.com/activity/561799953 Tagasi jõudes lippasin otse dressidega merre. Mmmmm... hea oli. :)
13.august - vähe sellest, et õhtul hakkab pimedaks minema. Jahedaks läheb ka. Mitte et 15 kraadi ei oleks suurepärane jooksuilm. Aga ikkagi tundub peale 25 kraadi kuidagi jahedavõitu esimesel hetkel. 8,6km ja 55min http://connect.garmin.com/activity/564335400
17.august. Jälle Saaremaal. Seekord katsetasime kõvakatte saanud Pamma teed. Päris hea oli joosta. Ja kui puhkuse ajal oli kell hakanud mingil hetkel "häiret" andma, et ringimälu hakkab täis saama ning olin mehele seletanud, et ringe mahub mällu ikka väga palju, siis seekord selgus, et lõputult neid siiski ei mahu. Kui kuues kilomeeter oli täis tiksunud, tuli lõplik teade, et nüüd on kõik. Ja kuna ma ei suutnud jooksu pealt asju kustutama hakata, siis nii jäigi. Miks ma vahepeal kustutanud ei olnud?... Hea küsimus. Kehv mälu. :P
Kell näitab siis 6,2km ja 42min. Tegelikkuses siis umbes 1,5km pikem sibamine.
19.august - Kokkulepe, et lapsed kuulavad issi sõna ja lähevad voodisse. Ning ise sibama. Veerenni ringile jõudes jäin mõtlema, et miks ma ei ole "piiksu" kuulnud. Nojah... Mis te arvate, kas kella mälu oli keegi vahepeal puhastanud või mitte? Nääääää... Tegin selle siis vähemalt sel hetkel ära. Ja jooksin edasi. Veidi väsitav, aga hullu ei olnud. Järvevana pealt keerasin korra veel Ülemiste järve aiaäärsele metsarajale, aga seal hakkas juba konkreetselt liiga pimedaks minema. Kell näitab 9,3km ja 59min, tegelikkuses siis umbes-täpselt 1,3km rohkem. Jooksu ajal oli jällegi päris palju asju mõttes, mida kõike kirja panna, aga kas see nüüd siis enam meenub...
Loodetavasti saan ma homme hommikul ka jooksma. Ning loodetavasti on mul pärast viitsimist see kohe arvutisse ka tõmmata. :)
Sibamiseni!
Ei, ma ei ole kogu see aeg jooksmata olnud. Ülearu sageli sibama jõudnud küll ei ole, kuid vahel siiski. Aga vot see ettevõtmine, et siis arvuti taha istuda ning jooks üles kirjutada... See on keeruline.
Juuli alguses olnud jalavalu andis end õrnalt tunda veel ka 9.juuli õhtusel sibamisel (9km ja 58min http://connect.garmin.com/activity/538024949), kuid seejärel hakkas taanduma ja kadus suht sama äkki, kui oli tulnudki.
Ning siis algas mul puhkus. Kolm nädalat, mille veetsime Saaremaal. Täiesti võrratu. Põllupidamiseks ei olnud ilmad just parimad, kuid suvitamise ja puhkamise mõttes ei oleks saanud paremat tahtagi. Soe, päikeseline. Imeline. Rannas ei ole ma vist kunagi elus ühe suve jooksul nii palju käinud. Mõnus.
Jooksmas käisime mehega koos. Ta tegi ettepaneku, et äkki jookseks iga päev puhkuse ajal. Ja teoorais oleks see ju ka võimalik olnud. Aga praktikas selgus, et ma tunnen end päris hästi. Sest ma ütlesin mehele, et mingu seenele, ma ei jaksa iga päev. Ja esimene nädal sai sellele suurepäraseks tõestuseks.
Käisime jooksmas pühapäeval: 9,7km ja 1 tund 6min http://connect.garmin.com/activity/541473354
esmaspäeval: 6,5km ja 43 min http://connect.garmin.com/activity/541473333
teisipäeval: 7,8km ja 52min http://connect.garmin.com/activity/542230723
neljapäeval: 10,1km ja 1 tund 7min http://connect.garmin.com/activity/543590813
ning reedel: 5km ja 33min http://connect.garmin.com/activity/547030693 - just see reedene jooks pani ka tegelikult aru saama, et igapäevane jooksmine ei ole praegu minu jaoks. Meie eelnevate päevade jooksude tempod olid olnud valdavalt aeglased. Too päev ütlesin kohe, et kui ma üldse jooksma lähen, siis ainult natu-netukene. Ja terve see 5km rõõmustasin ma selle üle, et rohkem ei jookse. Nii lühidalt teengi. Rõõmsad mõtted tõstsid ka tempo kiiremaks. :)
Siiski uuesti pühapäeval: 7,9km ja 54min http://connect.garmin.com/activity/547030674
ja siis alles neljapäeval: 8km ja 56min http://connect.garmin.com/activity/552055575 - see oli põrgulik jooks. Vedasin (jah, minu algatus) mehe keskpäeval välja. Et mis see 24 kraadi varjus siis ikka ära ei ole... Ainus probleem oli, et meie jooksurada kulges lauspäikeses... Mees võttis targu joogipudeli kaasa. Mina mitte. Ma endiselt vihkan seda, kui mul jooksu ajal midagi käes on. Eks ta pakkus mulle ka juua, aga ma ei võtnud - kellel siis alla kümnekilomeetrisel jooksul juu tarvis on... Ja vot seitsmenda kilomeetri keskel keeras mul pildi ees sassi. Kõndisin natuke maad, kuna meie niigi olematu tempo tundus liiga kiire. Nõutasin veepudeli ja siis jõin ja kastsin ennast. Lõppu ma jõudsin, aga jalad võttis värisema see 8 kilti. :)
Laupäeval 5,3km ja 35min http://connect.garmin.com/activity/552055568
Seejärel tuli elu oma paratamatuses vahele. Pidime kiire Tallinna-treti tegema ja nautisime lihtsalt suve.
Uuesti jooksma alles reedel, 10,1km ja 1 tund 8 min http://connect.garmin.com/activity/558734125
Sellega oligi puhkus läbi.
5.augustil Tallinnas jooksma minnes avastasin, et lõpetan juba hämarikus. 10km ja 1 tund 4min http://connect.garmin.com/activity/558734085
10.august. Töö juures olid suvepäevad. Lätis. Ilmselt Kuramaal. Ilus koht. Meeletult soe meri (nagu selgus kummipaadist vette plärtsatades spordivõistluse ajal). Laupäev möödus veidrate spordiülesannete seltsis koos Läti ja Leedu kolleegidega. Pühapäeva hommikul otsustasin jooksma minna. Sest uni läks ära, kuid teised tahtsid veel magada. Sibasin siis veidi mööda maanteed. 8,2km ja 51min http://connect.garmin.com/activity/561799953 Tagasi jõudes lippasin otse dressidega merre. Mmmmm... hea oli. :)
13.august - vähe sellest, et õhtul hakkab pimedaks minema. Jahedaks läheb ka. Mitte et 15 kraadi ei oleks suurepärane jooksuilm. Aga ikkagi tundub peale 25 kraadi kuidagi jahedavõitu esimesel hetkel. 8,6km ja 55min http://connect.garmin.com/activity/564335400
17.august. Jälle Saaremaal. Seekord katsetasime kõvakatte saanud Pamma teed. Päris hea oli joosta. Ja kui puhkuse ajal oli kell hakanud mingil hetkel "häiret" andma, et ringimälu hakkab täis saama ning olin mehele seletanud, et ringe mahub mällu ikka väga palju, siis seekord selgus, et lõputult neid siiski ei mahu. Kui kuues kilomeeter oli täis tiksunud, tuli lõplik teade, et nüüd on kõik. Ja kuna ma ei suutnud jooksu pealt asju kustutama hakata, siis nii jäigi. Miks ma vahepeal kustutanud ei olnud?... Hea küsimus. Kehv mälu. :P
Kell näitab siis 6,2km ja 42min. Tegelikkuses siis umbes 1,5km pikem sibamine.
19.august - Kokkulepe, et lapsed kuulavad issi sõna ja lähevad voodisse. Ning ise sibama. Veerenni ringile jõudes jäin mõtlema, et miks ma ei ole "piiksu" kuulnud. Nojah... Mis te arvate, kas kella mälu oli keegi vahepeal puhastanud või mitte? Nääääää... Tegin selle siis vähemalt sel hetkel ära. Ja jooksin edasi. Veidi väsitav, aga hullu ei olnud. Järvevana pealt keerasin korra veel Ülemiste järve aiaäärsele metsarajale, aga seal hakkas juba konkreetselt liiga pimedaks minema. Kell näitab 9,3km ja 59min, tegelikkuses siis umbes-täpselt 1,3km rohkem. Jooksu ajal oli jällegi päris palju asju mõttes, mida kõike kirja panna, aga kas see nüüd siis enam meenub...
Loodetavasti saan ma homme hommikul ka jooksma. Ning loodetavasti on mul pärast viitsimist see kohe arvutisse ka tõmmata. :)
Sibamiseni!
Tuesday, July 8, 2014
8.juuli - Ainult natuke lombakas
Laupäeval jooksma ei jõudnud - laulupeo rongkäik ja mis-kõik-veel.
Ja laupäeva öösel vastu pühapäeva hakkas jalg valutama. Lihtsalt niisama. Ilma ühegi põhjuseta. Ja valugi oli selline nõme, mitte konkreetne. Ei olnud nagu lihas ja ei olnud nagu luu. Ei olnud pahkluu ja mitte ka nagu säär. Aga valus oli. Ja käies võttis liipama hetketi. Mõtlesin siis pühapäeva "vaba päeva" võtta, et jalg puhtaks. Kuid kahjuks see asja ei parandanud - öösel andis tunda ja esmaspäeva hommikul tegin tööle minnes "tirilimps-poolteist" sammu.
Kuid töö juures trepist alla minnes tegin avastuse, et varbale toetudes ei olnudki nii valus. Ja otsustasin õhtul proovida.
Jalg andis tunda, kuid ei olnud väga valus. Igatahes palju mõnusam, kui päeval käies. Sibasin oma ringikese ära ja tundsin end päris hästi. Esimene kilomeeter aeglane, teine veidi kiirem. Siis tuli mõte proovida iga järgmine veel kiiremini joosta. Ja see rikkus asja, sest kolmas oli liiga palju kiirem teisest. Mõtlesin, et "ah, ma nagunii ei jaksa, las jääb" ja siis õnnestus lausa iseenesest ikkagi kuidagi nii, et iga järgmine kilomeeter oli eelmisest paar sekundit parem. Viimane kilomeeter oli väsitav, aga koju ma jõudsin. 52min ja 8km http://connect.garmin.com/activity/536749440
Ja laupäeva öösel vastu pühapäeva hakkas jalg valutama. Lihtsalt niisama. Ilma ühegi põhjuseta. Ja valugi oli selline nõme, mitte konkreetne. Ei olnud nagu lihas ja ei olnud nagu luu. Ei olnud pahkluu ja mitte ka nagu säär. Aga valus oli. Ja käies võttis liipama hetketi. Mõtlesin siis pühapäeva "vaba päeva" võtta, et jalg puhtaks. Kuid kahjuks see asja ei parandanud - öösel andis tunda ja esmaspäeva hommikul tegin tööle minnes "tirilimps-poolteist" sammu.
Kuid töö juures trepist alla minnes tegin avastuse, et varbale toetudes ei olnudki nii valus. Ja otsustasin õhtul proovida.
Jalg andis tunda, kuid ei olnud väga valus. Igatahes palju mõnusam, kui päeval käies. Sibasin oma ringikese ära ja tundsin end päris hästi. Esimene kilomeeter aeglane, teine veidi kiirem. Siis tuli mõte proovida iga järgmine veel kiiremini joosta. Ja see rikkus asja, sest kolmas oli liiga palju kiirem teisest. Mõtlesin, et "ah, ma nagunii ei jaksa, las jääb" ja siis õnnestus lausa iseenesest ikkagi kuidagi nii, et iga järgmine kilomeeter oli eelmisest paar sekundit parem. Viimane kilomeeter oli väsitav, aga koju ma jõudsin. 52min ja 8km http://connect.garmin.com/activity/536749440
Friday, July 4, 2014
3.juuli - Ring ümber Kalevi staadioni
Otsustasin õhtul väikese jooksu teha. Et mitte kahel järjestikusel päeval mitte liisat väsida :P oli mul lihtne plaan - siban Kalevi staadioni tagumisse väravasse. On just proovi lõppemise aeg ning saan vaadata, kas äkki trehvan kedagi tuttavatest, kes tantsupeol osalevad. Mõeldud-tehtud. Kuigi õigem oleks vist öelda, et mõtlemata tehtud. Sest kui ma (peale Võistluse tänaval suure ja rasvase rotiga kohtumist) staadioni juurde jõudsin, sii selgus, et sisse saavad ainnult tantsupeolised. Mis on loogiline, kui veidigi mõelda. Aga sellega ma ju pead ei vaevanud. Seega pidin ma tegema ringi ümber staadioni ja sama targalt koju tagasi.
