Üle pika aja oli jälle aega, et jooksma minna. Eile õhtul asju kotti toppides käis korraks peast mõtteke läbi küll, et kuidagi tühjavõitu see kott nagu... Aga ei lasknud mina end sellest heidutada. Kuni selle hetkeni, mil täna peale tööd tahtsin hakata jooksuriideid selga panema ning avastasin, et jope on puudu. Ja kuna ma olin otsustanud, et dressikas jope all on ikka veidi soojavõitu, siis seda mul ka kaasas ei olnud. Nii ei jäänudki muud üle, kui sama targalt asjad kotti tagasi toppida ja kodu poole astuma hakata. Kui uksest välja astudes jäidet vastu nägu peksis, siis oli tunne, et iganes tark valik. :) Aga kodu poole sõites sündis otsus - siiski lähen jooksma. Ja ühildan selle veidikese orienteerumisega.
Nimelt plaanitakse Veerenni ülesõit kinni panna. Ja asemele on juba ehitatud raudtee alt läbi sõit. Ja Järvevana ääres paistavad ka jalgrattatee moodi asjad. Aga niisama lihtsalt vöörast teeotsast ju tipptunnil sisse ei keera, et "äkki jõuan koju" ja pelgalt möödasõites piilumisega olukorrast aru ei saa. Seega - jooksuriided selga ja uurima.
Esimene üllatus tabas mind kohas, kust arvasin autotee minevat peale ehitustegevust. Sest autoteed seal endiselt ei olnud. Ainult tupik. Sibasin siis vaikselt edasi ja Sõjaväekalmistu nurga juurest läkski tee sisse. Keerasin ka sinnapoole. Ja hakkasin kohe kaarega tuldud suunas tagasi liikuma. Ning natukese aja pärast olin sealsamas kohas, kust veidi varem autoteed olin otsinud. Ainult, et teisel pool mullahunnikut. Huvitav, kas viiskümmend meetrit oli vahet? Aru ma ei mõista, miks ei oleks võidud seda teed lahti ja korda teha? Eriti arvestades seda, et Filtri tee on kinni ja bussijaama poolt ei saa keegi tulla... Aga nojah, minu mõistus ei võta nagunii enamikke geniaalseid leiutisi, mis Tallinna linnas toimuvad. Seega siis sibasin edasi. Leidsin üles selle tee, mida pidi Järvevana pealt alla saab autoga (kuigi - kuniks ülesõit töötab ei näe ma küll pointi mingi poolekildine lisaring sõita ainult seetõttu, et teede projekteerija on sirkliga lõbutsenud). Leidsin tee, mis viib Espaki juurde. Seal oli isegi kõnnitee. Kuni poeni... Ja leidsin ka tee, kustkaudu Järvevana peale välja sõita saab. Selleks, et paremale minna. Aga mida endiselt ei ole, on võimalus Järvevanale pääseda, et vasakule sõita. Elik siis - tööle ma hommikuti ikka ei saa. Ja üles- ning allasõit olid päris kitsad ning jalgratta- ja kõnniteed puudusid täielikult. Seega pole mul aimugi, kas kujutlesin endale ette, et seal kusagil on jalgrattatee, või ei leidnud ma seda lihtsalt üles. Nii et päris tõsiselt hakkab tekkima tunne, et mine või nädalavahetusel Järvevana peale autoga tiirutama, et asjadest sotti saada. Seda lootust, et kusagil oleks mingi kaart või plaan, mida uurida, ma isegi enam ei looda (peale seda kui aastaid tagasi mulle öeldi, et selleks, et ma aru saaksin, kuidas Lillepi pargis jalgteed asuvad, tuleb neid pidi kõndima minna. Esimene aasta, kui asi valmis sai, siis veel rattatee kõrval jalgteed ei olnud. Jalgteed läksid vaid kiirtena pargi keskele. Ja kui ma ütlesin, et lapsevankriga tahaks lihtsalt poodi minna, aga teed pole ja rattateele märk minna ei luba ning orienteerumiseks - ehk mõni tee viib õigesse kohta - pole ka palju tahtmist... Aga see selleks.).
Aga jah, täna siis 5,5km ja 40 min http://connect.garmin.com/activity/251703416
Friday, December 14, 2012
Wednesday, December 5, 2012
5.detsember - Lillepi park
Täna hommikul mehega koos jooksmas. Kella unustasin maha, seega ei ole aimugi ajast, tempost ega distantsiks. Spekuleerides võiks öelda, et lasteaia juurest parki, seal kolm ringi (veidi lühendatud kujul) ning lasteaia juurde tagasi... No seitse kilomeetrit oli vast küll. Mees oleks veel joosta tahtnud, kuid minul sai võhm otsa. Tegelikult oli tüdimus ja väsimus peal juba enne esimese ringiga lõppu, aga proovisin sellest üle olla. Ei oskagi päris täpselt arvata, miks, kuid täna oli kohe kõik valesti. Lõpetades siis sellega, et enesehaletsushoog tikkus peale, mõeldes, kui hale see jooks pikkuse ja jõudluse poole pealt oli.
Ehk mõni teine päev jälle paremini.
Ehk mõni teine päev jälle paremini.
Tuesday, December 4, 2012
4.detsember - Suusalumi, suusalumi...
...sadas õhtust hommikuni!
Tõepoolest sadas. Hommikul tööle minnes otsisin autot paksu ja pehme lumekihi alt. Õhtul töölt liikuma hakates sama nali.
Aga joosta oli mõnus! Ilm oli fantastiline. Imeilus muinasjutt, natuke sadu, paar kraadi külma. Ok, oli jah pehme ning kõvasti oli tegemist pahkluude sirgelt hoidmisega, kuid tunne oli suurepärane. Peale minu oli veel üks jooksja. Ning vähemalt kolm suusatajat. Kaks nendest sattusid kuidagi halvasti otse minu taha. Üks oli kiirem - läks minust mööda. Teine oli aeglane ja mulle järgi ei jõudnud. No ja siis see kiirem muudkui ootas teda järgi. Ja läks jälle minust mööda. Ja siis jälle ootas. Muidu poleks midagi, aga üsna pingutav oli kogu aeg meeled pingul hoida ja jälgida, et millal ta selja tagant tuleb ning siis rajalt kõrvale hange hüpata, et mitte pihta saada. Aga sellest hoolimata oli mõnus. Ning kuni suusarajad sisse ajamata, on mul ju täielik õigus jooksmas käia.
Väikese hirmuga mõtlen, et mis siis saab, kui suusarajad sisse aetakse. Siis mind vist enam metsa jooksma ei lubata. Aga mujal on ju pime. Või siis pole eriti võimalik joosta.
Aga kokku 4,9km ja 40min. http://connect.garmin.com/activity/249275510
Täna hommikul tegin jõuharjutusi ning lükkasin maja ees parkimiskohad lumest puhtaks. Üks nendest hõivati peaaegu momentaalselt peale seda kui lõpetasin. Homme koju tagasi jõudes tuleb tõenäoliselt hakata tee äärest uut platsi sisse ajama, sest puhtaksaetud platsid on hõivatud. :D
Ja nüüd õhtul oli Rocca-al-Mare ärimaja trepijooks. Ainult 16 korrust, kuid see-eest keerdtrepp. Suhteliselt kõrged astmed, mis vähemalt minul üsna kiirelt põlvede peale hakkasid. Kui üles ma jõudsin ja sel hetkel oma vanuseklassis teine olin (sel hetkel minu vanuseklassis ainult kaks osalejat oligi :P)- Aeg 2:34. Mina rahul.
Tõepoolest sadas. Hommikul tööle minnes otsisin autot paksu ja pehme lumekihi alt. Õhtul töölt liikuma hakates sama nali.
Aga joosta oli mõnus! Ilm oli fantastiline. Imeilus muinasjutt, natuke sadu, paar kraadi külma. Ok, oli jah pehme ning kõvasti oli tegemist pahkluude sirgelt hoidmisega, kuid tunne oli suurepärane. Peale minu oli veel üks jooksja. Ning vähemalt kolm suusatajat. Kaks nendest sattusid kuidagi halvasti otse minu taha. Üks oli kiirem - läks minust mööda. Teine oli aeglane ja mulle järgi ei jõudnud. No ja siis see kiirem muudkui ootas teda järgi. Ja läks jälle minust mööda. Ja siis jälle ootas. Muidu poleks midagi, aga üsna pingutav oli kogu aeg meeled pingul hoida ja jälgida, et millal ta selja tagant tuleb ning siis rajalt kõrvale hange hüpata, et mitte pihta saada. Aga sellest hoolimata oli mõnus. Ning kuni suusarajad sisse ajamata, on mul ju täielik õigus jooksmas käia.
Väikese hirmuga mõtlen, et mis siis saab, kui suusarajad sisse aetakse. Siis mind vist enam metsa jooksma ei lubata. Aga mujal on ju pime. Või siis pole eriti võimalik joosta.
