28.aprill - õhtune sõrk

Päev loomaias. Oli tore, aga parajalt väsitav.

Siiski tekkis õhtupoolikul mõte, et ilm on ilus ja... hommikul ei viitsiks väga vara ärgata ja... No ja nii ma dressid selga ajasin ja uusi radu avastama läksin. Sõitsin Järvele. Millalgi märkasin mööda sõites, et sealt läheb mõnus kergliiklustee. Kunagi lähen ma kaugemale, päris üle Mustamäe, taha välja. Siis kui oma kellakese tagasi saan ning ajas-kiiruses ning hiljem ka kohas jälle orienteeruda oskan. Täna siis üle Tipi silla ja hüppetornide juurde ning siis tuldud teed pidi tagasi. Jooksuaeg oli 35min, seega distants ilmselt umbes mingi 5km.

27.aprill - Stroomi kergliiklusteel, Kakumäe asumini

Väike sibamine. Esimesed paar kilomeetrid olid täitsa ebameeldivad kohe. Jalad olid pahkluu juurest kuidagi hirmsasti väsinud. Mõtlesin, et äkki ei teeks pikemalt... Aga muuseumi väravas (kolm kilomeetrit täpselt) oli juba enam-vähem ning sibasin edasi. Merirahu juures oli mõnus ning Kakumäe asumi sildini jõudes oli tunne, et võiks veelgi edasi joosta. Aga kuna tagasi oli ka veel pikk tee, siis keerasin ikkagi otsa ümber. Viimased paarsada meetrit jälle kiirendust ka. Aega läks 1 tund ja 15min. Distants... Ilmselt umbes kaksteist kilomeetrit (pluss miinus natuke).

4.mail lähen nostalgitsema ning osalen ümber Kuressaare jooksul. Viimati sai kaasa löödud aastal 1993.

25.aprill - Kui tahad kuulsaks saada, pane hamburger tasku

Kui kell helises, olin igatahes sügavas unes. Aga veeretasin end siiski voodist välja ja peale näopesu oli juba päris ok olla. Rõõmu teeb, et ei tekkinud mõtet, et äkki ei läheks...

Trepist alla astudes paistis koridoriaknast märg tänav. Ja meenus, et mees ütles jah, et ilmateade lubas ööseks vihma. Kui tänavale astusin, siis selgus, et öö polnud veel möödas, sest vihma sadas ikka veel ja päris tihedalt. Üldse on tunne, et ma jooksen sügisesse, mitte kevadesse. Iga järgmine jooksuhommik on olnud pimedam, hämaram ja süngem. Täna velkles trammipargi prozektor porilombil täitsa "sügiseselt" igatahes.

Lühikeste pükstega külm ei olnud, kuid paremal käel hakkas külm. Lõpuks tõmbasin ta lausa varruka sisse peitu.

Aga jooks oli mõnus. Kella unustasin alustades vaadata, kuid eks ta umbes sama kaua läks, kui ikka. Sama 6,3km pikkune otsake ning ikka umbes sama 42-45min vahemikku ilmselt.

Pealkiri ei ole küll jooksuga seotud, kuid kuna kuulan hommikuti sibamise ajal StarFM'i, siis lihtsalt mulle täna niiväga see lause meeldis. :)

23.aprill - Jüriöö hommik

Head Jüripäeva!
Kell helises 5:20. Kui aus olla, siis olin juba päris natuke aega simad kinni voodis vedelenud ja oodanud, et küllp ta varsti helisema hakkab, kuid vaadata ka ei viitsinud. Hea, et ei viitsinud. Sest kella polnud üldse oma koha peal - olin ta öösel endale kuidagi kaissu nihverdanud. :D

Riided selga ning olingi sumedas ning pilvises hommikus. Ilm oli veider. Soe. Kohati täiesti tuulevaikne. Ja siis oli jällegi täiesti tugev tuul. Hea meel oli tõdeda, et natuke raskevõitu oli algus endiselt, kuid enam ei olnud esimestel kilomeetritel sellist tunnet, et pulss lakke hüppab ja kuhugi minna ei jaksa. Tempo oli küll ka aeglane loomulikult, kuid tundub, et organism hakkab harjuma, et ma vahel varahommikul jooksmas käin.