Aga õhtu oli mõnus ja jooks tegi hea tunde. 7km ning 44min http://connect.garmin.com/activity/534462851
Aga õhtu oli mõnus ja jooks tegi hea tunde. 7km ning 44min http://connect.garmin.com/activity/534462851
Wednesday, July 2, 2014
2. juuli - Tendents on masendav
10.juuni - Vana hea tuttav ring Filtri teel ja Järvevanas. Läksin sibama juba enne kaheksat, et põnnide voodissepaneku ajaks tagasi jõuda. Oli mõnus õhtu ja joosta oli hea. Olin enda kohta kiire. Ning proovisin (alates kolmandast kilomeetrist iga järgneva kiiremini joosta. Sain hakkama, aga hea meel oli, et pikemale ringile ei läinud. :) 6,2km ja 37min http://connect.garmin.com/activity/519750718
15.juuni - Esimest korda lasin end kaasa tõmmata EM väljakutsesse. EE "Narva energiajooksult hooga edasi". See pole "kellel on kõige rohkem kilomeetreid" võistlus. Või noh, on küll, aga on ka väike lisanüke minusugustele - kui lõpuks 75km täis saad, siis oled tubli. :) No ja selle lootsin mina täis saada. Hmmm - loodan siiani. :D Aga pühapäeval siis sibama. Hommikul, enne muid toimetusi. Hommikuti on veidi raske joosta, kui oled harjunud õhtuti. Kuid kuna Maratoni start on kah hommikul, siis tasub ikka aeg-ajalt harjutada. Tempo oli aeglane. Ilm polnud kah suurem asi. Aga ega ma tagantjärgi väga palju enam ei mäleta.
6,2km ja 42min http://connect.garmin.com/activity/520839203
17.juuni - Lapsed voodisse ja jooksma. Ma ei mäleta seda jooksu enam. Kilomeetrite ajad on kiired, ilm oli jahe. Ju mul külm oli ja koju tahtsin. :D 6,15km ja 37min http://connect.garmin.com/activity/523365113
20.juuni - Saaremaal koos mehega. Mõnus rahulik tempo ja palju lobisemist. Ilm oli pilves ja "uduvihmane". Aga tegelikult jooksmiseks täitsa ok. Tegime veidi pikemalt isegi, kui esialgu plaan oli. Vedasin mehe nimelt vana lasteaia juurde, kust igal suvel vähemalt ühe korra läbi jooksen (nostalgia värk). 8km ja 53min http://connect.garmin.com/activity/528389296
Ja siis läksidki asjad käest ära...
Iseenesest olid põhjused kõik head ja suurepärased, aga... Ma oleksin võinud, kui oleksin väga püüdnud, kuid mina läksin lihtsama vastupanu teed. Ning seetõttu järgneski 11-päevane jooksuauk. Sinna sisse mahtus küll poolteist Saaremaa-sõitu (nendest ühe sõitsin ise ja üksi), üks suurepärane pulmapidu kahel päeval, kuus päeva stressi ja närvipinget (mis praegusekski läbi päris ei ole), klassikokkutulek ja paar paduvihmast päeva. Tagantjärgi enam palju vahet ei ole - ma ei jõudnud jooksma ning nii see läkski.
Täna vähemasti jälle jõudsin. Ilm oli hommikust saadik suurepärane (versus eilne padukas). Juba lõuna ajal ütlesin mehele, et mund tuleb õhtul "ergutada". Leppisime kokku plaani, et mina võtan poja rattaga kaasa ja lähen jooksma ning mees läheb tirtsukesega kas rattaga sõitma või rulluisutama. Nii oligi. Ja ma olin nii paha emme, et vedasin väsinud ja januse palse veel lisaringile, mitte ei tulnud otse koju. Meie tempo ei olnud väga kiire, aga täitsa ok. Mingitel hetkedel oli ka raske, kuid lõpus oli poja ergutamisega nii palju tegemist, et see ei lasknud endal väsinud ja tüdinenud ollagi. :) Koju jõudes lasin väsinud kuti tuppa ning sibasin veel 350m tirtsule ja mehele järgi. :) 8,1km ja 53min http://connect.garmin.com/activity/533102776
Loodetavasti läheb nüüd jälle veidi paremini. Või siis vähemasti üle veidi madalamate kivide ja kändude. :)
15.juuni - Esimest korda lasin end kaasa tõmmata EM väljakutsesse. EE "Narva energiajooksult hooga edasi". See pole "kellel on kõige rohkem kilomeetreid" võistlus. Või noh, on küll, aga on ka väike lisanüke minusugustele - kui lõpuks 75km täis saad, siis oled tubli. :) No ja selle lootsin mina täis saada. Hmmm - loodan siiani. :D Aga pühapäeval siis sibama. Hommikul, enne muid toimetusi. Hommikuti on veidi raske joosta, kui oled harjunud õhtuti. Kuid kuna Maratoni start on kah hommikul, siis tasub ikka aeg-ajalt harjutada. Tempo oli aeglane. Ilm polnud kah suurem asi. Aga ega ma tagantjärgi väga palju enam ei mäleta.
6,2km ja 42min http://connect.garmin.com/activity/520839203
17.juuni - Lapsed voodisse ja jooksma. Ma ei mäleta seda jooksu enam. Kilomeetrite ajad on kiired, ilm oli jahe. Ju mul külm oli ja koju tahtsin. :D 6,15km ja 37min http://connect.garmin.com/activity/523365113
20.juuni - Saaremaal koos mehega. Mõnus rahulik tempo ja palju lobisemist. Ilm oli pilves ja "uduvihmane". Aga tegelikult jooksmiseks täitsa ok. Tegime veidi pikemalt isegi, kui esialgu plaan oli. Vedasin mehe nimelt vana lasteaia juurde, kust igal suvel vähemalt ühe korra läbi jooksen (nostalgia värk). 8km ja 53min http://connect.garmin.com/activity/528389296
Ja siis läksidki asjad käest ära...
Iseenesest olid põhjused kõik head ja suurepärased, aga... Ma oleksin võinud, kui oleksin väga püüdnud, kuid mina läksin lihtsama vastupanu teed. Ning seetõttu järgneski 11-päevane jooksuauk. Sinna sisse mahtus küll poolteist Saaremaa-sõitu (nendest ühe sõitsin ise ja üksi), üks suurepärane pulmapidu kahel päeval, kuus päeva stressi ja närvipinget (mis praegusekski läbi päris ei ole), klassikokkutulek ja paar paduvihmast päeva. Tagantjärgi enam palju vahet ei ole - ma ei jõudnud jooksma ning nii see läkski.
Täna vähemasti jälle jõudsin. Ilm oli hommikust saadik suurepärane (versus eilne padukas). Juba lõuna ajal ütlesin mehele, et mund tuleb õhtul "ergutada". Leppisime kokku plaani, et mina võtan poja rattaga kaasa ja lähen jooksma ning mees läheb tirtsukesega kas rattaga sõitma või rulluisutama. Nii oligi. Ja ma olin nii paha emme, et vedasin väsinud ja januse palse veel lisaringile, mitte ei tulnud otse koju. Meie tempo ei olnud väga kiire, aga täitsa ok. Mingitel hetkedel oli ka raske, kuid lõpus oli poja ergutamisega nii palju tegemist, et see ei lasknud endal väsinud ja tüdinenud ollagi. :) Koju jõudes lasin väsinud kuti tuppa ning sibasin veel 350m tirtsule ja mehele järgi. :) 8,1km ja 53min http://connect.garmin.com/activity/533102776
Loodetavasti läheb nüüd jälle veidi paremini. Või siis vähemasti üle veidi madalamate kivide ja kändude. :)
Sunday, June 8, 2014
08.juuni - Jalad liiguvad paremini, kui käed
Ma tegelikult olen vahepeal jooksmas käinud küll, ausalt. Aga kuidagi arvutisse need jooksud enam ei jõua. Vahepeal tõmbasin isegi kellast mitu korraga. Ja siis jätsin kella laadimata, nii, et ühe jooksu ajal juhtus nii, nagu vanasti sageli - aku tühi ja pilt taskus.
Enamasti olen sibanud ikka oma ühte ja sama ringi: Filtri teel ja Järvevanas - väikeste muudatustega sõltuvalt sellest, kui pikka ringi tahan/viitsin teha. Kui kuus, siis tagumisest tunnelsit välja ja eest sisse ning otse koju. Kui seitse, siis ringike Luites juurde. Kui kaheksa, siis pikendan Järvevana otsa. Ükspäev oli niiiii imeline õhtu, et tegin lausa kümme kilomeetrit (ja olgu öeldud, et ma ei tahtnud üldse jooksma minna, sest päeval oli külm ja vastik olnud, kuid õhtuks tuul vaibus ja jooksmiseks oli täiuslik õhtu).
Juuni on nüüd nirult alanud: Pojal oli nädal tagasi võimlemispidu, millega olime terve päeva rakkes. Esmaspäeval oli külaskäimise õhtu, siis olin veidi tõbine taas, siis poja lasteaia lõpupidu... No ja veidi laiskust juurde ja siis ongi niru nädal. Homme proovin minna. Loodetavasti.
Võistlemas seeniorina
Eilsest jooksukesest siiski räägiksin. Algas lugu kolmapäeval, kui mu kunagine kehalise kasvatuse õpetaja helistas ja ütles, et laupäeval on Kuressaares valdade võistlused, kas ma ei tahaks jooksma minna. Me olime küll Saarde minemas, kuid... Ma olen ju aeglane. Seepeale öeldi mulle, et "see on seeniorite jooks". No aga ma olen ju ka seeniori kohta aeglane... :D Ok, lubasin siiski minna. Mis see 800m siis ikka...
Kuni laupäeval kohale jõudes selgus, et näiteks Renna jookseb. :) Sel hetkel oli küll tunne, et kuhu ma ennast mässisin... Aga noh, sai see 800m joostud ja minu kohta hea ajaga: 3:33. Mis tegi kilommetri tempoks 4:24. Eks ma olin umbes minutikese jooksul peale lõppu natuke surnud ka. Aga läks üle jälle ja täitsa tore oli. :)
Enamasti olen sibanud ikka oma ühte ja sama ringi: Filtri teel ja Järvevanas - väikeste muudatustega sõltuvalt sellest, kui pikka ringi tahan/viitsin teha. Kui kuus, siis tagumisest tunnelsit välja ja eest sisse ning otse koju. Kui seitse, siis ringike Luites juurde. Kui kaheksa, siis pikendan Järvevana otsa. Ükspäev oli niiiii imeline õhtu, et tegin lausa kümme kilomeetrit (ja olgu öeldud, et ma ei tahtnud üldse jooksma minna, sest päeval oli külm ja vastik olnud, kuid õhtuks tuul vaibus ja jooksmiseks oli täiuslik õhtu).
Juuni on nüüd nirult alanud: Pojal oli nädal tagasi võimlemispidu, millega olime terve päeva rakkes. Esmaspäeval oli külaskäimise õhtu, siis olin veidi tõbine taas, siis poja lasteaia lõpupidu... No ja veidi laiskust juurde ja siis ongi niru nädal. Homme proovin minna. Loodetavasti.
Võistlemas seeniorina
Eilsest jooksukesest siiski räägiksin. Algas lugu kolmapäeval, kui mu kunagine kehalise kasvatuse õpetaja helistas ja ütles, et laupäeval on Kuressaares valdade võistlused, kas ma ei tahaks jooksma minna. Me olime küll Saarde minemas, kuid... Ma olen ju aeglane. Seepeale öeldi mulle, et "see on seeniorite jooks". No aga ma olen ju ka seeniori kohta aeglane... :D Ok, lubasin siiski minna. Mis see 800m siis ikka...
