Peale maratoni olen olen laisk.
Korra käisin ujumas. Tegelikult oli mõnus. Kuigi õhtul on parasjagu väsitav ja raske. Sest astuma hakata sain ju alles siis, kui põnnid voodis.
Korra käisin jooksmas. Esimesed paar kilomeetrit olid kohe väga rasked. Edasi läks veidi kergemaks. Tempo oli hästi aeglane, kuid kaheksa kilomeetrit sai läbi sibatud.
http://connect.garmin.com/activity/376740789
Pirita sügisjooksul olin juba registreerimise algusest saadik kirjas olnud. Ja lapsed pidid lastejooksule minema. Pühapäeva hommikul... No ei oleks tahtnud minna. Viimasel ajal on vastik külmetusevimm naha vahel olnud ning nüüd on see kulmineerunud hambapõletiku aktiveerumisega. Ja ma ei salli hambavalu. :S Aga no lõppkokkuvõttes seisin ma siiski võistlejaterivi tagumises otsas ning ootasin starti. See jäi küll kuus minutit hiljaks, kuid lõpuks siiski. Esimene kilomeeter oli täpselt sellises tempos, nagu oli mõelnud, et väga palju aeglasemalt ei tahaks - kuus minutit. Seal sees siis ka alustamise stardikõnd. :) Edasi läks hästi. Jooksin enda kohta piisavalt kiirelt. Pead ei anna, kuid mööda läks minust peale esimest kilomeetrit vist vaid üks noormees. Ise sain mööda üksjagu paljudest. Parajaks stiimuliks oli üks tibatilluke neiu. Vahepeal oli ta päris minu juures, siis jälle lippas ette... Umbes neljandal kilomeetril kaotasin ta täielikult silmist. Aga üsna varsti jõudsin järgi ühele väikesele poisile, kes kõndis. Soovitasin tal pigem sõrkida, et on kergem. Ja nii ta siis minu kõrval sibas - ajasime juttu ja 300m enne finišit kadus ta nagu tuul. :D
Oli raske, kuid teadsin igal hetkel, et selle kuus kilomeetrit pean vastu. Kella kinnipanek minu kohta minimaalse viivitusega, võib-olla vaid paarkümmend sekundit.
Ametliku protokolli järgi oli aeg 33min ja 46sek. http://connect.garmin.com/activity/379581113
Võiks ju teoretiseerida, et kui jooksnuksin sama tempoga nagu kaks aastat tagasi, siis saanuksin ma umbes poole parema tulemuse naiste hulgas... Aga ma olen selmet rahul.
Sel nädalal on kõik õhtud olnud sisustatud lasteaia Mihklilaada ettevalmistuste ja laada endaga ning ega hambavalugi jooksma meelita.
Wednesday, September 25, 2013
Monday, September 9, 2013
Tallinna Maraton 2013
Millest siis alustada.
See oli ju ammu teada, et kui just katastroofi ei juhtu, siis ma maratonile ikka lähen. Eelmisel õhtul lohutasin jälle emmet. Huvitav, kas kunagi tuleb aeg, mil tema ka usukuma hakkab, et ma olen täisealine ja varsti juba üle keskea naisterahvas, kellel omal ka natuke mõistust peas? :) No igatahes on ta alati mures, kui ma veidi pikemale jooksule lähen. Et ma enda põlvedele liiga ei teeks. Ja et ma enda südamele liiga ei teeks. Ja et ma üleüldse endale liiga ei teeks. Eks ma siis korrutasin järjest sama, mis alati, et ma ju tean, mida ma teen ja ega ma võidu jooksma ei lähe. Ja ma lähen ju selleks, et oleks tore. Ega ta vist ikka päris uskuma mind ei hakkagi, et jooksmine võib tore olla. Ja fun. :)
Hiljem veel mõtlesin, et olen ma ikka tuim tükk küll. Loen FB'st, kuidas kõik sätivad geele, jooksuplaane, riideid ja mida iganes veel... ja tõden endamisi, et tossud esiku ukse kõrval ja muud nagu pole tarviski... Ei olnud natukestki ärevust. Ja magasin hästi. Juba mitemid päevi kipitav kurk segab päevasel ajal küll söömist, kuid mitte magamist.
Hommikul äratus veidi enne poolt kaheksat. Natuke kaerahelbeputru soojaks, kuid söön vaid paar ampsu. Kurk kipitab ja pudru pole hea. Võtan siis vähemalt banaanist paar ampsu. Mees keelitab hiljem veel ukse peal, et "võta teine pool ka", aga no ei lähe lihtsalt. Seon käe kinni, jalale teada-kohale plaaster ja valmis ma olengi. Paiku kaheksa uksest välja ja minek.