Aga kokku 4,9km ja 40min. http://connect.garmin.com/activity/249275510
Täna hommikul tegin jõuharjutusi ning lükkasin maja ees parkimiskohad lumest puhtaks. Üks nendest hõivati peaaegu momentaalselt peale seda kui lõpetasin. Homme koju tagasi jõudes tuleb tõenäoliselt hakata tee äärest uut platsi sisse ajama, sest puhtaksaetud platsid on hõivatud. :D
Ja nüüd õhtul oli Rocca-al-Mare ärimaja trepijooks. Ainult 16 korrust, kuid see-eest keerdtrepp. Suhteliselt kõrged astmed, mis vähemalt minul üsna kiirelt põlvede peale hakkasid. Kui üles ma jõudsin ja sel hetkel oma vanuseklassis teine olin (sel hetkel minu vanuseklassis ainult kaks osalejat oligi :P)- Aeg 2:34. Mina rahul.
Friday, November 30, 2012
30.november - vihmas ja lumes
No tegelikult siiski mitte päris.
Kui ma teisipäeval peale tööd jooksma läksin, siis oli ilm selline parajalt karge. Maapind ei olnud külmanud, kuid vesi oli kadunud. Õhk oli ilmselt umbes nullilähedane.
Järve metsas oli vähem inimesi, kui eelnevatel kordadel, kuid parajalt palju. Üle väga pika aja otsustasin pulsivöö kotti pista ja ühes läksid ka telefoni kõrvaklapid. Mis tähendab seda, et ma kuulasin muusikat. Ja joosta oli mõnus. Kolm ringi läksid kui iseenesest (mitte küll ajalises mõttes). Pulsivöö oli peal, kuid ma ei jälginud seda - jooksin enesetunde järgi. Hea on näha, et kuigi (eriti lõpupoole) hakkas väga kõrgeid numbreid vahele loopima, oli jooksu keskmine ja kilomeetrite keskmised täiesti mõistuspärased ja kontrolli all. Mina rahul.
7,6km, 54min http://connect.garmin.com/activity/248070020
Täna väike jooksuots. Algul mõtlesin teha vaid ühe ringi. Mitte kedagi ei olnud. Sportimas, ma mõtlen - lahtiseid koeri oli koos omanikega mitu. Tont võtaks, see ajab mind veel mitu tundi hiljem kurjaks. :S Lund enam ei sadanud, kuid jälgi oli vähe ning kõrgepingeliini all oli kohe päris paks lumi. Tõusudel kippusid ketsid ringi käima ning tasasel maal oli pahkluud kanged tasakaalu hoidmisest. Aga kui ring hakkas lõppema, möödus mu'st üks noormees joostes. Ja tema liikus samuti aeglaselt ning nägi natuke vaeva. Kohe palju kergem hakkas ja seega tegin pooliku ringi veel otsa. Distants häbiväärselt väike. Aega kulus austustäratavalt kaua. Enesetunne ja olemine mõnus-mõnus-mõnus
4,7km ja 38min http://connect.garmin.com/activity/248070016
Lisaks nägin lõpus veel ka kahte suusatajat, kes rajale tulid. :)
Kui ma teisipäeval peale tööd jooksma läksin, siis oli ilm selline parajalt karge. Maapind ei olnud külmanud, kuid vesi oli kadunud. Õhk oli ilmselt umbes nullilähedane.
Järve metsas oli vähem inimesi, kui eelnevatel kordadel, kuid parajalt palju. Üle väga pika aja otsustasin pulsivöö kotti pista ja ühes läksid ka telefoni kõrvaklapid. Mis tähendab seda, et ma kuulasin muusikat. Ja joosta oli mõnus. Kolm ringi läksid kui iseenesest (mitte küll ajalises mõttes). Pulsivöö oli peal, kuid ma ei jälginud seda - jooksin enesetunde järgi. Hea on näha, et kuigi (eriti lõpupoole) hakkas väga kõrgeid numbreid vahele loopima, oli jooksu keskmine ja kilomeetrite keskmised täiesti mõistuspärased ja kontrolli all. Mina rahul.
7,6km, 54min http://connect.garmin.com/activity/248070020
Täna väike jooksuots. Algul mõtlesin teha vaid ühe ringi. Mitte kedagi ei olnud. Sportimas, ma mõtlen - lahtiseid koeri oli koos omanikega mitu. Tont võtaks, see ajab mind veel mitu tundi hiljem kurjaks. :S Lund enam ei sadanud, kuid jälgi oli vähe ning kõrgepingeliini all oli kohe päris paks lumi. Tõusudel kippusid ketsid ringi käima ning tasasel maal oli pahkluud kanged tasakaalu hoidmisest. Aga kui ring hakkas lõppema, möödus mu'st üks noormees joostes. Ja tema liikus samuti aeglaselt ning nägi natuke vaeva. Kohe palju kergem hakkas ja seega tegin pooliku ringi veel otsa. Distants häbiväärselt väike. Aega kulus austustäratavalt kaua. Enesetunne ja olemine mõnus-mõnus-mõnus
4,7km ja 38min http://connect.garmin.com/activity/248070016
Lisaks nägin lõpus veel ka kahte suusatajat, kes rajale tulid. :)
Sunday, November 18, 2012
18.november - Swisshotelli trepijooks vol.2
Neljapäeval samuti Järve terviseradadel. Seekord ei olnud küsimust - kuna unustasin kella hommikul koju, siis tuli joosta sama rada, mis eelmisel korral. :) No ja nii saigi tehtud kolm ringi väljumisega valgustatud parklas. Oli kergem, kui eelmisel korral. Ja põlv ei hakanud valutama. Tore täitsa. Kokkuvõttes oli aeg (ja tempo) ka umbes sama (panin mobiili pealt stopperi taskusse jooksma).
Täna toimus Swissotel'i trepijooks. Kui poleks õepojale lubanud, et kohal olen ja end netis reganud, siis võib-olla poleks kohale läinudki. Enesetunne oli selline nagu oleks kergekujuline tellisesein peale kukkunud. Aga mis siis ikka - dressid selga ja kerge sörk hotelli suunas. Kaks kilti ja kohal ma olingi. Sain kiibi kätte ja mis seal ikka jokutada. Järjekorda minek.
Veider, kevadel oli kogu see nali kuidagi kergem. Vähemalt trepil olles oli selline tunne. Nüüd õhtul kevadist kirjutist lugedes ma selles enam nii kindel ei ole, kuid jah - trepiastmeid pidi üles rühkides oli peas mälestus kevadisest palju kergemast olemisest. Umbes kümnendal korrusel hakkasin ma mõtlema, et "äkki ikka ei ole hotellil 30 korrust#. Äkki on 20 ja keegi ajas lihtsalt sassi. 23'dal korrusel seisin lihtsalt kümmekod sekundit käed põlvedel ja üritasin hingata ning roosasid mõtteid mõelda. Tagantjärele tarkus - jah, praktiliselt mõeldes ja korralikult ning läbimõeldult tegutsedes oleks mul olnud võimalik kiiremini üles jõuda. Kuigi tegelikult ei ole sellel üleüldse tähtsust. Ma jõudsin üles. Ja peale veidikest vaibal istumist ja vee limpsimist sõitsin taas alla. Et võtta jope ning sibada koju tagasi. Paras pisike trenn tehtud kokkuvõttes.
Ja meenutuseks iseendale - trepid on rasked ja sprint ei ole minu teema! :)
Täna toimus Swissotel'i trepijooks. Kui poleks õepojale lubanud, et kohal olen ja end netis reganud, siis võib-olla poleks kohale läinudki. Enesetunne oli selline nagu oleks kergekujuline tellisesein peale kukkunud. Aga mis siis ikka - dressid selga ja kerge sörk hotelli suunas. Kaks kilti ja kohal ma olingi. Sain kiibi kätte ja mis seal ikka jokutada. Järjekorda minek.
Veider, kevadel oli kogu see nali kuidagi kergem. Vähemalt trepil olles oli selline tunne. Nüüd õhtul kevadist kirjutist lugedes ma selles enam nii kindel ei ole, kuid jah - trepiastmeid pidi üles rühkides oli peas mälestus kevadisest palju kergemast olemisest. Umbes kümnendal korrusel hakkasin ma mõtlema, et "äkki ikka ei ole hotellil 30 korrust#. Äkki on 20 ja keegi ajas lihtsalt sassi. 23'dal korrusel seisin lihtsalt kümmekod sekundit käed põlvedel ja üritasin hingata ning roosasid mõtteid mõelda. Tagantjärele tarkus - jah, praktiliselt mõeldes ja korralikult ning läbimõeldult tegutsedes oleks mul olnud võimalik kiiremini üles jõuda. Kuigi tegelikult ei ole sellel üleüldse tähtsust. Ma jõudsin üles. Ja peale veidikest vaibal istumist ja vee limpsimist sõitsin taas alla. Et võtta jope ning sibada koju tagasi. Paras pisike trenn tehtud kokkuvõttes.