Kuni laupäeval kohale jõudes selgus, et näiteks Renna jookseb. :) Sel hetkel oli küll tunne, et kuhu ma ennast mässisin... Aga noh, sai see 800m joostud ja minu kohta hea ajaga: 3:33. Mis tegi kilommetri tempoks 4:24. Eks ma olin umbes minutikese jooksul peale lõppu natuke surnud ka. Aga läks üle jälle ja täitsa tore oli. :)
Tuesday, May 13, 2014
13.mai - Keskmiselt kaks korda nädalas
Vahepeal olen ikka liigutanud ka. Natuke.
Pühapäev, 4.mai - 7,2km ja 47,5min. http://connect.garmin.com/activity/496124231 Mäletan vaid seda, et külm oli. Vähemalt esialgu.
Neljapäev, 8.mai - 10km ja 1 tund 3min.http://connect.garmin.com/activity/496124219 Läksin ringile nagu ikka ja siis ühel hetkel tuli meeletu igatsus vana hea ringi järgi. Nüüd seda ju enam teha ei saa, sest Järvevana ääres tuleb teisel küljel joosta. Kuid otsustasin siiski proovida. Korraliku liikleja plaan oli liikuda Pärnu maantee viaduktini välja ja siis foorist üle tee minna. Kuid raudteeülesõidu juures ei olnudki väga palju autosid ja lõikasin otse üle. Samas - mulle ikka üldse ei meeldi selline teeületamine. Närviliseks teeb. Seega, kui tahan nostalgitseda, siis tuleb ikkagi mingi muu lahendus leida, mis toimiks. Nostalgialaks täielik oli Türi tänaval jooksmine. Tallinn Väike raudteejaamas on (vist) ülesõit kinni pandud. Mu loogika küll tahaks öelda, et see ti saa ju nii olla - kusagilt peavad need inimesed ju üle saama... Aga mina pugesin toru alt läbi, sest seal, kus vanasti oli trepp, oli nüüd tõkketoru ette pandud. Afa mõnus oli. Mõnus ja tore.
Laupäev, 10.mai - Poja tahtis rattaga sõitma ning mina läksin jooksuga kaasa. 6,2km ja 42 min http://connect.garmin.com/activity/497627207 Siselinna kalmistu juures pandi parasjagu eelmsiest päevast jäänudprozesid ja juhtmeid kokku - pidasin siis pojale loengu okupatsioonist... Süütu näoga ja parajalt valju häälega... :D Päris lahe.
Täna jõudsin ka jooksma. Jalad olid nõmedalt väsinud. Miks, seda ma aru ei saa. Pole neid just ülearu pingutanud viimasel ajal. Aga äkki just sellepärast? Igatahes tilluke ring ja mitte ühtegi jõnksu rohkem. 6,2km ja 39min http://connect.garmin.com/activity/498879453 proovisin teha (tunde järgi) kiirem kilomeeter, aeglasem kilomeeter. Tundub, et õnnestus.
Pühapäev, 4.mai - 7,2km ja 47,5min. http://connect.garmin.com/activity/496124231 Mäletan vaid seda, et külm oli. Vähemalt esialgu.
Neljapäev, 8.mai - 10km ja 1 tund 3min.http://connect.garmin.com/activity/496124219 Läksin ringile nagu ikka ja siis ühel hetkel tuli meeletu igatsus vana hea ringi järgi. Nüüd seda ju enam teha ei saa, sest Järvevana ääres tuleb teisel küljel joosta. Kuid otsustasin siiski proovida. Korraliku liikleja plaan oli liikuda Pärnu maantee viaduktini välja ja siis foorist üle tee minna. Kuid raudteeülesõidu juures ei olnudki väga palju autosid ja lõikasin otse üle. Samas - mulle ikka üldse ei meeldi selline teeületamine. Närviliseks teeb. Seega, kui tahan nostalgitseda, siis tuleb ikkagi mingi muu lahendus leida, mis toimiks. Nostalgialaks täielik oli Türi tänaval jooksmine. Tallinn Väike raudteejaamas on (vist) ülesõit kinni pandud. Mu loogika küll tahaks öelda, et see ti saa ju nii olla - kusagilt peavad need inimesed ju üle saama... Aga mina pugesin toru alt läbi, sest seal, kus vanasti oli trepp, oli nüüd tõkketoru ette pandud. Afa mõnus oli. Mõnus ja tore.
Laupäev, 10.mai - Poja tahtis rattaga sõitma ning mina läksin jooksuga kaasa. 6,2km ja 42 min http://connect.garmin.com/activity/497627207 Siselinna kalmistu juures pandi parasjagu eelmsiest päevast jäänudprozesid ja juhtmeid kokku - pidasin siis pojale loengu okupatsioonist... Süütu näoga ja parajalt valju häälega... :D Päris lahe.
Täna jõudsin ka jooksma. Jalad olid nõmedalt väsinud. Miks, seda ma aru ei saa. Pole neid just ülearu pingutanud viimasel ajal. Aga äkki just sellepärast? Igatahes tilluke ring ja mitte ühtegi jõnksu rohkem. 6,2km ja 39min http://connect.garmin.com/activity/498879453 proovisin teha (tunde järgi) kiirem kilomeeter, aeglasem kilomeeter. Tundub, et õnnestus.
Thursday, May 1, 2014
1.mai - Kevadpüha?
Täna oli ebasportlikult tihe liikumise päev.
Käisime Eurpoopa Päeval ning osalesime reisimängus. Mis tähendas seda, et umbes kolm ja pool tundi siblisime ringi mööda vanalinna. Ei olnud väga väsitav, aga... vist ikka oli ka.
Sest kui ma õhtul lõpuks suurest laiskusest üle sain ja jooksuriided selga vedasin, siis oli kogu jooks raske. Väga raske. Arusaamatult. Ausalt öeldes ei olnud lihavõtete aegu poolmaratoni joostes (mitte väga palju aeglasemas tempos) ühelgi hetkel nii raske olla kui täna terve jooksu igal hetkel. Alguses oli külm. Olin küll üle mitme nädala jälle pikas dressis, kuid esimestel kilomeetritel vastutuules igatsein kindaid. Ja siis oli lihtsalt raske. Jaksu ei olnud, nautimist ei olnud. Oleksin võinud ilmselt veel mõned kilomeetrid kulgeda, kuid ka tahtmist ei olnud.
Samas on mul hea meel, et läksin. 6,2km ja 40min http://connect.garmin.com/activity/490864831
Käisime Eurpoopa Päeval ning osalesime reisimängus. Mis tähendas seda, et umbes kolm ja pool tundi siblisime ringi mööda vanalinna. Ei olnud väga väsitav, aga... vist ikka oli ka.
Sest kui ma õhtul lõpuks suurest laiskusest üle sain ja jooksuriided selga vedasin, siis oli kogu jooks raske. Väga raske. Arusaamatult. Ausalt öeldes ei olnud lihavõtete aegu poolmaratoni joostes (mitte väga palju aeglasemas tempos) ühelgi hetkel nii raske olla kui täna terve jooksu igal hetkel. Alguses oli külm. Olin küll üle mitme nädala jälle pikas dressis, kuid esimestel kilomeetritel vastutuules igatsein kindaid. Ja siis oli lihtsalt raske. Jaksu ei olnud, nautimist ei olnud. Oleksin võinud ilmselt veel mõned kilomeetrid kulgeda, kuid ka tahtmist ei olnud.
Samas on mul hea meel, et läksin. 6,2km ja 40min http://connect.garmin.com/activity/490864831
Sunday, April 27, 2014
27.aprill - Taevas olgu kiidetud spordimuttide eest
Imelise ilmaga nädal on olnud. Mis on täiesti plaaniväliselt kulgenud. Lühikokkuvõttes oleksid märksõnad: väga paha tuju, neiu hankis kõhuviiruse, poja sai ka kõhuviiruse.
Eile varahommikul oli jooksutuju, keskhommikuks see tuju haihtus. Päeval siiski pool-vägisi end uksest välja ajasin. Soe, mõnus. Tuul oli teiselt poolt kui tavaliselt. Mis tähandas, et õrnalt oli tuult tunda vangla juures ja tunnelites, kuid Järvena ääres olitavapärase vastutuule asemel hoopiski tuulevaikus (jooksu mõttes, sest taganttuult ju tähele ei pane).
9km ja 57min http://connect.garmin.com/activity/487563079
Täna uuesti väikesele ringile lõuna ajal. Nagu ikka olid jalad alguses veidi imelikud. Pahkluu juurest väsinud ja puha, kuid see tunne läheb üle. Jooksin tempot vaatamata, lihtsalt, et oleks mõnus. Ja kui hakkasin lähenema kohale, kust tagasi pöörates oleks kokku tulnud 8,5-9km... jäin mõtlema. Olin spordimuttidele küll juba öelnud, et sel nädalal ilmselt kukun väistlusest välja, sest ei saa normi täis, kuid... Jäin mõtlema, et kui Järve ringile minna (ja veel aeglasemalt joosta), siis oleks lootust... Ja nii ma siis läksin. Tegelikult oli mõnus, kuid kinnitust sai ka fakt, et nii soojal päeval võik üle tunni kestval jooksul ikka juba miskit joodavat kaasas olla. Paaril viimasel kilomeetril oleks juua tahtnud. Aga elasin üle ja mis kõige parem - sain oma miinimumaja ka tehtud. Väga uhke ja mõnus tunne. :)
13km ja 1 tund 27min http://connect.garmin.com/activity/488196238
Eile varahommikul oli jooksutuju, keskhommikuks see tuju haihtus. Päeval siiski pool-vägisi end uksest välja ajasin. Soe, mõnus. Tuul oli teiselt poolt kui tavaliselt. Mis tähandas, et õrnalt oli tuult tunda vangla juures ja tunnelites, kuid Järvena ääres olitavapärase vastutuule asemel hoopiski tuulevaikus (jooksu mõttes, sest taganttuult ju tähele ei pane).
9km ja 57min http://connect.garmin.com/activity/487563079
Täna uuesti väikesele ringile lõuna ajal. Nagu ikka olid jalad alguses veidi imelikud. Pahkluu juurest väsinud ja puha, kuid see tunne läheb üle. Jooksin tempot vaatamata, lihtsalt, et oleks mõnus. Ja kui hakkasin lähenema kohale, kust tagasi pöörates oleks kokku tulnud 8,5-9km... jäin mõtlema. Olin spordimuttidele küll juba öelnud, et sel nädalal ilmselt kukun väistlusest välja, sest ei saa normi täis, kuid... Jäin mõtlema, et kui Järve ringile minna (ja veel aeglasemalt joosta), siis oleks lootust... Ja nii ma siis läksin. Tegelikult oli mõnus, kuid kinnitust sai ka fakt, et nii soojal päeval võik üle tunni kestval jooksul ikka juba miskit joodavat kaasas olla. Paaril viimasel kilomeetril oleks juua tahtnud. Aga elasin üle ja mis kõige parem - sain oma miinimumaja ka tehtud. Väga uhke ja mõnus tunne. :)
13km ja 1 tund 27min http://connect.garmin.com/activity/488196238
Sunday, April 20, 2014
20.aprill - Marathon100 IV virtuaaljooks
Ässitasin vennaraasu virtuaaljooksu raames poolmaratoni proovima. Ja panin ka end samale distantsile kirja. Munadepühad Saaremaal - jookseme koos.