Kesklinnas toimuks nagu mingi "veneaegne lastekoduüritus" käib minnes naerune mõte peast läbi. Iga tänava otsa pealt paistab üks kuni mitu inimest sinise kotikesega, kes kõik liiguvad ühes suunas. :) Aga eks ma isegi samasugune. Kosmose kino juures lendavad must mööda kolm Luike. Njah, hea, et mu tase on nagu on (olematu). Ei ole muret, et peaks soojendust tegema. :D
Pakihoius saan kokku õepojaga, kes esmakordselt selle tee jalge alla võtab (talle sõnu peale lugedes saan hetkeks aru oma emast - no nad ei ole ju lihtsalt kunagi piisavalt suured ja mõistlikud, need väikesed...) :D Anname kotid hoidu ning eelmise aasta halvale kogemusele tuginedes sätin endale ümber vana vihmakeebi. Ääääk... vale valik. Sest ilm on juba nii vara hommikul tõsiselt soe. Natuke veel jutustamist, leian üles oma jooksukaaslase ja siis oleme stardikoridoris ning sokutan vihmakeebi ära. Soe. Mõnus.
Maichl'ga on meil kokku lepitud ühine jooksuplaan. Esimene kilomeeter umbes seitse minutit ja siis edasi keskmiselt 6:40 nii kaua kuni jaksame. Kuna selle plaani järgi (lõpuni vastu pidades) peaks lõpuaeg olema kusagil 4:40 kandis (milleks ma tean, et ma sel aastal suuteline ei ole), siis käin viie tunni jänku Valdo juures veel ütlemas, et ku ma jalgu jään, siis võiks kõrvupidi kaasa sikutada. Sest mu suur-suur unistus päevaks on lõpetada taas alla viie tunni.
Siis ongi stardihetk. Savisaar õnneks kõnet ei pea. Ainult lehvitab oma tribüünilt nagu Inglise kuninganna. Ja sellest annab mööda vaadata. Või olgem ausad - ega ma tavaelus nii kõrgele ei vaatagi. :)
Esimesed meetrid jälle linta-lonta, siis juba vinta-vänta ja siis me jooksemegi. Jänkude õhupallid on kõik meist ees, kuid ega see meid ju sega - küll asi varsti korrigeeruma hakkab. Meil on oma plaan!
Ja plaan töötab täitsa hästi. Jookseme ja jutustame. Iga natukese aja tagant avaldab emb-kumb arvamust, et me ei ole päris nii tegijad, et lobisedes vastu peaks. Ja siis jutustame edasi. :) Kilomeetrid lähevad, ei mingeid probleeme, ei mingeid muresid. Näeme tuttavaid, jagame muljeid. Mingil hetkel hakkavad liidrid vastu tulema ja siis juba traditsiooniline kisa. Millegipärast märkan väga vähe tuttavaid. Kuid mõned siiski on. Ja kuivõrd rinnanumbritel on nimed, siis on kohe mõnus ka võõraid pool-tuttavateks teha ja nimepidi ergutada. :) Meriväljal on teeremondiga keerukoht ümber tehtud. Mõnes mõttes mõistlikum. Mõnes mõttes tahaks "seda mis alati". Aga no see on väike muutus. Juba olemegi tagasiteel. Mõnus on mõelda, et eelmisel aastal siinsamas ütles Karin, et tal on nii hea olla ja mina ei tihanud tunnistada, et mul on juba hiigla-raske. Täna on minul ka veel mõnus ja hea. Mis ei ole nii mõnus ja hea, on see, et viie-tunni jänku on ikka veel meie ees. Maratonis küll matemaatika ei kehti, kuid see ei ole ju viie tunni tempo! seda enam, et 4:45 tempojänku paistab ka vaid mõnisada meetrit eespoolt... Joogipunktides saame vahepeal 5:00 pundist ette, kuid jooksusirgel lähevad nad jälle mööda. Arutleme vaikselt, et näha, et ilus poiss jäneseks pandud, kamp kauneid noori naisi ümber kohe. :)
Ma ei mäletagi enam täpselt, kus me oleme, kui liidrid meist mööda lippavad. Ilmselt just Tornide väljakule jõudnud, sest kuidagi sealsete pöösastega meenub mulle Maichl'i naer "issake, ta riivas mind!". Mida me veel ei tea, on see, kas riivaja oli võitja või teise koha mees. :P
Nunne tänavale on ehitatud "sild". Kogu selle ehituse ümber tuure kogunud pahameele taustal ütleksin ma ainult, et sealt ülesaamine ei olnud tõusu-languse mõttes probleemiks. Kuid tahaks loota, et korraldajatel olid varuks kummimatid plaan B jaoks. Siis Ansipi maja, Tuukri tänav ja tee ääres on mees põnnidega. Hetkel veel on mul hoog sees - ainult lehvitan ja vahetame möödudes paar sõna. Senini on ju õnnestunud ka joogipunktid läbida "joostes". Siia vahele võiks ära mainida ka selle, et ühel hetkel saan ma aru küll, et lõpetan selle päeva mõningate hõõrdunud kohtadega, kuid kuna ilm on nii kuum nagu ta on ja isegi mere ääres ei ole sellist asja, mida võiks tuuleks nimetada (mõnes kohas õhk veidi liigub, kuid tuult ei ole), siis kallan igas joogipunktis endale ühe topsi lihtsalt pähe. Ja olen üleni märg.