Ja meenutuseks iseendale - trepid on rasked ja sprint ei ole minu teema! :)
Wednesday, November 14, 2012
14.november - Alustame algusest
Niisiis suutsin ma vahepealse kehva perioodi ajal veel väikese külmetuse naha vahele hankida. Ei midagi tõsist. Aga piisavalt, et laiskus võidaks.
Pühapäeval läksin siiski jooksma. Mitte mingit viitsimist ei olnud. Isegi tahtmist ei olnud. Läksin puhtalt seepärast, et iga korraga muutus iseendale (ja mehele) "ei" ütlemine lihtsamaks. Ja hakkas tekkima tunne, et varsti ei küsi ma endalt juba en am "minna või mitte minna" küsimustki...
Seega - tossud jalga ja välja. Väga pehmelt väljendudes oli see katastroof. Kuhu kadus jooksumõnu? Või noh, olgem ausad - kusagil ajunurgas keerles teadmine, et jooks võib olla mõnus, kuid enesetunne nullis selle teadmise totaalselt. Niiiiiii sant oli. Kiirus väike, pulss laes, vasak põlv valutas, õhku ei jagunud, silme eest kiskus halliks... Paha siga, sada viga. Mingil hetkel oli tunne, et "puud on olemas, oleks vaid tükk nööri...". Aga surusin hambad risti ja venisin-sibasin lõpuni. Lõpus oli korraks hea tunne. Et ma käima ei jäänud ja et see läbi sai. Oleks siis palju jooksnud, eksole....
6,4km, 44min. Nähtud kolme rongi. http://connect.garmin.com/activity/243046712
Eile õhtul läksin uuesti. Lapsed on tõbised ja kodus, seega ei pidanud lasteaiast läbi sõitma. Keerasin Järve terviseradade juurde ja tegin väikese sõrgi. Palju parem oli. Kohe palju parem oli. Oma osa oli ilmselt sellel, et terviseraja "mägisest" profiilist tingituna oli mu tempo ikka üliaeglane, kuid pulss oli normaalne (tunde järgi) ja olemine oli isegi peaaegu mõnus. Esimesel ringil mõtlesin, et teen kaks ringi. See on veidi alla viie kilomeetri, aga kuna olin aeglane, siis aeg kindlasti üle poole tunni ja liialdada ju ka ei tasu. Teise ringi alguses mõtlesin, et teeks äkki kolmandast ringist poole - noh et keeran liinide alt otse tagasimineku peale ja jätan lõpuotsa tegemata. Ringi lõpus tekkis tunne, et läheks teeks ikka selle lõpuotsa ka ära. No on jah suur tõus seal, aga see on ju ainult mõnedsajad meetrid lisaks. Veidi enne keeramise kohta juba kahetsesin seda mõttevälgatust, aga siis otsutasin, et nii mömm ma nüüd ka ei ole, et jälle ümber mõtlema hakkan ja nii saigi kolmas ring ka tervenisti ära tehtud. Välja arvatud lõpuosa, sest ma ei tahtnud valgustatud rajaosa ja Pärnu maantee vahelisel ala pimedusse ekslema minna. Väljusin rajalt veidi varem ja liikusin valgete parklate kaudu. Hea oli olla. Ja tunne on selline, et mõni õhtu võiks jälle jooksma minna. :) Ilmselt lähen ka.
7,5km ja 53min30sek. http://connect.garmin.com/activity/243046704
Nii et - alustan vaikselt algusest. Ja alguses on unistus maratonist. Ning ultrast.
Pühapäeval läksin siiski jooksma. Mitte mingit viitsimist ei olnud. Isegi tahtmist ei olnud. Läksin puhtalt seepärast, et iga korraga muutus iseendale (ja mehele) "ei" ütlemine lihtsamaks. Ja hakkas tekkima tunne, et varsti ei küsi ma endalt juba en am "minna või mitte minna" küsimustki...
Seega - tossud jalga ja välja. Väga pehmelt väljendudes oli see katastroof. Kuhu kadus jooksumõnu? Või noh, olgem ausad - kusagil ajunurgas keerles teadmine, et jooks võib olla mõnus, kuid enesetunne nullis selle teadmise totaalselt. Niiiiiii sant oli. Kiirus väike, pulss laes, vasak põlv valutas, õhku ei jagunud, silme eest kiskus halliks... Paha siga, sada viga. Mingil hetkel oli tunne, et "puud on olemas, oleks vaid tükk nööri...". Aga surusin hambad risti ja venisin-sibasin lõpuni. Lõpus oli korraks hea tunne. Et ma käima ei jäänud ja et see läbi sai. Oleks siis palju jooksnud, eksole....
6,4km, 44min. Nähtud kolme rongi. http://connect.garmin.com/activity/243046712
Eile õhtul läksin uuesti. Lapsed on tõbised ja kodus, seega ei pidanud lasteaiast läbi sõitma. Keerasin Järve terviseradade juurde ja tegin väikese sõrgi. Palju parem oli. Kohe palju parem oli. Oma osa oli ilmselt sellel, et terviseraja "mägisest" profiilist tingituna oli mu tempo ikka üliaeglane, kuid pulss oli normaalne (tunde järgi) ja olemine oli isegi peaaegu mõnus. Esimesel ringil mõtlesin, et teen kaks ringi. See on veidi alla viie kilomeetri, aga kuna olin aeglane, siis aeg kindlasti üle poole tunni ja liialdada ju ka ei tasu. Teise ringi alguses mõtlesin, et teeks äkki kolmandast ringist poole - noh et keeran liinide alt otse tagasimineku peale ja jätan lõpuotsa tegemata. Ringi lõpus tekkis tunne, et läheks teeks ikka selle lõpuotsa ka ära. No on jah suur tõus seal, aga see on ju ainult mõnedsajad meetrid lisaks. Veidi enne keeramise kohta juba kahetsesin seda mõttevälgatust, aga siis otsutasin, et nii mömm ma nüüd ka ei ole, et jälle ümber mõtlema hakkan ja nii saigi kolmas ring ka tervenisti ära tehtud. Välja arvatud lõpuosa, sest ma ei tahtnud valgustatud rajaosa ja Pärnu maantee vahelisel ala pimedusse ekslema minna. Väljusin rajalt veidi varem ja liikusin valgete parklate kaudu. Hea oli olla. Ja tunne on selline, et mõni õhtu võiks jälle jooksma minna. :) Ilmselt lähen ka.
7,5km ja 53min30sek. http://connect.garmin.com/activity/243046704
Nii et - alustan vaikselt algusest. Ja alguses on unistus maratonist. Ning ultrast.
Thursday, October 25, 2012
25.oktoober - Üks kord nädalas on vähe...
Olen seda kirjutamist juba päris pikka aega edasi lükanud. Naiivses lootuses, et kohe-kohe midagi muutub. Aga no ei muutu. Ei saagi ju, kui ise ei muuda. :D
Aga alustades algusest - ma lihtsalt ei jõua jooksma. Olen kaks kuud tööl käinud, ning selle aja jooksul olen kaks korda nädala sees, tööpäeva õhtul jooksmas käinud. Esimesel korral tõi mees lased lasteaiast ära ning mina käisin peale tööd ja enne kojujõudmist sibamas. Teisel korral viisin lapsed koju, vahetasin riided ja läksin siis jooksma. Mehe sülle jäi ahastav ja krokodillipisaraid valav väike neiu. Sest kui tavapäraselt õhtuti ma sehkendan ringi ja nemad teevad omi toimetusi, siis minust puudust ei tunta, kuid ilmnes, et siiski pean olemas olema. Päev läbi kadunud olnud emme peab õhtul olema turvaliselt lähedal.
Jah, ilmselt olen ise liiga pehmeke ja küllap piiga harjuks ka lõpuks, et ma käin ära, aga... niii hale oli temast...
Ja nii ma siis olengi olukorras, kus ma käin jooksmas nädalavahetusel. Ning paar korda olen proovinud sibamas käia nii laupäeval kui ka pühapäeval. Tulemus? Üks jooks nädalas on vähe. Aga kahel päeval järjest ma ei jaksa.
Paar korda olen mõelnud, et äkki lõpetaks siis nalja ära - vanust juba ka natuke ja... Aga siis mõtlen jälle sellele, kui mõnus ja tore tunne on joostes, kui seda oma rõõmuks teha. Ja tunnen, et tahan osaleda järgmise aasta Ultral. Ja Tallinna Maratonil. Ja... no ilmselgelt liiga paljudel jooksudel. Arvestades asjaolu, et ma üldse jooksma ei jõua. :S
Aga eks ma vaikselt jätkan ja loodan, et elu teeb omad korrektiivid.
Aga alustades algusest - ma lihtsalt ei jõua jooksma. Olen kaks kuud tööl käinud, ning selle aja jooksul olen kaks korda nädala sees, tööpäeva õhtul jooksmas käinud. Esimesel korral tõi mees lased lasteaiast ära ning mina käisin peale tööd ja enne kojujõudmist sibamas. Teisel korral viisin lapsed koju, vahetasin riided ja läksin siis jooksma. Mehe sülle jäi ahastav ja krokodillipisaraid valav väike neiu. Sest kui tavapäraselt õhtuti ma sehkendan ringi ja nemad teevad omi toimetusi, siis minust puudust ei tunta, kuid ilmnes, et siiski pean olemas olema. Päev läbi kadunud olnud emme peab õhtul olema turvaliselt lähedal.