Reedel oli vennal palju toimetamist ja käisin tema tulevase abikaasaga koos hoopis sibamas. Ilm oli kevadine ja mõnus (et mitte öelda täiesti suvine) ning nii me läksimegi. Esialgne mõte oli neli kilomeetrit. Sildini ja tagasi. Aga siis tahtsime vaadata seda imeilusat suvituskohast kujundatud kodu ning sibasime sinnani. Ja siis tagasi. Kokku tuli 5km ja 35min http://connect.garmin.com/activity/483648720
Laupäeval siis poolmaraton. Ilm jälle täiesti suurepärane. Esimene sooring oli mõnus. Kui välja arvata see, et vastalt enne suurele teele tagasi jõudmist nägime ussi. Kes oli surnud, aga nägi ikka veel täitsa elus välja. Päris vastik. Etteruttavalt võib öelda, et teisel ringil oli mingi masin ta'st veel üle sõitnud ja ta nägi juba märksa lapikum ja surnum välja. :D
Esimene ring tehtud, oli koduväravas joogipaus ja võtsime paariks kilomeetriks vennanaise kampa. Ja siis juba teine ring vaid lõpuni joosta. Minu üllatuseks oli hästi mõnus ja kerge jooks. Lobisesime sisuliselt terve aja, enesetunne oli hea. Lõpus oleksin ma võib-olla veidi-veidi kiireminigi jõudnud, kuid me tahtsime koos joosta ja seda tegimegi. Ainus "nukker" moment oli siis, kui venna endomondo 21,5km täis piiksus. Minu Garmin palju täpsema mõõtmisega näitas, et ma pean veel 260m jooksma. Väga ebaõiglane. :D
21,5km ja 2 tundi 27min. http://connect.garmin.com/activity/483648692
Reedel oli vennal palju toimetamist ja käisin tema tulevase abikaasaga koos hoopis sibamas. Ilm oli kevadine ja mõnus (et mitte öelda täiesti suvine) ning nii me läksimegi. Esialgne mõte oli neli kilomeetrit. Sildini ja tagasi. Aga siis tahtsime vaadata seda imeilusat suvituskohast kujundatud kodu ning sibasime sinnani. Ja siis tagasi. Kokku tuli 5km ja 35min http://connect.garmin.com/activity/483648720
Laupäeval siis poolmaraton. Ilm jälle täiesti suurepärane. Esimene sooring oli mõnus. Kui välja arvata see, et vastalt enne suurele teele tagasi jõudmist nägime ussi. Kes oli surnud, aga nägi ikka veel täitsa elus välja. Päris vastik. Etteruttavalt võib öelda, et teisel ringil oli mingi masin ta'st veel üle sõitnud ja ta nägi juba märksa lapikum ja surnum välja. :D
Esimene ring tehtud, oli koduväravas joogipaus ja võtsime paariks kilomeetriks vennanaise kampa. Ja siis juba teine ring vaid lõpuni joosta. Minu üllatuseks oli hästi mõnus ja kerge jooks. Lobisesime sisuliselt terve aja, enesetunne oli hea. Lõpus oleksin ma võib-olla veidi-veidi kiireminigi jõudnud, kuid me tahtsime koos joosta ja seda tegimegi. Ainus "nukker" moment oli siis, kui venna endomondo 21,5km täis piiksus. Minu Garmin palju täpsema mõõtmisega näitas, et ma pean veel 260m jooksma. Väga ebaõiglane. :D
21,5km ja 2 tundi 27min. http://connect.garmin.com/activity/483648692
Wednesday, April 16, 2014
16.aprill - Alma Linnasprint
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, kuidas ma täiesti juhuslikult sattusin mõned nädalad tagasi FB's Linnasprindile. Asi toimub juba aastaid, kuid mina ei olnud kuulnudki. Ja kannäe - võimalus perega osaleda. Mõtelsin, et see oleks ju vahva. Meest ei pidanud ka kaua veenma... Kirja ma meid panin.
Minu plaan oli lihtne - mees on hea orienteeruja, tema näitab teed, mina siban järgi ja kantselan pudinaid. Ilus plaan kukkus kokku eile päeval, kui neiu lasteaiakasvataja helistas ja ütles, et piigal on 38,8 palavik. Esimese hooga mõtlesin eile õhtul, et üritus jääb ära. Kuna start oli avatud 18:30'ni, siis pidime (hoolega paika pandud plaani alusel :P ) kodus kümme minutit peale viite kokku saama - mina töölt, mees suslikutega lasteaiast. Nüüd seda varianti enam ei olnud.
Siis meenus, et nüüd on ju kesklinna elanikel "parkimistsoonid". Meie tsooni piir jookseb sobivalt mööda Endla ja Tõnismäe tänavat. Selgus aga, et ei ole sugugi lihtne infot saada, et kus ma siis ikkagi parkida tohin...
Abitelefoni proua oli küll abivalmis ja otsis minuga koos netis tükk aega, kuid ainus info, mis leidid, oli sama, milleni ma isegi jõudsin - piir läheb sealt, aga kas tänava keskelt või on terve tänav veel kallimas tsoonis... Ei tea.
Google maps näitas, et Rahvusraamatukogu ees on Citypark'i silt. Nende koduleht infot ei kinnitanud. Nende infotelefon... nojah, sisuliselt öeldi mulle, et kust nemad teavad. Et siis neil pole aimugi, kus nende parklad on...
Tallinna transpordiameti spetsialist konsulteeris kolme inimesega ja ütles, et "vist" peaks olema Rahvusraamatukogu ees kekslinna tsoon. Kuid kas see on linna parkimisala või mitte... Ei teadnud nemadki. Soovitasid märke vaadata. :)
Kõige täpsema info sain Rahvusraamatukogu infotelefonilt. Nende maja ees on linna maa ja kesklinna tsoon.
Selle teadmisega relvastatult sündis plaan - kui me pojaga lasteaiast minnes Rahvusraamatukogu ees parkimiskoha leiame, siis starti läheme. Ja kuna vahel peab vedama ka, siis kohe peale ristmiku ületamist oli esimene koht vaba. Keerasime sisse ja läksime.
Saime oma numbrid, poja suhtles lehm Lilliga.
Ja siis olime stardis. Minu üllatuseks anti start kellaajaliselt. :) Endomondot ei jõudnudki tööle panna. Kella käimalülitamine meenus ka umbes 300m hiljem.
Esimene mõte kaardile pilku heites: "Pagan, tänavanimesid ei olegi!" No ja see näitab minu taset ja oskusi ilmselt kõige suurepärasemalt. Kui ma lõpuks aru sain, kus me oleme (kaardi peal), siis ei olnud väga raske esimese (ametlikult viimase) punkti tuvastamine. Sinna me sibamisi sammud seadsime. Ja järgmine punkt... läke metsa, rappa ja kuhu iganes veel võimalik. Ma eksisin kardinaalselt ära. See täehndab, et ma teadsin küll, kus me oleme, aga ma ei saanud aru, kus see koht kaardi peal on... Tegin pojale (ja endale ka muidugi) mingi pea kilomeetrise lisaringi vist. Kui lõpuks aru sain ja teise punkti jõudsime, siis võitlesin soovigaa telefon võtta ja mehele pisardada, et see kõik on niiiiii nõme ja ma tulen koju ära... Aga nortsasin ninaga ja leppisime pojaga kokku, et vaatame, kas leiame järgmise ka üles. See tuli oodatust lihtsamalt. Kutt hakkas väsima. Tassisin teda vahepeal seljas. Meil oli kokkulepe, et kuni ma teadsin, kuhu minna, saab ta seljas olla. Punktile lähenedes, kui ma pean kaarti vaatama, siis ta kõnnib-jookseb ise. Kui neljas punkt ka võetud, tekkis tunne, et äkki ikka jõuame veel mõne... Hakkasin juba veidi aru saama kaardist ning olime ka vanalinna piirkonnas, mida ma natuke paremini tundsin. Seega jätsin paaril korral kuti ristmikule ootama või suunasin otse minema ja ise käisin paberit märgistamas. Ja lõppu me jõudisme. Kell näitab 56min, kuna see sai hiljem sisse lülitatud, siis ametlik aeg on ilmselt mingi tund ja mõned minutid peale. Aga see ei ole üldse oluline. Me jõudsime lõppu! Me leidsime kõik kaheksa punkti üles! Mina orienteerusin! Mina - imbetsill orienteerumises! :) Ja täiega lahe oli (kui teise punkti nututuju üle läks). :P
http://connect.garmin.com/activity/481125571
Minu plaan oli lihtne - mees on hea orienteeruja, tema näitab teed, mina siban järgi ja kantselan pudinaid. Ilus plaan kukkus kokku eile päeval, kui neiu lasteaiakasvataja helistas ja ütles, et piigal on 38,8 palavik. Esimese hooga mõtlesin eile õhtul, et üritus jääb ära. Kuna start oli avatud 18:30'ni, siis pidime (hoolega paika pandud plaani alusel :P ) kodus kümme minutit peale viite kokku saama - mina töölt, mees suslikutega lasteaiast. Nüüd seda varianti enam ei olnud.
Siis meenus, et nüüd on ju kesklinna elanikel "parkimistsoonid". Meie tsooni piir jookseb sobivalt mööda Endla ja Tõnismäe tänavat. Selgus aga, et ei ole sugugi lihtne infot saada, et kus ma siis ikkagi parkida tohin...
Abitelefoni proua oli küll abivalmis ja otsis minuga koos netis tükk aega, kuid ainus info, mis leidid, oli sama, milleni ma isegi jõudsin - piir läheb sealt, aga kas tänava keskelt või on terve tänav veel kallimas tsoonis... Ei tea.
Google maps näitas, et Rahvusraamatukogu ees on Citypark'i silt. Nende koduleht infot ei kinnitanud. Nende infotelefon... nojah, sisuliselt öeldi mulle, et kust nemad teavad. Et siis neil pole aimugi, kus nende parklad on...
Tallinna transpordiameti spetsialist konsulteeris kolme inimesega ja ütles, et "vist" peaks olema Rahvusraamatukogu ees kekslinna tsoon. Kuid kas see on linna parkimisala või mitte... Ei teadnud nemadki. Soovitasid märke vaadata. :)
Kõige täpsema info sain Rahvusraamatukogu infotelefonilt. Nende maja ees on linna maa ja kesklinna tsoon.
Selle teadmisega relvastatult sündis plaan - kui me pojaga lasteaiast minnes Rahvusraamatukogu ees parkimiskoha leiame, siis starti läheme. Ja kuna vahel peab vedama ka, siis kohe peale ristmiku ületamist oli esimene koht vaba. Keerasime sisse ja läksime.
Saime oma numbrid, poja suhtles lehm Lilliga.
Ja siis olime stardis. Minu üllatuseks anti start kellaajaliselt. :) Endomondot ei jõudnudki tööle panna. Kella käimalülitamine meenus ka umbes 300m hiljem.
Esimene mõte kaardile pilku heites: "Pagan, tänavanimesid ei olegi!" No ja see näitab minu taset ja oskusi ilmselt kõige suurepärasemalt. Kui ma lõpuks aru sain, kus me oleme (kaardi peal), siis ei olnud väga raske esimese (ametlikult viimase) punkti tuvastamine. Sinna me sibamisi sammud seadsime. Ja järgmine punkt... läke metsa, rappa ja kuhu iganes veel võimalik. Ma eksisin kardinaalselt ära. See täehndab, et ma teadsin küll, kus me oleme, aga ma ei saanud aru, kus see koht kaardi peal on... Tegin pojale (ja endale ka muidugi) mingi pea kilomeetrise lisaringi vist. Kui lõpuks aru sain ja teise punkti jõudsime, siis võitlesin soovigaa telefon võtta ja mehele pisardada, et see kõik on niiiiii nõme ja ma tulen koju ära... Aga nortsasin ninaga ja leppisime pojaga kokku, et vaatame, kas leiame järgmise ka üles. See tuli oodatust lihtsamalt. Kutt hakkas väsima. Tassisin teda vahepeal seljas. Meil oli kokkulepe, et kuni ma teadsin, kuhu minna, saab ta seljas olla. Punktile lähenedes, kui ma pean kaarti vaatama, siis ta kõnnib-jookseb ise. Kui neljas punkt ka võetud, tekkis tunne, et äkki ikka jõuame veel mõne... Hakkasin juba veidi aru saama kaardist ning olime ka vanalinna piirkonnas, mida ma natuke paremini tundsin. Seega jätsin paaril korral kuti ristmikule ootama või suunasin otse minema ja ise käisin paberit märgistamas. Ja lõppu me jõudisme. Kell näitab 56min, kuna see sai hiljem sisse lülitatud, siis ametlik aeg on ilmselt mingi tund ja mõned minutid peale. Aga see ei ole üldse oluline. Me jõudsime lõppu! Me leidsime kõik kaheksa punkti üles! Mina orienteerusin! Mina - imbetsill orienteerumises! :) Ja täiega lahe oli (kui teise punkti nututuju üle läks). :P
http://connect.garmin.com/activity/481125571
Sunday, April 13, 2014
13.aprill - Rabajooks
Täna oli siis Rabajooks. Pikameajaline plaan nägi ette terve perega minekut. Et mina siis jooksen ja mees põnnidega jalutab ning pärast lähen ma neile lihtsalt teise ringi järgi. Kuid järjest rohkem hakkas ilmateade rääkima vihmast ning kui siis veel Raekoja platsil "tsirkust" lubati, jäigi olukord nii, et meie Kauriga jooksma ja mees põnnidega üritusele.