Kui teist korda Filtri tee bussipeatusest tagasi keerasin, kukkus esimene vihmapiisk vastu nina. Esialgu harvalt, kuid kiiresti tihenedes algas mõnus kevadine vihmasabin. Ning samamoodi järsku see ka lõppes, nii et koju tagasi jõudsin ma juba jälle kuiva ilmaga. Mõnus hommik.
44min ja ikka see umbes-täpselt 6,3km ring.

21.aprill - Rabajooks

Seekord siis järjekorras 79's.
Minekuga läks natuke aega, kuid 11:30 stardiajaks olid lõpuks kõik formaalsused, musid ja kallistused tehtud ja sain jala joonele. Plaan oli joosta aeglaselt ja tunda mõnu. Kuivõrd kella ei olnud... Njah. :D

Minuga ühes stardis oli neiu roosas. Kes jooksis kiiresti. Aga mitte liiga kiiresti. Nii parasjagu. Ja ma mõtlesin, et püüan tal sabas püsida, kuniks jaksu. Kui jõud lõppeb, siis jõuan ju alati tempo maha võtta.

Esimesed sajadkonnad meetrid oli rada ilus. Siis keerati metsa vahele ja seal oli ka natuke aega mõnus. Ja esimesel suuremal künkal algas talv. Stardis küsisin ühelt just lõpetanud noormehelt, et kuidas rada oli. Ta ütles, et jäine, aga mitte porine. Esimese-otsa-jooksja-eelis ilmselt. Sest selleks ajaks, kui mina rajale jõudsin, olid sealt ilmselt sajad kui mitte tuhanded jalad üle käinud ning kohati olid ikka täiesti arvestataval tasemel porimülkad. :) Aga jällegi - kui kiired jooksjad protsisid tagant kuklani poripritsmeid, siis aeglase liikumise eelis oli puhtad dressid. :)
Umbes kolmandal kilomeetril mõtlesin, et end hautada ei oleka mõtet ning sidusin jope tuttaval kombel ümber vöö. Mõnus oli. Libe, seda küll, kuid mõnus. Neljanda kilomeetri lõpupoole jäi neiule roosas üks aeglasem seltskond pahasti ette (jooksime küll mõlemad rada valides, kuid tema valdavalt raja paremas ning mina vasakus ääres) ja nendest möödumisega nihkusin temast veidi ette. Ja nii jäi see siis kuni lõpuni. Pulss oli kõrge. Selleks polnud pulsivööd ja kella vajagi, et aru saada, kuid enesetunne oli lausa suurepärane ning jalad kerged. Päris lõpus jaksasin isegi veidi kiirendada (vähemalt endale tundus nii).

Ametlikud andmed ütlevad, et rada on 6,3km pikk. Kui lõpetasin, tiksus kell just 1 tund ja 07 minutit täis. Arvuta kuidas tahad - paganama kiire. Ja ma ei ole praegu nii kiire. :) Seega usaldan pigem oma mõne aastas tagust jooksu, kui kell käe peal oli ja ütles, et rada on umbes-täpselt 6km pikk. Seegi tempo jätab mu praegust vormi(tust) arvestades liiga kiire mulje, kuid kõlab veidi reaalsemalt. :)

Igatahes nädalaga rahul.

20.aprill - Olen natuke tubli olnud

Eile hommikul olin siis juba natuke ette valmistatud selleks, mis mind ees ootab. Kell helises 6:20, umbes poolest olin väljas. Hommik oli karge. Ärkamine võttis aega. Esimesed kilomeetrid olid aeglased, kuid mingil hetkel läks kergemaks. Tuul oli tugev, kuid olemine mõnus. Umbes kolmveerand tundi ja varasema sama raja  läbimise põhjal umbes 6,3km.