Jah, ilmselt olen ise liiga pehmeke ja küllap piiga harjuks ka lõpuks, et ma käin ära, aga... niii hale oli temast...
Ja nii ma siis olengi olukorras, kus ma käin jooksmas nädalavahetusel. Ning paar korda olen proovinud sibamas käia nii laupäeval kui ka pühapäeval. Tulemus? Üks jooks nädalas on vähe. Aga kahel päeval järjest ma ei jaksa.
Paar korda olen mõelnud, et äkki lõpetaks siis nalja ära - vanust juba ka natuke ja... Aga siis mõtlen jälle sellele, kui mõnus ja tore tunne on joostes, kui seda oma rõõmuks teha. Ja tunnen, et tahan osaleda järgmise aasta Ultral. Ja Tallinna Maratonil. Ja... no ilmselgelt liiga paljudel jooksudel. Arvestades asjaolu, et ma üldse jooksma ei jõua. :S
Aga eks ma vaikselt jätkan ja loodan, et elu teeb omad korrektiivid.
Sunday, September 9, 2012
9.september - Tallinna Maraton
Maraton.
Minu neljas.
Kõige aeglasem.
Mõnes mõttes kõige raskem.
Mõnes mõttes kõige kergem.
Ja igas mõttes väga õpetlik.
Kui alustada algusest, siis oli eile õhtul veel väike paanikamoment. Hakkasin asju kokku panema ja mida pole, on võistlustossud. Umbes pooletunnise hädaldamise ja pirisemise järgselt leidsin nad lõpuks üles. Aga ikka väga valest kohast. :)
Täna hommikul koosnes mu soojendus siis starti sibamisest. Kõndides. Ega's end väsitada ei saa. :) Jõudsin ilusti õigel ajal. Nägin nii mõndagi tuttavat ja lõpuks jäime ühega stardikoridoris kokku. Eesmärk võimalikult kaua koos joosta ja teineteist ergutada, et mitte liiga kiirelt alustada. :)
Start! Samm üllatavalt kerge. Aga no alguses on ju alati. Esimene kilomeeter kiirem nagu ikka, kuid 6:17 on siiski tempo, mis on kontrolli all. Edasi muudkui pidurdasime teineteist ja tempo enamasti kuue+ minuti lõpus, paar korda ka seitsmenda minuti alguses. Kui 4:30 grupp möödub, on kiusatus kaasa joosta. Sest natuke ma ju jaksaks. Aga kaine mõistus on mul täna korras. Ma tean, mida ma tegema tulin ja ma ei allu kiusatustele. :) Ergutame vastujooksjaid. Esialgu kõiki, siis hakkame otsima tuttavaid nägusid. Samas on hetketi tunne, et tuuleiilid viivad meie kaasaelamise valesse suunda ja "sihtmärkideni" see ei jõuagi. Samas ei tea ka muidugi - kiired mehed ongi sellised kivistunud näoga sageli ja sealt ei loe ju miskit välja. :P Tobe on see, et tagasipöörde järgselt (elik siis kümnenda kilomeetri paigus) tunnen juba väsimust. Ja mitte mõnusat väsimust, vaid sellist... närivat. Sellist, mis ei tohiks nii vara tulla.
Umbes kusagil Russalka juures jõuab meieni 5:00 grupp. Hetkeks on mul sellest kahju. Samas on Liisiga hea joosta. Jõe tänava otsa juures kiired lehvitused mehele-lastele. Samm kipub raskeks minema ja mis kõige halvem - kopsud kisuvad veidi krampi. No ma arvan, et need peavad kopsud olema, sest nii "üleval" ei tohiks ju midagi muud olla. Ning sellega samaaegselt hakkab joogipunktides tekkima väike probleem - iga amps tahkemat, mida võtan (ja võtta tahaks, sest kuna ma spordijooki endale lubada ei saa ja Värska vett ei pakuta, siis mingit energiat on ju tarvis), tekitab tunde, et mul võib halb hakata. Ja see tunne ei ole hea. Jooksu ajal vähemalt mitte. Paksu Margareetani jõudes lippab meist mööda esimene (vabandage, minu jaoks ei ole selles sõnas halba tooni) neeger. Ja siis ma tean, et igale oma. Lasen viie tunni grupi lahti ja jään neist iga sammuga veidi tahapoole. Tornide väljakule jõudes lippab mööda teise koha omanik. Mina võtan rahulikult. Saan Snikersi (mis on mõnus - üheks ampsuks) ja astun edasi. Astun. Sest joosta ma ei taha. Korraks. Üheks tillukeseks hetkeks mõtlen, et äkki katkestaks. Mul on ees veel 23km ja see on niiiii pikk ma. Aga teadmine, et ma tahan lõppu jõuda. Mälestus sellet, kuidas Meelis Atonen meenutas oma ainukest maratoni katkestamist... Ma ju tahan lõppu jõuda. Ma ju pean lõppu jõudma. Helistan mehele ja ütlen, et ärgu mind väga varakult oodaku. Mina venin. Kaarli kirikule lähenedes lippab mööda ka Viljar Vallimäe. Kaupo Sasminilt pääsen eest ära, kuid kuulen tema finišit.
Pärnu maanteele keerates ma jälle jooksen. Aeglaselt, seda küll, kuid siiski. Sest inimesi on palju (natuke piinlik oleks ju tatsuda) ja kaks-pool minutit on aega poolmaratoni stardini. Väga palju lehvitatakse ja hõigutakse mulle teiselt poolt aeda stardikoridorist. Ja see teeb meele rõõmsaks. Võtan toidupunktist ampsu ja jõuan just Viru ringile, kui antakse stardipauk. Minu üllatuseks kulub tegelikult päris märkimisväärselt aega, enne kui esimesed mehed minuni jõuavad. Aga siis neid muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... Hoian vasakusse teeserva ja Narva maanteel kõnnin. Mõned korrad proovin ka natuke jooksusamme, kuid see pole hea tunne. Sees keerab ja kisub. Taaskohtudes mehe ja lastega teen väikese pausi. Sirutan end natuke. Painutan. Ja suurim õndsus kaasneb sellega, et saan näritud snikersi mehe kätte libistada. Mulle muidu ka ei meeldi jooksu ajal midagi käes hoida, kuid täna oli see viimastel minutitel juba täitsa vägitükk. :P
Veidi enne Russalkat panen endale vööle seotud pika varrukaga jooksupluusi peale. Ja see on õige otsus. Kuna liigun nüüd märgatavalt aeglasemalt, siis on hetketi kohe natuke külmgi. Teisel hetkel, päikeselaiku sattudes on Muidugi palav ka... Joogipunkti järgselt otsustan veidi sörkida jälle. Just on minust möödunud seltskond Soome prouasid, kes poolmaratoni jooksevad ning nende sabas on täitsa mõnus. Natuke nagu tuulevari ja natuke nagu stiimul. Kuigi - esialgne optimistlik mõte oli, et äkki pean nende sabas isegi Pirita sillani vastu, kuid kuulan taas oma kainet mõistust ja umbes kilomeeter hiljem jään uuesti käima. See jääbki vist mu teise ringi kõige pikemaks jooksuotsaks. Merivälja poole minnes teen küll veel aeg-ajalt jooksusamme, kuid mingil hetkel adun, et tempo erinevus kiirkõnniga on marginaalne, kuid enesetunde erinevus (halvema suunas) üsnagi märgatav. Promenaadi lõpus "lendab" vastu poolmaratoni liider. Meriväljal, täpselt seal, kus rada minekul ja tulekul uuesti kokku saab, keerab välja Ragnar. Ka temalt paar julgustavat sõna. Oi kui hea see on.
Peale pööramiskohta jõuab mulle järgi Rein Pärn. Paar-kolm kilomeetrit liigume vanameistriga samas rütmis. Pirita rannahoone läheduses vahetame ka mõned laused. Mees teab, mis räägib! Ja siis läheb temagi.
Olen üle saanud mind vahepeal vallanud "luuseritundest". Ma olen tagasiteel. Ja ma tean, et jõuan lõppu, vahet pole, mis ajaga. Ma liigun.