Kohale jõudsime umbes-täpselt selleks ajaks, kui esimese grupis startinud Taavi Rõivas finišisse jõudis. Saime oma paberid, kirjutasime andmed peale (oi ma olin hädas pikast nimest tekitatud meiliaadressi mahutamisega lühikesele reale. Ja siis oleks sinnasamasse veel telefoninumber mahtuma pidanud...) ja liikusime vaikselt stardi poole. Kui onu parasjagu meile stardikellaaega lehele kirjutas, käis pauk. Seega alustasime me mingi umbes minutikese hiljem. Kuid viimastele jõudsime üsna kärmelt järgi. Tempo oli päris kiire, kuid ma ei arvanud, et nii kiire. Sibasime, ajasime juttu. Mina ähkisin. Peale kolmandat kilomeetrit lippas Kaur kiiremini minema, et tal jahe ei hakkaks ning mina rühkisin omas tempos edasi. Ees kaugemal paistis töökaaslase selg. Kätte ma teda ei saanud - proovisin siis mitte vähemalt palju rohkem maha jääda. Viimane kilomeeter oli raske. Väga raske. Aga ilmselt võistlusel peakski ju raske olema. :)
Igatahes olen ma lõpptulemusega vägagi rahul: 33min ja 14 sekundit http://connect.garmin.com/activity/478886937
Kohale jõudsime umbes-täpselt selleks ajaks, kui esimese grupis startinud Taavi Rõivas finišisse jõudis. Saime oma paberid, kirjutasime andmed peale (oi ma olin hädas pikast nimest tekitatud meiliaadressi mahutamisega lühikesele reale. Ja siis oleks sinnasamasse veel telefoninumber mahtuma pidanud...) ja liikusime vaikselt stardi poole. Kui onu parasjagu meile stardikellaaega lehele kirjutas, käis pauk. Seega alustasime me mingi umbes minutikese hiljem. Kuid viimastele jõudsime üsna kärmelt järgi. Tempo oli päris kiire, kuid ma ei arvanud, et nii kiire. Sibasime, ajasime juttu. Mina ähkisin. Peale kolmandat kilomeetrit lippas Kaur kiiremini minema, et tal jahe ei hakkaks ning mina rühkisin omas tempos edasi. Ees kaugemal paistis töökaaslase selg. Kätte ma teda ei saanud - proovisin siis mitte vähemalt palju rohkem maha jääda. Viimane kilomeeter oli raske. Väga raske. Aga ilmselt võistlusel peakski ju raske olema. :)
Igatahes olen ma lõpptulemusega vägagi rahul: 33min ja 14 sekundit http://connect.garmin.com/activity/478886937
Saturday, April 12, 2014
12.aprill - Kapuutsiga poiste hirm
Väga usin ma olnud ei ole. Sest küll ei olnud ilm ilus ja küll tuli midagi muud ette.
Neljapäeval näiteks: kuna me saavutasime oma osakonnaga eelmisel aastal Ida-Euroopas auväärse esikoha, siis kaasnes sellega ka väike boonus ning käisime bowlingut mängimas. Ega ma ju tegelikult ei oska. Viimasest mängimisest hakkab vist mingi 20 aastat mööda saana. Aga tore oli. Kuna kõik ei saanud tulla, olime me kahekesi rajal. Mis tähendas seda, et poolteist tundi veeretasime kordamööda ja viimase pool tundi veeretasin ma üksi. Ning kuna kergematesse pallidesse sõrmed sisse ei mahtunud :P siis andis õhtu tegelikult täitsa korraliku füüsilise koormuse.
Reedel jooksma. Otseloomulikult hakkas vihma sadama umbes-täpselt siis, kui ma välja astusin, kuid üllatavalt mõnus oli joosta siiski. Väsitav, kuid mõnus. Mõtlesin omi mõtteid, kuulasin raadiot ja tegin pisikese ringi: 6,2km ja 38min http://connect.garmin.com/activity/477754485
Täna oli plaju päikeselisem ilm. Patt oleks olnud mitte minna. Esimesed viissada meetrit oli tuule tõttu jahe, kuid siis sain soojaks ja tänasin õnne, et jope panemata olin jätnud. Väga-väga-väga mõnus oli. Tuul oli hooti ikka väga tugev, aga isegi see ei saanud rikkuda imelist ilma. 7,3km ja 45min http://connect.garmin.com/activity/478529655
Miks kapuutsiga poisid? Neljapäeva õhtul kohtusin teiste inimeste kõrval rajal kahe kapuutsiga noormehega. Teate ju küll: kapuuts sügavalt peas, lohvakad püksid jalas, nägu selline peas, et poh*** ja nah*** ja I do not give a ***. Mõlemil korral kõmpisid nad vasakus tee ääres. Ja kuna mina jooksen paremas ääres, olime me "laupkokkupõrke" kursil. Mõlemil korral oli neid märgates minu ja kapuutsiku vahel paar inimest. Kes pidid marstruuti muutma, sest kapuutsik liikus oma rada. Kuid sadakond meetrit enne kohtumist tõmbasid mõlemad kapuutsikud teise teeserva. Ma olen ikka parajalt ähvardavalt jube vist. :D
Neljapäeval näiteks: kuna me saavutasime oma osakonnaga eelmisel aastal Ida-Euroopas auväärse esikoha, siis kaasnes sellega ka väike boonus ning käisime bowlingut mängimas. Ega ma ju tegelikult ei oska. Viimasest mängimisest hakkab vist mingi 20 aastat mööda saana. Aga tore oli. Kuna kõik ei saanud tulla, olime me kahekesi rajal. Mis tähendas seda, et poolteist tundi veeretasime kordamööda ja viimase pool tundi veeretasin ma üksi. Ning kuna kergematesse pallidesse sõrmed sisse ei mahtunud :P siis andis õhtu tegelikult täitsa korraliku füüsilise koormuse.
Reedel jooksma. Otseloomulikult hakkas vihma sadama umbes-täpselt siis, kui ma välja astusin, kuid üllatavalt mõnus oli joosta siiski. Väsitav, kuid mõnus. Mõtlesin omi mõtteid, kuulasin raadiot ja tegin pisikese ringi: 6,2km ja 38min http://connect.garmin.com/activity/477754485
Täna oli plaju päikeselisem ilm. Patt oleks olnud mitte minna. Esimesed viissada meetrit oli tuule tõttu jahe, kuid siis sain soojaks ja tänasin õnne, et jope panemata olin jätnud. Väga-väga-väga mõnus oli. Tuul oli hooti ikka väga tugev, aga isegi see ei saanud rikkuda imelist ilma. 7,3km ja 45min http://connect.garmin.com/activity/478529655
Miks kapuutsiga poisid? Neljapäeva õhtul kohtusin teiste inimeste kõrval rajal kahe kapuutsiga noormehega. Teate ju küll: kapuuts sügavalt peas, lohvakad püksid jalas, nägu selline peas, et poh*** ja nah*** ja I do not give a ***. Mõlemil korral kõmpisid nad vasakus tee ääres. Ja kuna mina jooksen paremas ääres, olime me "laupkokkupõrke" kursil. Mõlemil korral oli neid märgates minu ja kapuutsiku vahel paar inimest. Kes pidid marstruuti muutma, sest kapuutsik liikus oma rada. Kuid sadakond meetrit enne kohtumist tõmbasid mõlemad kapuutsikud teise teeserva. Ma olen ikka parajalt ähvardavalt jube vist. :D
Sunday, April 6, 2014
06.aprill - Vaikselt, vaikselt. Aga ta liigub siiski.
Kaks nädalat jälle möödas.
Kui välja hädapärast veel jõuab, siis arvutisse kirjutama naljalt ei satu. :)
Nädal 13.
Otseloomulikult jõudsin ma esimest korda välja... Just - reedel. Koos perega. Elik siis poeg rattal ja mina kõrval jooksmas. Tirtsuke oma kolmerattalisega ja issi tema kõrval kõndimas. Poiss sai üle pika talve esimest korda ratta selga ja väga palju ei jaksanud. Aga sirge lõppu jõudes suutsin ma ta siiski tunnelisse ja Järvevana poole ka meelitada. Veerenni tunnelini jõudes taktika enam läbi ei läinud ja suundusime otse tagasi. Aga trammidepoo juures kohtusime tirtsu ja mehega. Poiss jäi nende juurde, mina tegin ringi kodu juurest läbi ja tagasi ja siis veel paar korda edasi-tagasi. Aga siis läks tirtsu tuju päris kehvaks ning panin kella kinni. Kokku sai 6,66km ja42min http://connect.garmin.com/activity/470220607
Ja teine (ning viimane) jooks oli pühapäeval. Parajalt jahe ning viimase aja kohta harjumuspäraselt tuulene. Kella väga ei vaadanud, kuid kulgesin pigem aeglasepoolselt. Mõttes on mul sageli, et peaks proovima lõike joosta või jälle pulsivöö peale panema ning pulsivahemikega jookse teha... Aga üldiselt, kui lõpuks on see hetk käes, et leiad momendi uksest välja lipata, siis on ikkagi kõige lihtsam ja mõnusam lihtsalt lipata. Ja nii see läheb. 9,3km ja tund ning minut peale. http://connect.garmin.com/activity/470220564
Ja see nädal.
Oi ma olin tubli - esmaspäeval oli ilus ilm. Päike paistis ja mul oli kohe tahtmine jooksma minna. Ja - üllatus-üllatus - soov säilus õhtuni ning jooksma ma ka läksin. Küll vaid suht lühidalt, kuid ikkagi 7,26km ja 46min. http://connect.garmin.com/activity/473421261
Reedel oli pojal lasteaias "avatud lava". Nad õppisid näidendi teatrinädalal (ma omaenda pisikeste töntsakate sõrmedega õmblesin hundikostüümi) etenduse ning nüüd etendati seda ka vanematele. Kuna algus oli pool viis, siis mina vaatama minna ei saanud. Mees läks. Ja seega liikusin mina töö juurest otse koju ja sama otse ka jooksma. Kui esmaspäeval oli teisi jooksjaid ka hästi palju, siis reedel olin ma ilmselgelt "liiga vara" väljas - alles jooksu lõpupoole hakkasin teisi sibajaid nägema. Erk päike, tugev tuul. Nagu ikka. 8,66km ja 54min. http://connect.garmin.com/activity/473421241
Panin end ka virtuaaljooksule jälle kirja. Kuna laupäeval veetsime pool päeva loomaaias poja sünnipäeval, siis õhtupoolikul ma enam jooksma minna ei viitsinud. Taaskord - täna hommikul halli ja vihmasegust ilma vaadates oli mõte, et "oleks ikka võinud". Aga midagi parata ei olnud - läksin siis täna. Natuke oli raske ka. Aga kokkuvõttes olen üllatavalt rahul. Arvestades seda, et ma jooksin seekord garmini järgi 200m rohkem, oli aeg minu kohta vägagi hea. Lubasin iseendale, et kui kunagi äkki õnnestub jälle 10km alla tunni silgata, siis võtan virtuaaljooksu medali ka. Täna seda siiski ei juhtunud. 10,2km ja 1:02:07 http://connect.garmin.com/activity/474529319
Väljas sibades ei olnudki ilm eriti hull. Kuid peale kojujõudmist hakkas mul külm. Kohe nii külm, et peale pikka kaalumist otsustasin lõpuks ära, et Teletorni trepijooksule jääb sel aastal minemata. Algul oli kahju, kuid õhtupoolikul protokollist nähes, kui palju osalejaid oli... Ma olin isegi rahul. Massid ikka tõesti ei ole minu jaoks.
Lasteaias algas rattahooaeg. Nii et kui AK vähegi ilma lubab, hakkan ma homsest taas kaks kõrda päevas ratta-autossetoppimise-jõuharjutusi tegema. :)
Ning homsest algab ka uus spordimuttide omavaheline võistlus. Mina ka jälle osalen - 3 tundi sporti nädalas. Võiks ju.
Kui välja hädapärast veel jõuab, siis arvutisse kirjutama naljalt ei satu. :)
Nädal 13.
