Just tänane Mihklipäev andis tooni minu eilsele "sportimisele".
Toimus viimane EE tervisejooksu etapp. Seekord Nõmmel. Kui pojal lasteaias järgi käisin, sadas paduvihma. Aga siis tulid kodus ka igasugused toimetused veel ja kui ma lõpuks veerand seitsme paiku liikuma sain, oli ilm küll paranenud, kuid avastasin oma piirituks hämmelduseks, et juba hämardub. Kui vanasti (siis kui ma veel noor olin :P) üldse midagi sellist oli, mida ma vahel praegu igatsen, siis oli see "Moskva aeg".
Tehnika tänav oli otseloomulikult umbes. Samuti Sõpruse puiestee. Tegin siis nii nagu teha ei tohiks - muusika üürgama ja automaatpiloot peale. Mõtlesin, et mul ei ole kiire, ma ei lase ennast millestki/kellestki häirida, sõidan rahulikult ja ei mõtle, et siit või sealtkaudu saaks kiiremini... Õnneks olid head laulud. Laulsin valjusti ja valesti kaasa ning tee läks lõbusamalt.
Starti jõudsin täpselt sel hetkel, kui Riho teatas, et veel kümme minutit on viimase etapi start avatud. Pulss tõusis kiirelt ja nohisesin kangesti valjusti, kuid muidu oli üllatavalt mõnus joosta. Kui esimene kilomeeter täis sai, võtsin jope seljast ja sidusin puusadele. Sügis sügiseks, aga kilejopega ikka plusskraadidega ei jookse.
Ühel hetkel aga juhtus minuga sama, mida ma vahel triatlonivõistlustel Jürgen Ligi vaadates peenikest naeru pidades kõrvalt jälgin: ma lihtsalt eksisin ära. Aga kui temal jagub kuraasi valjult hõigata, et kust paganama kohast see rada läheb?, siis mina nentisin lihtsalt omaette vaikses arusaamatuses, et miskipärast tuli üsna varsti peale teise kilomeetri silti kohe ka neljanda kilomeetri silt... Küllap ma siis tihenevas hämaruses mäest alla joostes liialt paremale hoidsin (seal oli suur lomp ka - keskendusin selle ületamisele) ja õiget rada ei märganud. Aga kuna kell oli tõsiselt palju ja mul oli veel vaja poest läbi silgata ning koju külalisi võõrustama ning pojale tänaseks Mihklilaadaks pirukaid küpsetama jõuda, siis lõin käega ja ei läinud enam õiget rada otsima.
Seega jäi sportlik saavutus päris lühikeseks: 22,45km ja 14 minutit http://connect.garmin.com/activity/117851353 Aga tunne oli siiski mõnus ja mõni teine päev jälle. :)
Thursday, September 29, 2011
Sunday, September 25, 2011
25.september - Pirita sügisjooks 2011
Mähe selts algatas uue ürituse - Pirita sügisjooksu. Ning kuigi distants vaid 5,7 kilomeetrit ametlike andmete järgi, otsustasime siiski osaleda. Ikkagi Pirita. Ja omasid tuleb ju toetada. :)
Start pidi olema kell 12, kuid kõnede tõttu tekkis väike viivitus. Samas ilm oli ilus, rahvast palju ja tuju püsis hea. Stardipauk, kell tööle ja jooksma. Algne plaan oli võtta rahulikult. Saaremaa ikkagi ju ees veel. :) Tegelikkus kujunes teistsuguseks. Stardi järgselt oli rahvast palju nagu ikka ja kõik silkasid ühises tempos. Üsna kiires, mõtlesin ja arvasin, et hakkan varsti pidurdama. Siis aga sai abikaasa osava põikega ühest meie ees jooksvast tädist mööda ja hakkas kaugenema. Üle mitme aasta olid meie peres taas asjad nii, nagu need tegelikult ongi (või noh, peaksid olema ja oleksid, kui abikaasa kaotaks kümmekond kilo) - mees ees, mina taga. No ja katsu siis sellises olukorras aeglustada. :) Mõtlesin, et kui ta ees läheb, katsun teda vähemasti mitte silmist kaotada. Vahepeal kadus ka, sest rada oli kitsas ja meie vahel (umbes mingi 150m) päris palju rahvast. Aga kurvides ja künkaharjadel siiski märkasin jälle eespool mütsi ning surusin edasi.
Raske oli. :D Eriti siis, kui kolmas kilomeeter täis sai. Mõtlesin peaaegu, et aitab naljast. Aga just siis sain mööda pikalt minu ees jooksnud neiust maratonisärgis ja oleks olnud väga hale ta kohe jälle endast mööda lasta - punnisin edasi. Mingil hetkel jõudsin mehele järgi. Tal oli seal üks teine noormees tempomeistriks ja kutsus üles mind ühinema, kuid siis oli minus juba uus eesmärk pead tõstnud. Kui juba nii ilusti ja kiirelt oli jooks läinud, siis tekkis kiusatus proovida, et kas jõuan lõpuni tempot hoides ja kas jaksan lõpus kiirendada. Raske oli, aga jaksu oli ka. Lõpusirgel (umbes 300m) kippusid küll korra jalad sõlme minema, kuid siiski suutsin lõpuni oma "kiires" tempos rassida.
