Eile ujumine.
Teised hakkasid soojendusotsa ujuma, mina küsisin treeneri käest, et kas võin "ringile" minna. Tempoujumisi sügavas vees ma nagunii kaasa teha ei julge/jaksa hetkel, kuid otsustasin, et millalgi tuleb julgus kokku võtta ja karjääri ka teisest küljest vaadata. :)Üks kiirelt ujuv trennikaaslane oli ilma kalipsota ning ei soovinud samuti harjutusi kaasa teha, et külm ei hakkaks. Tema tuli siis mulle seltskonda pakkuma. Nii me siis ujusime - tema ees, mina järgi. Igal nurgal ootqas ta mind järgi, rääkis järgmise serva ohud ning eripärad ära ja läksime jälle. Inimene on ikka naljakas. Ta ujus minust palju kiiremini, oli vahepeal mingi sada meetrit eespool... Kuid ikkagi tundus kuidagi nii turvaline ja hea vahepeal talle pilk peale visata, suund paika panna ning tunda, et keegi on veel... :)
Ujumisest ka lühidalt. Olen hästi-hästi rahul eilsega. Esimesel küljel oli kaks peatust. Teine sunnitult kohe paarkümmend meetrit peale alustamist, sest prillid ei olnud hästi ja hakkasid vett sisse laskma. Teine peatus umbes poole peal... Tagantjärgi mõeldes ei teagi päris täpselt, miks ma selle peatuse tegin. Hingamisega oli ju hästi. Lihtsalt kuidagi... kaaslane tundus juba nii kaugel ees olevat ja... Aga läksin edasi. Esimene nurk oli kõige hullem. Maailm jälle keerles, jalad olid pehmed. Kuid paarkümmend sekundit nohisemist ja tundusin, et olen valmis uuesti alustama. Tagumine pikk külg ei olnud üldse nii sõbralik, kui oleks võinud arvata. Seal ei olnud palju selliseid kohti, kuhu oleks saanudki jalga toetama minna. Lisaks oli põhi kaetud "äravisatud jõulukuuskedega". Ma ei oska arvata, mis muud asjad need oleksid võinud olla. :P Ja isegi kui mõistus saab aru, et need on hästi sügaval, siis ajuti oli ikka tunne, et kohe panen käega pihta... Nurgani jõudsin peatuseta. Selgus, et järgmine serv on veel salakavalam. Tundus sirgelt minevat, kuid tegelikult läks jõnksuga ning seal oli tõesti jube sügav. Ning kallas selline, kuhu ei tahagi minna puhkama, isegi kui oleks võimalus olnud. Veider on see, et ma teadsin, et on sügav ja hirm oli ikka, aga... Seal pimeda sügaviku kohal oli tegelikult veidi isegi mõnes mõttes lihtsam. Ma teadsin, et ma pean ujuma, sest mul ei jäänud muud üle. Minna polnud ju kuhugi. :D
Nurgas taas pisike peatus ning alustasime viimast serva pidi tagasiteed. Seal oli kõige rohkem inimesi ning liiklemist. Mis oli kah huvitav kogemus. Ma ei ole ju hea jälgija, aga hakkama saime. Kokkupõrkeid ei toimunud. :)
Igatahes lõppu jõudes olin enda üle väga uhke. Ja kusagile ajunurgakesse tekkis mõte, et millalgi-kunagi ma võib-olla proovin ka diagonaalis üle karjääri ujuda...
Pärast räägiti veel vahetusalast - kuidas kõige kiiremalt ning mugavamalt kalipsost vabaneda, mida silmas pidada vahetusala ülesseadmisel, riietumisel jne. Muidugi ammuteada (kuid kerged unustada) tõed, et kiiver peab olema peas ja kinnitatud igal hetkel, kui oled rattaga kontaktis. Et vahetusalas ei tohi ratta peal olla, vaid tuleb kõrval lükata. Et rattasõidu ajal on number selja taga ning jooksu ajaks tuleb ette tõmmata...
Väsitavalt mõnus õhtu.
No comments:
Post a Comment