Friday, August 29, 2014

29.august - Miks on blondiini aju hommikul hernetera suurune?

...sest ta paisub öösel.

Minu puhul peab see viimasel ajal liigagi palju paika. Läksin õue ja isegi siis ei tulnud meelde, et ma pidin helkuri võtma. Alles umbes Sõjaväekalmistu juures puude all ja heledalt valgustatud tunnelist välja tulles tekkis arusaam, et olen ilmselt päris nähtamatu juba hämaruse/pimeduse piiril.

Aga alustades algusest, siis kell võttis satelliidiühenduse kuidagi väga kiirelt taha. Ilmselgelt oli mingi satelliidi asemel orbiidil tiirlev UFO, mis sellele kaasa aitas. Sest kui ma rahulikult oma 6:30-6:40 tempos sibades liikusin, piiksus kell äkki täiesti vales kohas ja teatas rõõmsalt, et "kilomeeter joostud, tempo 5:20". Eeeee... Ma ei lidunud parimatelgi päevadel nii kiirelt. Mitte et mulle ei meeldiks sellise enesetundega arendada 5:20 tempot, aga olgem ikka realistid. Seejärel UFO lahkus orbiidilt, sest ülejäänud kilomeetrid olid õige pikkusega ja piiksud käisid õiges kohas (siis umbes 150m enne tavapärast tulenevalt ufo-kilomeetrist).

Kohe, kui esimene ulmeline kilomeeter läbitud sai, nägin meie lennukit õhku tõusmas. Ta läheb enamasti veidi peale üheksat. Aga eile tuletas see mulle meelde, et ma pidin päeval töö juures tuleva käimisvõistluse osavõtu registreerimise ära tegema. Ja loomulikult ei teinud. Sest unustasin selle poole minutiga, mis ma oma laua juurde läksin...

Aga jooksmine oli päris hea. Pimedas on teistmoodi. Ja juba mitmendat korda järjest kohtun ma kahe noormehega kes ratastega sõidavad ning teine nendest ütleb mulle tere. Ja ma ei saa pimedas aru, kes see on. Või näen ma siis lihtsalt nii vana välja, et poiss teretab viisakusest. :)

Täna avalikustati maratoni tempomeistrite nimed. Ja kui mul ei olnud mingeid eesmärke ega ambitsioone, siis nüüd olen ma teadmise ees, et 4:45 tempot teeb Ain-Ivar ja 5:00 tempot Valdo. Ja nüüd tahaks ju mõlemaga koos joosta. :P Algul ühega, siis teisega ja "surres" omaette? Kõlab nagu plaan, või mis....

Wednesday, August 27, 2014

27.august - Tumeda kleidi ja tähtedest vöö õhtu sai endale, temast sai öö...

Esmaspäeval (päeval siis) oli tunne, et võiks jooksma minna. Tahe oli kohe.
Lasteaiaringil lahmas paduvihma ja tunne hakkas kaduma. Kui poole kümneks lõpuks lapsed voodisse õnnestus saada, ei olnud enam üldse tunnet, et mingist jooksust võiks rääkida. Nii hea oli voodis lösutada ja lastega koos mängitavas telefonimängus parendusi teha.

Teisipäev. Isegi päeval ei olnud mingit tunnet. Või mingit tahet. Ainult üks paduvihm. Kui õhtul vihm lakkas, siis tunnet ei tekkinud. Kuid sundisin end välja. Mõtlesin, et kui ei lähe, siis ei tee ma sellega ka kellelegi head. Tuju on moss nagunii olnud viimasel ajal. Panin siis dressi selga ja õue. Esimese hooga oli jahe. Ja pime. Pidin tõdema, et sügis on vist saabunud/saabumas. Sots-kohustus järgmine kord endale helkur külge riputada (kui see jälle ära ei unu, eksole). Mõtlesin ka pikkade varrukatega särgi vajalikkusele, kuid kui kilomeeter sibatud sai, ei tundunud see enam nii oluline ning jooksu lõpus tuli meelde, et jopet on vaja, kui soojakraade hakkab kümne ligi jääma.

Jooks ei olnud väga kerge. Jälle vaatasin olematut tempot ja üritasin kujutleda, mismoodi kiiremini liigutakse... Aga samas ei ole mul ju kiiremini tarviski. Pikalt ja pidevalt oleks tarvis. :) Mõne kildi järel sai pahkluu ka jälle "lahti ragistatud" ja siis oli päris mõnus sibada. 10,1km ja aeg 1 tund ja 5min http://connect.garmin.com/activity/575755484

Sunday, August 24, 2014

24.august - Kordamine on tarkuse ema...

