Eile hommikul proovisin.
Mõte tuli tegelikult juba eelmisel nädalal. Et kui ma ikka kuidagi õhtuti jooksma ei jõua... aga niiiiii hirmuskangesti tahaks Ultrale minna... Siis võiks proovida hommikul...
Esimene katse on eelmisel reedel. Aga poja tuli õhtul lasteaiast üleni tilkuvana ning öösel läks mitu korda uni ära (käisin kombekat ja kindaid keeramas ja kuivatamas) ning kui siis kella nelja ajal veel vihmasadu ka endast märku andis, keerasin äratuse uuesti tavapärasele ajale ja saatsin mõtte seenele.
Kuid natuke piinlik oli ja eile siis uuele katsele.
Öösel, kui uni ära läks ja kuidagi tagasi tulla ei tahtnud, mõtlesin korraks, et äkki ei läheks... Aga siis sai jonn võitu ning hommikul helises kell 5:40 nagu plaanitud. Dressid selga ja välja. Hommik oli imeline! Tumeroosa päikesetõusu-taevas, tuulevaikus, kaheksa kraadi sooja (Star FM'i väitel). Imeilus hommik.
Ilmselgelt ei ole ma sellisel ajal jooksma harjunud, sest tempo oli aeglane, kuid pulss tundus päris kõrge olema. Lasin aga tempot veel aeglasemaks... Esimene kilomeeter 6:54, Teine 7:04. Ja siis ärkas mu seedimine. Vastik-vastik-vastik. Jooks jäi plaanitust lühemaks. Viimase kilomeetri aeg oli ainult natuke üle kuue minuti ja ikka veel oli tugev kahtlus, et õigeks ajaks koju jõuan...
Kokkuvõttes jäigi ainult neli kilomeetrit. Kell vaeseke on nüüd väsinud (vanust ka juba üksjagu) ja läks akuvahetusse, aga jooks jäi ennem arvutisse sikutamata. Seega on ta ilmselt igaviku teed läinud.
Mida ma õppisin?
Et hommikul joosta jõuaks, tuleks ärgata vähemalt veerand kuus.
Midagi tuleb mu seedimisega välja mõelda. Kuidas teda kiiremini liigutama panna? Ei ole ju mõtet ärgata viiest ja veerand tundi toas ringi trampida, et ta ärkaks... Seda enam, et ärataksin siis ilmselt kogu pere...
Ja kui lastega oli eelmisel õhtul räägitud, et kui uni läheb ära enne emme koju tagasi jõudmist, siis on kaks varianti: kas tasakesi emme voodisse pugeda ja seal pikutada kuni mu tagasijõudmiseni või tasakesi köögis krõbinaid ja piima süüa. Tegelikkus - koju jõudes vaatasid suslikud multikaid ja issi oli loomulikult üles aetud... Nii et meil on, millele mõelda. :)
No comments:
Post a Comment