Täna Stroomi kergliiklusteel. Alustasin suvehooaega. Mis tähendab seda, et läksin jooksma lühikestes pükstes. Rannas oli taas päris tugev tuul, kuid jahe ei olnud ühelgi hetkel. Kuna kella ei olnud, siis jooksin puhtalt enesetunde järgi ning enesetunne oli hea. Täna oli tõesti mõnus-mõnus. Lippasin Merirahuni (sadakond meetrit mööda ka, et mitte ühte väljakeeravat autojuhti narritada) ja siis tagasi. Tagasiteel oli tuul tagant. Soe hakkas. Algul võtsin jope luku lahti, siis aga võtsin jope päris ära ja sidusin vööle. Niiiii mõnus. Ainult see parem käsi, mis lühikeses pluusis joostes pikemal maal alati haiget saab, hakkas lõpus endast märku andma. Pole veel harjunud ilmselt, et lühikese pluusiga joostakse.
Auto juurest lahkudes muusikat tööle pannes oli kell 13:58. Tagasi jõudes oli kell 15:00. Mis on ebaloogiline. Sest Merirahuni ja tagasi on kümme kilomeetrit. Ilmselt isegi veidi rohkem. Ja ma ei jookse praegu nii kiirelt. Aga pole nagu ülearu ka mõtet pead vaevata. Sest jooks oli imehea!

17.märts - Hommikune tuleproov

Eile hommikul proovisin.
Mõte tuli tegelikult juba eelmisel nädalal. Et kui ma ikka kuidagi õhtuti jooksma ei jõua... aga niiiiii hirmuskangesti tahaks Ultrale minna... Siis võiks proovida hommikul...

Esimene katse on eelmisel reedel. Aga poja tuli õhtul lasteaiast üleni tilkuvana ning öösel läks mitu korda uni ära (käisin kombekat ja kindaid keeramas ja kuivatamas) ning kui siis kella nelja ajal veel vihmasadu ka endast märku andis, keerasin äratuse uuesti tavapärasele ajale ja saatsin mõtte seenele.

Kuid natuke piinlik oli ja eile siis uuele katsele.
Öösel, kui uni ära läks ja kuidagi tagasi tulla ei tahtnud, mõtlesin korraks, et äkki ei läheks... Aga siis sai jonn võitu ning hommikul helises kell 5:40 nagu plaanitud. Dressid selga ja välja. Hommik oli imeline! Tumeroosa päikesetõusu-taevas, tuulevaikus, kaheksa kraadi sooja (Star FM'i väitel). Imeilus hommik.
Ilmselgelt ei ole ma sellisel ajal jooksma harjunud, sest tempo oli aeglane, kuid pulss tundus päris kõrge olema. Lasin aga tempot veel aeglasemaks... Esimene kilomeeter 6:54, Teine 7:04. Ja siis ärkas mu seedimine. Vastik-vastik-vastik. Jooks jäi plaanitust lühemaks. Viimase kilomeetri aeg oli ainult natuke üle kuue minuti ja ikka veel oli tugev kahtlus, et õigeks ajaks koju jõuan...

Kokkuvõttes jäigi ainult neli kilomeetrit. Kell vaeseke on nüüd väsinud (vanust ka juba üksjagu) ja läks akuvahetusse, aga jooks jäi ennem arvutisse sikutamata. Seega on ta ilmselt igaviku teed läinud.

Mida ma õppisin?
Et hommikul joosta jõuaks, tuleks ärgata vähemalt veerand kuus.
Midagi tuleb mu seedimisega välja mõelda. Kuidas teda kiiremini liigutama panna? Ei ole ju mõtet ärgata viiest ja veerand tundi toas ringi trampida, et ta ärkaks... Seda enam, et ärataksin siis ilmselt kogu pere...

Ja kui lastega oli eelmisel õhtul räägitud, et kui uni läheb ära enne emme koju tagasi jõudmist, siis on kaks varianti: kas tasakesi emme voodisse pugeda ja seal pikutada kuni mu tagasijõudmiseni või tasakesi köögis krõbinaid ja piima süüa. Tegelikkus - koju jõudes vaatasid suslikud multikaid ja issi oli loomulikult üles aetud... Nii et meil on, millele mõelda. :)

13.aprill - Suts ja valmis. Aga aeglaselt.