Kümne kilomeetri keeramispunkti jõudsin üheaegselt politseiautoga. Mootorrattad koos liidriga tulid paarsada meetrit hiljem. Ja siis nad tulid. Esialgu vähem, aga järjest tihedamalt. Ja oma üllatuseks avastasin, et kui joosta selles massis endiselt ei tahaks ja on ebameeldiv (eks ma ju ikka mõnes kohas tegin ikka ja jälle paar jooksusammu ka vahelduseks ja kontrolliks), siis kiirelt kõndides oli seal summas täiesti võimalik olla. Ilmselt mõtles möödujatest mõnigi vihaga, et "mis see jobu koperdab siin". Aga kui aus olla, siis mind jättis täiesti külmaks. Ja isegi küünarnukiga sain möödujatelt vaid paar korda ning valdav enamus neist kordadest olid kindlasti kogemata. Ühes ei ole ma päris kindel. :P
Mingil hetkel möödub vennas, tunneb mu ära, ütleb "tsau", jälle tuju rõõmsam. Viimane kallistus mehe-lastega. Lõpuni on veel neli kilomeetrit. Umbes nelikümmend minutit. Nibin nabin vähem. Väga positiivne see mõte ei olnud, aga no mis sa teed, eksole.
Nendes viimastes joogipunktides (Russalka ja Mere puiestee) ma enam ei söö. Pole mõtet, kui halb hakkab. Võtan oma veetassi ja jalutan edasi. Vanalinnas lippab mööda SIS'i meeskond. Ain-Alar ergutab. Sammule see ei mõju, küll aga enesetundele ja naeratusele. Kui mererannas rühkisin vahepeal vastu päikest ja tuult pea rinnal nagu võitlushärjal, siis nüüd on jälle nina püsti ja kui kellegagi silmkontakti saavutan, siis kipub naeratus suule. Šnelli parki sisenedes saan sõbraliku müksu ka möödajooksvalt Maarilt. Täiesti üllatav, kuidas sellised asjad teevad tuju heaks. :)
Snikersi tüdrukute juures olen nahhaalne - küsin, kas maratonikõndijale äkki kusagil veel mõni šokolaad leiduks... Vastu kuulen: "Loomulikult! Kas üks või kaks?". :) Võtan ühe, pistan taskusse ja unistan lõppujõudmisest. Sest siis saab nosida.
Toompuiesteel hakkan taas jooksusamme sättima. Algul kümmekond ja kõnd. Jälle kümmekond ja kõnd. Aga kui kiriku juurde trollipeatusesse jõudes sätin end režiimile "nüüd ma jooksen lõppu". Ja jooksengi. Aeglaselt, kuid jooksusammul. Finišis ma spurti ei tee ning medalijagajaid ka ei märka. Lõpuaeg on 5:40 ja paarkümmend sekundit.
Ma olen NIIIII rahul!
Medali saan ka hiljem kätte (kui mees poleks küsinud, ma ei tea, kas see oleks meeldegi tulnud).
Maratonialas on päris vähe inimesi. Aimata on, et söögilaual on kiiremini saabujatele suurem valik olnud, kuid ikkagi on veel väga rikkalikult kõike. Närin saiakest ja paellat ja jogurtit ja... Muustikajogurt teeb kõhule head. Taaskord kinnitust leidnud fakt! :)
Nüüd, peaaegu kaheksa tundi hiljem on hea meel tõdeda, et vasak jalg on põlvest veidike valus, kuid kangust ei ole ning trepist saan käidud küll.
Kiiremini jooksen ma jälle kunagi edaspidi.
http://connect.garmin.com/activity/220754706
Minu neljas.
Kõige aeglasem.
Mõnes mõttes kõige raskem.
Mõnes mõttes kõige kergem.
Ja igas mõttes väga õpetlik.
Kui alustada algusest, siis oli eile õhtul veel väike paanikamoment. Hakkasin asju kokku panema ja mida pole, on võistlustossud. Umbes pooletunnise hädaldamise ja pirisemise järgselt leidsin nad lõpuks üles. Aga ikka väga valest kohast. :)
Täna hommikul koosnes mu soojendus siis starti sibamisest. Kõndides. Ega's end väsitada ei saa. :) Jõudsin ilusti õigel ajal. Nägin nii mõndagi tuttavat ja lõpuks jäime ühega stardikoridoris kokku. Eesmärk võimalikult kaua koos joosta ja teineteist ergutada, et mitte liiga kiirelt alustada. :)
Start! Samm üllatavalt kerge. Aga no alguses on ju alati. Esimene kilomeeter kiirem nagu ikka, kuid 6:17 on siiski tempo, mis on kontrolli all. Edasi muudkui pidurdasime teineteist ja tempo enamasti kuue+ minuti lõpus, paar korda ka seitsmenda minuti alguses. Kui 4:30 grupp möödub, on kiusatus kaasa joosta. Sest natuke ma ju jaksaks. Aga kaine mõistus on mul täna korras. Ma tean, mida ma tegema tulin ja ma ei allu kiusatustele. :) Ergutame vastujooksjaid. Esialgu kõiki, siis hakkame otsima tuttavaid nägusid. Samas on hetketi tunne, et tuuleiilid viivad meie kaasaelamise valesse suunda ja "sihtmärkideni" see ei jõuagi. Samas ei tea ka muidugi - kiired mehed ongi sellised kivistunud näoga sageli ja sealt ei loe ju miskit välja. :P Tobe on see, et tagasipöörde järgselt (elik siis kümnenda kilomeetri paigus) tunnen juba väsimust. Ja mitte mõnusat väsimust, vaid sellist... närivat. Sellist, mis ei tohiks nii vara tulla.
Umbes kusagil Russalka juures jõuab meieni 5:00 grupp. Hetkeks on mul sellest kahju. Samas on Liisiga hea joosta. Jõe tänava otsa juures kiired lehvitused mehele-lastele. Samm kipub raskeks minema ja mis kõige halvem - kopsud kisuvad veidi krampi. No ma arvan, et need peavad kopsud olema, sest nii "üleval" ei tohiks ju midagi muud olla. Ning sellega samaaegselt hakkab joogipunktides tekkima väike probleem - iga amps tahkemat, mida võtan (ja võtta tahaks, sest kuna ma spordijooki endale lubada ei saa ja Värska vett ei pakuta, siis mingit energiat on ju tarvis), tekitab tunde, et mul võib halb hakata. Ja see tunne ei ole hea. Jooksu ajal vähemalt mitte. Paksu Margareetani jõudes lippab meist mööda esimene (vabandage, minu jaoks ei ole selles sõnas halba tooni) neeger. Ja siis ma tean, et igale oma. Lasen viie tunni grupi lahti ja jään neist iga sammuga veidi tahapoole. Tornide väljakule jõudes lippab mööda teise koha omanik. Mina võtan rahulikult. Saan Snikersi (mis on mõnus - üheks ampsuks) ja astun edasi. Astun. Sest joosta ma ei taha. Korraks. Üheks tillukeseks hetkeks mõtlen, et äkki katkestaks. Mul on ees veel 23km ja see on niiiii pikk ma. Aga teadmine, et ma tahan lõppu jõuda. Mälestus sellet, kuidas Meelis Atonen meenutas oma ainukest maratoni katkestamist... Ma ju tahan lõppu jõuda. Ma ju pean lõppu jõudma. Helistan mehele ja ütlen, et ärgu mind väga varakult oodaku. Mina venin. Kaarli kirikule lähenedes lippab mööda ka Viljar Vallimäe. Kaupo Sasminilt pääsen eest ära, kuid kuulen tema finišit.
Pärnu maanteele keerates ma jälle jooksen. Aeglaselt, seda küll, kuid siiski. Sest inimesi on palju (natuke piinlik oleks ju tatsuda) ja kaks-pool minutit on aega poolmaratoni stardini. Väga palju lehvitatakse ja hõigutakse mulle teiselt poolt aeda stardikoridorist. Ja see teeb meele rõõmsaks. Võtan toidupunktist ampsu ja jõuan just Viru ringile, kui antakse stardipauk. Minu üllatuseks kulub tegelikult päris märkimisväärselt aega, enne kui esimesed mehed minuni jõuavad. Aga siis neid muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb... Hoian vasakusse teeserva ja Narva maanteel kõnnin. Mõned korrad proovin ka natuke jooksusamme, kuid see pole hea tunne. Sees keerab ja kisub. Taaskohtudes mehe ja lastega teen väikese pausi. Sirutan end natuke. Painutan. Ja suurim õndsus kaasneb sellega, et saan näritud snikersi mehe kätte libistada. Mulle muidu ka ei meeldi jooksu ajal midagi käes hoida, kuid täna oli see viimastel minutitel juba täitsa vägitükk. :P
Veidi enne Russalkat panen endale vööle seotud pika varrukaga jooksupluusi peale. Ja see on õige otsus. Kuna liigun nüüd märgatavalt aeglasemalt, siis on hetketi kohe natuke külmgi. Teisel hetkel, päikeselaiku sattudes on Muidugi palav ka... Joogipunkti järgselt otsustan veidi sörkida jälle. Just on minust möödunud seltskond Soome prouasid, kes poolmaratoni jooksevad ning nende sabas on täitsa mõnus. Natuke nagu tuulevari ja natuke nagu stiimul. Kuigi - esialgne optimistlik mõte oli, et äkki pean nende sabas isegi Pirita sillani vastu, kuid kuulan taas oma kainet mõistust ja umbes kilomeeter hiljem jään uuesti käima. See jääbki vist mu teise ringi kõige pikemaks jooksuotsaks. Merivälja poole minnes teen küll veel aeg-ajalt jooksusamme, kuid mingil hetkel adun, et tempo erinevus kiirkõnniga on marginaalne, kuid enesetunde erinevus (halvema suunas) üsnagi märgatav. Promenaadi lõpus "lendab" vastu poolmaratoni liider. Meriväljal, täpselt seal, kus rada minekul ja tulekul uuesti kokku saab, keerab välja Ragnar. Ka temalt paar julgustavat sõna. Oi kui hea see on.
