Laiskus kallal, avastasin, et terve nädal kirja panemata.
Esmaspäeval oli ujumine.
Ikka need tempotreeningud. Lapsed mehega mõllasid ääre peal ja mina siis ujusin äärt pidi edasi-tagasi. Igal otsal ikka paar kiiremat lõiku ka vahele.
Kolmapäeval tervisejooksu etapp Pirital.
Ring teistsugune kui eelmisel korral. Üle jõe ei aetudki, ring luhal ja tagasi. Päris kindel ei ole, kuid mulle tundus, et seesama noormees, kes eelmisel etapil mind jälitas ja puhata ei lasknud, oli seekord minu ees. :) Ja jälle ei saanud aeglasemalt joosta. Sest tema jooksis just sellises piiripealses parajas tempos ja ei saanud ju teda ees ära lasta. :P Raske oli. Eelkõige, sest oli palav. Pulss tõusis kõrgustesse lõpus ja oli hea meel, et rada otsa sai. Tempo minu jaoks ikka vägagi kiire. http://connect.garmin.com/activity/102594874
Kuna samas toimus ka aktsioon "Täpselt aasta Londoni olümpiani", siis kuulasime Grit Šadeiko ja Erki Noole juttu ning lahendasime olümpiateemalist viktoriini, mille autasuks stressipallike. Oli kena pall. Kuniks tirtsuke sellele hambad sisse lõi ja kolm "ampsu" võttis enne kui ma märgatagi jõudsin. :)
Neljapäeval ujumine.
Ei tea miks, aga ei olnud minu päev. Alles trenni lõpuks sain olemise enam vähem normaalseks. Aga enamuse ajast mattis hingamist ja surus rinnus. Igatahes diagonaali ujuma ma sellise tundega minna ei julenud. Seega siis jälle äärt pidi edasi tagasi ja kiirendused vahele.
Täna käisin jooksmas. Ei ole väga pikka aega juba Tallinnas uksest välja astunud selleks, et lihtsalt jooksma minna. Üldse on mul viimasel ajal vist jooksmist veidi vähe. Tänagi esimesed neli kilomeetrit oli pidev võitlus iseendaga, et kas lõpetada ja minna koju tagasi või joosta pikemalt. Otsuse aitas teha fakt, et Veerenni tänava remont oli teises kohas, kui ma arvasin. Ja ma sain joosta Luite tänavale ning sealt ringile minna. Kui järgmine otsustamise koht tuli, oli enesetunne juba mõnusam ning ei olnud raske pikemat otsa pidi tagasi minna. Aga ilmselgelt pean hakkama uuesti rohkem jooksma.Täna siis 9,2km ja aeg 55:36 http://connect.garmin.com/activity/102594859
Friday, July 29, 2011
Saturday, July 23, 2011
23.juuli - Mulgi maraton
Neljapäeval oli ujumine.
Mille ma ausalt öeldes täielikult unustasin. Nii et kui mees pärastlõuna ütles, et tuleb koju nii, et ma trenni jõuaksin, siis küsisin mina süüdimatult, et mis trenni... :eitea: Natuke kardetu sai tõeks - kiirendusharjutused. Kõigepealt ülesanne ujuda ring ümber karjääri ning vahepeal vabal valikul koha suhtes teha kaks korda maksimumtemponi lõike. Ma muidugi luuserdasin korralikult. Kaks korda proovisin kiiremini ujuda küll, aga kindlasti mitte ei teinud ma seda nii pikalt, kui oleks pidanud ja ka mitte maksimumkiirusega (sest maksimumiga ujudes on mul kahekümne meetri järel toss väljas ning oleks vaja jalga kuhugi toetada :P ). Seega siis tegin kiirendust mõistlikus tempos. :D Kui ring tehtud sai, selgus, et tund ei olegi veel läbi ning sain ujuda veel edasi-tagasi otsa külge pidi - pool teed "võistlustempos" (mis asi see veel minu puhul on, eksole) või veidi kiiremini ning teine pool rahulikult, kasvõi supeldes. Ja tagasi samamoodi. Nüüd ma püüdsin. Isegi väga. Päris pooleni ei jõudnud, kuid tagasi tulles jäi päris vähe vaid puudu. Seega olen üldkokkuvõttes rahul.
Täna Mulgi maraton. Meie jooksime poolmaratoni distantsi.
Viperused algasid hommikul, kui selgus, et Tartust otse Tõrvasse ei saa, sest teed on üles kaevatud. Ning loomulikult jäime paar minutit hiljaks bussi peale, mis rahva starti pidi viima. Õnneks selgus, et inimesi oli palju ning buss oli varem läinud ja tuleb veel teisele ringile. Saime ilusti kohale. Elasime hoolega kaasa esimestele maratonijooksjatele, kes Pollist enne meie starti läbi jooksid ja siis oli minek. Üsna kohe jäime tahaotsa. Meie mehega, tuttav, kes oli õnneks ikkagi jooksma tulnud ning meie ees üks vahva kolmik, kellest minul oli palju abi.
Kõigepealt umbes viiekilomeetrine ring ümber Polli ja siis juba Halliste poole. Läbi esimese joogipunkti. :) Kuna oli teada, et tuleb soe ilm ja joogipunkte pidi ametlikult olema "keskmiselt iga kuue kilomeetri tagant", siis panin vöö peale ja võtsin oma kaks tillukest pudelit kaasa. Tegelikkuses poleks vaja olnud, sest korraldajad olid ilmaolusid arvestades tublit tööd teinud. Teine toitlustuspunkt tuli juba umbes üheksandal kilomeetril. Selle ajani säras soe päike lagipähe ning mina, kes ma ei salli jooksmist nii, et midagi käes oleks, võtsin pooleliitrise pudeli kaasa. Üsna varsti oli tee ääres "iseteenindus-joogipunkt". Ehk siis pudelikesed laual reas, ole ainult mees ja võta. Ning selliseid väikeseid abipunkte oli rajal veel mitmeid. Minu üks lemmikutest oli tore onu väikese furgooniga, kes oli keskendunud küll maratonijooksjate jälgimisele-abistamisele, kuid mina sain temalt vähemalt kolm korda švammiga külma vett krae vahele ja pähe valamiseks. Umbes sealsamas jõudsin ma järgi Meelis Atonenile. No teate, siiani tuleb uhkus peale! :D Jätame mainimata, et minul oli seljataga veidi üle kümne ja temal üle kolmekümne (mille hulgas oli olnud ikka hulle tõuse), aga neli-viis kilomeetrit suutsin ma Meelisega isegi enam-vähem arvestatavalt ühes tempos joosta. "Mis oleks kui" teooriat järgides võiks mõelda, et kui mul poleks kõhus keerama hakanud ja ma poleks kiiret metsapeatust teinud, siis ei oleks ma sellest abistavast kolmikust maha jäänud, keda jälitasin ning siis , võib-olla, oleksin Meelist ka edestada suutnud finišis - aga see on teooria, praktikas selgus, et isegi seljavaludega võitlevana ning vahepeal kõndides on ta minust kiirem. Kuid väga meeldiv oli koos (niivõrd-kuivõrd) joosta. :)Hallistesse jõudes olid kurvi peal väikesed tüdrukud, kes kilkasid mulle rõõmsalt, et olen kaheteistkümnes naine. Ja kui oli mööda jooksnud, läks lahti elav arutelu, et kas olin ikka naine ja kas olin ikka kaheteistkümnes... :D Teeninduspunkt oli bussipeatuses - kaasaelajaid jagus. Sinnasamasse oli pargitud ka väike veoauto, millele oli monteeritud duššisüsteem. Mõtlesin, et jäängi sinna alla mõnulema. :P Veel veidi edasi on üks lahe härrasmees survepesuri aia äärde vedanud ning pakub jooksjatele soovi korral mõnusat külma uduvihma. Kõik see kokku tekitab ülimõnusa ja hästi südamlikult armsa tunde. Väikeürituse "kodutunne". :) Viimases joogipunktis tegin pikema peatuse, nosisin kurki (jube maitsev!), sõin banaani. Vesi oli hea külm. Ja seejärel pikk-pikk langus orgu ning teiselt poolt üles. Õnneks mitte päris üles, ennem keeras rada metsa. Poisid, kes kurvi peal valvasid, teatasid optimitlikult, et lõpuni veel kaks ja pool kilomeetrit. Sellest (tegelikult küll veidi pikemast maast) umbes pool kulges metsas. Mina arvasin, et voorel, mees ütles hiljem, et tema arvates vanal raudteetammil. Kui silt näitab kaks kilomeetrit lõpuni jõuan pikale sirgele, mille teises otsas Meelis just peitu keerab. Jooksen, ja ei suuda uskuda, et üsna varsti peaksin olema Abja-Paluoja majade vahel. Kus need majad kõik on? Aga näe, mingil hetkel on tõepoolest majad. Ja siis on otse ees tõus. Viimane. Aga see eest päris korralik. Lõpuks sain siiski üles ning siis oli juba puhtalt vormistamise küsimus - vasakpööre sirge lõpus, kaarega ümber pargi ja ongi lõpp.