Mere puiesteel avastame, et joogipunkti on nihutatud. See ei ole ka just parim otsus, aga minul just palju vahet ei ole. Vanalinn. Šnelli park. Snikersi tüdrukud. Hea, kui asjad on "nii nagu ikka". Kusagil Kaarli kiriku läheduses lippavad meist mööda viies koht ja Romka. Mõtlen hetkeks ketserlikult, et kui ma ka kätega nii vehiks - äkki liiguks ka kiiremini? .P
Vabaduse väljakul otseloomulikult hästi palju rahvast. Sibame mööda ja teisele ringile. Ja mina pean tunnistama, et mul on nüüd väga raske... Poolmaratoni starti ootavatest jooksjatest lippame veel koos mööda. Poolmaratoni aeg. 1:23. Viie tunni jänku endiselt meie ees... Teeme joogipausi. Ja siis lasen Maichl'i ees ära. Temal on jõudu samas tempos jätkata, minul ei ole. Sampo panga ees jään kümneks meetriks kõndima - et öelda mehele-lastele, et mul on väga raske. :S Siis jooksen edasi. Aeglaselt. Umbes samal ajal antakse avapauk poolmaratonile. Mõtlen väikese masendusega, et kas tõesti läheb samamoodi nagu eelmisel aastal... Samas üritan positiivse poole pealt näha, et eelmise aasta "ikaldusest" olen umbes kümmekond minutit ees. Kõige raskem on Russalka joogipunktist Pirita sillani. Just see hetk, kui kõik poolmaratoni jooksvad tuttavad mööda lähevad ja mu virelemist näevad. :P Esimest korda elus mõtlen, et "olgu taevas tänatud valimisreklaamide ja muidu reklaamide eest!". Sest ma sunnin end jooksma. Ühest reklaamist järgmiseni. Siis võin reklaamivahe kõndida ja järgmise reklaamini tuleb joosta. Otseselt ei oskagi öelda, mis mul viga on. Kopsud kisuvad krampi. Ropsida ei taha, kuid paar korda tekib mõte - äkki oleks lihtsam, kui näpud korraks kurku ajada? Igatahes Russalka juures võetud banaaniviil (organism vajab lisaks veel ju turgutust, eksole) oli täiesti üleliigne asi. Pool sellest läks prügikasti (vabandust), teine pool surus end kõhtu kuidagi ja ei sobitunud üldse seltskonda. :) Aga Merivälja poole liikudes õnnestub enda jooksma sundimine natuke paremini. Ilmselt seetõttu, et raske pole mitte peale kõndi jooksma hakta vaid kuna tõenäolilset on mu vererõhk taaskord maas (oleks pidanud hommikul oma vererõhu kohviportsu jooma äkki?) on kõige raskem jooksult kõnnile minemise hetk. Siis on tunne, et maailm muutub halliks. Ja nii ma siis jooksen. Vahel ikka natuke kõnnin ka, kuid rohkem jooksen. Tagasitee. Veel ainult kesklinna ja olengi kohal. Maichl on minu üüratuks üllatuseks umbes vaid kilomeetrikese eespool. Reet Linna jagab tee ääres käepatsusid. :) Mitte just väga positiivne üllatus tabab meid Pirita silla joogipunktis. Kell piiksub 34.kilomeetri täitumist ja sellel hetkel saab selgeks, et selles joogipunktis ei ole enam vett. Ilmselt ei ole enam ka spordijooki (kuna ma seda nagunii ei jooks, siis ei süvene, kuid lauad on täitsa tühjad). Ühest küljest masendav. Teisest küljest - nii veider kui see ka pole - peale seda ma jooksen. Saan sabast kinni ühel noormehel, kes viie tunni pundist kukkunud ja lohutame teineteist, et "Russalka juures peab vett olema, sest sinna ootavad nad kümne kilomeetri jooksjaid". Tunnen veest puudust, kuid suurem mure on mu selja taga olevate inimeste pärast. Mida nemad peale hakkavad? Ice power'i telgist mööda joostes lasen jalad kiirelt üle pritsida - veidikegi jahedust ja värskust (ehki üsna haisvat :P).