Peale pööramiskohta jõuab mulle järgi Rein Pärn. Paar-kolm kilomeetrit liigume vanameistriga samas rütmis. Pirita rannahoone läheduses vahetame ka mõned laused. Mees teab, mis räägib! Ja siis läheb temagi.
Olen üle saanud mind vahepeal vallanud "luuseritundest". Ma olen tagasiteel. Ja ma tean, et jõuan lõppu, vahet pole, mis ajaga. Ma liigun.
Kümne kilomeetri keeramispunkti jõudsin üheaegselt politseiautoga. Mootorrattad koos liidriga tulid paarsada meetrit hiljem. Ja siis nad tulid. Esialgu vähem, aga järjest tihedamalt. Ja oma üllatuseks avastasin, et kui joosta selles massis endiselt ei tahaks ja on ebameeldiv (eks ma ju ikka mõnes kohas tegin ikka ja jälle paar jooksusammu ka vahelduseks ja kontrolliks), siis kiirelt kõndides oli seal summas täiesti võimalik olla. Ilmselt mõtles möödujatest mõnigi vihaga, et "mis see jobu koperdab siin". Aga kui aus olla, siis mind jättis täiesti külmaks. Ja isegi küünarnukiga sain möödujatelt vaid paar korda ning valdav enamus neist kordadest olid kindlasti kogemata. Ühes ei ole ma päris kindel. :P
Mingil hetkel möödub vennas, tunneb mu ära, ütleb "tsau", jälle tuju rõõmsam. Viimane kallistus mehe-lastega. Lõpuni on veel neli kilomeetrit. Umbes nelikümmend minutit. Nibin nabin vähem. Väga positiivne see mõte ei olnud, aga no mis sa teed, eksole.
Nendes viimastes joogipunktides (Russalka ja Mere puiestee) ma enam ei söö. Pole mõtet, kui halb hakkab. Võtan oma veetassi ja jalutan edasi. Vanalinnas lippab mööda SIS'i meeskond. Ain-Alar ergutab. Sammule see ei mõju, küll aga enesetundele ja naeratusele. Kui mererannas rühkisin vahepeal vastu päikest ja tuult pea rinnal nagu võitlushärjal, siis nüüd on jälle nina püsti ja kui kellegagi silmkontakti saavutan, siis kipub naeratus suule. Šnelli parki sisenedes saan sõbraliku müksu ka möödajooksvalt Maarilt. Täiesti üllatav, kuidas sellised asjad teevad tuju heaks. :)
Snikersi tüdrukute juures olen nahhaalne - küsin, kas maratonikõndijale äkki kusagil veel mõni šokolaad leiduks... Vastu kuulen: "Loomulikult! Kas üks või kaks?". :) Võtan ühe, pistan taskusse ja unistan lõppujõudmisest. Sest siis saab nosida.
Toompuiesteel hakkan taas jooksusamme sättima. Algul kümmekond ja kõnd. Jälle kümmekond ja kõnd. Aga kui kiriku juurde trollipeatusesse jõudes sätin end režiimile "nüüd ma jooksen lõppu". Ja jooksengi. Aeglaselt, kuid jooksusammul. Finišis ma spurti ei tee ning medalijagajaid ka ei märka. Lõpuaeg on 5:40 ja paarkümmend sekundit.
Ma olen NIIIII rahul!
Medali saan ka hiljem kätte (kui mees poleks küsinud, ma ei tea, kas see oleks meeldegi tulnud).
Maratonialas on päris vähe inimesi. Aimata on, et söögilaual on kiiremini saabujatele suurem valik olnud, kuid ikkagi on veel väga rikkalikult kõike. Närin saiakest ja paellat ja jogurtit ja... Muustikajogurt teeb kõhule head. Taaskord kinnitust leidnud fakt! :)
Nüüd, peaaegu kaheksa tundi hiljem on hea meel tõdeda, et vasak jalg on põlvest veidike valus, kuid kangust ei ole ning trepist saan käidud küll.
Kiiremini jooksen ma jälle kunagi edaspidi.
http://connect.garmin.com/activity/220754706
Saturday, September 8, 2012
8.september - Lastejooksud
Ma ei ole vahepeal täiesti lootusetu olnud. Ainult natuke. Mis tähendab seda, et ma olen kaks... ei! kolm korda jooksmas käinud. Jooksud on arvutisse tõmbamata, seepärast linke pole, kuid lühidalt kokku võttes: tempo on aeglane. Sellise tempoga oleks normaalne väsimust tundma hakata umbes kahekümne viiendal kilomeetril. Mitte kolmandal. Nagu mina praegu. :P Aga vähemalt ma ei vihka end joostes. :)
Viimane sibamine oli kolmapäeval. Töölt koju jõudes dressid selga ja lipates Vabaduse väljakule oma stardimaterjalide järele. Natuke enne sulgemist olin siis kohal ja saingi oma varanduse kätte. On särk (kena, kuid mulle meeldis vana kujundus rohkem). On number. On kott. Kõik mida tarvis. Ja kott näpuotsas siis jooksuga koju tagasi, et perele õhtusöök valmis saada ennem, kui suslikutel voodisseronimise aeg tuleb.
Täna osalesime lastejooksudel. Kõigepealt ootamine. Siis sibas poja ja natukese aja pärast olime meie plikaga stardijoonel. Ja jõudsime lõpuni ka. :) Kummikommide kott oli igatahes varsti peale koju tagasijõudmist tühi.
Tegelikult oli mul stardinumber isegi seljakotis kaasas, et Vapianost läbi astuda, aga... Telefoni teel öeldi, et rahvast on palju, ettetellimusi ei võeta ja ooteaeg on umbes 20-30 minutit. Nii et me läksime parem koju.
Eile, kui hakkasin töölt koju tulema, küsis töökaaslane, et: "Noh, kas oled valmis?". Ja - nii üllatav kui se ka ei ole - veidikese mõtlemise peale pidin tunnistama, et olen jah valmis. Olen rohkem valmis ja rahulikum, kui ühelgi eelmisel korral. Ma tean, et ma ei lähe tulemust jooksma. Mul ei ole seekord rajal mitte ühtegi omaenese mänguvõistlust (et ega esimesed mulle ringiga pähe ei tee... või et millal esimesed 21km jooksjad mulle järele jõuavad... või et kas saan lõppu enne, kui 10km mass mulle selga lendab...). Homme olen ainult mina. Ja ma olen selleks valmis. Ja see on hea tunne, vormitusest hoolimata!
Viimane sibamine oli kolmapäeval. Töölt koju jõudes dressid selga ja lipates Vabaduse väljakule oma stardimaterjalide järele. Natuke enne sulgemist olin siis kohal ja saingi oma varanduse kätte. On särk (kena, kuid mulle meeldis vana kujundus rohkem). On number. On kott. Kõik mida tarvis. Ja kott näpuotsas siis jooksuga koju tagasi, et perele õhtusöök valmis saada ennem, kui suslikutel voodisseronimise aeg tuleb.
Täna osalesime lastejooksudel. Kõigepealt ootamine. Siis sibas poja ja natukese aja pärast olime meie plikaga stardijoonel. Ja jõudsime lõpuni ka. :) Kummikommide kott oli igatahes varsti peale koju tagasijõudmist tühi.
Tegelikult oli mul stardinumber isegi seljakotis kaasas, et Vapianost läbi astuda, aga... Telefoni teel öeldi, et rahvast on palju, ettetellimusi ei võeta ja ooteaeg on umbes 20-30 minutit. Nii et me läksime parem koju.
Eile, kui hakkasin töölt koju tulema, küsis töökaaslane, et: "Noh, kas oled valmis?". Ja - nii üllatav kui se ka ei ole - veidikese mõtlemise peale pidin tunnistama, et olen jah valmis. Olen rohkem valmis ja rahulikum, kui ühelgi eelmisel korral. Ma tean, et ma ei lähe tulemust jooksma. Mul ei ole seekord rajal mitte ühtegi omaenese mänguvõistlust (et ega esimesed mulle ringiga pähe ei tee... või et millal esimesed 21km jooksjad mulle järele jõuavad... või et kas saan lõppu enne, kui 10km mass mulle selga lendab...). Homme olen ainult mina. Ja ma olen selleks valmis. Ja see on hea tunne, vormitusest hoolimata!
Friday, August 17, 2012
17.august - Inimene mõtleb, Jumal juhib...
Plaan oli mul ju hea. Et läheb veidi lahedamaks olemine ja siis ma saan natuke rohkem trenni teha...