Otseloomulikult jõudsin ma esimest korda välja... Just - reedel. Koos perega. Elik siis poeg rattal ja mina kõrval jooksmas. Tirtsuke oma kolmerattalisega ja issi tema kõrval kõndimas. Poiss sai üle pika talve esimest korda ratta selga ja väga palju ei jaksanud. Aga sirge lõppu jõudes suutsin ma ta siiski tunnelisse ja Järvevana poole ka meelitada. Veerenni tunnelini jõudes taktika enam läbi ei läinud ja suundusime otse tagasi. Aga trammidepoo juures kohtusime tirtsu ja mehega. Poiss jäi nende juurde, mina tegin ringi kodu juurest läbi ja tagasi ja siis veel paar korda edasi-tagasi. Aga siis läks tirtsu tuju päris kehvaks ning panin kella kinni. Kokku sai 6,66km ja42min http://connect.garmin.com/activity/470220607
Ja teine (ning viimane) jooks oli pühapäeval. Parajalt jahe ning viimase aja kohta harjumuspäraselt tuulene. Kella väga ei vaadanud, kuid kulgesin pigem aeglasepoolselt. Mõttes on mul sageli, et peaks proovima lõike joosta või jälle pulsivöö peale panema ning pulsivahemikega jookse teha... Aga üldiselt, kui lõpuks on see hetk käes, et leiad momendi uksest välja lipata, siis on ikkagi kõige lihtsam ja mõnusam lihtsalt lipata. Ja nii see läheb. 9,3km ja tund ning minut peale. http://connect.garmin.com/activity/470220564
Ja see nädal.
Oi ma olin tubli - esmaspäeval oli ilus ilm. Päike paistis ja mul oli kohe tahtmine jooksma minna. Ja - üllatus-üllatus - soov säilus õhtuni ning jooksma ma ka läksin. Küll vaid suht lühidalt, kuid ikkagi 7,26km ja 46min. http://connect.garmin.com/activity/473421261
Reedel oli pojal lasteaias "avatud lava". Nad õppisid näidendi teatrinädalal (ma omaenda pisikeste töntsakate sõrmedega õmblesin hundikostüümi) etenduse ning nüüd etendati seda ka vanematele. Kuna algus oli pool viis, siis mina vaatama minna ei saanud. Mees läks. Ja seega liikusin mina töö juurest otse koju ja sama otse ka jooksma. Kui esmaspäeval oli teisi jooksjaid ka hästi palju, siis reedel olin ma ilmselgelt "liiga vara" väljas - alles jooksu lõpupoole hakkasin teisi sibajaid nägema. Erk päike, tugev tuul. Nagu ikka. 8,66km ja 54min. http://connect.garmin.com/activity/473421241
Panin end ka virtuaaljooksule jälle kirja. Kuna laupäeval veetsime pool päeva loomaaias poja sünnipäeval, siis õhtupoolikul ma enam jooksma minna ei viitsinud. Taaskord - täna hommikul halli ja vihmasegust ilma vaadates oli mõte, et "oleks ikka võinud". Aga midagi parata ei olnud - läksin siis täna. Natuke oli raske ka. Aga kokkuvõttes olen üllatavalt rahul. Arvestades seda, et ma jooksin seekord garmini järgi 200m rohkem, oli aeg minu kohta vägagi hea. Lubasin iseendale, et kui kunagi äkki õnnestub jälle 10km alla tunni silgata, siis võtan virtuaaljooksu medali ka. Täna seda siiski ei juhtunud. 10,2km ja 1:02:07 http://connect.garmin.com/activity/474529319
Väljas sibades ei olnudki ilm eriti hull. Kuid peale kojujõudmist hakkas mul külm. Kohe nii külm, et peale pikka kaalumist otsustasin lõpuks ära, et Teletorni trepijooksule jääb sel aastal minemata. Algul oli kahju, kuid õhtupoolikul protokollist nähes, kui palju osalejaid oli... Ma olin isegi rahul. Massid ikka tõesti ei ole minu jaoks.
Lasteaias algas rattahooaeg. Nii et kui AK vähegi ilma lubab, hakkan ma homsest taas kaks kõrda päevas ratta-autossetoppimise-jõuharjutusi tegema. :)
Ning homsest algab ka uus spordimuttide omavaheline võistlus. Mina ka jälle osalen - 3 tundi sporti nädalas. Võiks ju.
Sunday, March 23, 2014
23.märts - Nädalavahetused ja... nädalavahetused
Kuidagi kipub mul viimasel ajal nädala esimene pool sportlikus mõttes tühikargamisele sarnanema. Ja nädalalõpus siis tuleb tasa teha. See variant mulle tegelikult ei meeldi ja ega ta õige ka ei ole, aga no mis sa teed - parem ikka kui üldse mitte. Vist.
Aga nädal 11:
Esimest korda jõudsin jooksma neljapäeva õhtul. Ja seda sandi tujuga. Sest vastalt enne minekut avastasin, et jooksujope parem tasku on tühi. Aga seal oleksid pidanud olema mu jooksumüts ja parema käe kinnas. Etteruttavalt võib öelda, et ma ei ole neid siiani üles leidnud. Jama. Aga ilm oli ilus ja joosta mõnus (ehki raske). 45min ja 7,3km http://connect.garmin.com/activity/460291490
Reede õhtul mõtlesin, et ei lähe. Ja siis jälle, et lähen... Lõpuks läksingi. Ainult natuke. Ütlesin mehele ka veel, et ainult pisike suts sinna ja tagasi. No ja täpselt nii ma tegingi. Tagasiteel ainult veel väike põige, et kuus kilomeetrit täis saada. Ilm oli mõnus. Kevadine. 6,2km ja 41min. http://connect.garmin.com/activity/461507512
Ja laupäeva hommikul talves ärgates kirusin ma end maapõhja, et reedel pikemalt ei teinud. Käisime Pääsküla rabamaratoni starti vaatamas ning seal oli tunne, et oleks võinud tossud kaasa võtta ning kaks ringi jooksjatega koos ära teha - rada oli täitsa mõnus. Kuid kesklinnas oli sisuliselt 5cm löga maapinnal. Aga no mis sa hädaga teed - õhtupoolikul ma oma jooksukese siiski ära tegin. Niiiii halba jooksuilma ei ole sel talvel veel olnud. Jalad olid pahkluuni ligemärjad ja kogu aeg plärtsus kusagil. Nöme.
6,2lm ja 43min http://connect.garmin.com/activity/461507420
Nädal 12:
Algus oli veel hullem. Esmaspäeva päeval paistis päeike ja mul oli kohe tahtmine jooksma minna. Aga sama kiirelt kui sulas see laupäevane lumi, kadus ka mu jooksusoov. Õhtul koju jõudes oli "torr-porr" meeleolu ning kui söök valmis, siis viskasin lihtsalt jalad seinale ja oligi kõik.
Välja jõudsin ma ei varem ega hiljem, kui reedel. Mõnus õhtu. Tuulene. Kuid mõnus. 7,8km ja 49min http://connect.garmin.com/activity/466021655
Reedel panin end kirja ka Marathon100 II virtuaaljooksule. Kohe kahele distantsile. Mõte oli, et proovin, kas olen praegu üleüldse suuteline liikuma 5km 30min'ga. Ja 10km siis lihtsalt läbida. Tundus loogiline joosta just sellises järjekorras. Ja ilmselt oli see ka õige otsus. Ilm oli ilus, läksin suht-koht lühikeses dressis laupäeva hommikul siis tempojooksule (minu mõistes). Esimese 150 meetriga tõmbasin end "kapsaks". Õnneks jõudis mõistus õigel hetkel koju, et tempo alla 5min kilomeetrile on ikka liiga palju minu jaoks ja võtsin kõvasti aeglasemaks. Kuid selles mõttes kahju oli juba sündinud, et korraks mõtlesin, et "vist peaks katkestama", sest ma ju ei suutnud enam... Aga sibasin siiski ähkides edasi. Hea ei hakanud, kuid veidi parem küll. Tagasipöördel selgus, et kuigi tundus, et tuult ei ole, siis vastutuulena oli ta siiski märkimisväärselt tugev. Neljanda kilomeetri lõpuosas kippus nutt peale - niii väsinud olin. Aga katkestada oleks ka nõme olnud - mille tondi pärast ma siis see neli kilti juba kannatanud olin, eksole. :) Ja lõppu ma jõudsin:
5km ja 29:24. http://connect.garmin.com/activity/466021622 Ainus mõte, mis kummitama jäi - kuidas ma küll augustis muhu jooksul sellises tempos 17km joosta jaksasin ja end veel suurepäraselt tundsin???
Ja täna hommikul siis 10km jooksule. Panin jope selga, sest kraadiklaas näitas vaid 5 kraadi, kuid oleksin vabalt võinud ka pikkade varrukatega pluusis minna, sest kuna tuul oli üle hulga aja vähene, oli soe ja mõnus. Isegi ilma päikeseta. Mõte oli, et äkki natuke kiiremini, kui eelmine kord, kuid kartsin, et peale eilset "tormamist" on see ebareaalne. Esimesed kaks kilomeetrit olid jalad päris väsinud, kuid liikusin päris kobedalt. Siis üritasin kella enam mitte vaadata ja joosta nii, et ei oleks väga halb, aga ikka natuke liiguksin. Ja õnnestus üle ootsute hästi. Lõppu jõudes olin küll vässa, aga mitte surnud. 10km ja 1 tund 2min http://connect.garmin.com/activity/466021590
Kahe nädala pärast jälle. Loodetavasti jõuan ka vehepeal jooksma.
Aga nädal 11:
Esimest korda jõudsin jooksma neljapäeva õhtul. Ja seda sandi tujuga. Sest vastalt enne minekut avastasin, et jooksujope parem tasku on tühi. Aga seal oleksid pidanud olema mu jooksumüts ja parema käe kinnas. Etteruttavalt võib öelda, et ma ei ole neid siiani üles leidnud. Jama. Aga ilm oli ilus ja joosta mõnus (ehki raske). 45min ja 7,3km http://connect.garmin.com/activity/460291490
Reede õhtul mõtlesin, et ei lähe. Ja siis jälle, et lähen... Lõpuks läksingi. Ainult natuke. Ütlesin mehele ka veel, et ainult pisike suts sinna ja tagasi. No ja täpselt nii ma tegingi. Tagasiteel ainult veel väike põige, et kuus kilomeetrit täis saada. Ilm oli mõnus. Kevadine. 6,2km ja 41min. http://connect.garmin.com/activity/461507512
Ja laupäeva hommikul talves ärgates kirusin ma end maapõhja, et reedel pikemalt ei teinud. Käisime Pääsküla rabamaratoni starti vaatamas ning seal oli tunne, et oleks võinud tossud kaasa võtta ning kaks ringi jooksjatega koos ära teha - rada oli täitsa mõnus. Kuid kesklinnas oli sisuliselt 5cm löga maapinnal. Aga no mis sa hädaga teed - õhtupoolikul ma oma jooksukese siiski ära tegin. Niiiii halba jooksuilma ei ole sel talvel veel olnud. Jalad olid pahkluuni ligemärjad ja kogu aeg plärtsus kusagil. Nöme.
6,2lm ja 43min http://connect.garmin.com/activity/461507420
Nädal 12:
Algus oli veel hullem. Esmaspäeva päeval paistis päeike ja mul oli kohe tahtmine jooksma minna. Aga sama kiirelt kui sulas see laupäevane lumi, kadus ka mu jooksusoov. Õhtul koju jõudes oli "torr-porr" meeleolu ning kui söök valmis, siis viskasin lihtsalt jalad seinale ja oligi kõik.
Välja jõudsin ma ei varem ega hiljem, kui reedel. Mõnus õhtu. Tuulene. Kuid mõnus. 7,8km ja 49min http://connect.garmin.com/activity/466021655
Reedel panin end kirja ka Marathon100 II virtuaaljooksule. Kohe kahele distantsile. Mõte oli, et proovin, kas olen praegu üleüldse suuteline liikuma 5km 30min'ga. Ja 10km siis lihtsalt läbida. Tundus loogiline joosta just sellises järjekorras. Ja ilmselt oli see ka õige otsus. Ilm oli ilus, läksin suht-koht lühikeses dressis laupäeva hommikul siis tempojooksule (minu mõistes). Esimese 150 meetriga tõmbasin end "kapsaks". Õnneks jõudis mõistus õigel hetkel koju, et tempo alla 5min kilomeetrile on ikka liiga palju minu jaoks ja võtsin kõvasti aeglasemaks. Kuid selles mõttes kahju oli juba sündinud, et korraks mõtlesin, et "vist peaks katkestama", sest ma ju ei suutnud enam... Aga sibasin siiski ähkides edasi. Hea ei hakanud, kuid veidi parem küll. Tagasipöördel selgus, et kuigi tundus, et tuult ei ole, siis vastutuulena oli ta siiski märkimisväärselt tugev. Neljanda kilomeetri lõpuosas kippus nutt peale - niii väsinud olin. Aga katkestada oleks ka nõme olnud - mille tondi pärast ma siis see neli kilti juba kannatanud olin, eksole. :) Ja lõppu ma jõudsin:
5km ja 29:24. http://connect.garmin.com/activity/466021622 Ainus mõte, mis kummitama jäi - kuidas ma küll augustis muhu jooksul sellises tempos 17km joosta jaksasin ja end veel suurepäraselt tundsin???