Teisipäeval tahtsin pakile järgi minna. Tegelikult oli see mind kandekeskuses juba nädalajagu päevi oodanud, kuid ma olin ikka unustanud. Lasteaia juures rääkisin suslikutele, et nemad jäävad autosse (sest nad olid kohutavalt märjad) ning mina lippan kärmelt ja toon paki ära. Suts ja vamis, eksole. Meelde tuli see suts mulle... umbes Vabaduse väljakul. Teoorias oleks olnud veel võimalus auto nina Toompuiestee poole keerata, aga kas see oleks seda väärt olnud? Veeresime koju.
Ja kodus lippasin siis jooksujalu kandekeskusesse. Eks ta selline paras sprint oli - kaks kilti sinna, kaks tagasi. Ja kuna mul oli kiire, siis sibasin päris kärmelt. Kilomeetriajad seda küll ei näita, sest foore, mille taga oodata, jäi teele üksjagu, kuid "best pace" on minu kohta ikka muljetavaldav. :)
4,16km, 27:40min. http://connect.garmin.com/activity/297229920

Eile oli pisike plaan, kuid plaan ei teostunud. Tänane hommik läks samuti raisku. Aga kui lõuna ajal suslikud peale pikka kraaklemist lõpuks voodisse sain ja nad üllatavalt kiirelt uinusid, siis panin dressid selga ja suundusin Stroomi. Üle saja aasta panin pulsivöö peale ja üritasin siis aeglaselt joosta. Esimesel kilomeetril oli lihtne, edasi aga jälgisin pidevalt, et liiga kõrgele ei läheks. Kolmanda ja neljanda kilomeetri max pulss on tingitud selles, et ümberkeeramise kohta jõudes tuli klappidest jama laul, ning üritasin üheaegselt joosta, lompe jälgida ja uut laulu panna. Viienda kilomeetri lõpumeetritel tegin sama vea. Ilmselgelt ei tasuks pulssi hoida üritades väga telefonist laule näppida. Tempo oli aeglane. Kohati oleksid jalad tahtnud kiiremini sibada ja siis hoidsin end tagasi. Enesetunde järgi kahtlustasin pigem kõrgemat pulssi, kuid selles võis olla süüdi ka peavalu.
6km ja 43min http://connect.garmin.com/activity/297229897

4.aprill - Teletorni trepijooks

Alustuseks väike kõrvalepõige üleeilsesse õhtusse. Tegin pisikese jooksuotsa Filtri teel. Ja tegelikult peaks alustama sellest, et umbes kolmveerand tundi varem sisenesime suslikutega Selverisse ja ma teadsin kindlalt, et tuleb osta tordimaterjali. Veidi hiljem kesklinna poole vurades kõlas tagaistmelt rõõmus avaldus: "Küll mul on hea meel, et mul homme sünnipäev on!". Ja sellepeale ütles emme (loe: mina) valjusti ja mõtlematult "kurat" (ja ausalt, ma üldiselt ei vannu). Aga jah - koogimaterjali meil ju poekotis ei olnud....
Nii ma siis koju jõudes ühendasingi meeldiva kasulikuga - tegin joosutiiru ja lõpu eel põikasin poodi. Raske oli nagu viimasel ajal ikka. Loodan, et ennem hakkab kergemaks minema kui et rõõm jooksust kaduma.
Viimase kilomeetri jooksin nagu vanasti koolis pendelteatejooksudes - ainult et pulga asemel küpsisepakid kõvasti vastu rindu surutud.

7,1km ja 47min http://connect.garmin.com/activity/292761338

Täna oli Teletorni trepijooks.
Esialgu täpsusjooks, hiljem kiirusjooks. Kuna mind pole kummagagi õnnistatud, siis läksin nii kiiresti peale tööd kui jõudsin ja ronisin üles. Täpsed inimesed olid omadega juba ühel pool, kiired tegid alles soojendust - seega oli mul vaba trepp. Kolmeteistkümnendale korrusele jõudes tegin pikema pausi - veepeatus, aknast välja vaatamise peatus. Vahepeal sai veel telefonile vastatud, sest kuna pojal väike sünnpäevapidu tulemas ning täna oli tulekust teada-andmise viimane päev, siis pidi ju reageerima. :) Aeg häbiväärne 11:43, kuid enesetunne suurepärane ning täna ei hakanud eelmise aastaga võrreldes üleüldse halb. Mina rahul.