Oi kui väsinud ma olin. :) Mõistus üritas aru saada, kuidas sellise vormiga pooleteist kuu pärast poole pikemat maad joostakse, kuid ei õnnestunud. Samas enesetunne suurepärane! Ja veidi aja pärast, kui kuum ja rammus supp söödud ning tünnisaunas istutud, on juba väga väga hea murul istuda ning autasustamisi vaadata.
Iganes lahe päev. Päris tõsiselt mõtlesime, et äkki järgmisel aastal võiks maratonidistantsi seal üle vaadata. :)Kokku siis 21,09km ja aeg 2:18:38. http://connect.garmin.com/activity/101197578 (hommikul läks kell Tatus kolmeks sekundiks tööle, seepärast on graafik suht veider esmapilgul :P ).
Mille ma ausalt öeldes täielikult unustasin. Nii et kui mees pärastlõuna ütles, et tuleb koju nii, et ma trenni jõuaksin, siis küsisin mina süüdimatult, et mis trenni... :eitea: Natuke kardetu sai tõeks - kiirendusharjutused. Kõigepealt ülesanne ujuda ring ümber karjääri ning vahepeal vabal valikul koha suhtes teha kaks korda maksimumtemponi lõike. Ma muidugi luuserdasin korralikult. Kaks korda proovisin kiiremini ujuda küll, aga kindlasti mitte ei teinud ma seda nii pikalt, kui oleks pidanud ja ka mitte maksimumkiirusega (sest maksimumiga ujudes on mul kahekümne meetri järel toss väljas ning oleks vaja jalga kuhugi toetada :P ). Seega siis tegin kiirendust mõistlikus tempos. :D Kui ring tehtud sai, selgus, et tund ei olegi veel läbi ning sain ujuda veel edasi-tagasi otsa külge pidi - pool teed "võistlustempos" (mis asi see veel minu puhul on, eksole) või veidi kiiremini ning teine pool rahulikult, kasvõi supeldes. Ja tagasi samamoodi. Nüüd ma püüdsin. Isegi väga. Päris pooleni ei jõudnud, kuid tagasi tulles jäi päris vähe vaid puudu. Seega olen üldkokkuvõttes rahul.
Täna Mulgi maraton. Meie jooksime poolmaratoni distantsi.
Viperused algasid hommikul, kui selgus, et Tartust otse Tõrvasse ei saa, sest teed on üles kaevatud. Ning loomulikult jäime paar minutit hiljaks bussi peale, mis rahva starti pidi viima. Õnneks selgus, et inimesi oli palju ning buss oli varem läinud ja tuleb veel teisele ringile. Saime ilusti kohale. Elasime hoolega kaasa esimestele maratonijooksjatele, kes Pollist enne meie starti läbi jooksid ja siis oli minek. Üsna kohe jäime tahaotsa. Meie mehega, tuttav, kes oli õnneks ikkagi jooksma tulnud ning meie ees üks vahva kolmik, kellest minul oli palju abi.
Kõigepealt umbes viiekilomeetrine ring ümber Polli ja siis juba Halliste poole. Läbi esimese joogipunkti. :) Kuna oli teada, et tuleb soe ilm ja joogipunkte pidi ametlikult olema "keskmiselt iga kuue kilomeetri tagant", siis panin vöö peale ja võtsin oma kaks tillukest pudelit kaasa. Tegelikkuses poleks vaja olnud, sest korraldajad olid ilmaolusid arvestades tublit tööd teinud. Teine toitlustuspunkt tuli juba umbes üheksandal kilomeetril. Selle ajani säras soe päike lagipähe ning mina, kes ma ei salli jooksmist nii, et midagi käes oleks, võtsin pooleliitrise pudeli kaasa. Üsna varsti oli tee ääres "iseteenindus-joogipunkt". Ehk siis pudelikesed laual reas, ole ainult mees ja võta. Ning selliseid väikeseid abipunkte oli rajal veel mitmeid. Minu üks lemmikutest oli tore onu väikese furgooniga, kes oli keskendunud küll maratonijooksjate jälgimisele-abistamisele, kuid mina sain temalt vähemalt kolm korda švammiga külma vett krae vahele ja pähe valamiseks. Umbes sealsamas jõudsin ma järgi Meelis Atonenile. No teate, siiani tuleb uhkus peale! :D Jätame mainimata, et minul oli seljataga veidi üle kümne ja temal üle kolmekümne (mille hulgas oli olnud ikka hulle tõuse), aga neli-viis kilomeetrit suutsin ma Meelisega isegi enam-vähem arvestatavalt ühes tempos joosta. "Mis oleks kui" teooriat järgides võiks mõelda, et kui mul poleks kõhus keerama hakanud ja ma poleks kiiret metsapeatust teinud, siis ei oleks ma sellest abistavast kolmikust maha jäänud, keda jälitasin ning siis , võib-olla, oleksin Meelist ka edestada suutnud finišis - aga see on teooria, praktikas selgus, et isegi seljavaludega võitlevana ning vahepeal kõndides on ta minust kiirem. Kuid väga meeldiv oli koos (niivõrd-kuivõrd) joosta. :)Hallistesse jõudes olid kurvi peal väikesed tüdrukud, kes kilkasid mulle rõõmsalt, et olen kaheteistkümnes naine. Ja kui oli mööda jooksnud, läks lahti elav arutelu, et kas olin ikka naine ja kas olin ikka kaheteistkümnes... :D Teeninduspunkt oli bussipeatuses - kaasaelajaid jagus. Sinnasamasse oli pargitud ka väike veoauto, millele oli monteeritud duššisüsteem. Mõtlesin, et jäängi sinna alla mõnulema. :P Veel veidi edasi on üks lahe härrasmees survepesuri aia äärde vedanud ning pakub jooksjatele soovi korral mõnusat külma uduvihma. Kõik see kokku tekitab ülimõnusa ja hästi südamlikult armsa tunde. Väikeürituse "kodutunne". :) Viimases joogipunktis tegin pikema peatuse, nosisin kurki (jube maitsev!), sõin banaani. Vesi oli hea külm. Ja seejärel pikk-pikk langus orgu ning teiselt poolt üles. Õnneks mitte päris üles, ennem keeras rada metsa. Poisid, kes kurvi peal valvasid, teatasid optimitlikult, et lõpuni veel kaks ja pool kilomeetrit. Sellest (tegelikult küll veidi pikemast maast) umbes pool kulges metsas. Mina arvasin, et voorel, mees ütles hiljem, et tema arvates vanal raudteetammil. Kui silt näitab kaks kilomeetrit lõpuni jõuan pikale sirgele, mille teises otsas Meelis just peitu keerab. Jooksen, ja ei suuda uskuda, et üsna varsti peaksin olema Abja-Paluoja majade vahel. Kus need majad kõik on? Aga näe, mingil hetkel on tõepoolest majad. Ja siis on otse ees tõus. Viimane. Aga see eest päris korralik. Lõpuks sain siiski üles ning siis oli juba puhtalt vormistamise küsimus - vasakpööre sirge lõpus, kaarega ümber pargi ja ongi lõpp.