Ja täna hommikul siis 10km jooksule. Panin jope selga, sest kraadiklaas näitas vaid 5 kraadi, kuid oleksin vabalt võinud ka pikkade varrukatega pluusis minna, sest kuna tuul oli üle hulga aja vähene, oli soe ja mõnus. Isegi ilma päikeseta. Mõte oli, et äkki natuke kiiremini, kui eelmine kord, kuid kartsin, et peale eilset "tormamist" on see ebareaalne. Esimesed kaks kilomeetrit olid jalad päris väsinud, kuid liikusin päris kobedalt. Siis üritasin kella enam mitte vaadata ja joosta nii, et ei oleks väga halb, aga ikka natuke liiguksin. Ja õnnestus üle ootsute hästi. Lõppu jõudes olin küll vässa, aga mitte surnud. 10km ja 1 tund 2min http://connect.garmin.com/activity/466021590
Kahe nädala pärast jälle. Loodetavasti jõuan ka vehepeal jooksma.
Sunday, March 9, 2014
9. märts - Marathon100 I virtuaaljooks
Marathon 100 korraldas virtuaaljooksu.
Mida sa hing veel ihaldada oskad - jooksed kus tahad, kellega tahad, kui kiirelt tahad ja kui pika maad tahad (5, 10, 21 või 42km). Peaaegu ka, et millal tahad, sest valida oli laupäeva ja pühapäeva vahel.
Leppisime Kauriga kokku, et jookseme koos. Algul mängisin mõttega poolmaratonist, kuid tugev nohu, mis nädala alguses vaikselt hakkas ja kolmapäevaks suht murdis, pani sellest mõttest taganema. Hakkasin juba kahtlema, et äkki peaks vaid viiega leppima. Kuid kui Kauril 21 regamine ebaõnnestus, siis läksime koos 10km jooksma.
Kauril oli muidugi lõbu laialt, kuid minu jaoks oli ka see olematu tempo ikka paras surm. Järvevana ääres, kui tuul sirgelt vastu oli (mujal andis ka tunda, aga mitte nii hullusti), siis oli ikka mitu korda mõttes, et milleks mul seda kõike üleüldse tarvis on... Aga ära jooksime. 100m veel peale ka, et ikka kindel oleks.
10,1km ja 1:10:33 http://connect.garmin.com/activity/457686082
Kuna koduni oli veel natuke minna, siis lisaks veel 1,6km sõrki http://connect.garmin.com/activity/457685906
Mida sa hing veel ihaldada oskad - jooksed kus tahad, kellega tahad, kui kiirelt tahad ja kui pika maad tahad (5, 10, 21 või 42km). Peaaegu ka, et millal tahad, sest valida oli laupäeva ja pühapäeva vahel.
Leppisime Kauriga kokku, et jookseme koos. Algul mängisin mõttega poolmaratonist, kuid tugev nohu, mis nädala alguses vaikselt hakkas ja kolmapäevaks suht murdis, pani sellest mõttest taganema. Hakkasin juba kahtlema, et äkki peaks vaid viiega leppima. Kuid kui Kauril 21 regamine ebaõnnestus, siis läksime koos 10km jooksma.
Kauril oli muidugi lõbu laialt, kuid minu jaoks oli ka see olematu tempo ikka paras surm. Järvevana ääres, kui tuul sirgelt vastu oli (mujal andis ka tunda, aga mitte nii hullusti), siis oli ikka mitu korda mõttes, et milleks mul seda kõike üleüldse tarvis on... Aga ära jooksime. 100m veel peale ka, et ikka kindel oleks.
10,1km ja 1:10:33 http://connect.garmin.com/activity/457686082
Kuna koduni oli veel natuke minna, siis lisaks veel 1,6km sõrki http://connect.garmin.com/activity/457685906
Friday, February 28, 2014
Veebruari lõpp - Paha siga, sada viga
Peale lootusrikast taasalustamist jäi veebruari lõpp jällegi niruks. Kaks jooksu, mõlemad Saaremaal olles. Saaremaal on kuidagi lihtsam joosta. Tuulesed olid mõlemad päevad, kevadise hõnguga kuid lumised olid ka mõlemad päevad.
7km http://connect.garmin.com/activity/457686223
7km http://connect.garmin.com/activity/457686175
7km http://connect.garmin.com/activity/457686223
7km http://connect.garmin.com/activity/457686175
Tuesday, February 11, 2014
11.veebruar - Kui ei ole korralikult ree peale saanud, siis on lihtne maha kukkuda.
Või peaksin ma ütlema, et külm oli ja talv oli ja laiskus oli ja... Nojah. Laiskus oli. Sest kirja ei ole ma juba ammu jälle midagi pannund.
Nädalal neli jõudsin jooksma kaks korda. Mõlemal korral veidi üle üheksa kilomeetri ja natuke üle tunni.
Nädal viis, kolm jooksu. 6,2km, 9,2km ja 6,2km. Ühtemoodi aeglased olid kõik need jooksud ja suht ühe mudeli järgi ka: alguses jama, lõpupoole parem. Ega ma kiirust väga taga ei ajanudki - tegelesin rohkem "ellujäämisega". Suht külmad ilmad olid. Esimesed kaks kilomeetrit oli tunne, et nina ja sõrmed külmuvad ära. Aga siis hakkas juba mõnus. Saaremaal oli mõistust, et alustada vastutuule suunal. Ei saanudki aru, et asi nii hull oli, kuniks tagasiteele pöördusin. Vot siis tekkis mõistmine, et enne oli ikka väga tuulene. :)
No ja siis see õnnetu nädal kuus. Esmaspäeval ei jõudnud. Siis jäi piiga haigeks ning oli seda selle nädala algusesse välja. Ning kuna mees oli ka veel kodust ära, siis... Siis ei olnudki võimalust jooksma minna. Või noh, olgem ausad - pühapäeval oleks võimalus olnud. Kuid siis ei olnud enam eriti tahtmist.
Täna päeval ütles mees, et peab nagunii sinnakanti minema. Ta võib põnnid ka aiast ära tuua. Et kas ma tahan jooksma minna. Aus vastus oli: "võiksin tahta!". Tegelikult ei tahtnud, aga oleksin ju võinud... Üritasin endas süütunnet leida ja koju jõudes ma igatahes dressid selga tõmbasin ja sibama läksin. Esimesed kilomeetrid oli jälle tunna, et miks ma seda endale teen... Aga seejärel hakkas juba parem ja paar viimast kilomeetrit oli väga mõnus. Tempot ei jälginud, teadsin, et see on aeglane. Kuid sibasin nii, et mul oleks võimalikult mõnus igal hetkel. 8,2km ja 57min http://connect.garmin.com/activity/443896925
Olen nüüd ka lõpuks nutitelefoni omanike ridades ja proovisin täna huvi pärast ka endomondo järgi. Mnjah... Garmin on parem. ja lollikindlam. :) Huvitav, kas endomondol kasutusjuhendit ka kusagilt leida on? Masendavalt loll tunne tekib, kui saad aru, et panid endomondo tööle ja siis enam raadiole ligi ei pääse, et muusikat tööle panna. Mis seal's ikka. Endomondo kinni, muusika tööle ja otsast peale. Ja kuni lõpuni välja suutis see süsteem mind end idioodina tundma panna. Kuid vähemalt suutsin ma (peale pisikest otsimist) selle jooksu ikkagi arvutist üles leida uuesti. :) Seda pisiasja, kuidas "teistele näidata", ei ole ma veel leidnud. :D
Sunday, January 19, 2014
19.jaanuar - Talv jõudis meieni
See nädal oli jälle keeruline ja andis mõista, et ega need plaanid ikka ei tööta nii nagu me sooviksime. Plaan siis oli jooksma minna teisipäeval ja neljapäeval. Esmaspäeva lõunast selgus, et mees on kodust ära teisipäeva varahommikust neljapäevani. Niipalju siis plaanist...
Aga tegime siis kiire muutuse ja läksin hoopis sama (esmaspäeva) õhtul sibama. Tempo hoidsin aeglase (see oli kerge). Tegin igaks juhuks veidi pikema otsa. 9,3km ja 1 tund 4min http://connect.garmin.com/activity/431573371
Reedel helistas mees kümme minutit enne tööpäeva lõppu ja küsis, et kas läheb toob lased ise ära, ma saaksin jooksma. Aga no ei ole ma selline inimene, kes "kiirelt " reageerida armastab. :S Nõme nädal oli olnud, raske päev oli olnud... No ma ei reageerinud ilusti ja jooksma ma reedel ei jõudnud.
Laupäeva hommikupoolikul ajasin end õue. Ilm oli mõnus. Lund sadas veidi, samas oli päris külm. Aga jooksu ajal läks soojemaks - kui algul sõrmed veidi külmetasid, siis lõpus enam mitte. Ja see temperatuur, mille juures külmetamise/mittekülmetamise piir on, on kusagil 11-12 kraadi. :) Tagasi koju jõudes oli 10 koma millegagi ainult. Minnes oli 13 olnud. Nägin veel vaid ühte jooksjat. Seda ka alles tagasitulles, kui olin just jõudun lõpuni mõelda mõtte, et Järvevana äärsel kergliiklusteel ei olnud mitte ainsatki jalajälge... Aga see proua oli vist ka hoopis norrakas. :) Hea oli joosta, kuid parajalt libe oli ka. Just nendel hetkedel, kui jalg peaks vastu maad andma hoogu äratõukeks, libises tema hoopis tagasi. Kui keegi on näinud "Lumekuninganna" treilerit, siis ma nägin välja nagu põhjapõder Sven järvejääl. :D Aga ma olin vähemasti sama muhedas tujus nagu lumemees Olaf. :P Ja üleüldse soovitan ma soojalt seda multikat vaatama minna. See on täiesti suurepärane!
10,2km ja 1 tund 7 min. http://connect.garmin.com/activity/431573352
Täna jälle äratus suht varakult. Ei ole sinna midagi parata, et nädalavahetustel on neiu arvates õige aeg vara ärkamiseks. Tegin siis veel pisikese jooksuotsa. Muidu oli hästi mõnus ja vahva, kuid viimane kilomeeter oli puhas piin. Kõhtu lõi nii terava valu, et ma arvasin, et ei jõuagi koju. :S Aga noh, ükski tee ei kesta igavesti, vahel lihtsalt veidi kauem.
6km ja 42 min. http://connect.garmin.com/activity/432151697
Aga tegime siis kiire muutuse ja läksin hoopis sama (esmaspäeva) õhtul sibama. Tempo hoidsin aeglase (see oli kerge). Tegin igaks juhuks veidi pikema otsa. 9,3km ja 1 tund 4min http://connect.garmin.com/activity/431573371
Reedel helistas mees kümme minutit enne tööpäeva lõppu ja küsis, et kas läheb toob lased ise ära, ma saaksin jooksma. Aga no ei ole ma selline inimene, kes "kiirelt " reageerida armastab. :S Nõme nädal oli olnud, raske päev oli olnud... No ma ei reageerinud ilusti ja jooksma ma reedel ei jõudnud.
Laupäeva hommikupoolikul ajasin end õue. Ilm oli mõnus. Lund sadas veidi, samas oli päris külm. Aga jooksu ajal läks soojemaks - kui algul sõrmed veidi külmetasid, siis lõpus enam mitte. Ja see temperatuur, mille juures külmetamise/mittekülmetamise piir on, on kusagil 11-12 kraadi. :) Tagasi koju jõudes oli 10 koma millegagi ainult. Minnes oli 13 olnud. Nägin veel vaid ühte jooksjat. Seda ka alles tagasitulles, kui olin just jõudun lõpuni mõelda mõtte, et Järvevana äärsel kergliiklusteel ei olnud mitte ainsatki jalajälge... Aga see proua oli vist ka hoopis norrakas. :) Hea oli joosta, kuid parajalt libe oli ka. Just nendel hetkedel, kui jalg peaks vastu maad andma hoogu äratõukeks, libises tema hoopis tagasi. Kui keegi on näinud "Lumekuninganna" treilerit, siis ma nägin välja nagu põhjapõder Sven järvejääl. :D Aga ma olin vähemasti sama muhedas tujus nagu lumemees Olaf. :P Ja üleüldse soovitan ma soojalt seda multikat vaatama minna. See on täiesti suurepärane!
