Eile jooks ümber Pühajärve.
Hommikul minekule sättides palusin mehel autost tossukoti tuua. Ja siis selgus, et seda pole - oli jäänud ilusti kodus esikusse... Nii et ma olin plätadega ja tuju kukkus üsna mitu head ühikut allapoole. Mees otsustas, et ostame uued tossud. Ja nii me tegimegi. Õnneks tegi Rademar kohapeal mõnusat allahindlust asjadele, kuid siiski muutis mind veidi kurjaks teadmine, et selle raha eest oleks võinud hoopis midagi vajalikumat saada... No üheks hetkeks tekkis mõte, et oleksin võinud hoopis püksid maha unustada - neid oleks mul rohkem uusi tarvis olnud. :P Aga jah, tõmbasin siis jalga uued roosad tossud (sinine mudel ei sobinud mu jalale ja mustad maastikujooksutossud olid kahjuks ainult väikeste numbritega esindatud) ning olin valmis stardijoonele astumiseks.
Ilm oli selline nagu lubati. Tuulehoog marginaalne, päike paistis, sooja näitas autotermomeeter kohalejõudmisel 28 kraadi. Õnneks tekkis taevasse väike pilvevidu ning tegelikult valdava enamuse jooksuajast varjas see päikest. Väheke, kuid täiesti mõnusalt.
Kuna rahvas seisis viimase võimaluseni puude all varjus, sattusin ma oma stardinumbrite pundis päris esimeste sekka. Mis omakorda tähendas seda, et kui start anti ja kõik ajama panid koletu tempoga, siis ei jäänud mul seal massis ka midagi muud üle, kui liikuda plaanitust kiiremini. Palavus lõi üsna kiirelt ning pulss tõusis kohe. Ning alla tagasi enam ei läinud. Mingil hetkel loobusin pingutamast. Käima jääda ma ju ei tahtnud ning kuna enesetunne oli olusid arvestades üllatavalt hea, siis mõtlesin, et lähen pulsile tähelepanu pööramata kuniks jaksan.Sirge teeäär enne esimest joogipunkti oli pikem kui ma mäletasin. Mis on veider, sest ma ju tegelikult teadsin, et umbes teise kilomeetri juures tullakse metsast välja ja joogipunkt on viienda kilomeetri sildi juures... Joogipunkti jõudsime just õigel ajal. Mis tähendas seda, et vett veel jagus, kuid hakkas lõppema. Viimase otsa kepikõndijad ilmselt jäid joogipoolisest ilma. Kolm kilomeetrit teise joogipunktini. Enam ei olnud väga palju möödujaid, ümberringi hakkasid jooksma tuttavad seljad (nägusid ju ei näe eesjooksjatel). Ühel hetkel otsustasin , et siban lähemale ühele tuttavale seljale ja uurin, kas on tegu endise töökaaslasega. Ei olnud. Aga ega's ma ei saanud "ohvrit" nii lihtsalt käest lasta - hakkasin lobisema. :D
Teisele joogipunktile eelnevat tõusu ootan hirmuga. Olen ju mitu aastat tahtnud Pühajärvet kõndimata joosta ja see mägi on mind alati seljatanud. Sel korral jooksen mäekesest üles ja... No ausalt - peale Salomoni maastikumaratoni tundus see ainult keskmisest kõrgema künkana. Kuhu jäi see kole tõus, mis mu mälestustes oli? :) Ning siis allamäege minek. Raske on, nüüd on juba raske, sest pulss on juba püsivalt tumepunases tsoonis. Kuid lõpuni on ju nii vähe ja teised jaksavad. Siis jaksan mina ka. Vaid veidi enne lõppu on 21cc tüdrukud raja ääres kaasa elamas. Ühiselt karjutakse mulle, et minut tunnist puudu ja kui kiiresti silkan, saan alla tunni. No natuke nad ikka liialdasid, sest tund oli juba täis, aga ikkagi hakkavad jalad kiirendama. Äkki ikka saangi alla tunni. :D Kohale jõudes olen läbi nagu Läti raha. Tõstan täie rahuga noormehele kiibi äravõtmiseks vasaku jala, kus mul on tavapäraselt tervisejooksude kiip. Hea, et on uued tossud, muidu oleksingi tervisejooksu kiibist ilma jäänud. Nüüd teenin ära vaid noormehe hämmeldunud pilgu ja vaikse vihje, et "sellel jalal kiipi pole...". Siis antakse medal ja auhinnakotike. Veel topsike vett lahketelt Sparta spordiklubi esindajatelt ning olengi pere juures autos. Spordipäev on läbi.
Kella panin taas kinni peale joogitopsi, kuid jooksuaeg umbes tund ja kolm minutit. http://connect.garmin.com/activity/98036573
No comments:
Post a Comment