Oi kui väsinud ma olin. :) Mõistus üritas aru saada, kuidas sellise vormiga pooleteist kuu pärast poole pikemat maad joostakse, kuid ei õnnestunud. Samas enesetunne suurepärane! Ja veidi aja pärast, kui kuum ja rammus supp söödud ning tünnisaunas istutud, on juba väga väga hea murul istuda ning autasustamisi vaadata.
Iganes lahe päev. Päris tõsiselt mõtlesime, et äkki järgmisel aastal võiks maratonidistantsi seal üle vaadata. :)Kokku siis 21,09km ja aeg 2:18:38. http://connect.garmin.com/activity/101197578 (hommikul läks kell Tatus kolmeks sekundiks tööle, seepärast on graafik suht veider esmapilgul :P ).
Thursday, July 21, 2011
21.juuli - Põlvevalu
Eile üle mitme päeva taas veidi liigutamist.
Kõigepealt ratta selga ja lasteaeda pojale järgi ning siis üheskoos kõik Kadriorgu tervisejooksu etapile. Eile joosti seal ka tervisejooksu maratoni. :) Poja jäi lastetelki, piiga "jooksis" issi kukil ning mina jooksin siis nii kiirelt kui jaksasin, et kiiremini poja seltsi jõuda. :) Üsna natuke raske oli. Ma ei tea, kas asi on mehe rattas, millega praegu sõidan või hakkab alles nii pika aja peale mõjuma, kuid mu parem põlv ei kannata rattasõitu. Asi läheb ikka päris kontrolli alt välja.
Jooksu esimesed paarsada meetrit oli ka jalg nii "pehme" põlve koha pealt, et jäta või pooleli. Kuid siis õnneks andis järgi ja suutsin joosta nagu soovisin. Kolmanda kilomeetri lõpus hakkas väsimus tekkima ja läbi nina hingamine raskeks muutuma. Aga mu selja taga liikus umbes samas tempos algusest saadik üks noormees ja ma ei saanud ju lasta tal viimasel kilomeetril mööda minna. Ponnistasin ikka lõpuni ja pärast oli vahva olla. :)
Kui pere jälle koos, siis ratastega üheskoos koju tagasi.
Rattasõitu siis kokku umbes 1h45min ja jooksu 4,2km ja 22min http://connect.garmin.com/activity/100651004
Kõigepealt ratta selga ja lasteaeda pojale järgi ning siis üheskoos kõik Kadriorgu tervisejooksu etapile. Eile joosti seal ka tervisejooksu maratoni. :) Poja jäi lastetelki, piiga "jooksis" issi kukil ning mina jooksin siis nii kiirelt kui jaksasin, et kiiremini poja seltsi jõuda. :) Üsna natuke raske oli. Ma ei tea, kas asi on mehe rattas, millega praegu sõidan või hakkab alles nii pika aja peale mõjuma, kuid mu parem põlv ei kannata rattasõitu. Asi läheb ikka päris kontrolli alt välja.
Jooksu esimesed paarsada meetrit oli ka jalg nii "pehme" põlve koha pealt, et jäta või pooleli. Kuid siis õnneks andis järgi ja suutsin joosta nagu soovisin. Kolmanda kilomeetri lõpus hakkas väsimus tekkima ja läbi nina hingamine raskeks muutuma. Aga mu selja taga liikus umbes samas tempos algusest saadik üks noormees ja ma ei saanud ju lasta tal viimasel kilomeetril mööda minna. Ponnistasin ikka lõpuni ja pärast oli vahva olla. :)
Kui pere jälle koos, siis ratastega üheskoos koju tagasi.
Rattasõitu siis kokku umbes 1h45min ja jooksu 4,2km ja 22min http://connect.garmin.com/activity/100651004
Sunday, July 17, 2011
17.juuli - Tunnen end tublina
Eile õhtul jooksmas.
Lapsed voodisse, vanaema lubas kuulata ja meie mehega jooksma. Ilm oli just paras - esialgu juba õhtune kõhedus, kuid jooksusoe peletas selle kohe varsti minema. Putukaid minimaalselt, tuul ainult mõnes kohas ja väike. Päike mõnusalt pilve taga. Jooks oli aeglane. Pulss püsis madal. Ma tean küll teooriaid, kuid vahel on mul siiralt raske uskuda, et sõrkimine tempoga 6:45 kilomeetrile aitaks mul pikas perspektiivis kiirelt joosta... Aga noh - ega ma ei tee ju tempojookse ka... Vähemasti olen ma teistelt innustust saanuna lõikude jooksmisele mõelnud. Seegi algus. Kui enne seda maratoni mõtete realiseerimiseni ei jõua, siis äkki enne järgmist... :D Igatahes ei olnud ma eile üldse väsinud jooksu lõppedes. Ja kui ma mehele ütlesin, et olen meeldivalt üllatunud, et hoolimata nädalasest pausist haiguste ja haiglaga seoses jääb mul 15h "normist" vaid minimaalselt puudu, ajas tema mull pähe kärbse pikast jooksust täna. Olgem ausad - poolteist tundi polegi ju tegelikult mingi ülipikk jooks... Ja nagu ta tabavalt ütles, et Meelis rääkis ju ka pikkade jooksude vajalikkusest (kes mul käskis talle rõõmsalt ette rääkida, millest jutt käis, eks )... Ühesõnaga ootan ma praegu pisi-susliku magamaminekuaega, et siis jooksma minna ja see puuduv poolteisttund ära teha.
Eile 9,35km ja 1h 2min (kella panin hetk varem kinni) connect.garmin.com/activity/99676523 Ning ülitublisti enda kohta tegin isegi mõned põlve- ja päkaringid enne jooksu. :)
Hiljem: Täna siis pikemale jooksule.
Väike väsimus oli jalges, kuid minek siiski mõnus. Tuul oli veidi tugevam kui eile, aga see oli ainult positiivne, sest pilvi peaaegu polnudki ja päike säras. Läksin ringile, mis teoorias peaks olema umbes 11-12 kilomeetrit. Ja teadmisega, et kui tahtmist ja viitsimist on, siis saan ringi lõpuosas minna lisaringile, mis peaks umbes kuus kilomeetrit juurde tegema...