10,2km ja 1 tund 7 min. http://connect.garmin.com/activity/431573352
Täna jälle äratus suht varakult. Ei ole sinna midagi parata, et nädalavahetustel on neiu arvates õige aeg vara ärkamiseks. Tegin siis veel pisikese jooksuotsa. Muidu oli hästi mõnus ja vahva, kuid viimane kilomeeter oli puhas piin. Kõhtu lõi nii terava valu, et ma arvasin, et ei jõuagi koju. :S Aga noh, ükski tee ei kesta igavesti, vahel lihtsalt veidi kauem.
6km ja 42 min. http://connect.garmin.com/activity/432151697
Sunday, January 12, 2014
12. jaanuar - Mina vs. Ma Ise olen ikka kehvas seisus küll
Esimene nädal edukalt selja taga. Esmaspäeval koju, pitsa kokku kuhjatud ja jooksma. Oli mõnus ilm. Pikad püksid olid viga - palav hakkas. Panin pulsivöö peale ning see ei näidanud eriti ilusasaid numbreid. Mitte ülearu kõrgeid, kuid tempot arvestades (mida ma kogu aeg aeglasemaks surusin) ikkagi kõrge. Teisest küljest, max pulss jäi 158 ja seegi tuli viimasel kolmesajal meetril. Nii et olukord on suurepärane, aga mitte lootusetu. :D Ja kui ma seal seitse+ minuti tempos tiksusin, tundes, et "ei ühtegi kiiremat sammu!", tekkis selline väike "õnnetu" moment, mõeldes iseenda suutlikusele mitte hirmusväga ammu minut kiiremini joosta ja end hästi tunda... Aga noh - me kõik jääme vanaks. Peamine, et oleks tore. Koju tagasi jõudes oli vahepeal lastega saabunud mees pitsa ahju pistnud ning sain kohe pesema ja sööma. Elu nigu lill. :)
8,3km ja 58min http://connect.garmin.com/activity/425775050
Kolmapäeval mõtlesin plaanivälise jalutuse/sibamise õhtul teha, aga mõnede nõmeduste tõttu läks tuju õhtuks nii nulli, et see plaan ei reliseerunud.
Neljapäev. Parim päev, et mees lapsed ära tooks. Sest pojal on lasteaias trenn, mis lõppeb alles kuue ajal. Ja kui ma töölt neile järgi lähen, siis passin sisuliselt pool tundu tühja, oodates, kuni trenn lõppeb. Seega siis - mina otse koju, dressid selga ja jooksma. Või no peaaegu - vennas helistas ning lobisesime veidi - seega sai kümmekond minutit hoolega "soojendust" tehtud ja ringi kalpsatud. Sest kuna temperatuur oli umbes viis kraadi, panin jalga lühikesed püksid. ja see oli väga mõistlik otsus. Kui lõpuks jooksma sain, oli väga hea olla. Pulsivööga ennast stressama ei hakanud. Ilmselt oli tempo veidi kiirem, kui oleks võinud olla, aga no mis sa teed, kui oli mõnus. Pikas perspektiivis selliselt käitudes kasu ei lõika, aga... Ega ma polegi ju kasuahne inimene. :D Mida kilomeeter edasi, seda paremaks olemine läks.
9,2km ja 1tund 1min http://connect.garmin.com/activity/427207271
Laupäeval ootas mind postkontoris pakk, mis pidi jõudma (hiljemalt) teiseks advendiks. No parem hilja kui mitte kunagi. Üks eksinuke on veel postis - ehk jõuab seegi millalgi. Käisin siis sellel järgi, käisime poes ja õhtul käisime põnnidega veel kinos "lumekuningannat" vaatamas. Seega päris piisavalt värsket õhku ning jalgel liikumist (trammisõit on ajavõit, kui ei juhtu just nii nagu postkontorisse minnes, et trammidel enam elektrit ei ole...). Kinost tulles tegime trammipeatuses lumememm "Olafi" ning loomulikult tuli see koju kaasa võtta. Ma parem ei hakka mõtlema, mida ülejäänud rahvas trammis arvas, kui me trammi ronisime, minul 15cm lumememme pihus. :D
Täna hommikul oli selline "äkki ei läheks" tunne. Aga kuna osalen jälle spordimuttide omavahelises võistluses ning seal on nõue "vähemalt kolm tundi nädalas", siis tuli ikkagi minna. Läksin söömata ja joomata ning ilmselt oli just see põhjuseks, miks esimesed kaks kilomeetrit olid kohutavad. Tempo imeaeglane, hingamine korras, kuid pea elas oma elu - käis ringi, kippus silme eest mustaks minema ja tekitas tunde, et pulss on laes. Tuleks ikka vist vähemalt paar ampsu banaani põske pista enne uksest välja astumist. Aga sain hakkama ja liikusin oma tigutempos ning läks paremaks kuni lõpuks oli juba päris hea. Ja kuigi oli ainult marginaalselt libe, oli see siiski minu jaoks selle talve esimene libedus ning jalad ei olnud harjunud tasakaalu hoidmisega. Oli üllatavalt väsitav. Ning viienda kilomeetri alguses jõudsin ma just mõelda, et nüüd vist on harjumus sisse tulnud ja juba on kergem, kui jalg läks "liuhti" alt ära ja oli päris tegu, et püsti jääda. Igal omad pseudomured, eksole. :)
6,5km ja 45min http://connect.garmin.com/activity/428508227
8,3km ja 58min http://connect.garmin.com/activity/425775050
Kolmapäeval mõtlesin plaanivälise jalutuse/sibamise õhtul teha, aga mõnede nõmeduste tõttu läks tuju õhtuks nii nulli, et see plaan ei reliseerunud.
Neljapäev. Parim päev, et mees lapsed ära tooks. Sest pojal on lasteaias trenn, mis lõppeb alles kuue ajal. Ja kui ma töölt neile järgi lähen, siis passin sisuliselt pool tundu tühja, oodates, kuni trenn lõppeb. Seega siis - mina otse koju, dressid selga ja jooksma. Või no peaaegu - vennas helistas ning lobisesime veidi - seega sai kümmekond minutit hoolega "soojendust" tehtud ja ringi kalpsatud. Sest kuna temperatuur oli umbes viis kraadi, panin jalga lühikesed püksid. ja see oli väga mõistlik otsus. Kui lõpuks jooksma sain, oli väga hea olla. Pulsivööga ennast stressama ei hakanud. Ilmselt oli tempo veidi kiirem, kui oleks võinud olla, aga no mis sa teed, kui oli mõnus. Pikas perspektiivis selliselt käitudes kasu ei lõika, aga... Ega ma polegi ju kasuahne inimene. :D Mida kilomeeter edasi, seda paremaks olemine läks.
9,2km ja 1tund 1min http://connect.garmin.com/activity/427207271
Laupäeval ootas mind postkontoris pakk, mis pidi jõudma (hiljemalt) teiseks advendiks. No parem hilja kui mitte kunagi. Üks eksinuke on veel postis - ehk jõuab seegi millalgi. Käisin siis sellel järgi, käisime poes ja õhtul käisime põnnidega veel kinos "lumekuningannat" vaatamas. Seega päris piisavalt värsket õhku ning jalgel liikumist (trammisõit on ajavõit, kui ei juhtu just nii nagu postkontorisse minnes, et trammidel enam elektrit ei ole...). Kinost tulles tegime trammipeatuses lumememm "Olafi" ning loomulikult tuli see koju kaasa võtta. Ma parem ei hakka mõtlema, mida ülejäänud rahvas trammis arvas, kui me trammi ronisime, minul 15cm lumememme pihus. :D
Täna hommikul oli selline "äkki ei läheks" tunne. Aga kuna osalen jälle spordimuttide omavahelises võistluses ning seal on nõue "vähemalt kolm tundi nädalas", siis tuli ikkagi minna. Läksin söömata ja joomata ning ilmselt oli just see põhjuseks, miks esimesed kaks kilomeetrit olid kohutavad. Tempo imeaeglane, hingamine korras, kuid pea elas oma elu - käis ringi, kippus silme eest mustaks minema ja tekitas tunde, et pulss on laes. Tuleks ikka vist vähemalt paar ampsu banaani põske pista enne uksest välja astumist. Aga sain hakkama ja liikusin oma tigutempos ning läks paremaks kuni lõpuks oli juba päris hea. Ja kuigi oli ainult marginaalselt libe, oli see siiski minu jaoks selle talve esimene libedus ning jalad ei olnud harjunud tasakaalu hoidmisega. Oli üllatavalt väsitav. Ning viienda kilomeetri alguses jõudsin ma just mõelda, et nüüd vist on harjumus sisse tulnud ja juba on kergem, kui jalg läks "liuhti" alt ära ja oli päris tegu, et püsti jääda. Igal omad pseudomured, eksole. :)
6,5km ja 45min http://connect.garmin.com/activity/428508227
Sunday, January 5, 2014
05.jaanuar 2014 - Alustame aga jälle algusest
Esimese asjana ikka vabandused - tegelikult ei ole ma kolm kuud pausi pidanud. Paus oli, kuid umbes-täpselt kuus nädalat.
Panen siis kiirelt selle vähese vahepealse osa kirja:
7.okt, esmaspäev - http://connect.garmin.com/activity/387237694
11.oktoober, reede - http://connect.garmin.com/activity/388740732 Mul oli vaba päev enne puhkuse algust. Viisin lapsed lasteaeda ja ise jooksuga kodu poole. Kuna järgmisel päeval sõitsime viimase kolme aasta esimesele/ainukesele reisile, siis oli mul too päev veel hulgi ka kõndimist ja sehkendamist.
Reisil olles ujusin - basseinis, meres. Ja kolmel korral jõudsin ka hotelli väikesesse jõusaali jooksulindile. Keskmiselt seitse km oli vudimise distants. Lisaks siis veel lihtsalt mõnusa päikese käes ringikõndimine.
Tagasi tulles väikesed jooksuotsad pojaga. Tema rattal, mina sibades (27, 28, 29, oktoober ja 2.november). Ühel päevadest oli aku tühi ja seepärast andmed ei kajastu. Siis veel 11.november (olin tõbine) ning 15.november. Ja siis oligi kõik.
Pääsküla Rabamaraton toimus ilma minuta ning kõppkokkuvõttes ei saanud ma isegi pildistama. Ja see mõjus mulle üsna sandisti. Olin ikka väga tujust ära ja ühtäkki oligi lihtne enam mitte minna jooksma. Või noh... Tegelikkuses oli endiselt väga raske selleks hetke leida ning ühel hetkel ei olnud minus enam jonni ega tahtmist otsida. Ning samaaegselt minnalaskmisega nutsin ikka päris mitu peatäit, sest nii kahju oli jooksmisest.
Peale pikki diskussioone mõtlesime siis, et proovime korra veel. Leida seda aega (kuigi sisuliselt ainsad hetked, mil saaksin jooksma minna, on endiselt need hetked, kui mul oleks söögi- või uneaeg).
Jõulude ajal Saaremaal väikesed sibamised (26, 28 ja 29.detsember) ning uue aasta algul Tallinnas (1 ja 4. jaanuar). Väga-väga-väga raske on. Jaksu ei ole, võhma ei ole... Oma osa on kindlasti sellel, et mu kaalunumber on... suur. Nii suur oli see viimati enne pisipiiga sündi. Ok, võib-olla oli peale sündi ka, aga siis ma end ju kaaluma ei pidanud. Ja kui väliselt ma iseendale ikka veel peaaegu sobin (nojah, veidi pehme ja ühtlaselt suur küll, aga ikkagi ok), siis esimest korda elus tunnen, et mu kaal raskendab mu jooksmist. Tegelikult tean ju täpselt, mis põhjuseks on - minu päevakava. Ja vähemalt oma mõtetes on mul väike plaan proovida seda veidi muuta - hommikul pean sööma korralikumalt (kodus ei jõua, kuid kui õhtul puder valmis teha ja tööle kaasa võtta... Ma ei ole küll pudu-inimene, kuid eesmärk pühitseb abinõu). Ja õhtupoolikul, kella nelja ajal, teen töö juures ühe snäki (keefir on juba kapis ostetud, marjakarbike ka sügavkülmas, kui ma neid ainult kaasa võtta ei unustaks). Ning õhtuti ei söö nii suurt portsu. Ja ei tõsta enne magamaminekut veel ühte taldrikutäit. Kerge see ei ole, aga ma vähemalt proovin. Siis ehk on ka kergem joosta ning veidi kergem jooksmiseks aega leida mehe abiga.
Nii et loodetavasti taaskuulmiseni.
Subscribe to:
Posts (Atom)