Ja siis oli paarkümmend sekundit paha. Jube kiusatus tekkis maha istuda (kus juba palju seltskonda ees :P) ja lihtsalt olla. Aga sain sellest tundest ka üle. Hoidsin tugevasti oma medalit ja jäätee pudelit ning tegin sügavalt kummardades mõned sisse-välja hingamised ja hakkaski paremaks minema. Siis lõpuks tuli meelde ka kell kinni panna. Natuke on isegi kahju, et mu haugimälu järjekordselt alt vedas kellaga. Ma olin tõesti väle lõpus ja tahaks teada, kui väle, kuid nüüd on see puhkeaeg seal ka kirjas ning keskmine aeg tuli väga tavaline kokku. Aga no mis teha. :)
Kell näitab siis distantsiks 5,5km ja minu aeg 30:18 (tegelikkuses siis mingi aeg, umbes 20-30sek vähemgi). http://connect.garmin.com/activity/116886071
Kuna meil oli kiire, siis hakkasime kohe auto poole minema ning poolel teel tuli meelde, et unustasin oma stardimaterjalide nänniümbriku ühe käru katterihma vahele (panime selle jooksu ajaks sinna hoiule). Mis siis muud, kui jalad selga ja asjadele järgi. Ja siis uuesti auto juurde. Jälle ei tulnud selle pealegi, et oleks võinud kella tööle panna, kuid kokku oli veidi üle kilomeetri ja kuna meil oli tõesti kiire, siis püsis tempo keskmiselt umbes 5:45 juures (vahel veidi kiirem, vahel veidi aeglasem, igal hetkel alla kuue). Ja jaksasin küll jälle. Nii et - minust võib isegi asja saada, kui jaanipäeva külm ära ei võta. :)
Start pidi olema kell 12, kuid kõnede tõttu tekkis väike viivitus. Samas ilm oli ilus, rahvast palju ja tuju püsis hea. Stardipauk, kell tööle ja jooksma. Algne plaan oli võtta rahulikult. Saaremaa ikkagi ju ees veel. :) Tegelikkus kujunes teistsuguseks. Stardi järgselt oli rahvast palju nagu ikka ja kõik silkasid ühises tempos. Üsna kiires, mõtlesin ja arvasin, et hakkan varsti pidurdama. Siis aga sai abikaasa osava põikega ühest meie ees jooksvast tädist mööda ja hakkas kaugenema. Üle mitme aasta olid meie peres taas asjad nii, nagu need tegelikult ongi (või noh, peaksid olema ja oleksid, kui abikaasa kaotaks kümmekond kilo) - mees ees, mina taga. No ja katsu siis sellises olukorras aeglustada. :) Mõtlesin, et kui ta ees läheb, katsun teda vähemasti mitte silmist kaotada. Vahepeal kadus ka, sest rada oli kitsas ja meie vahel (umbes mingi 150m) päris palju rahvast. Aga kurvides ja künkaharjadel siiski märkasin jälle eespool mütsi ning surusin edasi.
Raske oli. :D Eriti siis, kui kolmas kilomeeter täis sai. Mõtlesin peaaegu, et aitab naljast. Aga just siis sain mööda pikalt minu ees jooksnud neiust maratonisärgis ja oleks olnud väga hale ta kohe jälle endast mööda lasta - punnisin edasi. Mingil hetkel jõudsin mehele järgi. Tal oli seal üks teine noormees tempomeistriks ja kutsus üles mind ühinema, kuid siis oli minus juba uus eesmärk pead tõstnud. Kui juba nii ilusti ja kiirelt oli jooks läinud, siis tekkis kiusatus proovida, et kas jõuan lõpuni tempot hoides ja kas jaksan lõpus kiirendada. Raske oli, aga jaksu oli ka. Lõpusirgel (umbes 300m) kippusid küll korra jalad sõlme minema, kuid siiski suutsin lõpuni oma "kiires" tempos rassida.
Ja siis oli paarkümmend sekundit paha. Jube kiusatus tekkis maha istuda (kus juba palju seltskonda ees :P) ja lihtsalt olla. Aga sain sellest tundest ka üle. Hoidsin tugevasti oma medalit ja jäätee pudelit ning tegin sügavalt kummardades mõned sisse-välja hingamised ja hakkaski paremaks minema. Siis lõpuks tuli meelde ka kell kinni panna. Natuke on isegi kahju, et mu haugimälu järjekordselt alt vedas kellaga. Ma olin tõesti väle lõpus ja tahaks teada, kui väle, kuid nüüd on see puhkeaeg seal ka kirjas ning keskmine aeg tuli väga tavaline kokku. Aga no mis teha. :)
Kell näitab siis distantsiks 5,5km ja minu aeg 30:18 (tegelikkuses siis mingi aeg, umbes 20-30sek vähemgi). http://connect.garmin.com/activity/116886071
Kuna meil oli kiire, siis hakkasime kohe auto poole minema ning poolel teel tuli meelde, et unustasin oma stardimaterjalide nänniümbriku ühe käru katterihma vahele (panime selle jooksu ajaks sinna hoiule). Mis siis muud, kui jalad selga ja asjadele järgi. Ja siis uuesti auto juurde. Jälle ei tulnud selle pealegi, et oleks võinud kella tööle panna, kuid kokku oli veidi üle kilomeetri ja kuna meil oli tõesti kiire, siis püsis tempo keskmiselt umbes 5:45 juures (vahel veidi kiirem, vahel veidi aeglasem, igal hetkel alla kuue). Ja jaksasin küll jälle. Nii et - minust võib isegi asja saada, kui jaanipäeva külm ära ei võta. :)
Saturday, September 24, 2011
24.september - Ringike vanadel radadel
Eile pärastlõunal jäi mees tirtsukesega koju ning mina läksin pojale lasteaeda järgi. Parkisin ära ning enne lasteaeda sisse minekut tegin väikese jooksutiiru ringrajal.
Tempo oli aeglane. Esimese kilomeetri jooksin meelega aeglasemalt, teine ja kolmas tulid tänu vihmale ja tugevale tuulele ise aeglased. Lisaks hakkas tekkima tunne, et ainult tuttav ringike teed pidi jääb liiga lühikeseks ning põikasin metsa. Tahtsin jõuda diagonaalis selle suure jalgrajani, mida pidi sageli kõndinud-jooksnud oleme, kuid seda ma üles ei leidnudki. Päris täpselt aru ei saa, kuidas. Ei mäleta, et see oleks varem teest nii kaugel olnud... Aga ju siis oli...
Igatahes ekslesin veidi metsas. Pirita künkakesed on jälle mägedeks muutuma hakanud. :) Ja siis tagasi teele ning tuttavat rattateed pidi ringile ja sealtkaudu alguspunkti. Nagu juba öeldud, tuuli oli kohutavalt tugev. Aga muidu oli joosta päris meeldiv. Rõõm oli tunda, et kui 7km täis tiksus, siis sain viimsel paarisajal meetril kiirendamisega ka jälle ilusti hakkama. Olen endaga rahul.