Tirtsuke magas vanaema valve all ning mees ja poja tegid mulle autoga joogipeatusi. Vahepeal tekkis tunne, et ma ei jaksa nii palju ja nii sageli juua. :D Kilomeetri ajad olid... Nojah, mitte just aeglased, kuid mitte ka kiired. Ja kohati oli tunne, et ega ma kiiremini ei jaksaks palju liigutadagi. Teise kilomeetri algul tegi pulsivöö mingit nalja ja näitas mulle pulssi 190+. Väikese kohendamise järgselt langes see momentaalselt 30 lööki ja veel veidi aja pärast peaaegu 10... Üldiselt olen pulsiga rahul. Mida kilomeeter edasi, seda kõrgemaks ta löökhaaval tõusis, kuid siiski jäi väga ilusatesse piiridesse.Kui esimese ringiga poole peal olin, ütlesin mehele, et mingu koju ära, ma tulen otse. Ei viitsi rohkem ja metsa kõik. Mees meelitas mind, et jookse kilomeetrike edasi ja mine mööda külavaheteed - tema kunagi läks sealt, hästi mõnus. No mis seal siis ikka, kergelt mõjutatav nagu ma olen :P , läksin. Auto juba ootas nurga peal ees, pakkus juua ja näitas, kuhu minna (vahel ma mõtlen, et kumb meist siin sündinud on...). Kui külavahelt läbi jõudsin, näitas kell 10 kilomeetrit ja paar minutit üle tunni. Ja mina teadsin, et tagasi on sealt umbes kaks-kolm kilomeetrit - sõltuvalt marsruudi valikust. Aga mul oleks olnud vaja vähemalt nelja kilomeetrit, et aega täis saada... Njah. Keerasin siis paremale ja läksin poole pealt peale sellele ringile, mida eile jooksime. Metsavahele jõudes leidsin mehed taas ootamas ja maasikaid korjamas. Sain samuti mekkida. Mis nii viga joosta. :)
Lõpus leidsin endas veel piisavalt jonni, et viimane kilomeeter veidi kiiremini joosta. Oli väsitav, aga hea meel, et jaksasin. Kokku siis 17, 15km ja 1h 48min. http://connect.garmin.com/activity/99722574
Lapsed voodisse, vanaema lubas kuulata ja meie mehega jooksma. Ilm oli just paras - esialgu juba õhtune kõhedus, kuid jooksusoe peletas selle kohe varsti minema. Putukaid minimaalselt, tuul ainult mõnes kohas ja väike. Päike mõnusalt pilve taga. Jooks oli aeglane. Pulss püsis madal. Ma tean küll teooriaid, kuid vahel on mul siiralt raske uskuda, et sõrkimine tempoga 6:45 kilomeetrile aitaks mul pikas perspektiivis kiirelt joosta... Aga noh - ega ma ei tee ju tempojookse ka... Vähemasti olen ma teistelt innustust saanuna lõikude jooksmisele mõelnud. Seegi algus. Kui enne seda maratoni mõtete realiseerimiseni ei jõua, siis äkki enne järgmist... :D Igatahes ei olnud ma eile üldse väsinud jooksu lõppedes. Ja kui ma mehele ütlesin, et olen meeldivalt üllatunud, et hoolimata nädalasest pausist haiguste ja haiglaga seoses jääb mul 15h "normist" vaid minimaalselt puudu, ajas tema mull pähe kärbse pikast jooksust täna. Olgem ausad - poolteist tundi polegi ju tegelikult mingi ülipikk jooks... Ja nagu ta tabavalt ütles, et Meelis rääkis ju ka pikkade jooksude vajalikkusest (kes mul käskis talle rõõmsalt ette rääkida, millest jutt käis, eks )... Ühesõnaga ootan ma praegu pisi-susliku magamaminekuaega, et siis jooksma minna ja see puuduv poolteisttund ära teha.
Eile 9,35km ja 1h 2min (kella panin hetk varem kinni) connect.garmin.com/activity/99676523 Ning ülitublisti enda kohta tegin isegi mõned põlve- ja päkaringid enne jooksu. :)
Hiljem: Täna siis pikemale jooksule.
Väike väsimus oli jalges, kuid minek siiski mõnus. Tuul oli veidi tugevam kui eile, aga see oli ainult positiivne, sest pilvi peaaegu polnudki ja päike säras. Läksin ringile, mis teoorias peaks olema umbes 11-12 kilomeetrit. Ja teadmisega, et kui tahtmist ja viitsimist on, siis saan ringi lõpuosas minna lisaringile, mis peaks umbes kuus kilomeetrit juurde tegema...
Tirtsuke magas vanaema valve all ning mees ja poja tegid mulle autoga joogipeatusi. Vahepeal tekkis tunne, et ma ei jaksa nii palju ja nii sageli juua. :D Kilomeetri ajad olid... Nojah, mitte just aeglased, kuid mitte ka kiired. Ja kohati oli tunne, et ega ma kiiremini ei jaksaks palju liigutadagi. Teise kilomeetri algul tegi pulsivöö mingit nalja ja näitas mulle pulssi 190+. Väikese kohendamise järgselt langes see momentaalselt 30 lööki ja veel veidi aja pärast peaaegu 10... Üldiselt olen pulsiga rahul. Mida kilomeeter edasi, seda kõrgemaks ta löökhaaval tõusis, kuid siiski jäi väga ilusatesse piiridesse.Kui esimese ringiga poole peal olin, ütlesin mehele, et mingu koju ära, ma tulen otse. Ei viitsi rohkem ja metsa kõik. Mees meelitas mind, et jookse kilomeetrike edasi ja mine mööda külavaheteed - tema kunagi läks sealt, hästi mõnus. No mis seal siis ikka, kergelt mõjutatav nagu ma olen :P , läksin. Auto juba ootas nurga peal ees, pakkus juua ja näitas, kuhu minna (vahel ma mõtlen, et kumb meist siin sündinud on...). Kui külavahelt läbi jõudsin, näitas kell 10 kilomeetrit ja paar minutit üle tunni. Ja mina teadsin, et tagasi on sealt umbes kaks-kolm kilomeetrit - sõltuvalt marsruudi valikust. Aga mul oleks olnud vaja vähemalt nelja kilomeetrit, et aega täis saada... Njah. Keerasin siis paremale ja läksin poole pealt peale sellele ringile, mida eile jooksime. Metsavahele jõudes leidsin mehed taas ootamas ja maasikaid korjamas. Sain samuti mekkida. Mis nii viga joosta. :)
Lõpus leidsin endas veel piisavalt jonni, et viimane kilomeeter veidi kiiremini joosta. Oli väsitav, aga hea meel, et jaksasin. Kokku siis 17, 15km ja 1h 48min. http://connect.garmin.com/activity/99722574
Friday, July 15, 2011
15.juuli - Meeldiv õhtu meeldivate inimestega
Eile oli sportlik õhtupoolik.
Nimelt oli Jooksupartneri jooksutrenni läbiviijaks seekord Meelis Atonen. Ja ma ei suutnud panna vastu kiusatusele kuulata tema kogemusi ja õpetussõnu. Kõigepealt jooksujalu vanalinna Kalev Spa juurde, kus toimus kokkusaamine. Olin valmis selleks, et kohal on suur mass ning tuleb "trügida", et midagi jutust kuulda, kuid minu piirituks üllatuseks oli osalejaid vaid kolm... Inimesed ei tea, millest nad ilma jäid. :D Alustuseks tegi Meelis ettepaneku, et jookseme Kumu juurde, teeme seal harjutusi ja siis tagasi. Esimene mõte oli - jeesuke, Kumu on ju niiiii kaugel. Mina ei jaksa nii kiirelt joosta (sest oli jutt et 25min sinna). Aga kui me juba minema hakkasime, siis oli tempo ülimõistlik, isegi pigem aeglasepoolne isegi minu jaoks, et kergem lobiseda oleks. Ja taaskord kinnitus sellele, et Meelis on inimene, kes teab, mida ta teeb ja räägib. Kumu treppide juurde jõudes näitas kell jooksu algusest... 25min ja 3sek... :) Täpsus ise!