Kümne kilomeetri tagasipöörde kohast saame mööda umbes kümmekond minutit enne nende starti. Russalka joogipunktis kaotan oma jooksukaaslase. Ilmselt jääb ta maha (sest ees ei paista), kuid ei ole tunnet, et tahaks selja taha vahtima hakata. :)
Korra kõnnin veel - Ansipi majast Tuukri algusesse. Aga siis jooksen. Jõe ristis saan mehelt joogiabi jäätee näol ja see on suurepärane! Ning siis ma jooksen. Enesetunne on hea, jõudu nagu ka on. Tempo ikka aeglane, kuid mul on hea olla! 10km liider lendab mööda vastalt peale Tornide väljakule keeramist. Sillast üles-sillast alla. Snikersi neiu tunneb mind ära (ütlesin talle esimesel ringil, et järgmine kord võtan, palun hoida) ning ulatab šokolaadi. Pistan selle taskusse ja siis on lõppujõudmine juba vormistamise küsimus. Üllatavalt palju on mu ees inimesi, kes kõnnivad. Möödudes ergutan neid jooksma - sest tagant tuleb 10km mass ja nad ei taha sellele ette jääda! Uskugu inimest, kes oma kogemuste põhjal teab, mida räägib! :)
Kirikust mööda, siis lippab mu'st mööda üks pisikestest Antsonitest. Ma vist ei ole öelnud, et olen kord küünlavalgel nende kolme omaloodud laulu kuulates peaaegu armunud. Mitte poistesse - selleks olen liiga vana. Kuid olustikku ja sellesse imelisse loomingusse, mida nad teevad. Ja iga kord neid nähes tuleb see meelde. Nii seegi kord - hõikan tagantjärgi ergutusi ja tunnen, kuidas endalgi suunurgad kõrgemale tõusevad. Mul on ainult natuke veel jäänud. Mäest alla ja olen kohal. Ja jalad hakkavad kiiremini lippama.
Jah, mu unistus ei täitu. Lõppaeg on 5:07:19 (netos 5:06 millegagi), kuid ma olen fantastiliselt õnnelik ja rahul oma jooksuga. Täna olin ma selliseks ajaks suuteline ja see oli järjekordselt imetore kogemus.
Tänu Marikale oskan küsida endale ümber soojakaitse, mis tõesti kaitseb keha mahajahtumise eest.
Saan ka medali ja joogipudeli.
Seejärel maratonialasse. Natuke sooja sööki, natuke jogurtit. Kuid tunnen, et ei tahagi seal seekord kauem olla. Tahan oma mehe ja laste juurde ja koju. Korraks vaatan massaži registreerimislehti ja mõtlen, et kui võtta veel vaba olev 16:20 aeg, siis võiks ju kodus ära käia ja kahe tunni pärast uuesti massaži tulla... Aga ma ei viitsi. Võib-olla järgmisel aastal (eelmisel aastal mõtlesin sama, kui mälu ei peta).
Ja niisugune see jooks oligi.
Kindlasti on palju asju, mida kirjutamise käigus unustasin. Härra Guthenberg marathon club särgis... Leili Teeväli ja Rein Pärn... Fantastiline noormees Pirita rannaparkla joogipunktis... Möödajooksul mind ära tundnud ja ergutavad töökaaslased... Kadri, kes olles ise ammu maratoni finišisse jõudnud šnelli tiigi juures energiat jagas... jne.jne. Oli suurepärane päev!
P.S. Kella kinnipanek tuli meelde maratonialas, kui kõht oli juba head-paremat täis pugitud...
http://connect.garmin.com/activity/372700179
See oli ju ammu teada, et kui just katastroofi ei juhtu, siis ma maratonile ikka lähen. Eelmisel õhtul lohutasin jälle emmet. Huvitav, kas kunagi tuleb aeg, mil tema ka usukuma hakkab, et ma olen täisealine ja varsti juba üle keskea naisterahvas, kellel omal ka natuke mõistust peas? :) No igatahes on ta alati mures, kui ma veidi pikemale jooksule lähen. Et ma enda põlvedele liiga ei teeks. Ja et ma enda südamele liiga ei teeks. Ja et ma üleüldse endale liiga ei teeks. Eks ma siis korrutasin järjest sama, mis alati, et ma ju tean, mida ma teen ja ega ma võidu jooksma ei lähe. Ja ma lähen ju selleks, et oleks tore. Ega ta vist ikka päris uskuma mind ei hakkagi, et jooksmine võib tore olla. Ja fun. :)
Hiljem veel mõtlesin, et olen ma ikka tuim tükk küll. Loen FB'st, kuidas kõik sätivad geele, jooksuplaane, riideid ja mida iganes veel... ja tõden endamisi, et tossud esiku ukse kõrval ja muud nagu pole tarviski... Ei olnud natukestki ärevust. Ja magasin hästi. Juba mitemid päevi kipitav kurk segab päevasel ajal küll söömist, kuid mitte magamist.
