Neljapäeval oli ujumine.
Mille ma ausalt öeldes täielikult unustasin. Nii et kui mees pärastlõuna ütles, et tuleb koju nii, et ma trenni jõuaksin, siis küsisin mina süüdimatult, et mis trenni... :eitea: Natuke kardetu sai tõeks - kiirendusharjutused. Kõigepealt ülesanne ujuda ring ümber karjääri ning vahepeal vabal valikul koha suhtes teha kaks korda maksimumtemponi lõike. Ma muidugi luuserdasin korralikult. Kaks korda proovisin kiiremini ujuda küll, aga kindlasti mitte ei teinud ma seda nii pikalt, kui oleks pidanud ja ka mitte maksimumkiirusega (sest maksimumiga ujudes on mul kahekümne meetri järel toss väljas ning oleks vaja jalga kuhugi toetada :P ). Seega siis tegin kiirendust mõistlikus tempos. :D Kui ring tehtud sai, selgus, et tund ei olegi veel läbi ning sain ujuda veel edasi-tagasi otsa külge pidi - pool teed "võistlustempos" (mis asi see veel minu puhul on, eksole) või veidi kiiremini ning teine pool rahulikult, kasvõi supeldes. Ja tagasi samamoodi. Nüüd ma püüdsin. Isegi väga. Päris pooleni ei jõudnud, kuid tagasi tulles jäi päris vähe vaid puudu. Seega olen üldkokkuvõttes rahul.
Täna Mulgi maraton. Meie jooksime poolmaratoni distantsi.
Viperused algasid hommikul, kui selgus, et Tartust otse Tõrvasse ei saa, sest teed on üles kaevatud. Ning loomulikult jäime paar minutit hiljaks bussi peale, mis rahva starti pidi viima. Õnneks selgus, et inimesi oli palju ning buss oli varem läinud ja tuleb veel teisele ringile. Saime ilusti kohale. Elasime hoolega kaasa esimestele maratonijooksjatele, kes Pollist enne meie starti läbi jooksid ja siis oli minek. Üsna kohe jäime tahaotsa. Meie mehega, tuttav, kes oli õnneks ikkagi jooksma tulnud ning meie ees üks vahva kolmik, kellest minul oli palju abi.
Kõigepealt umbes viiekilomeetrine ring ümber Polli ja siis juba Halliste poole. Läbi esimese joogipunkti. :) Kuna oli teada, et tuleb soe ilm ja joogipunkte pidi ametlikult olema "keskmiselt iga kuue kilomeetri tagant", siis panin vöö peale ja võtsin oma kaks tillukest pudelit kaasa. Tegelikkuses poleks vaja olnud, sest korraldajad olid ilmaolusid arvestades tublit tööd teinud. Teine toitlustuspunkt tuli juba umbes üheksandal kilomeetril. Selle ajani säras soe päike lagipähe ning mina, kes ma ei salli jooksmist nii, et midagi käes oleks, võtsin pooleliitrise pudeli kaasa. Üsna varsti oli tee ääres "iseteenindus-joogipunkt". Ehk siis pudelikesed laual reas, ole ainult mees ja võta. Ning selliseid väikeseid abipunkte oli rajal veel mitmeid. Minu üks lemmikutest oli tore onu väikese furgooniga, kes oli keskendunud küll maratonijooksjate jälgimisele-abistamisele, kuid mina sain temalt vähemalt kolm korda švammiga külma vett krae vahele ja pähe valamiseks. Umbes sealsamas jõudsin ma järgi Meelis Atonenile. No teate, siiani tuleb uhkus peale! :D Jätame mainimata, et minul oli seljataga veidi üle kümne ja temal üle kolmekümne (mille hulgas oli olnud ikka hulle tõuse), aga neli-viis kilomeetrit suutsin ma Meelisega isegi enam-vähem arvestatavalt ühes tempos joosta. "Mis oleks kui" teooriat järgides võiks mõelda, et kui mul poleks kõhus keerama hakanud ja ma poleks kiiret metsapeatust teinud, siis ei oleks ma sellest abistavast kolmikust maha jäänud, keda jälitasin ning siis , võib-olla, oleksin Meelist ka edestada suutnud finišis - aga see on teooria, praktikas selgus, et isegi seljavaludega võitlevana ning vahepeal kõndides on ta minust kiirem. Kuid väga meeldiv oli koos (niivõrd-kuivõrd) joosta. :)Hallistesse jõudes olid kurvi peal väikesed tüdrukud, kes kilkasid mulle rõõmsalt, et olen kaheteistkümnes naine. Ja kui oli mööda jooksnud, läks lahti elav arutelu, et kas olin ikka naine ja kas olin ikka kaheteistkümnes... :D Teeninduspunkt oli bussipeatuses - kaasaelajaid jagus. Sinnasamasse oli pargitud ka väike veoauto, millele oli monteeritud duššisüsteem. Mõtlesin, et jäängi sinna alla mõnulema. :P Veel veidi edasi on üks lahe härrasmees survepesuri aia äärde vedanud ning pakub jooksjatele soovi korral mõnusat külma uduvihma. Kõik see kokku tekitab ülimõnusa ja hästi südamlikult armsa tunde. Väikeürituse "kodutunne". :) Viimases joogipunktis tegin pikema peatuse, nosisin kurki (jube maitsev!), sõin banaani. Vesi oli hea külm. Ja seejärel pikk-pikk langus orgu ning teiselt poolt üles. Õnneks mitte päris üles, ennem keeras rada metsa. Poisid, kes kurvi peal valvasid, teatasid optimitlikult, et lõpuni veel kaks ja pool kilomeetrit. Sellest (tegelikult küll veidi pikemast maast) umbes pool kulges metsas. Mina arvasin, et voorel, mees ütles hiljem, et tema arvates vanal raudteetammil. Kui silt näitab kaks kilomeetrit lõpuni jõuan pikale sirgele, mille teises otsas Meelis just peitu keerab. Jooksen, ja ei suuda uskuda, et üsna varsti peaksin olema Abja-Paluoja majade vahel. Kus need majad kõik on? Aga näe, mingil hetkel on tõepoolest majad. Ja siis on otse ees tõus. Viimane. Aga see eest päris korralik. Lõpuks sain siiski üles ning siis oli juba puhtalt vormistamise küsimus - vasakpööre sirge lõpus, kaarega ümber pargi ja ongi lõpp.
Oi kui väsinud ma olin. :) Mõistus üritas aru saada, kuidas sellise vormiga pooleteist kuu pärast poole pikemat maad joostakse, kuid ei õnnestunud. Samas enesetunne suurepärane! Ja veidi aja pärast, kui kuum ja rammus supp söödud ning tünnisaunas istutud, on juba väga väga hea murul istuda ning autasustamisi vaadata.
Iganes lahe päev. Päris tõsiselt mõtlesime, et äkki järgmisel aastal võiks maratonidistantsi seal üle vaadata. :)Kokku siis 21,09km ja aeg 2:18:38. http://connect.garmin.com/activity/101197578 (hommikul läks kell Tatus kolmeks sekundiks tööle, seepärast on graafik suht veider esmapilgul :P ).
No comments:
Post a Comment