11.september - Tallinna Maraton

Täna siis maraton.
Eile õhtul olin ma üllatavalt (iseenda jaoks) rahulik. Tegelesin lastega, keetsin mehe õhutusel hommikuks kaerahelbeputru... Riided ikka vaatasin lõpiks hakkama, aga see oli suures plaanis ka kõik.
Öö oli rahutu. Sest pisipiigal oli mingi mure ja me ärkasime (kõigepealt tema ja siis mina) vist vähemasti korda viis. Nii et kui kell veidi peale seitset helises, oli esimene mõte, et metsa see puder, ma magan veel veidi. Aga siiski ajasin end voodist välja. Lõpuks järgnesid juba tavapärased hommikused toimetused. Panin ka mehele-lastele koti hakkama - nad viisid mind Vabaduse väljakule ning siis suundusid ratast tooma. Ja päris mitmeid kordi kohtusime rajal. :)

Andsin oma kotikese pakihoidu, vaatasin natuke tuttavaid nägusid (kellest enamik plaanis jooksu minu mõistes ulmelistel kiirustel) ja suundusin stardikoridori. Olin oma numbrivahemiku esimeste hulgas. Algul plaanisin vaikselt tahapoole jääda, aga siis tuli sinna Valdo Jahilo ning hoidsin tema ligi. ;) Jänkudest märkasin ainult 3:00 ja otse meie ees 4:15. Arvasin, et küllap on Meelis kusagil läheduses, ju millalgi teda ikka näen...


Ja antigi start.
Algus läks hästi. Esimene kilomeeter taas liiga kiirelt, siis hakkasime tempot vaikselt aeglustama, et oma jänku ära oodata. Metodistide kiriku juures möödus meist... 4:00 jänku. Russalka lähedal lasime minna 4:15 jänkul (kes oli ei-tea-kuidas meie selja taha sattunud). Igas joogipunktis võtsin veidi spordijooki ning natuke vett. Vahel hammustasin oma müslibatoonikest taskust ja võtsin rosinaid. Ikka väike soov oli seda eelmise aasta totaalset jala alt "äraminekut" vältida. :) Mingil hetkel hõikas mees kõrvalt, et meie ja Meelise vahe on kaks minutit. Läksime siis Valdoga omas tempos.
Olime just Merivälja piirile jõudnud, kui vastu "lendasid" esimesed mustad mehed. Elasime sündsalt kaasa umbes esisajale - plaksutasime, huilgasime. :) Peale tagasipööret tekkis meie seltskonda veel üks USA proua ning Valdo sõber, kes hakkas tempot tegema ja meid kiiremini edasi viima. Kuueteistkümnenda kilomeetri tekkis väike kahtlusemoment, et äkki oleme minu jaoks siiski veidi liig kiires tempos. Aga kuna Meelis oli veel selja taga, siis otsustasin, et lasen minna nii trummi kui ka pulgad ja naudin head seltskonda kuni jaksan. No ega väga kaua ei jaksanud. Vanalinna sisse minnes otsustasid mehed tõusu samas tempos võtta. Seltskond seltskonnaks, aga kuna teine ring oli ees, siis otsustasin, et enesetappu ma ka ei tee ja jäin neist maha. Esialgu vaid veidi.