7,26km ja aeg 45:26 http://connect.garmin.com/activity/116581567
Tempo oli aeglane. Esimese kilomeetri jooksin meelega aeglasemalt, teine ja kolmas tulid tänu vihmale ja tugevale tuulele ise aeglased. Lisaks hakkas tekkima tunne, et ainult tuttav ringike teed pidi jääb liiga lühikeseks ning põikasin metsa. Tahtsin jõuda diagonaalis selle suure jalgrajani, mida pidi sageli kõndinud-jooksnud oleme, kuid seda ma üles ei leidnudki. Päris täpselt aru ei saa, kuidas. Ei mäleta, et see oleks varem teest nii kaugel olnud... Aga ju siis oli...
Igatahes ekslesin veidi metsas. Pirita künkakesed on jälle mägedeks muutuma hakanud. :) Ja siis tagasi teele ning tuttavat rattateed pidi ringile ja sealtkaudu alguspunkti. Nagu juba öeldud, tuuli oli kohutavalt tugev. Aga muidu oli joosta päris meeldiv. Rõõm oli tunda, et kui 7km täis tiksus, siis sain viimsel paarisajal meetril kiirendamisega ka jälle ilusti hakkama. Olen endaga rahul.
7,26km ja aeg 45:26 http://connect.garmin.com/activity/116581567
Tuesday, September 20, 2011
20.september - Kiire ringike
Viimasel ajal kipub õhtuti suur tüdimus ja väsimus peal olema. No ei viitsi enam peale laste magamapanemist välja minna.
Täna siis lõunane jooks. Piiga voodisse, mees valvas ja mina läksin sibama.
Hea oli. Jaksu oli, väsimust ei olnud, minekut oli. Tahtmist ei olnud. :S See on täiesti veider. Kõik on hästi, ja ometigi tunnen, et nagu ei viitsiks eriti... Aga mis see tahtmine ikka loeb, kui suur jonn teiselt poolt jooksma ajab. :) Iseenesest olen tänase jooksu üle väga uhke. Küll ainult 5,5km, kuid keskmine tempo üle ootuste hea minu jaoks. Ning kui esimese kilomeetri väikest aega nähes pidurdama hakkasin ja arvasin, et ega ma vist eriti kaua enam ei jaksa tänu sellele, siis tegelikkuses jaksasin ikka küll. Isegi nii hästi, et viimane pool kilomeetrit jooksin kohe päris-päris kiirelt. :) Pulss tõusis lõpus ilmselt päris kõrgele, kuid oleksin isegi veel veidi jaksanud. Mis annab lootust, et Saaremaa kolme päeva jooksul vähemalt esimese päeva kümme kilomeetrit saan joostud normaalse ajaga. Ise tunnen, et oleksin väga rahul ajaga alla tunni ja nelja minuti. Tean, et suudaksin ka paar sekundit alla tunni joosta, kuid mõtlemise koht... - kas ja kuidas ma peale seda kahel päeval kuusteist kilomeetrit jookseksin...
Täna siis 5,59km ja aeg 31:32 http://connect.garmin.com/activity/115902429
Täna siis lõunane jooks. Piiga voodisse, mees valvas ja mina läksin sibama.
Hea oli. Jaksu oli, väsimust ei olnud, minekut oli. Tahtmist ei olnud. :S See on täiesti veider. Kõik on hästi, ja ometigi tunnen, et nagu ei viitsiks eriti... Aga mis see tahtmine ikka loeb, kui suur jonn teiselt poolt jooksma ajab. :) Iseenesest olen tänase jooksu üle väga uhke. Küll ainult 5,5km, kuid keskmine tempo üle ootuste hea minu jaoks. Ning kui esimese kilomeetri väikest aega nähes pidurdama hakkasin ja arvasin, et ega ma vist eriti kaua enam ei jaksa tänu sellele, siis tegelikkuses jaksasin ikka küll. Isegi nii hästi, et viimane pool kilomeetrit jooksin kohe päris-päris kiirelt. :) Pulss tõusis lõpus ilmselt päris kõrgele, kuid oleksin isegi veel veidi jaksanud. Mis annab lootust, et Saaremaa kolme päeva jooksul vähemalt esimese päeva kümme kilomeetrit saan joostud normaalse ajaga. Ise tunnen, et oleksin väga rahul ajaga alla tunni ja nelja minuti. Tean, et suudaksin ka paar sekundit alla tunni joosta, kuid mõtlemise koht... - kas ja kuidas ma peale seda kahel päeval kuusteist kilomeetrit jookseksin...
Täna siis 5,59km ja aeg 31:32 http://connect.garmin.com/activity/115902429
Friday, September 16, 2011
16.september - Ta keerleb siiski
Üleeile õhtul rääkisin emaga telefoni teel. Ja muuhulgas esitasin taaskord pisikese õigustusloengu vastuseks teemale "Miks ma end niimoodi piinan". Ega mul pole talle midagi ette heita - ta on ju ema. Ja kuna meie suguvõsas peale minu naissoost jooksuga tegelejaid pole ning mehigi minimaalselt (ja mäe, õepojal on juba jalgadega probleeme eksole...), siis on minu tegutsemised ilmselt veidi arusaamatud küll. Õnneks on mul väga arusaaja emme, aga no vahel tuleb siiski natuke enda maailmavaadet seletada - et mulle lihtsalt meeldib joosta... No ja selle "õigustamise" käigus rääkisin teiste kogemustest, et varbaküüned siniseks ja tulevad maha ja... Ja et mul ei ole midagi niisugust... :D Arvake nüüd, kes täna hommikul dušši all avastas, et põhjus, miks parema jala suur varvas "hellake" on olnud jooksust alates, on ilmselt üks pisike helesinine sinikas küüne all. Igatahes hoian sellel teemal suu kinni, et kõlakas emmeni ei jõuaks. :D
Ja täna hommikul jõudsin ma lõpuks taas jooksma ka. Muidugi hoopis teistmoodi, kui plaanitud. Plaan oli poja lassteaeda viia ning sealtsamast teha väike jooksutiir radadel, kus kaks aastat tagasi palju jooksin. Ainult see oli veel paika panemata mõttes, kas teha "pikk" ots (umbes 6,5km ;)) või "lühike" ots (umbes 5km). No aga kui ma juba peaaegu lasteaia juures olin, tuli veel üks kiire tegevus vahele, mis tuli sealkandis ära teha ja siis oli auto ka juba bensiinist peaaegu kuiv ning käisin tankimas natuke. Ja lõpptulemusel keerutasin Lillepi pargis umbes kolm kilomeetrit ja seejärel koju, et jõuaksin end ikka ära pesta, enne kui pisipiigale juba järgi vaja minna on. Koduperenaise kiire elu eksole. :)
Jooks iseenesest oli mõnus. Isegi sellist väsinud tunnet ei olnud jalgades. Korra, laskumise peal kobistades käis põlvest jõnks läbi, aga valutama ei ajanud. Seega olen väga rahul. Enesetunne oli ka suht kerge ja rõõsa ning tempo tunde järgi parajalt kiire. Tunded mängus jälle seetõttu, et kell jäi koju lauanurgale....