Võimlemine, hüpped trepil, veel veidi võimlemist ja tagasitee. Mina lahkusin veidi enne lõppu, sest ujumistrenn ootas.
Jooksud-hüpped kokku 1h ja 20min. http://connect.garmin.com/activity/99245785 , http://connect.garmin.com/activity/99245779
Ujumisse jäin veidi hiljaks. Mis oli minu jaoks üllatav. On siiani - aru ma ei saa, kuidas algusaega valesti vaatasin. Aga tagantjärgi on mul isegi hea meel natuke, sest aja peale ujumine ei ole päris minu rida... :D Tegime siis koos, mina soojendus-, teised lõdvestusujumist ning seejärel gruppides "möödumisharjutused". Jällegi - milleks mulle möödumisharjutus! Selleks tuleb ju teistele järgi jõuda, aga seda muret mul ei ole... :P Jalg kiskus ka krampi, nii et käisin vahepeal ääre peal mudimas teist. Tagasiteel kordus sama, aga hoidsin siis lihtsalt jalga hästi sirgena ning ei liigutanud eriti, aitas kah hädas.Lõpus oli aja peale veest väljumine ning kalipso äravõtmine. Veest väljusin ma konkurentsitult viimasena, aga kalipso sain varem ära kui mõned poistest. :P Ikka tegija, eks. :D
Ja peale ujumist oli piknik Markoga. Ta rääkis oma treeningutest, Ironmani võistlusest, muljetest, mõtetest...
Hästi-hästi mõnus õhtupoolik.
Nimelt oli Jooksupartneri jooksutrenni läbiviijaks seekord Meelis Atonen. Ja ma ei suutnud panna vastu kiusatusele kuulata tema kogemusi ja õpetussõnu. Kõigepealt jooksujalu vanalinna Kalev Spa juurde, kus toimus kokkusaamine. Olin valmis selleks, et kohal on suur mass ning tuleb "trügida", et midagi jutust kuulda, kuid minu piirituks üllatuseks oli osalejaid vaid kolm... Inimesed ei tea, millest nad ilma jäid. :D Alustuseks tegi Meelis ettepaneku, et jookseme Kumu juurde, teeme seal harjutusi ja siis tagasi. Esimene mõte oli - jeesuke, Kumu on ju niiiii kaugel. Mina ei jaksa nii kiirelt joosta (sest oli jutt et 25min sinna). Aga kui me juba minema hakkasime, siis oli tempo ülimõistlik, isegi pigem aeglasepoolne isegi minu jaoks, et kergem lobiseda oleks. Ja taaskord kinnitus sellele, et Meelis on inimene, kes teab, mida ta teeb ja räägib. Kumu treppide juurde jõudes näitas kell jooksu algusest... 25min ja 3sek... :) Täpsus ise!
Võimlemine, hüpped trepil, veel veidi võimlemist ja tagasitee. Mina lahkusin veidi enne lõppu, sest ujumistrenn ootas.
Jooksud-hüpped kokku 1h ja 20min. http://connect.garmin.com/activity/99245785 , http://connect.garmin.com/activity/99245779
Ujumisse jäin veidi hiljaks. Mis oli minu jaoks üllatav. On siiani - aru ma ei saa, kuidas algusaega valesti vaatasin. Aga tagantjärgi on mul isegi hea meel natuke, sest aja peale ujumine ei ole päris minu rida... :D Tegime siis koos, mina soojendus-, teised lõdvestusujumist ning seejärel gruppides "möödumisharjutused". Jällegi - milleks mulle möödumisharjutus! Selleks tuleb ju teistele järgi jõuda, aga seda muret mul ei ole... :P Jalg kiskus ka krampi, nii et käisin vahepeal ääre peal mudimas teist. Tagasiteel kordus sama, aga hoidsin siis lihtsalt jalga hästi sirgena ning ei liigutanud eriti, aitas kah hädas.Lõpus oli aja peale veest väljumine ning kalipso äravõtmine. Veest väljusin ma konkurentsitult viimasena, aga kalipso sain varem ära kui mõned poistest. :P Ikka tegija, eks. :D
Ja peale ujumist oli piknik Markoga. Ta rääkis oma treeningutest, Ironmani võistlusest, muljetest, mõtetest...
Hästi-hästi mõnus õhtupoolik.
Wednesday, July 13, 2011
13.juuli - Perespordipäev
Täna ennelõunal käisime väikesel rattaretkel. Mees tirtsuga kastirattaga ning mina siis taas mehe rattal. Natuke oli eelmisest korrast tunda, et see sadul mulle kõige paremini ei sobi. :) Tiirutasime põhiliselt Tondi ning Lilleküla väiksematel tänavatel ning rattateedel. Kokku poolteist tundi.
Õhtul tervisejooksu etapp. Kuna pojal on peale haigust ja suviste ümberkorralduste tõttu lasteaiaga kohanemisprobleeme, siis tuli suht kiirelt sibada. Esimesed mõnedsajad meetrid jooksin tirtsuke süles. Tempot polnud ollagi, aga ähkima võttis küll. :) Seejärel kolis piiga issi kukile ja mina jooksin ees ära, et pojal vähem oodata oleks. Olin üllatunud, et tempo tõusis. Hingamine oli mõnus, enesetunne hea. Jooksu kokku vaid 3,5km, 23min http://connect.garmin.com/activity/98932805
Õhtul tervisejooksu etapp. Kuna pojal on peale haigust ja suviste ümberkorralduste tõttu lasteaiaga kohanemisprobleeme, siis tuli suht kiirelt sibada. Esimesed mõnedsajad meetrid jooksin tirtsuke süles. Tempot polnud ollagi, aga ähkima võttis küll. :) Seejärel kolis piiga issi kukile ja mina jooksin ees ära, et pojal vähem oodata oleks. Olin üllatunud, et tempo tõusis. Hingamine oli mõnus, enesetunne hea. Jooksu kokku vaid 3,5km, 23min http://connect.garmin.com/activity/98932805
Monday, July 11, 2011
11.juuli - Ma ujun!
Sportlik päev.
Mees lasi oma rattal sadula alla ja siis ulatusin ma pedaalideni. Pole just minu maitse järgi ratas (kõige rohkem oli ütlemist tagumikul, sest sadul on kitsas), aga hädaajal ei kõlba viriseda.Sõitsime veidi ringi ja tõime poja ratastega lasteaiast ära. Kokku veeremist kaks ja pool tundi.
Koju jõudnud, võtsin ma seljakoti ja suundusin ujuma.
Täna oli hea trenn. Ülesanne oli ujuda "ümbrik", ehk siis lühikest serva pidi taha äärde, seejärel diagonaalis üle, uuesti lühikest serva pidi taha äärde ja jälle diagonaalis üle. Mina ütlesin muidugi kohe ära, et vara veel ning läksin "ringile". Taha äärde jõudsin ilma ühegi pausita ning kui hakkasin tagumist serva pidi ujuma, jäi pilk peale teistele, kes üheskoos diagonaali ujusid. See oli kuidagi... armas, kui nad seal läksid. :) Ning edasi ujudes küpses mu peas hullumeelne mõte, et ma tahan ka nendega koos ujuda. Nurka jõudsin siiski teistest varem. Ujusin neile lühikest serva pidi umbes kolmandiku peale vastu, läksime koos nurka tagasi, tõmbasin sügavalt hinge ja... läksin teistega koos diagonaali ujuma! Ma sain sellega hakkama! Oi ma olin uhke kohale jõudes. Kestvad kiiduavaldused kõlasid ajus. :D
Kuna trenni lõpuni oli veel üksjagu aega, läks ülejäänud seltskond veel "kolmnurka" ujuma. Mina kahtlustasin, et ei jõuaks nii palju ujuda, aga olin ju väge täis, et nii julge olin olnud ning sain ülesandeks ujuda diagonaalis üle ja tagasi. Ja ma ujusin! Ausalt, täna tundsin esimest korda, et ma võin öelda, et ma oskan natuke ujuda!
