Mähe selts algatas uue ürituse - Pirita sügisjooksu. Ning kuigi distants vaid 5,7 kilomeetrit ametlike andmete järgi, otsustasime siiski osaleda. Ikkagi Pirita. Ja omasid tuleb ju toetada. :)
Start pidi olema kell 12, kuid kõnede tõttu tekkis väike viivitus. Samas ilm oli ilus, rahvast palju ja tuju püsis hea. Stardipauk, kell tööle ja jooksma. Algne plaan oli võtta rahulikult. Saaremaa ikkagi ju ees veel. :) Tegelikkus kujunes teistsuguseks. Stardi järgselt oli rahvast palju nagu ikka ja kõik silkasid ühises tempos. Üsna kiires, mõtlesin ja arvasin, et hakkan varsti pidurdama. Siis aga sai abikaasa osava põikega ühest meie ees jooksvast tädist mööda ja hakkas kaugenema. Üle mitme aasta olid meie peres taas asjad nii, nagu need tegelikult ongi (või noh, peaksid olema ja oleksid, kui abikaasa kaotaks kümmekond kilo) - mees ees, mina taga. No ja katsu siis sellises olukorras aeglustada. :) Mõtlesin, et kui ta ees läheb, katsun teda vähemasti mitte silmist kaotada. Vahepeal kadus ka, sest rada oli kitsas ja meie vahel (umbes mingi 150m) päris palju rahvast. Aga kurvides ja künkaharjadel siiski märkasin jälle eespool mütsi ning surusin edasi.
Raske oli. :D Eriti siis, kui kolmas kilomeeter täis sai. Mõtlesin peaaegu, et aitab naljast. Aga just siis sain mööda pikalt minu ees jooksnud neiust maratonisärgis ja oleks olnud väga hale ta kohe jälle endast mööda lasta - punnisin edasi. Mingil hetkel jõudsin mehele järgi. Tal oli seal üks teine noormees tempomeistriks ja kutsus üles mind ühinema, kuid siis oli minus juba uus eesmärk pead tõstnud. Kui juba nii ilusti ja kiirelt oli jooks läinud, siis tekkis kiusatus proovida, et kas jõuan lõpuni tempot hoides ja kas jaksan lõpus kiirendada. Raske oli, aga jaksu oli ka. Lõpusirgel (umbes 300m) kippusid küll korra jalad sõlme minema, kuid siiski suutsin lõpuni oma "kiires" tempos rassida.
Ja siis oli paarkümmend sekundit paha. Jube kiusatus tekkis maha istuda (kus juba palju seltskonda ees :P) ja lihtsalt olla. Aga sain sellest tundest ka üle. Hoidsin tugevasti oma medalit ja jäätee pudelit ning tegin sügavalt kummardades mõned sisse-välja hingamised ja hakkaski paremaks minema. Siis lõpuks tuli meelde ka kell kinni panna. Natuke on isegi kahju, et mu haugimälu järjekordselt alt vedas kellaga. Ma olin tõesti väle lõpus ja tahaks teada, kui väle, kuid nüüd on see puhkeaeg seal ka kirjas ning keskmine aeg tuli väga tavaline kokku. Aga no mis teha. :)
Kell näitab siis distantsiks 5,5km ja minu aeg 30:18 (tegelikkuses siis mingi aeg, umbes 20-30sek vähemgi). http://connect.garmin.com/activity/116886071
Kuna meil oli kiire, siis hakkasime kohe auto poole minema ning poolel teel tuli meelde, et unustasin oma stardimaterjalide nänniümbriku ühe käru katterihma vahele (panime selle jooksu ajaks sinna hoiule). Mis siis muud, kui jalad selga ja asjadele järgi. Ja siis uuesti auto juurde. Jälle ei tulnud selle pealegi, et oleks võinud kella tööle panna, kuid kokku oli veidi üle kilomeetri ja kuna meil oli tõesti kiire, siis püsis tempo keskmiselt umbes 5:45 juures (vahel veidi kiirem, vahel veidi aeglasem, igal hetkel alla kuue). Ja jaksasin küll jälle. Nii et - minust võib isegi asja saada, kui jaanipäeva külm ära ei võta. :)
No comments:
Post a Comment