Ja täna hommikul jõudsin ma lõpuks taas jooksma ka. Muidugi hoopis teistmoodi, kui plaanitud. Plaan oli poja lassteaeda viia ning sealtsamast teha väike jooksutiir radadel, kus kaks aastat tagasi palju jooksin. Ainult see oli veel paika panemata mõttes, kas teha "pikk" ots (umbes 6,5km ;)) või "lühike" ots (umbes 5km). No aga kui ma juba peaaegu lasteaia juures olin, tuli veel üks kiire tegevus vahele, mis tuli sealkandis ära teha ja siis oli auto ka juba bensiinist peaaegu kuiv ning käisin tankimas natuke. Ja lõpptulemusel keerutasin Lillepi pargis umbes kolm kilomeetrit ja seejärel koju, et jõuaksin end ikka ära pesta, enne kui pisipiigale juba järgi vaja minna on. Koduperenaise kiire elu eksole. :)
Jooks iseenesest oli mõnus. Isegi sellist väsinud tunnet ei olnud jalgades. Korra, laskumise peal kobistades käis põlvest jõnks läbi, aga valutama ei ajanud. Seega olen väga rahul. Enesetunne oli ka suht kerge ja rõõsa ning tempo tunde järgi parajalt kiire. Tunded mängus jälle seetõttu, et kell jäi koju lauanurgale....
Wednesday, September 14, 2011
14.september - Plaanid on suured
Hoolimata headest plaanidest natuke joosta, ei ole ma siiani välja jõudnud. Mehel on töö juures nii kiired ajad, et koju ilmub ta alles siis, kui mina juba voodis olen. Jookse siis niimoodi. Ilm muidugi ei ole ka just suurem asi olnud. Eile vaatasin aknast paduvihma ja tormituulehoogusid ning tänasin taevast pühapäevase imelise ilma eest. :) Homme aga... homme õhtul peaks mehel tähtaeg kukkuma ja ehk saan lapsed õhtul korraks temaga jätta.
See eest olen olnud aktiivne "mõttesportlane". :)
Nimelt oli pühapäeva õhtuni Tristarile varane soodusregistreerimine. Mõtlesin nii ja naapidi ja.... jätsin registreerimata. Sest 30 eurot on ikkagi 30 eurot ja ma ei oska ju maanteerattaga sõita ja lisaks see pisiasi, et mul ei olegi üldse ratast ja...
No aga esmaspäeva hommikul oli teade, et seoses serveri umbeminemisega eelmisel õhtul pikendati soodusregistreerimist veel ühe päeva võrra. Ja hilisõhtul registreerisin ma end ära. Tristar 33,3 distantsile. Hoolimata sellest, et ma ei oska maanteerattaga sõita... Hoolimata sellest, et mul polegi ratast... Ja et ma pole juba ligi kolm kuud varvasti vette pistnud ning vist ei oskagi enam ujuda. :P
Ning laupäeval, Tallinna Maratoni Expol registreerisin end Rakvere ööjooksu poolmaratonile. Ja lähiajal tahaks järgmise aasta Tallinna maratoni registreerimise ära teha. Ning järjest rohkem meeldib mulle mõte Riia maratonist kevadel. :)
Nii et jah - mõtted liiguvad mul usinasti, isegi kui ise vaid niisama istun. :)
See eest olen olnud aktiivne "mõttesportlane". :)
Nimelt oli pühapäeva õhtuni Tristarile varane soodusregistreerimine. Mõtlesin nii ja naapidi ja.... jätsin registreerimata. Sest 30 eurot on ikkagi 30 eurot ja ma ei oska ju maanteerattaga sõita ja lisaks see pisiasi, et mul ei olegi üldse ratast ja...
No aga esmaspäeva hommikul oli teade, et seoses serveri umbeminemisega eelmisel õhtul pikendati soodusregistreerimist veel ühe päeva võrra. Ja hilisõhtul registreerisin ma end ära. Tristar 33,3 distantsile. Hoolimata sellest, et ma ei oska maanteerattaga sõita... Hoolimata sellest, et mul polegi ratast... Ja et ma pole juba ligi kolm kuud varvasti vette pistnud ning vist ei oskagi enam ujuda. :P
Ning laupäeval, Tallinna Maratoni Expol registreerisin end Rakvere ööjooksu poolmaratonile. Ja lähiajal tahaks järgmise aasta Tallinna maratoni registreerimise ära teha. Ning järjest rohkem meeldib mulle mõte Riia maratonist kevadel. :)
Nii et jah - mõtted liiguvad mul usinasti, isegi kui ise vaid niisama istun. :)
Sunday, September 11, 2011
11.september - Tallinna Maraton
Täna siis maraton.
Eile õhtul olin ma üllatavalt (iseenda jaoks) rahulik. Tegelesin lastega, keetsin mehe õhutusel hommikuks kaerahelbeputru... Riided ikka vaatasin lõpiks hakkama, aga see oli suures plaanis ka kõik.