Kolmandat korda diagonaali ületades ei olnud isegi seda närivat paanikahirmu enam nii palju kahe kõrva vahel. Ma tundsin end hästi ja kindlalt. :)
Mees lasi oma rattal sadula alla ja siis ulatusin ma pedaalideni. Pole just minu maitse järgi ratas (kõige rohkem oli ütlemist tagumikul, sest sadul on kitsas), aga hädaajal ei kõlba viriseda.Sõitsime veidi ringi ja tõime poja ratastega lasteaiast ära. Kokku veeremist kaks ja pool tundi.
Koju jõudnud, võtsin ma seljakoti ja suundusin ujuma.
Täna oli hea trenn. Ülesanne oli ujuda "ümbrik", ehk siis lühikest serva pidi taha äärde, seejärel diagonaalis üle, uuesti lühikest serva pidi taha äärde ja jälle diagonaalis üle. Mina ütlesin muidugi kohe ära, et vara veel ning läksin "ringile". Taha äärde jõudsin ilma ühegi pausita ning kui hakkasin tagumist serva pidi ujuma, jäi pilk peale teistele, kes üheskoos diagonaali ujusid. See oli kuidagi... armas, kui nad seal läksid. :) Ning edasi ujudes küpses mu peas hullumeelne mõte, et ma tahan ka nendega koos ujuda. Nurka jõudsin siiski teistest varem. Ujusin neile lühikest serva pidi umbes kolmandiku peale vastu, läksime koos nurka tagasi, tõmbasin sügavalt hinge ja... läksin teistega koos diagonaali ujuma! Ma sain sellega hakkama! Oi ma olin uhke kohale jõudes. Kestvad kiiduavaldused kõlasid ajus. :D
Kuna trenni lõpuni oli veel üksjagu aega, läks ülejäänud seltskond veel "kolmnurka" ujuma. Mina kahtlustasin, et ei jõuaks nii palju ujuda, aga olin ju väge täis, et nii julge olin olnud ning sain ülesandeks ujuda diagonaalis üle ja tagasi. Ja ma ujusin! Ausalt, täna tundsin esimest korda, et ma võin öelda, et ma oskan natuke ujuda!
Kolmandat korda diagonaali ületades ei olnud isegi seda närivat paanikahirmu enam nii palju kahe kõrva vahel. Ma tundsin end hästi ja kindlalt. :)
Sunday, July 10, 2011
10.juuli - Pühajärve jooks
Eile jooks ümber Pühajärve.
Hommikul minekule sättides palusin mehel autost tossukoti tuua. Ja siis selgus, et seda pole - oli jäänud ilusti kodus esikusse... Nii et ma olin plätadega ja tuju kukkus üsna mitu head ühikut allapoole. Mees otsustas, et ostame uued tossud. Ja nii me tegimegi. Õnneks tegi Rademar kohapeal mõnusat allahindlust asjadele, kuid siiski muutis mind veidi kurjaks teadmine, et selle raha eest oleks võinud hoopis midagi vajalikumat saada... No üheks hetkeks tekkis mõte, et oleksin võinud hoopis püksid maha unustada - neid oleks mul rohkem uusi tarvis olnud. :P Aga jah, tõmbasin siis jalga uued roosad tossud (sinine mudel ei sobinud mu jalale ja mustad maastikujooksutossud olid kahjuks ainult väikeste numbritega esindatud) ning olin valmis stardijoonele astumiseks.
Ilm oli selline nagu lubati. Tuulehoog marginaalne, päike paistis, sooja näitas autotermomeeter kohalejõudmisel 28 kraadi. Õnneks tekkis taevasse väike pilvevidu ning tegelikult valdava enamuse jooksuajast varjas see päikest. Väheke, kuid täiesti mõnusalt.
Kuna rahvas seisis viimase võimaluseni puude all varjus, sattusin ma oma stardinumbrite pundis päris esimeste sekka. Mis omakorda tähendas seda, et kui start anti ja kõik ajama panid koletu tempoga, siis ei jäänud mul seal massis ka midagi muud üle, kui liikuda plaanitust kiiremini. Palavus lõi üsna kiirelt ning pulss tõusis kohe. Ning alla tagasi enam ei läinud. Mingil hetkel loobusin pingutamast. Käima jääda ma ju ei tahtnud ning kuna enesetunne oli olusid arvestades üllatavalt hea, siis mõtlesin, et lähen pulsile tähelepanu pööramata kuniks jaksan.Sirge teeäär enne esimest joogipunkti oli pikem kui ma mäletasin. Mis on veider, sest ma ju tegelikult teadsin, et umbes teise kilomeetri juures tullakse metsast välja ja joogipunkt on viienda kilomeetri sildi juures... Joogipunkti jõudsime just õigel ajal. Mis tähendas seda, et vett veel jagus, kuid hakkas lõppema. Viimase otsa kepikõndijad ilmselt jäid joogipoolisest ilma. Kolm kilomeetrit teise joogipunktini. Enam ei olnud väga palju möödujaid, ümberringi hakkasid jooksma tuttavad seljad (nägusid ju ei näe eesjooksjatel). Ühel hetkel otsustasin , et siban lähemale ühele tuttavale seljale ja uurin, kas on tegu endise töökaaslasega. Ei olnud. Aga ega's ma ei saanud "ohvrit" nii lihtsalt käest lasta - hakkasin lobisema. :D
Teisele joogipunktile eelnevat tõusu ootan hirmuga. Olen ju mitu aastat tahtnud Pühajärvet kõndimata joosta ja see mägi on mind alati seljatanud. Sel korral jooksen mäekesest üles ja... No ausalt - peale Salomoni maastikumaratoni tundus see ainult keskmisest kõrgema künkana. Kuhu jäi see kole tõus, mis mu mälestustes oli? :) Ning siis allamäege minek. Raske on, nüüd on juba raske, sest pulss on juba püsivalt tumepunases tsoonis. Kuid lõpuni on ju nii vähe ja teised jaksavad. Siis jaksan mina ka. Vaid veidi enne lõppu on 21cc tüdrukud raja ääres kaasa elamas. Ühiselt karjutakse mulle, et minut tunnist puudu ja kui kiiresti silkan, saan alla tunni. No natuke nad ikka liialdasid, sest tund oli juba täis, aga ikkagi hakkavad jalad kiirendama. Äkki ikka saangi alla tunni. :D Kohale jõudes olen läbi nagu Läti raha. Tõstan täie rahuga noormehele kiibi äravõtmiseks vasaku jala, kus mul on tavapäraselt tervisejooksude kiip. Hea, et on uued tossud, muidu oleksingi tervisejooksu kiibist ilma jäänud. Nüüd teenin ära vaid noormehe hämmeldunud pilgu ja vaikse vihje, et "sellel jalal kiipi pole...". Siis antakse medal ja auhinnakotike. Veel topsike vett lahketelt Sparta spordiklubi esindajatelt ning olengi pere juures autos. Spordipäev on läbi.