No kaheksandal augustil ma veidike jooksingi. Viisin poja hommikul bussiga lasteaeda ja siis jooksuljalu tagasi. Seda teadsin juba minnes, et ega ma tervet teed ei jookse. Kuna neiu jäi oma kesklinna lasteaeda veel, siis pidin nagunii pileti ostma. Ja kuna mul oli paberpilet, siis kasutasin seda. Paberpileti erinevus mobiilipiletist? Viimane kehtib tund aega ükskõik millises bussis, paberpilet aga ainult selles bussis, kus ma talle augud sisse "klõpsutasin". Sest no niipalju kindel olen ma küll, et bussijuht lõpp-peatuses komposterit ümber ei seadista. :)
Nii ma siis jalad selga võtsin ja lasteaiast startisin. Teadmisega, et pean jooksma päris korralikus tempos, et Lauluväljaku peatusesse jõuda. Aga no ei jaksa ju kiirelt... Mere äärde jõudes oli veel vastutuul ka. Lisasin aga sammu, et jõuda. Ja siis ühel hetkel - vast mingi pool kilti enne peatust - hüppas pähe mõte, et silkan siin enda jaoks kaugelt liiga kiires tempos nii et keel vestil... Aga et kui buss äkki sõidab veidi kiiremini? Ja ma jään maha? Mis ma siis teen? Oi ei olnud motiveeriv. :D:D:D
Aga kohale ma jõudsin ja umbes pool minutit ka ähkida sain, enne bussi saabumist. Esimene plaan (enne jooksu algust) oli olnud, et väljun Pronksi peatuses ja teen kesklinnas ka pika otsa. Bussi ronides oli kiusatus koju välja sõita. Siis mõtlesin, et ok, sõidan Kosmosesse ja lähen sealt. Lõpptulemusel ronisin siis Vabaduse väljakul maha ja jooksin koju üle Tõnismäe. Ei olnud just eeskujulik jooks. Olin väsinud ja jaksu ka väga polnud, aga ma vähemalt jooksin. :) Natuke. http://connect.garmin.com/activity/211498230
Saaremaale tassisin isegi jooksuriided kaasa, aga sibama siiski ei jõudnud.
Esmaspäeval kasutasin ka veel juhust, et mees kodus, piiga kesklinnas lasteaias ning viisin poisi bussiga aeda. Igasuguste kiusatuste vältimiseks libistasin pileti kohe bussist väljudes prügikasti. :P Jooks oli... vastuoluline. Olin väsinud ja ei jaksanud. Aga samas oli olemine ergas. Ei olnud mõnus, aga oli mõnus.
Kuna kella unustasin koju, siis täpsemalt ei oska öelda, kuid jooks oli selline parajalt aeglane, samas mitte üliaeglane (mobiilikella usaldades). Kesklinna jõudes läksin kõige otsemat teed koju, kuid olen uhke, et terve tee ära jooksin.
Täna siis jõudis pärale, et mul on viimane "vaba elu" päev. Lapsed lasteaias, aga ise veel tööl ei ole... Seega tegin hommikused kodused toimetused ära ning käisin seejärel Stroomi rannas veidi jooksmas. Endiselt on raske ja tempo on aeglane. Aga täna oli mõnus. Ja lõpupoole oli isegi parem. Kui esimesel kilomeetril olid jalad väsinud ja valusad ning teisel kilomeetril kippus jalalaba "surema", siis selleks ajaks, kui Vabaõhumuuseumi juures tagasi keerasin, oli enesetunne juba täitsa kobe. Viimased kaks kilomeetrit läksid kohe eriti kiirelt. Sest minuga tuli juttu ajama üks rattaga noormees. Üldreeglina ma eiran selliseid olukordi. Kuid kuna Eduard rääkis vene keelt, siis tekkis mul mõte, et teisipäeval tööd alustades peaksin ma hakkama päris palju jälle vene keelt rääkima. Ja nii ma siis läksin jutuga kaasa. Rääkisime armastusest, abielust, lastest, suudlemisest, minu iseloomust, monogaamiast, kahetsemisest ja politseist. Sellest ka, kui "vastupandamatult tore" ma olen. Lõpuks siiski lahkusime rahumeelselt. Ja ma olin kohe üllatunud kodus vaadates, kuidas see mu tempole mõjus. :D Pulsile muidugi ka.
Natuke üle 8km ja 50min. http://connect.garmin.com/activity/211515387
Mõnes mõttes on maratoni ees ikka veel väike hirm - eriti arvestades mu tempot ja seda, et sellise tempoga sibades võiks väsimus mind umbes 25km paiku kimbutama hakata, mitte viiendal kilomeetril (nagu täna :P). Aga samas on rahu ja kindlustunne. Olen veendunud, et jõuan lõppu. Ning tean, et olen rahul. :) Optimist?
No kaheksandal augustil ma veidike jooksingi. Viisin poja hommikul bussiga lasteaeda ja siis jooksuljalu tagasi. Seda teadsin juba minnes, et ega ma tervet teed ei jookse. Kuna neiu jäi oma kesklinna lasteaeda veel, siis pidin nagunii pileti ostma. Ja kuna mul oli paberpilet, siis kasutasin seda. Paberpileti erinevus mobiilipiletist? Viimane kehtib tund aega ükskõik millises bussis, paberpilet aga ainult selles bussis, kus ma talle augud sisse "klõpsutasin". Sest no niipalju kindel olen ma küll, et bussijuht lõpp-peatuses komposterit ümber ei seadista. :)
Nii ma siis jalad selga võtsin ja lasteaiast startisin. Teadmisega, et pean jooksma päris korralikus tempos, et Lauluväljaku peatusesse jõuda. Aga no ei jaksa ju kiirelt... Mere äärde jõudes oli veel vastutuul ka. Lisasin aga sammu, et jõuda. Ja siis ühel hetkel - vast mingi pool kilti enne peatust - hüppas pähe mõte, et silkan siin enda jaoks kaugelt liiga kiires tempos nii et keel vestil... Aga et kui buss äkki sõidab veidi kiiremini? Ja ma jään maha? Mis ma siis teen? Oi ei olnud motiveeriv. :D:D:D
Aga kohale ma jõudsin ja umbes pool minutit ka ähkida sain, enne bussi saabumist. Esimene plaan (enne jooksu algust) oli olnud, et väljun Pronksi peatuses ja teen kesklinnas ka pika otsa. Bussi ronides oli kiusatus koju välja sõita. Siis mõtlesin, et ok, sõidan Kosmosesse ja lähen sealt. Lõpptulemusel ronisin siis Vabaduse väljakul maha ja jooksin koju üle Tõnismäe. Ei olnud just eeskujulik jooks. Olin väsinud ja jaksu ka väga polnud, aga ma vähemalt jooksin. :) Natuke. http://connect.garmin.com/activity/211498230
Saaremaale tassisin isegi jooksuriided kaasa, aga sibama siiski ei jõudnud.
Esmaspäeval kasutasin ka veel juhust, et mees kodus, piiga kesklinnas lasteaias ning viisin poisi bussiga aeda. Igasuguste kiusatuste vältimiseks libistasin pileti kohe bussist väljudes prügikasti. :P Jooks oli... vastuoluline. Olin väsinud ja ei jaksanud. Aga samas oli olemine ergas. Ei olnud mõnus, aga oli mõnus.
Kuna kella unustasin koju, siis täpsemalt ei oska öelda, kuid jooks oli selline parajalt aeglane, samas mitte üliaeglane (mobiilikella usaldades). Kesklinna jõudes läksin kõige otsemat teed koju, kuid olen uhke, et terve tee ära jooksin.
Täna siis jõudis pärale, et mul on viimane "vaba elu" päev. Lapsed lasteaias, aga ise veel tööl ei ole... Seega tegin hommikused kodused toimetused ära ning käisin seejärel Stroomi rannas veidi jooksmas. Endiselt on raske ja tempo on aeglane. Aga täna oli mõnus. Ja lõpupoole oli isegi parem. Kui esimesel kilomeetril olid jalad väsinud ja valusad ning teisel kilomeetril kippus jalalaba "surema", siis selleks ajaks, kui Vabaõhumuuseumi juures tagasi keerasin, oli enesetunne juba täitsa kobe. Viimased kaks kilomeetrit läksid kohe eriti kiirelt. Sest minuga tuli juttu ajama üks rattaga noormees. Üldreeglina ma eiran selliseid olukordi. Kuid kuna Eduard rääkis vene keelt, siis tekkis mul mõte, et teisipäeval tööd alustades peaksin ma hakkama päris palju jälle vene keelt rääkima. Ja nii ma siis läksin jutuga kaasa. Rääkisime armastusest, abielust, lastest, suudlemisest, minu iseloomust, monogaamiast, kahetsemisest ja politseist. Sellest ka, kui "vastupandamatult tore" ma olen. Lõpuks siiski lahkusime rahumeelselt. Ja ma olin kohe üllatunud kodus vaadates, kuidas see mu tempole mõjus. :D Pulsile muidugi ka.