...seestap kordame jälle: paha siga, sada viga.

Reedel ma jooksma ei jõudnudki. Tegelikult olid mul hommikul juba pooled riided seljas, kui mees küsis, et kas ma ei tahaks minekut edasi lõkata. Võtaksin päeval kuti kaasa ja saaks poiss rattaga ka sõita. Nii ma siis ei läinud. Ja siis keeras ilma ära ja siis... ei läinudki me üldse kuhugi.

Laupäeval ei olnud ka mingit tunnet. Kuid vedasin päeval siiski poja välja. Filtri tee oli mingi lollaka võistluse pärast ikka veel kinni, seega ei saanud tavapärast ringi minna. Poja pidas hästi vastu, kui ma teda siin ja sel solgutasin. Kokku 8,7km ja 56min http://connect.garmin.com/activity/572311534

Täna... Njah. Täna ei olnud mul millekski tuju. Kuigi kokkuvõttes tuli tujutut ringikõndimist päevaste tegutsemiste peale ikka üksjagu.


Ja kui juba sajast veast rääkida - mu jalg valutab jälle. Ma ei suuda meenutada, kas juulis oli tegu parema või vasaku jalaga. Aga ilmselt palju vahet ei ole, sest seekord on testmoodi. Parema jala pahkluu oleks nagu "kinni kiilunud". Peale pikka aega ühes asendis olemist võtab täitsa liipama ja ragiseb ning raksub. Nagu murduks midagi veidi lahti. Siis on enam-vähem korras. Tunda on, aga ei midagi katastroofilist. Kuni järgmise pikema pausini. Väikest hirmu hakkab tekitama, sest olukord on kestnud juba veidi üle nädala ja ei näita hetkel küll veel paranemise tundemärke.

Thursday, August 21, 2014

21.august - Jalad veel liiguvad, käed ei liigu

Nii, poolteist kuud vaikust eetris.
Ei, ma ei ole kogu see aeg jooksmata olnud. Ülearu sageli sibama jõudnud küll ei ole, kuid vahel siiski. Aga vot see ettevõtmine, et siis arvuti taha istuda ning  jooks üles kirjutada... See on keeruline.

Juuli alguses olnud jalavalu andis end õrnalt tunda veel ka 9.juuli õhtusel sibamisel (9km ja 58min http://connect.garmin.com/activity/538024949), kuid seejärel hakkas taanduma ja kadus suht sama äkki, kui oli tulnudki.

Ning siis algas mul puhkus. Kolm nädalat, mille veetsime Saaremaal. Täiesti võrratu. Põllupidamiseks ei olnud ilmad just parimad, kuid suvitamise ja puhkamise mõttes ei oleks saanud paremat tahtagi. Soe, päikeseline. Imeline. Rannas ei ole ma vist kunagi elus ühe suve jooksul nii palju käinud. Mõnus.

Jooksmas käisime mehega koos. Ta tegi ettepaneku, et äkki jookseks iga päev puhkuse ajal. Ja teoorais oleks see ju ka võimalik olnud. Aga praktikas selgus, et ma tunnen end päris hästi. Sest ma ütlesin mehele, et mingu seenele, ma ei jaksa iga päev. Ja esimene nädal sai sellele suurepäraseks tõestuseks.
Käisime jooksmas pühapäeval: 9,7km ja 1 tund 6min http://connect.garmin.com/activity/541473354
esmaspäeval: 6,5km ja 43 min http://connect.garmin.com/activity/541473333
teisipäeval: 7,8km ja 52min http://connect.garmin.com/activity/542230723
neljapäeval: 10,1km ja 1 tund 7min http://connect.garmin.com/activity/543590813
ning reedel: 5km ja 33min http://connect.garmin.com/activity/547030693 - just see reedene jooks pani ka tegelikult aru saama, et igapäevane jooksmine ei ole praegu minu jaoks. Meie eelnevate päevade jooksude tempod olid olnud valdavalt aeglased. Too päev ütlesin kohe, et kui ma üldse jooksma lähen, siis ainult natu-netukene. Ja terve see 5km rõõmustasin ma selle üle, et rohkem ei jookse. Nii lühidalt teengi. Rõõmsad mõtted tõstsid ka tempo kiiremaks. :)