Kella panin taas kinni peale joogitopsi, kuid jooksuaeg umbes tund ja kolm minutit. http://connect.garmin.com/activity/98036573
Hommikul minekule sättides palusin mehel autost tossukoti tuua. Ja siis selgus, et seda pole - oli jäänud ilusti kodus esikusse... Nii et ma olin plätadega ja tuju kukkus üsna mitu head ühikut allapoole. Mees otsustas, et ostame uued tossud. Ja nii me tegimegi. Õnneks tegi Rademar kohapeal mõnusat allahindlust asjadele, kuid siiski muutis mind veidi kurjaks teadmine, et selle raha eest oleks võinud hoopis midagi vajalikumat saada... No üheks hetkeks tekkis mõte, et oleksin võinud hoopis püksid maha unustada - neid oleks mul rohkem uusi tarvis olnud. :P Aga jah, tõmbasin siis jalga uued roosad tossud (sinine mudel ei sobinud mu jalale ja mustad maastikujooksutossud olid kahjuks ainult väikeste numbritega esindatud) ning olin valmis stardijoonele astumiseks.
Ilm oli selline nagu lubati. Tuulehoog marginaalne, päike paistis, sooja näitas autotermomeeter kohalejõudmisel 28 kraadi. Õnneks tekkis taevasse väike pilvevidu ning tegelikult valdava enamuse jooksuajast varjas see päikest. Väheke, kuid täiesti mõnusalt.
Kuna rahvas seisis viimase võimaluseni puude all varjus, sattusin ma oma stardinumbrite pundis päris esimeste sekka. Mis omakorda tähendas seda, et kui start anti ja kõik ajama panid koletu tempoga, siis ei jäänud mul seal massis ka midagi muud üle, kui liikuda plaanitust kiiremini. Palavus lõi üsna kiirelt ning pulss tõusis kohe. Ning alla tagasi enam ei läinud. Mingil hetkel loobusin pingutamast. Käima jääda ma ju ei tahtnud ning kuna enesetunne oli olusid arvestades üllatavalt hea, siis mõtlesin, et lähen pulsile tähelepanu pööramata kuniks jaksan.Sirge teeäär enne esimest joogipunkti oli pikem kui ma mäletasin. Mis on veider, sest ma ju tegelikult teadsin, et umbes teise kilomeetri juures tullakse metsast välja ja joogipunkt on viienda kilomeetri sildi juures... Joogipunkti jõudsime just õigel ajal. Mis tähendas seda, et vett veel jagus, kuid hakkas lõppema. Viimase otsa kepikõndijad ilmselt jäid joogipoolisest ilma. Kolm kilomeetrit teise joogipunktini. Enam ei olnud väga palju möödujaid, ümberringi hakkasid jooksma tuttavad seljad (nägusid ju ei näe eesjooksjatel). Ühel hetkel otsustasin , et siban lähemale ühele tuttavale seljale ja uurin, kas on tegu endise töökaaslasega. Ei olnud. Aga ega's ma ei saanud "ohvrit" nii lihtsalt käest lasta - hakkasin lobisema. :D
Teisele joogipunktile eelnevat tõusu ootan hirmuga. Olen ju mitu aastat tahtnud Pühajärvet kõndimata joosta ja see mägi on mind alati seljatanud. Sel korral jooksen mäekesest üles ja... No ausalt - peale Salomoni maastikumaratoni tundus see ainult keskmisest kõrgema künkana. Kuhu jäi see kole tõus, mis mu mälestustes oli? :) Ning siis allamäege minek. Raske on, nüüd on juba raske, sest pulss on juba püsivalt tumepunases tsoonis. Kuid lõpuni on ju nii vähe ja teised jaksavad. Siis jaksan mina ka. Vaid veidi enne lõppu on 21cc tüdrukud raja ääres kaasa elamas. Ühiselt karjutakse mulle, et minut tunnist puudu ja kui kiiresti silkan, saan alla tunni. No natuke nad ikka liialdasid, sest tund oli juba täis, aga ikkagi hakkavad jalad kiirendama. Äkki ikka saangi alla tunni. :D Kohale jõudes olen läbi nagu Läti raha. Tõstan täie rahuga noormehele kiibi äravõtmiseks vasaku jala, kus mul on tavapäraselt tervisejooksude kiip. Hea, et on uued tossud, muidu oleksingi tervisejooksu kiibist ilma jäänud. Nüüd teenin ära vaid noormehe hämmeldunud pilgu ja vaikse vihje, et "sellel jalal kiipi pole...". Siis antakse medal ja auhinnakotike. Veel topsike vett lahketelt Sparta spordiklubi esindajatelt ning olengi pere juures autos. Spordipäev on läbi.
Kella panin taas kinni peale joogitopsi, kuid jooksuaeg umbes tund ja kolm minutit. http://connect.garmin.com/activity/98036573
Friday, July 8, 2011
8.juuli - Ring ümber Trapi karjääri
Eile ujumine.
Teised hakkasid soojendusotsa ujuma, mina küsisin treeneri käest, et kas võin "ringile" minna. Tempoujumisi sügavas vees ma nagunii kaasa teha ei julge/jaksa hetkel, kuid otsustasin, et millalgi tuleb julgus kokku võtta ja karjääri ka teisest küljest vaadata. :)Üks kiirelt ujuv trennikaaslane oli ilma kalipsota ning ei soovinud samuti harjutusi kaasa teha, et külm ei hakkaks. Tema tuli siis mulle seltskonda pakkuma. Nii me siis ujusime - tema ees, mina järgi. Igal nurgal ootqas ta mind järgi, rääkis järgmise serva ohud ning eripärad ära ja läksime jälle. Inimene on ikka naljakas. Ta ujus minust palju kiiremini, oli vahepeal mingi sada meetrit eespool... Kuid ikkagi tundus kuidagi nii turvaline ja hea vahepeal talle pilk peale visata, suund paika panna ning tunda, et keegi on veel... :)
Ujumisest ka lühidalt. Olen hästi-hästi rahul eilsega. Esimesel küljel oli kaks peatust. Teine sunnitult kohe paarkümmend meetrit peale alustamist, sest prillid ei olnud hästi ja hakkasid vett sisse laskma. Teine peatus umbes poole peal... Tagantjärgi mõeldes ei teagi päris täpselt, miks ma selle peatuse tegin. Hingamisega oli ju hästi. Lihtsalt kuidagi... kaaslane tundus juba nii kaugel ees olevat ja... Aga läksin edasi. Esimene nurk oli kõige hullem. Maailm jälle keerles, jalad olid pehmed. Kuid paarkümmend sekundit nohisemist ja tundusin, et olen valmis uuesti alustama. Tagumine pikk külg ei olnud üldse nii sõbralik, kui oleks võinud arvata. Seal ei olnud palju selliseid kohti, kuhu oleks saanudki jalga toetama minna. Lisaks oli põhi kaetud "äravisatud jõulukuuskedega". Ma ei oska arvata, mis muud asjad need oleksid võinud olla. :P Ja isegi kui mõistus saab aru, et need on hästi sügaval, siis ajuti oli ikka tunne, et kohe panen käega pihta... Nurgani jõudsin peatuseta. Selgus, et järgmine serv on veel salakavalam. Tundus sirgelt minevat, kuid tegelikult läks jõnksuga ning seal oli tõesti jube sügav. Ning kallas selline, kuhu ei tahagi minna puhkama, isegi kui oleks võimalus olnud. Veider on see, et ma teadsin, et on sügav ja hirm oli ikka, aga... Seal pimeda sügaviku kohal oli tegelikult veidi isegi mõnes mõttes lihtsam. Ma teadsin, et ma pean ujuma, sest mul ei jäänud muud üle. Minna polnud ju kuhugi. :D
Nurgas taas pisike peatus ning alustasime viimast serva pidi tagasiteed. Seal oli kõige rohkem inimesi ning liiklemist. Mis oli kah huvitav kogemus. Ma ei ole ju hea jälgija, aga hakkama saime. Kokkupõrkeid ei toimunud. :)
Igatahes lõppu jõudes olin enda üle väga uhke. Ja kusagile ajunurgakesse tekkis mõte, et millalgi-kunagi ma võib-olla proovin ka diagonaalis üle karjääri ujuda...