Öö oli rahutu. Sest pisipiigal oli mingi mure ja me ärkasime (kõigepealt tema ja siis mina) vist vähemasti korda viis. Nii et kui kell veidi peale seitset helises, oli esimene mõte, et metsa see puder, ma magan veel veidi. Aga siiski ajasin end voodist välja. Lõpuks järgnesid juba tavapärased hommikused toimetused. Panin ka mehele-lastele koti hakkama - nad viisid mind Vabaduse väljakule ning siis suundusid ratast tooma. Ja päris mitmeid kordi kohtusime rajal. :)
Andsin oma kotikese pakihoidu, vaatasin natuke tuttavaid nägusid (kellest enamik plaanis jooksu minu mõistes ulmelistel kiirustel) ja suundusin stardikoridori. Olin oma numbrivahemiku esimeste hulgas. Algul plaanisin vaikselt tahapoole jääda, aga siis tuli sinna Valdo Jahilo ning hoidsin tema ligi. ;) Jänkudest märkasin ainult 3:00 ja otse meie ees 4:15. Arvasin, et küllap on Meelis kusagil läheduses, ju millalgi teda ikka näen...
Ja antigi start.
Algus läks hästi. Esimene kilomeeter taas liiga kiirelt, siis hakkasime tempot vaikselt aeglustama, et oma jänku ära oodata. Metodistide kiriku juures möödus meist... 4:00 jänku. Russalka lähedal lasime minna 4:15 jänkul (kes oli ei-tea-kuidas meie selja taha sattunud). Igas joogipunktis võtsin veidi spordijooki ning natuke vett. Vahel hammustasin oma müslibatoonikest taskust ja võtsin rosinaid. Ikka väike soov oli seda eelmise aasta totaalset jala alt "äraminekut" vältida. :) Mingil hetkel hõikas mees kõrvalt, et meie ja Meelise vahe on kaks minutit. Läksime siis Valdoga omas tempos.
Olime just Merivälja piirile jõudnud, kui vastu "lendasid" esimesed mustad mehed. Elasime sündsalt kaasa umbes esisajale - plaksutasime, huilgasime. :) Peale tagasipööret tekkis meie seltskonda veel üks USA proua ning Valdo sõber, kes hakkas tempot tegema ja meid kiiremini edasi viima. Kuueteistkümnenda kilomeetri tekkis väike kahtlusemoment, et äkki oleme minu jaoks siiski veidi liig kiires tempos. Aga kuna Meelis oli veel selja taga, siis otsustasin, et lasen minna nii trummi kui ka pulgad ja naudin head seltskonda kuni jaksan. No ega väga kaua ei jaksanud. Vanalinna sisse minnes otsustasid mehed tõusu samas tempos võtta. Seltskond seltskonnaks, aga kuna teine ring oli ees, siis otsustasin, et enesetappu ma ka ei tee ja jäin neist maha. Esialgu vaid veidi.
Vabaduse väljakule jõudes oodati otseloomulikult esimesi. AGA - ma sain neil eest ära! Ausalt öeldes tagasiteel nendega juba Pirita selveri juures kohtudes olin kindel, et täna saame ringiga sisse, kuid õnnestus. :) Pärnu maanteel valmistusid esimesed agarad poolmaratoonarid juba stardikoridoridesse minekuks ja kui olin seal toitlustuspunktist leiva ja veetopsi mugumiseks kaasa haaranud ja jätkasin, kuulsin võitja ilmumisega kaasnevat kisa. Tagantjärgi tean, et 4:30 grupp sai neilt loetud meetritega ringiga sisse. Nii et meie vahe oli (meetrites) ikkagi vaid mõnedsajad.
Teise ringi algus. Värsket tunnet enam ei ole. Otsustan, et Russalka juures teen taas vetsupausi. Aga mida pole, on vets. Mees on põnnidega taas raja ääres. Kurdan, et kõhus hakkas vaikselt keerama. Ootan juba Pirita silda. Vastalt enne kohalejõudmist lendasid peale poolmaratoni liidrid. Ja siis jäi neid tulema viimse hetkeni. Sillal kõigepealt joogitops, siis vetsupeatus (küll on mõnus :P ) ja siis veel väike jõujook, sest jõudu on ju vaja.
Ja see oli viga. Pakutakse kahte sorti spordijooki. Hele on vastik (esimeses joogipunktis katsetatud), roosa mitte hea, aga joodav. Sillal aga krabasin kiiruga (kuna peatus ju niigi pikk olnud) heleda joogi. Ning nii kui see kurgust alla voolas, hakkas niigi keerlev kõht protestima. Piinlik küll, aga mis sa hädaga teed. Kükitasin sinnasamasse eraldusriba muruplatsile ja magu saatis tagasi kõik, mis seal leidus. Valdav enamus küll vesi ja seesama spordijook. Päris tükk aega läks selle jama peale. 4:30 seltskond eesotsas Meelisega lippas mööda. Ja kuna mul tõustes käis maailm veidi ringi ja jalad all värisesid, siis ei hakanud isegi mõtlema enam, et neile järgi võiks proovida hoida. Raske oli. Ausalt, ainult jonn hoidis mind järgnevad paar kilomeetrit rajal. Peale tagasipööret oli mõte, et nüüd on iga samm kodule lähemale. Õnneks hakkas sel ajal juba vahepealses joogipunktis manustatud banaan ja soolaga leib natuke organismi kaotust taas leevendama. Aga juba teadsin ka, et ühte eesmärki ma ei täida. Ma ei suuda kõndimata lõpuni minna. Paar pisikest kõnnipeatust teen ka Meriväljal, kuid kuigi poolmaratoni rahvas on ühtepidi väga pärssivalt mõjuv (milline tempo!), siis teisalt jälle on niru kõndida, kui teised nii krapsakalt jooksevad. Ja tegelikult oli palju lihtsam taas jooksma saada, kui ümberringi palju kiireid liikujaid. Immiteerisin siis jooksusammu ja liikusin. Jõujooki ma enam ei puutunud. Spordigeeli ka mitte. Vesi ning rosinad-banaanid olid piisavalt head. Mere ääres teen vaheldumisi jooksu kõnnipeatuseid. Kõnnid üritan hoida lühikesed. Osalt aitab sellele kaasa ka mees, kes rattaga kõrval sõidab. Ning poja, kes hüüab: "Emme, jookse nüüd kiiremini!". Aega on palju kulunud, kuid minu suureks üllatuseks on mul eelmise korra ajani veel ikka palju aega. Umbes Russalka juures möödub krapsakal sammul tuttav. Mille järgi ta mind seljatagant ära tunneb, et tea. :) Aga tunneb, ning annab veel veidi lisaenergiat. Ja läbi pea lippab ka mõte, et ma vist olin natuke arust ära, kui arvasin, et mõnel poolmaratoni jooksjal lõpus sabast kinni saan. :P
Mida lähemale lõpule, seda vähem kõnnin. Näen palju tuttavaid ja see annab uut energiat. Ning olemine - nii uskumatu kui see ka pole - muutub aina paremaks. Kui vahepeal mõtlesin, kuidas mehele öelda, et ma vist ikka ei taha kevadel temaga koos Riias maratoni joosta, siis nüüd mõtlen, et võib olla siiski... Umbes kaks-pool kilomeetrit enne lõppu tunnen, et ma ei tahagi enam käia. Ma tõesti suudan jälle joosta. Üliaeglaselt küll, aga tunne muutub iga sammuga aina paremaks. Shnelli tiigi ääres saan snikersi-neidudelt šokolaadi. Esimesel ringil loobusin, kuid nüüd võtan hea meelega. Harutan juba otsa lahti ka, aga siis otsustan, et söön finišis. Hea otsus. :D Toompuiesteelt Kaarli puiesteele keerates näen tuttavat trennist, kes nurgal aktiivselt kaasa elab. Ja seejärel märkan paarkümmend meetrit eespool teist trennikaaslast, kes poolmaratoni jooksis. Jõuan talle järgi just mäeharjal ning koos lobisedes ja teineteist ergutades lippavad jalad aina kärmemalt mäest alla finiši suunas.