Hommikul äratus veidi enne poolt kaheksat. Natuke kaerahelbeputru soojaks, kuid söön vaid paar ampsu. Kurk kipitab ja pudru pole hea. Võtan siis vähemalt banaanist paar ampsu. Mees keelitab hiljem veel ukse peal, et "võta teine pool ka", aga no ei lähe lihtsalt. Seon käe kinni, jalale teada-kohale plaaster ja valmis ma olengi. Paiku kaheksa uksest välja ja minek.
Kesklinnas toimuks nagu mingi "veneaegne lastekoduüritus" käib minnes naerune mõte peast läbi. Iga tänava otsa pealt paistab üks kuni mitu inimest sinise kotikesega, kes kõik liiguvad ühes suunas. :) Aga eks ma isegi samasugune. Kosmose kino juures lendavad must mööda kolm Luike. Njah, hea, et mu tase on nagu on (olematu). Ei ole muret, et peaks soojendust tegema. :D
Pakihoius saan kokku õepojaga, kes esmakordselt selle tee jalge alla võtab (talle sõnu peale lugedes saan hetkeks aru oma emast - no nad ei ole ju lihtsalt kunagi piisavalt suured ja mõistlikud, need väikesed...) :D Anname kotid hoidu ning eelmise aasta halvale kogemusele tuginedes sätin endale ümber vana vihmakeebi. Ääääk... vale valik. Sest ilm on juba nii vara hommikul tõsiselt soe. Natuke veel jutustamist, leian üles oma jooksukaaslase ja siis oleme stardikoridoris ning sokutan vihmakeebi ära. Soe. Mõnus.
Maichl'ga on meil kokku lepitud ühine jooksuplaan. Esimene kilomeeter umbes seitse minutit ja siis edasi keskmiselt 6:40 nii kaua kuni jaksame. Kuna selle plaani järgi (lõpuni vastu pidades) peaks lõpuaeg olema kusagil 4:40 kandis (milleks ma tean, et ma sel aastal suuteline ei ole), siis käin viie tunni jänku Valdo juures veel ütlemas, et ku ma jalgu jään, siis võiks kõrvupidi kaasa sikutada. Sest mu suur-suur unistus päevaks on lõpetada taas alla viie tunni.
Siis ongi stardihetk. Savisaar õnneks kõnet ei pea. Ainult lehvitab oma tribüünilt nagu Inglise kuninganna. Ja sellest annab mööda vaadata. Või olgem ausad - ega ma tavaelus nii kõrgele ei vaatagi. :)
Esimesed meetrid jälle linta-lonta, siis juba vinta-vänta ja siis me jooksemegi. Jänkude õhupallid on kõik meist ees, kuid ega see meid ju sega - küll asi varsti korrigeeruma hakkab. Meil on oma plaan!
Ja plaan töötab täitsa hästi. Jookseme ja jutustame. Iga natukese aja tagant avaldab emb-kumb arvamust, et me ei ole päris nii tegijad, et lobisedes vastu peaks. Ja siis jutustame edasi. :) Kilomeetrid lähevad, ei mingeid probleeme, ei mingeid muresid. Näeme tuttavaid, jagame muljeid. Mingil hetkel hakkavad liidrid vastu tulema ja siis juba traditsiooniline kisa. Millegipärast märkan väga vähe tuttavaid. Kuid mõned siiski on. Ja kuivõrd rinnanumbritel on nimed, siis on kohe mõnus ka võõraid pool-tuttavateks teha ja nimepidi ergutada. :) Meriväljal on teeremondiga keerukoht ümber tehtud. Mõnes mõttes mõistlikum. Mõnes mõttes tahaks "seda mis alati". Aga no see on väike muutus. Juba olemegi tagasiteel. Mõnus on mõelda, et eelmisel aastal siinsamas ütles Karin, et tal on nii hea olla ja mina ei tihanud tunnistada, et mul on juba hiigla-raske. Täna on minul ka veel mõnus ja hea. Mis ei ole nii mõnus ja hea, on see, et viie-tunni jänku on ikka veel meie ees. Maratonis küll matemaatika ei kehti, kuid see ei ole ju viie tunni tempo! seda enam, et 4:45 tempojänku paistab ka vaid mõnisada meetrit eespoolt... Joogipunktides saame vahepeal 5:00 pundist ette, kuid jooksusirgel lähevad nad jälle mööda. Arutleme vaikselt, et näha, et ilus poiss jäneseks pandud, kamp kauneid noori naisi ümber kohe. :)
Ma ei mäletagi enam täpselt, kus me oleme, kui liidrid meist mööda lippavad. Ilmselt just Tornide väljakule jõudnud, sest kuidagi sealsete pöösastega meenub mulle Maichl'i naer "issake, ta riivas mind!". Mida me veel ei tea, on see, kas riivaja oli võitja või teise koha mees. :P