Pärast räägiti veel vahetusalast - kuidas kõige kiiremalt ning mugavamalt kalipsost vabaneda, mida silmas pidada vahetusala ülesseadmisel, riietumisel jne. Muidugi ammuteada (kuid kerged unustada) tõed, et kiiver peab olema peas ja kinnitatud igal hetkel, kui oled rattaga kontaktis. Et vahetusalas ei tohi ratta peal olla, vaid tuleb kõrval lükata. Et rattasõidu ajal on number selja taga ning jooksu ajaks tuleb ette tõmmata...
Väsitavalt mõnus õhtu.
Teised hakkasid soojendusotsa ujuma, mina küsisin treeneri käest, et kas võin "ringile" minna. Tempoujumisi sügavas vees ma nagunii kaasa teha ei julge/jaksa hetkel, kuid otsustasin, et millalgi tuleb julgus kokku võtta ja karjääri ka teisest küljest vaadata. :)Üks kiirelt ujuv trennikaaslane oli ilma kalipsota ning ei soovinud samuti harjutusi kaasa teha, et külm ei hakkaks. Tema tuli siis mulle seltskonda pakkuma. Nii me siis ujusime - tema ees, mina järgi. Igal nurgal ootqas ta mind järgi, rääkis järgmise serva ohud ning eripärad ära ja läksime jälle. Inimene on ikka naljakas. Ta ujus minust palju kiiremini, oli vahepeal mingi sada meetrit eespool... Kuid ikkagi tundus kuidagi nii turvaline ja hea vahepeal talle pilk peale visata, suund paika panna ning tunda, et keegi on veel... :)
Ujumisest ka lühidalt. Olen hästi-hästi rahul eilsega. Esimesel küljel oli kaks peatust. Teine sunnitult kohe paarkümmend meetrit peale alustamist, sest prillid ei olnud hästi ja hakkasid vett sisse laskma. Teine peatus umbes poole peal... Tagantjärgi mõeldes ei teagi päris täpselt, miks ma selle peatuse tegin. Hingamisega oli ju hästi. Lihtsalt kuidagi... kaaslane tundus juba nii kaugel ees olevat ja... Aga läksin edasi. Esimene nurk oli kõige hullem. Maailm jälle keerles, jalad olid pehmed. Kuid paarkümmend sekundit nohisemist ja tundusin, et olen valmis uuesti alustama. Tagumine pikk külg ei olnud üldse nii sõbralik, kui oleks võinud arvata. Seal ei olnud palju selliseid kohti, kuhu oleks saanudki jalga toetama minna. Lisaks oli põhi kaetud "äravisatud jõulukuuskedega". Ma ei oska arvata, mis muud asjad need oleksid võinud olla. :P Ja isegi kui mõistus saab aru, et need on hästi sügaval, siis ajuti oli ikka tunne, et kohe panen käega pihta... Nurgani jõudsin peatuseta. Selgus, et järgmine serv on veel salakavalam. Tundus sirgelt minevat, kuid tegelikult läks jõnksuga ning seal oli tõesti jube sügav. Ning kallas selline, kuhu ei tahagi minna puhkama, isegi kui oleks võimalus olnud. Veider on see, et ma teadsin, et on sügav ja hirm oli ikka, aga... Seal pimeda sügaviku kohal oli tegelikult veidi isegi mõnes mõttes lihtsam. Ma teadsin, et ma pean ujuma, sest mul ei jäänud muud üle. Minna polnud ju kuhugi. :D
Nurgas taas pisike peatus ning alustasime viimast serva pidi tagasiteed. Seal oli kõige rohkem inimesi ning liiklemist. Mis oli kah huvitav kogemus. Ma ei ole ju hea jälgija, aga hakkama saime. Kokkupõrkeid ei toimunud. :)
Igatahes lõppu jõudes olin enda üle väga uhke. Ja kusagile ajunurgakesse tekkis mõte, et millalgi-kunagi ma võib-olla proovin ka diagonaalis üle karjääri ujuda...
Pärast räägiti veel vahetusalast - kuidas kõige kiiremalt ning mugavamalt kalipsost vabaneda, mida silmas pidada vahetusala ülesseadmisel, riietumisel jne. Muidugi ammuteada (kuid kerged unustada) tõed, et kiiver peab olema peas ja kinnitatud igal hetkel, kui oled rattaga kontaktis. Et vahetusalas ei tohi ratta peal olla, vaid tuleb kõrval lükata. Et rattasõidu ajal on number selja taga ning jooksu ajaks tuleb ette tõmmata...
Väsitavalt mõnus õhtu.
Thursday, July 7, 2011
7.juuli - Ehk tagasi reel
Vahepeal oli paus. Pikk paus. Sest vaevu saanud üle kurvastusest varastatud ratta pärast, veetsin terve nädala kahe haige lapsega. Algul kodus, seejärel haiglas. Kuid eile lõpuks sain jälle liigutama.
Hommikupoolikul asjaajamiste käigus sõrki pool tundi.
Õhtul tervisejooksu etapp. Mees koju, mina vups autosse. Ilm oli soe ja mõnus. Imehea oli üle hulga aja väljas olla. Tahtmist oli mul meeletult, keha kahjuks ei tulnud kaasa. :) Kas pingelangusest või millestki muust, aga nüüd, kui lastel on parem, trikitab mu oma organism. Kuid sellest kõigest hoolimata olen eilse jooksuga rahul. Pulss tõusis kõrgele, samas tunne oli super. Jalad muudkui liikusid ja ma tundsin end väga hästi. Teisel kilomeetril suure tõusuni jõudes meenus millegipärast eredalt, kuidas ma kaks aastat tagasi piigat oodates poisi vankriga seal mäest üles rügisin. Ei ütleks, et eile palju kergem oli. Kuid siiski - mõnus-mõnus-mõnus. Distants oleks võinud isegi pikem olla. Samas muidugi pidin koju tagasi kiirustama. connect.garmin.com/activity/97414262
Hommikupoolikul asjaajamiste käigus sõrki pool tundi.
Õhtul tervisejooksu etapp. Mees koju, mina vups autosse. Ilm oli soe ja mõnus. Imehea oli üle hulga aja väljas olla. Tahtmist oli mul meeletult, keha kahjuks ei tulnud kaasa. :) Kas pingelangusest või millestki muust, aga nüüd, kui lastel on parem, trikitab mu oma organism. Kuid sellest kõigest hoolimata olen eilse jooksuga rahul. Pulss tõusis kõrgele, samas tunne oli super. Jalad muudkui liikusid ja ma tundsin end väga hästi. Teisel kilomeetril suure tõusuni jõudes meenus millegipärast eredalt, kuidas ma kaks aastat tagasi piigat oodates poisi vankriga seal mäest üles rügisin. Ei ütleks, et eile palju kergem oli. Kuid siiski - mõnus-mõnus-mõnus. Distants oleks võinud isegi pikem olla. Samas muidugi pidin koju tagasi kiirustama. connect.garmin.com/activity/97414262
Subscribe to:
Posts (Atom)