Lõppu jõudes on tunne, nagu oleksin esmakordselt sellega hakkama saanud. Niiiiiiiiii hea meel ja mõnus olemine. :) Saan medali ning veepudelit võttes tuleb meelde ka kell kinni panna. Veel väike ringike ümber kvartali ning siis maratonijooksjate alasse, kus jagatakse suppi ning paellat ja jogurtit ja kohukesi ja... Massaaži ka, aga ma tõesti ei viitsi nii kaua järjekorras oodata. Viisin parem kiibi ära ja läksin koti järgi - jahe hakkas ju. :)
Mida siis kokkuvõtteks öelda. Aeg on umbes üheksa minutit parem, kui eelmisel aastal. Esimene ring oli suurepärane. Mehe arvates veidi liigagi suurepärane (teise ringi valguses). :P Käimisest hoiduda ei suutnud. Jooks oli kokkuvõttes keerulisem ja raskem, kui eelmisel aastal. Lõpus seevastu tundsin end paremini, kui eelmisel aastal. Ning kõigest hoolimata on meeleolu suurepärane.
Jalad on väsinud, aga kangust ei ole. Trepist üles-alla liikumine ning kükitamine probleeme ei valmista ning teo vajaduse üle mõtisklema ei pane. ;)
Maraton: Kell näitab küll pikemat distantsi, aga ega ma väga säästlik jooksja ei ole ning stardis ja finišis sai ka üksjagu lisameetreid tekitatud. http://connect.garmin.com/activity/113619369 Ametlik aeg 4:41:22. Olen ülirahul!
Suur-suur aitäh kõigile, kes rajalt ja raja äärest kaasa elasid ning jõudu andsid.
Siin oleme veel päris alguses...
...esimese ringiga kolmveerandi peal...
...ja siin mu kõige raskema kümne (28-38) kilomeetri keskel. :)
Eile õhtul olin ma üllatavalt (iseenda jaoks) rahulik. Tegelesin lastega, keetsin mehe õhutusel hommikuks kaerahelbeputru... Riided ikka vaatasin lõpiks hakkama, aga see oli suures plaanis ka kõik.
Öö oli rahutu. Sest pisipiigal oli mingi mure ja me ärkasime (kõigepealt tema ja siis mina) vist vähemasti korda viis. Nii et kui kell veidi peale seitset helises, oli esimene mõte, et metsa see puder, ma magan veel veidi. Aga siiski ajasin end voodist välja. Lõpuks järgnesid juba tavapärased hommikused toimetused. Panin ka mehele-lastele koti hakkama - nad viisid mind Vabaduse väljakule ning siis suundusid ratast tooma. Ja päris mitmeid kordi kohtusime rajal. :)
Andsin oma kotikese pakihoidu, vaatasin natuke tuttavaid nägusid (kellest enamik plaanis jooksu minu mõistes ulmelistel kiirustel) ja suundusin stardikoridori. Olin oma numbrivahemiku esimeste hulgas. Algul plaanisin vaikselt tahapoole jääda, aga siis tuli sinna Valdo Jahilo ning hoidsin tema ligi. ;) Jänkudest märkasin ainult 3:00 ja otse meie ees 4:15. Arvasin, et küllap on Meelis kusagil läheduses, ju millalgi teda ikka näen...
Ja antigi start.
Algus läks hästi. Esimene kilomeeter taas liiga kiirelt, siis hakkasime tempot vaikselt aeglustama, et oma jänku ära oodata. Metodistide kiriku juures möödus meist... 4:00 jänku. Russalka lähedal lasime minna 4:15 jänkul (kes oli ei-tea-kuidas meie selja taha sattunud). Igas joogipunktis võtsin veidi spordijooki ning natuke vett. Vahel hammustasin oma müslibatoonikest taskust ja võtsin rosinaid. Ikka väike soov oli seda eelmise aasta totaalset jala alt "äraminekut" vältida. :) Mingil hetkel hõikas mees kõrvalt, et meie ja Meelise vahe on kaks minutit. Läksime siis Valdoga omas tempos.
Olime just Merivälja piirile jõudnud, kui vastu "lendasid" esimesed mustad mehed. Elasime sündsalt kaasa umbes esisajale - plaksutasime, huilgasime. :) Peale tagasipööret tekkis meie seltskonda veel üks USA proua ning Valdo sõber, kes hakkas tempot tegema ja meid kiiremini edasi viima. Kuueteistkümnenda kilomeetri tekkis väike kahtlusemoment, et äkki oleme minu jaoks siiski veidi liig kiires tempos. Aga kuna Meelis oli veel selja taga, siis otsustasin, et lasen minna nii trummi kui ka pulgad ja naudin head seltskonda kuni jaksan. No ega väga kaua ei jaksanud. Vanalinna sisse minnes otsustasid mehed tõusu samas tempos võtta. Seltskond seltskonnaks, aga kuna teine ring oli ees, siis otsustasin, et enesetappu ma ka ei tee ja jäin neist maha. Esialgu vaid veidi.
