Sportlik päev.
Mees lasi oma rattal sadula alla ja siis ulatusin ma pedaalideni. Pole just minu maitse järgi ratas (kõige rohkem oli ütlemist tagumikul, sest sadul on kitsas), aga hädaajal ei kõlba viriseda.Sõitsime veidi ringi ja tõime poja ratastega lasteaiast ära. Kokku veeremist kaks ja pool tundi.
Koju jõudnud, võtsin ma seljakoti ja suundusin ujuma.
Täna oli hea trenn. Ülesanne oli ujuda "ümbrik", ehk siis lühikest serva pidi taha äärde, seejärel diagonaalis üle, uuesti lühikest serva pidi taha äärde ja jälle diagonaalis üle. Mina ütlesin muidugi kohe ära, et vara veel ning läksin "ringile". Taha äärde jõudsin ilma ühegi pausita ning kui hakkasin tagumist serva pidi ujuma, jäi pilk peale teistele, kes üheskoos diagonaali ujusid. See oli kuidagi... armas, kui nad seal läksid. :) Ning edasi ujudes küpses mu peas hullumeelne mõte, et ma tahan ka nendega koos ujuda. Nurka jõudsin siiski teistest varem. Ujusin neile lühikest serva pidi umbes kolmandiku peale vastu, läksime koos nurka tagasi, tõmbasin sügavalt hinge ja... läksin teistega koos diagonaali ujuma! Ma sain sellega hakkama! Oi ma olin uhke kohale jõudes. Kestvad kiiduavaldused kõlasid ajus. :D
Kuna trenni lõpuni oli veel üksjagu aega, läks ülejäänud seltskond veel "kolmnurka" ujuma. Mina kahtlustasin, et ei jõuaks nii palju ujuda, aga olin ju väge täis, et nii julge olin olnud ning sain ülesandeks ujuda diagonaalis üle ja tagasi. Ja ma ujusin! Ausalt, täna tundsin esimest korda, et ma võin öelda, et ma oskan natuke ujuda!
Kolmandat korda diagonaali ületades ei olnud isegi seda närivat paanikahirmu enam nii palju kahe kõrva vahel. Ma tundsin end hästi ja kindlalt. :)
No comments:
Post a Comment