Siiski uuesti pühapäeval: 7,9km ja 54min http://connect.garmin.com/activity/547030674
ja siis alles neljapäeval: 8km ja 56min http://connect.garmin.com/activity/552055575 - see oli põrgulik jooks. Vedasin (jah, minu algatus) mehe keskpäeval välja. Et mis see 24 kraadi varjus siis ikka ära ei ole... Ainus probleem oli, et meie jooksurada kulges lauspäikeses... Mees võttis targu joogipudeli kaasa. Mina mitte. Ma endiselt vihkan seda, kui mul jooksu ajal midagi käes on. Eks ta pakkus mulle ka juua, aga ma ei võtnud - kellel siis alla kümnekilomeetrisel jooksul juu tarvis on... Ja vot seitsmenda kilomeetri keskel keeras mul pildi ees sassi. Kõndisin natuke maad, kuna meie niigi olematu tempo tundus liiga kiire. Nõutasin veepudeli ja siis jõin ja kastsin ennast. Lõppu ma jõudsin, aga jalad võttis värisema see 8 kilti. :)

Laupäeval 5,3km ja 35min http://connect.garmin.com/activity/552055568

Seejärel tuli elu oma paratamatuses vahele. Pidime kiire Tallinna-treti tegema ja nautisime lihtsalt suve.
Uuesti jooksma alles reedel, 10,1km ja 1 tund 8 min http://connect.garmin.com/activity/558734125

Sellega oligi puhkus läbi.
5.augustil Tallinnas jooksma minnes avastasin, et lõpetan juba hämarikus. 10km ja 1 tund 4min http://connect.garmin.com/activity/558734085

10.august. Töö juures olid suvepäevad. Lätis. Ilmselt Kuramaal. Ilus koht. Meeletult soe meri (nagu selgus kummipaadist vette plärtsatades spordivõistluse ajal). Laupäev möödus veidrate spordiülesannete seltsis koos Läti ja Leedu kolleegidega. Pühapäeva hommikul otsustasin jooksma minna. Sest uni läks ära, kuid teised tahtsid veel magada. Sibasin siis veidi mööda maanteed. 8,2km ja 51min http://connect.garmin.com/activity/561799953 Tagasi jõudes lippasin otse dressidega merre. Mmmmm... hea oli. :)

13.august - vähe sellest, et õhtul hakkab pimedaks minema. Jahedaks läheb ka. Mitte et 15 kraadi ei oleks suurepärane jooksuilm. Aga ikkagi tundub peale 25 kraadi kuidagi jahedavõitu esimesel hetkel. 8,6km ja 55min http://connect.garmin.com/activity/564335400

17.august. Jälle Saaremaal. Seekord katsetasime kõvakatte saanud Pamma teed. Päris hea oli joosta. Ja kui puhkuse ajal oli kell hakanud mingil hetkel "häiret" andma, et ringimälu hakkab täis saama ning olin mehele seletanud, et ringe mahub mällu ikka väga palju, siis seekord selgus, et lõputult neid siiski ei mahu. Kui kuues kilomeeter oli täis tiksunud, tuli lõplik teade, et nüüd on kõik. Ja kuna ma ei suutnud jooksu pealt asju kustutama hakata, siis nii jäigi. Miks ma vahepeal kustutanud ei olnud?... Hea küsimus. Kehv mälu. :P
Kell näitab siis 6,2km ja 42min. Tegelikkuses siis umbes 1,5km pikem sibamine.

19.august - Kokkulepe, et lapsed kuulavad issi sõna ja lähevad voodisse. Ning ise sibama. Veerenni ringile jõudes jäin mõtlema, et miks ma ei ole "piiksu" kuulnud. Nojah... Mis te arvate, kas kella mälu oli keegi vahepeal puhastanud või mitte? Nääääää... Tegin selle siis vähemalt sel hetkel ära. Ja jooksin edasi. Veidi väsitav, aga hullu ei olnud. Järvevana pealt keerasin korra veel Ülemiste järve aiaäärsele metsarajale, aga seal hakkas juba konkreetselt liiga pimedaks minema. Kell näitab 9,3km ja 59min, tegelikkuses siis umbes-täpselt 1,3km rohkem. Jooksu ajal oli jällegi päris palju asju mõttes, mida kõike kirja panna, aga kas see nüüd siis enam meenub...

Loodetavasti saan ma homme hommikul ka jooksma. Ning loodetavasti on mul pärast viitsimist see kohe arvutisse ka tõmmata. :)

Sibamiseni!