Nunne tänavale on ehitatud "sild". Kogu selle ehituse ümber tuure kogunud pahameele taustal ütleksin ma ainult, et sealt ülesaamine ei olnud tõusu-languse mõttes probleemiks. Kuid tahaks loota, et korraldajatel olid varuks kummimatid plaan B jaoks. Siis Ansipi maja, Tuukri tänav ja tee ääres on mees põnnidega. Hetkel veel on mul hoog sees - ainult lehvitan ja vahetame möödudes paar sõna. Senini on ju õnnestunud ka joogipunktid läbida "joostes". Siia vahele võiks ära mainida ka selle, et ühel hetkel saan ma aru küll, et lõpetan selle päeva mõningate hõõrdunud kohtadega, kuid kuna ilm on nii kuum nagu ta on ja isegi mere ääres ei ole sellist asja, mida võiks tuuleks nimetada (mõnes kohas õhk veidi liigub, kuid tuult ei ole), siis kallan igas joogipunktis endale ühe topsi lihtsalt pähe. Ja olen üleni märg.
Mere puiesteel avastame, et joogipunkti on nihutatud. See ei ole ka just parim otsus, aga minul just palju vahet ei ole. Vanalinn. Šnelli park. Snikersi tüdrukud. Hea, kui asjad on "nii nagu ikka". Kusagil Kaarli kiriku läheduses lippavad meist mööda viies koht ja Romka. Mõtlen hetkeks ketserlikult, et kui ma ka kätega nii vehiks - äkki liiguks ka kiiremini? .P
Vabaduse väljakul otseloomulikult hästi palju rahvast. Sibame mööda ja teisele ringile. Ja mina pean tunnistama, et mul on nüüd väga raske... Poolmaratoni starti ootavatest jooksjatest lippame veel koos mööda. Poolmaratoni aeg. 1:23. Viie tunni jänku endiselt meie ees... Teeme joogipausi. Ja siis lasen Maichl'i ees ära. Temal on jõudu samas tempos jätkata, minul ei ole. Sampo panga ees jään kümneks meetriks kõndima - et öelda mehele-lastele, et mul on väga raske. :S Siis jooksen edasi. Aeglaselt. Umbes samal ajal antakse avapauk poolmaratonile. Mõtlen väikese masendusega, et kas tõesti läheb samamoodi nagu eelmisel aastal... Samas üritan positiivse poole pealt näha, et eelmise aasta "ikaldusest" olen umbes kümmekond minutit ees. Kõige raskem on Russalka joogipunktist Pirita sillani. Just see hetk, kui kõik poolmaratoni jooksvad tuttavad mööda lähevad ja mu virelemist näevad. :P Esimest korda elus mõtlen, et "olgu taevas tänatud valimisreklaamide ja muidu reklaamide eest!". Sest ma sunnin end jooksma. Ühest reklaamist järgmiseni. Siis võin reklaamivahe kõndida ja järgmise reklaamini tuleb joosta. Otseselt ei oskagi öelda, mis mul viga on. Kopsud kisuvad krampi. Ropsida ei taha, kuid paar korda tekib mõte - äkki oleks lihtsam, kui näpud korraks kurku ajada? Igatahes Russalka juures võetud banaaniviil (organism vajab lisaks veel ju turgutust, eksole) oli täiesti üleliigne asi. Pool sellest läks prügikasti (vabandust), teine pool surus end kõhtu kuidagi ja ei sobitunud üldse seltskonda. :) Aga Merivälja poole liikudes õnnestub enda jooksma sundimine natuke paremini. Ilmselt seetõttu, et raske pole mitte peale kõndi jooksma hakta vaid kuna tõenäolilset on mu vererõhk taaskord maas (oleks pidanud hommikul oma vererõhu kohviportsu jooma äkki?) on kõige raskem jooksult kõnnile minemise hetk. Siis on tunne, et maailm muutub halliks. Ja nii ma siis jooksen. Vahel ikka natuke kõnnin ka, kuid rohkem jooksen. Tagasitee. Veel ainult kesklinna ja olengi kohal. Maichl on minu üüratuks üllatuseks umbes vaid kilomeetrikese eespool. Reet Linna jagab tee ääres käepatsusid. :) Mitte just väga positiivne üllatus tabab meid Pirita silla joogipunktis. Kell piiksub 34.kilomeetri täitumist ja sellel hetkel saab selgeks, et selles joogipunktis ei ole enam vett. Ilmselt ei ole enam ka spordijooki (kuna ma seda nagunii ei jooks, siis ei süvene, kuid lauad on täitsa tühjad). Ühest küljest masendav. Teisest küljest - nii veider kui see ka pole - peale seda ma jooksen. Saan sabast kinni ühel noormehel, kes viie tunni pundist kukkunud ja lohutame teineteist, et "Russalka juures peab vett olema, sest sinna ootavad nad kümne kilomeetri jooksjaid". Tunnen veest puudust, kuid suurem mure on mu selja taga olevate inimeste pärast. Mida nemad peale hakkavad? Ice power'i telgist mööda joostes lasen jalad kiirelt üle pritsida - veidikegi jahedust ja värskust (ehki üsna haisvat :P).