Vabaduse väljakule jõudes oodati otseloomulikult esimesi. AGA - ma sain neil eest ära! Ausalt öeldes tagasiteel nendega juba Pirita selveri juures kohtudes olin kindel, et täna saame ringiga sisse, kuid õnnestus. :) Pärnu maanteel valmistusid esimesed agarad poolmaratoonarid juba stardikoridoridesse minekuks ja kui olin seal toitlustuspunktist leiva ja veetopsi mugumiseks kaasa haaranud ja jätkasin, kuulsin võitja ilmumisega kaasnevat kisa. Tagantjärgi tean, et 4:30 grupp sai neilt loetud meetritega ringiga sisse. Nii et meie vahe oli (meetrites) ikkagi vaid mõnedsajad.
Teise ringi algus. Värsket tunnet enam ei ole. Otsustan, et Russalka juures teen taas vetsupausi. Aga mida pole, on vets. Mees on põnnidega taas raja ääres. Kurdan, et kõhus hakkas vaikselt keerama. Ootan juba Pirita silda. Vastalt enne kohalejõudmist lendasid peale poolmaratoni liidrid. Ja siis jäi neid tulema viimse hetkeni. Sillal kõigepealt joogitops, siis vetsupeatus (küll on mõnus :P ) ja siis veel väike jõujook, sest jõudu on ju vaja.
Ja see oli viga. Pakutakse kahte sorti spordijooki. Hele on vastik (esimeses joogipunktis katsetatud), roosa mitte hea, aga joodav. Sillal aga krabasin kiiruga (kuna peatus ju niigi pikk olnud) heleda joogi. Ning nii kui see kurgust alla voolas, hakkas niigi keerlev kõht protestima. Piinlik küll, aga mis sa hädaga teed. Kükitasin sinnasamasse eraldusriba muruplatsile ja magu saatis tagasi kõik, mis seal leidus. Valdav enamus küll vesi ja seesama spordijook. Päris tükk aega läks selle jama peale. 4:30 seltskond eesotsas Meelisega lippas mööda. Ja kuna mul tõustes käis maailm veidi ringi ja jalad all värisesid, siis ei hakanud isegi mõtlema enam, et neile järgi võiks proovida hoida. Raske oli. Ausalt, ainult jonn hoidis mind järgnevad paar kilomeetrit rajal. Peale tagasipööret oli mõte, et nüüd on iga samm kodule lähemale. Õnneks hakkas sel ajal juba vahepealses joogipunktis manustatud banaan ja soolaga leib natuke organismi kaotust taas leevendama. Aga juba teadsin ka, et ühte eesmärki ma ei täida. Ma ei suuda kõndimata lõpuni minna. Paar pisikest kõnnipeatust teen ka Meriväljal, kuid kuigi poolmaratoni rahvas on ühtepidi väga pärssivalt mõjuv (milline tempo!), siis teisalt jälle on niru kõndida, kui teised nii krapsakalt jooksevad. Ja tegelikult oli palju lihtsam taas jooksma saada, kui ümberringi palju kiireid liikujaid. Immiteerisin siis jooksusammu ja liikusin. Jõujooki ma enam ei puutunud. Spordigeeli ka mitte. Vesi ning rosinad-banaanid olid piisavalt head. Mere ääres teen vaheldumisi jooksu kõnnipeatuseid. Kõnnid üritan hoida lühikesed. Osalt aitab sellele kaasa ka mees, kes rattaga kõrval sõidab. Ning poja, kes hüüab: "Emme, jookse nüüd kiiremini!". Aega on palju kulunud, kuid minu suureks üllatuseks on mul eelmise korra ajani veel ikka palju aega. Umbes Russalka juures möödub krapsakal sammul tuttav. Mille järgi ta mind seljatagant ära tunneb, et tea. :) Aga tunneb, ning annab veel veidi lisaenergiat. Ja läbi pea lippab ka mõte, et ma vist olin natuke arust ära, kui arvasin, et mõnel poolmaratoni jooksjal lõpus sabast kinni saan. :P
Mida lähemale lõpule, seda vähem kõnnin. Näen palju tuttavaid ja see annab uut energiat. Ning olemine - nii uskumatu kui see ka pole - muutub aina paremaks. Kui vahepeal mõtlesin, kuidas mehele öelda, et ma vist ikka ei taha kevadel temaga koos Riias maratoni joosta, siis nüüd mõtlen, et võib olla siiski... Umbes kaks-pool kilomeetrit enne lõppu tunnen, et ma ei tahagi enam käia. Ma tõesti suudan jälle joosta. Üliaeglaselt küll, aga tunne muutub iga sammuga aina paremaks. Shnelli tiigi ääres saan snikersi-neidudelt šokolaadi. Esimesel ringil loobusin, kuid nüüd võtan hea meelega. Harutan juba otsa lahti ka, aga siis otsustan, et söön finišis. Hea otsus. :D Toompuiesteelt Kaarli puiesteele keerates näen tuttavat trennist, kes nurgal aktiivselt kaasa elab. Ja seejärel märkan paarkümmend meetrit eespool teist trennikaaslast, kes poolmaratoni jooksis. Jõuan talle järgi just mäeharjal ning koos lobisedes ja teineteist ergutades lippavad jalad aina kärmemalt mäest alla finiši suunas.

Lõppu jõudes on tunne, nagu oleksin esmakordselt sellega hakkama saanud. Niiiiiiiiii hea meel ja mõnus olemine. :) Saan medali ning veepudelit võttes tuleb meelde ka kell kinni panna. Veel väike ringike ümber kvartali ning siis maratonijooksjate alasse, kus jagatakse suppi ning paellat ja jogurtit ja kohukesi ja... Massaaži ka, aga ma tõesti ei viitsi nii kaua järjekorras oodata. Viisin parem kiibi ära ja läksin koti järgi - jahe hakkas ju. :)

Mida siis kokkuvõtteks öelda. Aeg on umbes üheksa minutit parem, kui eelmisel aastal. Esimene ring oli suurepärane. Mehe arvates veidi liigagi suurepärane (teise ringi valguses). :P Käimisest hoiduda ei suutnud. Jooks oli kokkuvõttes keerulisem ja raskem, kui eelmisel aastal. Lõpus seevastu tundsin end paremini, kui eelmisel aastal. Ning kõigest hoolimata on meeleolu suurepärane.

Jalad on väsinud, aga kangust ei ole. Trepist üles-alla liikumine ning kükitamine probleeme ei valmista ning teo vajaduse üle mõtisklema ei pane. ;)

Maraton: Kell näitab küll pikemat distantsi, aga ega ma väga säästlik jooksja ei ole ning stardis ja finišis sai ka üksjagu lisameetreid tekitatud. http://connect.garmin.com/activity/113619369 Ametlik aeg 4:41:22. Olen ülirahul!

Suur-suur aitäh kõigile, kes rajalt ja raja äärest kaasa elasid ning jõudu andsid.

Siin oleme veel päris alguses...

 ...esimese ringiga kolmveerandi peal...

 ...ja siin mu kõige raskema kümne (28-38) kilomeetri keskel. :)