Vabaduse väljakule jõudes oodati otseloomulikult esimesi. AGA - ma sain neil eest ära! Ausalt öeldes tagasiteel nendega juba Pirita selveri juures kohtudes olin kindel, et täna saame ringiga sisse, kuid õnnestus. :) Pärnu maanteel valmistusid esimesed agarad poolmaratoonarid juba stardikoridoridesse minekuks ja kui olin seal toitlustuspunktist leiva ja veetopsi mugumiseks kaasa haaranud ja jätkasin, kuulsin võitja ilmumisega kaasnevat kisa. Tagantjärgi tean, et 4:30 grupp sai neilt loetud meetritega ringiga sisse. Nii et meie vahe oli (meetrites) ikkagi vaid mõnedsajad.
Teise ringi algus. Värsket tunnet enam ei ole. Otsustan, et Russalka juures teen taas vetsupausi. Aga mida pole, on vets. Mees on põnnidega taas raja ääres. Kurdan, et kõhus hakkas vaikselt keerama. Ootan juba Pirita silda. Vastalt enne kohalejõudmist lendasid peale poolmaratoni liidrid. Ja siis jäi neid tulema viimse hetkeni. Sillal kõigepealt joogitops, siis vetsupeatus (küll on mõnus :P ) ja siis veel väike jõujook, sest jõudu on ju vaja.
Ja see oli viga. Pakutakse kahte sorti spordijooki. Hele on vastik (esimeses joogipunktis katsetatud), roosa mitte hea, aga joodav. Sillal aga krabasin kiiruga (kuna peatus ju niigi pikk olnud) heleda joogi. Ning nii kui see kurgust alla voolas, hakkas niigi keerlev kõht protestima. Piinlik küll, aga mis sa hädaga teed. Kükitasin sinnasamasse eraldusriba muruplatsile ja magu saatis tagasi kõik, mis seal leidus. Valdav enamus küll vesi ja seesama spordijook. Päris tükk aega läks selle jama peale. 4:30 seltskond eesotsas Meelisega lippas mööda. Ja kuna mul tõustes käis maailm veidi ringi ja jalad all värisesid, siis ei hakanud isegi mõtlema enam, et neile järgi võiks proovida hoida. Raske oli. Ausalt, ainult jonn hoidis mind järgnevad paar kilomeetrit rajal. Peale tagasipööret oli mõte, et nüüd on iga samm kodule lähemale. Õnneks hakkas sel ajal juba vahepealses joogipunktis manustatud banaan ja soolaga leib natuke organismi kaotust taas leevendama. Aga juba teadsin ka, et ühte eesmärki ma ei täida. Ma ei suuda kõndimata lõpuni minna. Paar pisikest kõnnipeatust teen ka Meriväljal, kuid kuigi poolmaratoni rahvas on ühtepidi väga pärssivalt mõjuv (milline tempo!), siis teisalt jälle on niru kõndida, kui teised nii krapsakalt jooksevad. Ja tegelikult oli palju lihtsam taas jooksma saada, kui ümberringi palju kiireid liikujaid. Immiteerisin siis jooksusammu ja liikusin. Jõujooki ma enam ei puutunud. Spordigeeli ka mitte. Vesi ning rosinad-banaanid olid piisavalt head. Mere ääres teen vaheldumisi jooksu kõnnipeatuseid. Kõnnid üritan hoida lühikesed. Osalt aitab sellele kaasa ka mees, kes rattaga kõrval sõidab. Ning poja, kes hüüab: "Emme, jookse nüüd kiiremini!". Aega on palju kulunud, kuid minu suureks üllatuseks on mul eelmise korra ajani veel ikka palju aega. Umbes Russalka juures möödub krapsakal sammul tuttav. Mille järgi ta mind seljatagant ära tunneb, et tea. :) Aga tunneb, ning annab veel veidi lisaenergiat. Ja läbi pea lippab ka mõte, et ma vist olin natuke arust ära, kui arvasin, et mõnel poolmaratoni jooksjal lõpus sabast kinni saan. :P
Mida lähemale lõpule, seda vähem kõnnin. Näen palju tuttavaid ja see annab uut energiat. Ning olemine - nii uskumatu kui see ka pole - muutub aina paremaks. Kui vahepeal mõtlesin, kuidas mehele öelda, et ma vist ikka ei taha kevadel temaga koos Riias maratoni joosta, siis nüüd mõtlen, et võib olla siiski... Umbes kaks-pool kilomeetrit enne lõppu tunnen, et ma ei tahagi enam käia. Ma tõesti suudan jälle joosta. Üliaeglaselt küll, aga tunne muutub iga sammuga aina paremaks. Shnelli tiigi ääres saan snikersi-neidudelt šokolaadi. Esimesel ringil loobusin, kuid nüüd võtan hea meelega. Harutan juba otsa lahti ka, aga siis otsustan, et söön finišis. Hea otsus. :D Toompuiesteelt Kaarli puiesteele keerates näen tuttavat trennist, kes nurgal aktiivselt kaasa elab. Ja seejärel märkan paarkümmend meetrit eespool teist trennikaaslast, kes poolmaratoni jooksis. Jõuan talle järgi just mäeharjal ning koos lobisedes ja teineteist ergutades lippavad jalad aina kärmemalt mäest alla finiši suunas.