Kümne kilomeetri tagasipöörde kohast saame mööda umbes kümmekond minutit enne nende starti. Russalka joogipunktis kaotan oma jooksukaaslase. Ilmselt jääb ta maha (sest ees ei paista), kuid ei ole tunnet, et tahaks selja taha vahtima hakata. :)
Korra kõnnin veel - Ansipi majast Tuukri algusesse. Aga siis jooksen. Jõe ristis saan mehelt joogiabi jäätee näol ja see on suurepärane! Ning siis ma jooksen. Enesetunne on hea, jõudu nagu ka on. Tempo ikka aeglane, kuid mul on hea olla! 10km liider lendab mööda vastalt peale Tornide väljakule keeramist. Sillast üles-sillast alla. Snikersi neiu tunneb mind ära (ütlesin talle esimesel ringil, et järgmine kord võtan, palun hoida) ning ulatab šokolaadi. Pistan selle taskusse ja siis on lõppujõudmine juba vormistamise küsimus. Üllatavalt palju on mu ees inimesi, kes kõnnivad. Möödudes ergutan neid jooksma - sest tagant tuleb 10km mass ja nad ei taha sellele ette jääda! Uskugu inimest, kes oma kogemuste põhjal teab, mida räägib! :)
Kirikust mööda, siis lippab mu'st mööda üks pisikestest Antsonitest. Ma vist ei ole öelnud, et olen kord küünlavalgel nende kolme omaloodud laulu kuulates peaaegu armunud. Mitte poistesse - selleks olen liiga vana. Kuid olustikku ja sellesse imelisse loomingusse, mida nad teevad. Ja iga kord neid nähes tuleb see meelde. Nii seegi kord - hõikan tagantjärgi ergutusi ja tunnen, kuidas endalgi suunurgad kõrgemale tõusevad. Mul on ainult natuke veel jäänud. Mäest alla ja olen kohal. Ja jalad hakkavad kiiremini lippama.
Jah, mu unistus ei täitu. Lõppaeg on 5:07:19 (netos 5:06 millegagi), kuid ma olen fantastiliselt õnnelik ja rahul oma jooksuga. Täna olin ma selliseks ajaks suuteline ja see oli järjekordselt imetore kogemus.
Tänu Marikale oskan küsida endale ümber soojakaitse, mis tõesti kaitseb keha mahajahtumise eest.
Saan ka medali ja joogipudeli.
Seejärel maratonialasse. Natuke sooja sööki, natuke jogurtit. Kuid tunnen, et ei tahagi seal seekord kauem olla. Tahan oma mehe ja laste juurde ja koju. Korraks vaatan massaži registreerimislehti ja mõtlen, et kui võtta veel vaba olev 16:20 aeg, siis võiks ju kodus ära käia ja kahe tunni pärast uuesti massaži tulla... Aga ma ei viitsi. Võib-olla järgmisel aastal (eelmisel aastal mõtlesin sama, kui mälu ei peta).
Ja niisugune see jooks oligi.
Kindlasti on palju asju, mida kirjutamise käigus unustasin. Härra Guthenberg marathon club särgis... Leili Teeväli ja Rein Pärn... Fantastiline noormees Pirita rannaparkla joogipunktis... Möödajooksul mind ära tundnud ja ergutavad töökaaslased... Kadri, kes olles ise ammu maratoni finišisse jõudnud šnelli tiigi juures energiat jagas... jne.jne. Oli suurepärane päev!
P.S. Kella kinnipanek tuli meelde maratonialas, kui kõht oli juba head-paremat täis pugitud...
http://connect.garmin.com/activity/372700179
Wednesday, September 4, 2013
04.september - Jälle pole midagi selga panna...
Kokkusaamiskoht Lasteaed.
Lapsed autosse, auto mehele ja ise sibades kodu poole. Nagu vanasti. Ma ei ole juba ammu seda teed jooksnud. Aga mõnus oli. Kiirem veidi, kui oleks vaja olnud. Kuid mõnus.
Seljas oli mul pikkade varrukatega pluus. Sest hommikul oli jahe ning mõtlesin proovida, et kas ikka on kõik nii, et maratonil hea joosta oleks. Pluus oli ok, ilm pluusi jaoks ei olnud ok. Mis tähendab, et ilm oli suurepärane, kuid oleks eeldanud hoopis vähem riideid. Ja mis eriti lustlik - nädalavahetuseks lubab "vananaistesuve" ning sooja, päikeselist ja suht tuuletut. Nii et ilmselt mitte sooja pluusi päev... Jälle mõtelmisainet.
Hüppasin ka Vabaduse väljakult läbi, et stardimaterjalid ära võtta. Mistõttu Hobujaamast Virusse sõitsin peatusevahe trammiga (et mitte hiljaks jääda). Selleaastane pluus on jälle kena. :)
9km ja 56min http://connect.garmin.com/activity/370551178
Lapsed autosse, auto mehele ja ise sibades kodu poole. Nagu vanasti. Ma ei ole juba ammu seda teed jooksnud. Aga mõnus oli. Kiirem veidi, kui oleks vaja olnud. Kuid mõnus.
Seljas oli mul pikkade varrukatega pluus. Sest hommikul oli jahe ning mõtlesin proovida, et kas ikka on kõik nii, et maratonil hea joosta oleks. Pluus oli ok, ilm pluusi jaoks ei olnud ok. Mis tähendab, et ilm oli suurepärane, kuid oleks eeldanud hoopis vähem riideid. Ja mis eriti lustlik - nädalavahetuseks lubab "vananaistesuve" ning sooja, päikeselist ja suht tuuletut. Nii et ilmselt mitte sooja pluusi päev... Jälle mõtelmisainet.
Hüppasin ka Vabaduse väljakult läbi, et stardimaterjalid ära võtta. Mistõttu Hobujaamast Virusse sõitsin peatusevahe trammiga (et mitte hiljaks jääda). Selleaastane pluus on jälle kena. :)
9km ja 56min http://connect.garmin.com/activity/370551178
Monday, September 2, 2013
02.september - Teretulemast sügis
Ma ei ole päris kadunud, ainult natuke.
Järjest raskem on jooksmiseks aega leida.
Viimase kahe nädala jooksul siis neli korda. Kui laupäev möödus nii, et jooksma lihtsalt ei saanudki, siis oli tõsiselt tunne, et nii lihtsalt see lõppebki. Et käin maratonil ära ja... ongi kõik. Tegelikult ei olnud pühapäevane jooks selles mõttes üldse julgustav, et sain toast välja juba enne üheksat, kuid ikkagi möödus valdav osa jooksust hämaras/pimedas. Ja kui mõne nädala pärast kella keeratakse, läheb olukord veel lootusetumaks...
Ma lihtsalt ei tea, kuidas leida aida, mis kõigile sobiks, et ma sibamas käin...
Aga vahepeal siis:
pühapäeval, 25.augustil - 7,5km ja 48min http://connect.garmin.com/activity/364566098
teisipäeval, 27.augustil - 7,15km ja 46min http://connect.garmin.com/activity/366221805
pühapäeval, 01.septembril - 8,65km ja 54min http://connect.garmin.com/activity/369548187
Järjest raskem on jooksmiseks aega leida.
Viimase kahe nädala jooksul siis neli korda. Kui laupäev möödus nii, et jooksma lihtsalt ei saanudki, siis oli tõsiselt tunne, et nii lihtsalt see lõppebki. Et käin maratonil ära ja... ongi kõik. Tegelikult ei olnud pühapäevane jooks selles mõttes üldse julgustav, et sain toast välja juba enne üheksat, kuid ikkagi möödus valdav osa jooksust hämaras/pimedas. Ja kui mõne nädala pärast kella keeratakse, läheb olukord veel lootusetumaks...
Ma lihtsalt ei tea, kuidas leida aida, mis kõigile sobiks, et ma sibamas käin...
Aga vahepeal siis:
pühapäeval, 25.augustil - 7,5km ja 48min http://connect.garmin.com/activity/364566098
teisipäeval, 27.augustil - 7,15km ja 46min http://connect.garmin.com/activity/366221805
pühapäeval, 01.septembril - 8,65km ja 54min http://connect.garmin.com/activity/369548187
Subscribe to:
Posts (Atom)