Lõppu jõudes on tunne, nagu oleksin esmakordselt sellega hakkama saanud. Niiiiiiiiii hea meel ja mõnus olemine. :) Saan medali ning veepudelit võttes tuleb meelde ka kell kinni panna. Veel väike ringike ümber kvartali ning siis maratonijooksjate alasse, kus jagatakse suppi ning paellat ja jogurtit ja kohukesi ja... Massaaži ka, aga ma tõesti ei viitsi nii kaua järjekorras oodata. Viisin parem kiibi ära ja läksin koti järgi - jahe hakkas ju. :)
Mida siis kokkuvõtteks öelda. Aeg on umbes üheksa minutit parem, kui eelmisel aastal. Esimene ring oli suurepärane. Mehe arvates veidi liigagi suurepärane (teise ringi valguses). :P Käimisest hoiduda ei suutnud. Jooks oli kokkuvõttes keerulisem ja raskem, kui eelmisel aastal. Lõpus seevastu tundsin end paremini, kui eelmisel aastal. Ning kõigest hoolimata on meeleolu suurepärane.
Jalad on väsinud, aga kangust ei ole. Trepist üles-alla liikumine ning kükitamine probleeme ei valmista ning teo vajaduse üle mõtisklema ei pane. ;)
Maraton: Kell näitab küll pikemat distantsi, aga ega ma väga säästlik jooksja ei ole ning stardis ja finišis sai ka üksjagu lisameetreid tekitatud. http://connect.garmin.com/activity/113619369 Ametlik aeg 4:41:22. Olen ülirahul!
Suur-suur aitäh kõigile, kes rajalt ja raja äärest kaasa elasid ning jõudu andsid.
Siin oleme veel päris alguses...
Thursday, September 8, 2011
8.september - Ükskord unustan ennastki...
Eile oli järjekordne energiajooksu etapp. Seekord siis Järve metsas. Minu jaoks tundmatu piirkond. Mees on küll rääkinud, et seal on nüüd uued ja mõnusad valgustatud rajad, aga kas ma siis süvenesin... :)
Igatahes oli tõesti lahe rada. Palju künkaid, samas mõnus tugev jalgealune. Kella unustasin koju. Järjekordselt! Loodetavasti ma pühapäeval ikka suudan meeles pidada, et võiks kaasa võtta. Aga minek oli hea. Ja tunne oli, et läksin kiirelt. Kaua muidugi seda minekut enam olnud ei oleks. Lõpus oli pulss päris kõrge ja mugavustunne kadus umbes kilomeetrike enne lõppu. Kui kinnitavaid andmeid pole, siis on muidugi hea öelda, et küll ma jooksin kiiresti. :) Aga väidetavalt oli distants 4,8km ning minu aeg 25:15. Isegi kui distants päris nii pikk ei olnud, annab arvutus (minu õnneks) päris kiire tempo. :D
Täna võtsin oma stardimaterjalid välja.
Igatahes oli tõesti lahe rada. Palju künkaid, samas mõnus tugev jalgealune. Kella unustasin koju. Järjekordselt! Loodetavasti ma pühapäeval ikka suudan meeles pidada, et võiks kaasa võtta. Aga minek oli hea. Ja tunne oli, et läksin kiirelt. Kaua muidugi seda minekut enam olnud ei oleks. Lõpus oli pulss päris kõrge ja mugavustunne kadus umbes kilomeetrike enne lõppu. Kui kinnitavaid andmeid pole, siis on muidugi hea öelda, et küll ma jooksin kiiresti. :) Aga väidetavalt oli distants 4,8km ning minu aeg 25:15. Isegi kui distants päris nii pikk ei olnud, annab arvutus (minu õnneks) päris kiire tempo. :D
Täna võtsin oma stardimaterjalid välja.
Monday, September 5, 2011
5.september - Viimane nädal
Jälle olen looderdanud. Või noh - mitte tegelikult looderdanud - elu on nii kiire ja tegemist nii palju, et lihtsalt sportima ei jõua kuidagi. :)
Kolmapäeval ei jõudnud isegi tervisejooksu etapile. Läksime siis neljapäeval tervisekõnni raames oma linnukest kirja saama. Jooks oli Kadriorus, veidi lühem ring, kui jooksuetappidel. Algul ei saanud kell satelliite ka kätte, kuid ega see ju nii oluline polegi. Tempo oli aeglane, sest poja oli rattaga ka kaasas. Algul siis mees tirtsukese vankriga ning mina lükkasin poja ratast. Umbes teise kilomeetri lõpuosas aga tegime vahetust. Siis liikusime me tirtsuga veidi kiiremini eest ära ning lõpus sai väike lisaring poistele vastu tehtud. :)
25min ja veidi üle kolme kilomeetri http://connect.garmin.com/activity/112027619
Eile käisime Kalamaja pargis pildistamas ning pärast seda veetsime veidi aega kultuurikilomeetril joostes. Mina omas tempos, mees lastega ühes tempos. Pulsivööd ma taas ei võtnud. Samas tunde järgi oli pulss taas keskmisest kõrgem. Kuid enesetunne jube hea. Olemine suurepärane ning minek väga kerge. Tempo oli kiire. Algul jalad kohe ise lippasid kiirelt, pärast juba tahtsin lõpuni proovida. Samas - ega ma kella pealt tempot ei jälginud küll. Lihtsalt kilomeetri lõppedes oli hea tuvastada, et endiselt liiguvad jalad päris kärmelt. :)
Kokku 7,5km ja umbes 43min. http://connect.garmin.com/activity/112027611
Eilse ülihea jooksu põhjal võtsin vastu otsuse, et sätin end pühapäeval stardis Meelise selja taha 4:30 gruppi. Ja siis proovin nendega koos joosta nii kaua kui jaksan. Kui ei jaksa - pole ka hullu, aga kõige optimistlikum lootus mõtleb, et äkki pean isegi kusagil 25-26 kilomeetrit vastu. :hmmm: No läheb kuidas läheb. Ma vähemasti proovin. :) Pulsivöö jääb vist ka maratonil peale panemata. Suur tüdruk, tegelen rohkem "tunnetega". :D
Loen teiste blogisid ja ettevalmistusi ja tunnen end totaalse amatöörina - ei joo Borjomit, ei söö makarone, ei manusta magneesiumi, ei varu geele ja vaseliini... Ainus, mida tean, on üks koht, kuhu tuleb plaaster panna, sest ajalugu näitab seal höördumisohtu, aga see kah rohkem selleks, et midagigi teha... Kuid siis ikka mõtlen, et kauges minevikus joosti ju kah niimoodi... naturaalselt. Aga mul on ilmselt palju paremad tossud. :D
Subscribe to:
Posts (Atom)