Natuke üle 8km ja 50min. http://connect.garmin.com/activity/211515387
Mõnes mõttes on maratoni ees ikka veel väike hirm - eriti arvestades mu tempot ja seda, et sellise tempoga sibades võiks väsimus mind umbes 25km paiku kimbutama hakata, mitte viiendal kilomeetril (nagu täna :P). Aga samas on rahu ja kindlustunne. Olen veendunud, et jõuan lõppu. Ning tean, et olen rahul. :) Optimist?
Tuesday, August 7, 2012
7.august - 34 päeva...
...täpselt nii kaua on möödas sellest, kui viimast korda sibamas käisin. Elu keerdkäigud võtsid oma ning muutus võimatuks sportida. Ok, võimatuks on liiga tugev sõna. Poisi lasteaeda viimise järgselt paar korda üritasin tagasiteel sammu kiirendada, kuid selleks hetkeks olin juba nii nadis seisus, et vastutuules piiga vankrit lükata ja joosta ma lihtsalt ei jaksanud...
Igatahes on see 34 päeva olnud kaugelt liiga palju, muutmaks minu pisikest oma tasemel vormisolekut täielikuks vormituseks.
TriStarist loobumine oli raske. Mõtlesin üht ja teistpidi. Ja siis jälle, et "äkki nii...". Aga kui ei ole võimalik, siis ei ole võimalik. Ning kui see otsus lõpuks sündis ja vastu võetud sai... siis ei olnudki enam kahju. Sest see oli ainuõige otsus asjaoludest tingitult.
Aga täna siis, täna käisin jooksmas. Ütlen ausalt - kui lõpuks võimalus tekkis, siis tahtmist enam palju ei olnud, kuid läksin siiski. Ei hakanud stressama kella ja pulsivööga (seda enam, et neid polnud ka viimasest korrast saadik laetud) ning lihtsalt läksin. Tempo oli kõikuv (nagu mul ikka) ja ilmselt pigem aeglane, kuid pulss oli enamuse ajast mõnus ja enesetunne normaalne. Lõpus kilomeeter-poolteist läks raskeks. Oleksin tahtnud juba kodus olla... :) Aga vähemasti on algus uuesti tehtud.
Homme, kui hästi läheb, saan ka hommikul joosta. Nädalavahetusel Saaremaal loodetavasti ka. Ja järgmisel nädalal tahan ka kaks kuni kolm jooksuvõimalust tekitada. See peaks võimalik olema, sest suvepuhkused on läbi ja lapsed hakkavad lasteaeda harjutama.
Mis saab ülejärgmisest nädalast alates, seda jälle ei tea, sest minu elus tuleb uus lehekülg ja üle "peaaegu kuue aasta" saab mu'st jälle tööinimene. Kas leian aega jooksmiseks? Kas jätkub energiat jooksmiseks? Ei tea. Aga loota ju võib. :)
Igatahes on see 34 päeva olnud kaugelt liiga palju, muutmaks minu pisikest oma tasemel vormisolekut täielikuks vormituseks.
TriStarist loobumine oli raske. Mõtlesin üht ja teistpidi. Ja siis jälle, et "äkki nii...". Aga kui ei ole võimalik, siis ei ole võimalik. Ning kui see otsus lõpuks sündis ja vastu võetud sai... siis ei olnudki enam kahju. Sest see oli ainuõige otsus asjaoludest tingitult.
Aga täna siis, täna käisin jooksmas. Ütlen ausalt - kui lõpuks võimalus tekkis, siis tahtmist enam palju ei olnud, kuid läksin siiski. Ei hakanud stressama kella ja pulsivööga (seda enam, et neid polnud ka viimasest korrast saadik laetud) ning lihtsalt läksin. Tempo oli kõikuv (nagu mul ikka) ja ilmselt pigem aeglane, kuid pulss oli enamuse ajast mõnus ja enesetunne normaalne. Lõpus kilomeeter-poolteist läks raskeks. Oleksin tahtnud juba kodus olla... :) Aga vähemasti on algus uuesti tehtud.
Homme, kui hästi läheb, saan ka hommikul joosta. Nädalavahetusel Saaremaal loodetavasti ka. Ja järgmisel nädalal tahan ka kaks kuni kolm jooksuvõimalust tekitada. See peaks võimalik olema, sest suvepuhkused on läbi ja lapsed hakkavad lasteaeda harjutama.
Mis saab ülejärgmisest nädalast alates, seda jälle ei tea, sest minu elus tuleb uus lehekülg ja üle "peaaegu kuue aasta" saab mu'st jälle tööinimene. Kas leian aega jooksmiseks? Kas jätkub energiat jooksmiseks? Ei tea. Aga loota ju võib. :)
Sunday, June 17, 2012
16.juuni - Laulasmaa Ultra
Eelmine nädal muutis mitmeid plaane. Abikaasa ei läinud Valga triatlonit tegema. Samuti jäi ära Saaremaale minek. Ning, peale mitmeid kõhkluseid ja mõtisklusi, panin mina end neljapäeva hilisõhtul kirja Laulasmaa Ultrale.
Laupäeva hommikul, paiku pool kümme olime siis terve perega kohal. Mina sain numbri, põnnid ootasid, et emme juba jooksma läheks ja nemad saaksid issiga mere äärde minna - oli neile ju lubatud varbaga vett katsuda. :D
Kell kümme oligi start (kuigi luba alustada oli võistlejatel neile sobival ajal). Erinevalt tavapärastest võistlustest ei tormanud mitte ükski inimene "vilega" stardist minema. Ja tänu sellele oli minulgi kergem algustempot madalamana hoida. Suur unistus ja eesmärk starti minnes oli 50km. Alguses oli kõik ilus. Tõusud said rahulikult võetud, isegi Keila-Joa jõe purdekesed ning sild ei pannund mind jooksus kahtlema (kuigi ma tõesti kradan selliseid kohti ja parema meelega sillal ei viibiks). Mulle vägagi sobivas tempos jooksis üks härrasmees. Sättisin end talle sappa ja nii me läksimegi. Varsti tuli tagant veel üks neiu ja siis olime tema sabas. Kuid ojakesest üle ronimine ning seejärel kohe tulev Türisalu panga tõus tegid vahe sisse. Ma ilmselt oleksin suutnud neiu kinni püüda, kuid arutlesin vaikselt, et härra tempo on sobivam ja nii me taas kahekesi jäime. Toitlustuspunkte võtsin mõnuga. Kuna hommikul olin nosinud vaid ühe banaani, siis olid pakutavad oliivid, krõpsud, leib ja šokolaad vägagi mõnusad snäkid. Samuti hakkasin enda suureks üllatuseks hindama Vichy mullivett. Ma ei ole seda kunagi kannatanud - ei ole tegu veega ega ka "vurtsukaga", aga no jooksu ajal tõsiselt hea jook. Edaspidi jõin ka mahlu, cocat või siis Vichy spordivett, kuid lõpetasin alati mullikaga. Ning ilmselt jätan selle tuleviku tarbeks meelde - spordijooke mittekannatavale inimesele ülihea ja kasulik aseaine.
Veel üks hoopis teistlaadi kogemus võistlusoludest. Kui tavaliselt olen mina see, kes liidritele hõigub ja kaasa elab ning üldreeglina "lendavad" nemad tõsiselt oma rada pidi mööda, siis Ultra on ikka hoopis teistmoodi võistlus. Kõik inimesed rajal ergutasid üksteist, kõik naeratasid, kõik elasid kaasa ja julgustasid. Ning mitte vaid esimesel korra või esimesel ringil, vaid ka viiendal-kuuendal ja seitsmendal tunnil! Olen kindel, et ka edaspidi. :)
Väsimus hakkas taas tekkima vahetult enne esimest korda stardialale tagasi jõudmist ehk siis kusagil kuueteistkümnenda kilomeetri paiku. Olime härraga vahepeal veidi jutustanud ning ta ütles, et tal on eesmärk kol ringi. Mõtlesin, et see oleks ju ülim! ja härra arvas, et hoidkem siis kokku. :D Aga jah, mina hakkasin väsima. Väikest ringi (4,7km), mis tuli läbida poolmaratoni täissaamiseks, läbides hakkas härra vaikselt eest minema. Stardialasse jõudes nosisin natuke ning kuna mehi-lapsi ei paistnud, sibasin kohe uuele ringile. Naljakas, esimene ring oli raske, lõpu eel jõudis mulle kohale, et härra kolm ringi on minu jaoks liig. Aga kordagi ei tekkinud mul mõtet, et mitte teisele ringile minna. Ma pidin. Sest see oli Ultra, kuhu ma olin jooksma tulnud ning kõik alla maratoni oleks minu jaoks olnud... ma ei teagi. Loobumine... Ja nii ma siis teist ringi alustasin. Seekord uhkes üksinduses. Hiljem selgus, et härra oli teinud väikese pausi ja jõudis mulle järgi Türisalu pangal, kus ma veidi oma lastega jutustasin. Kui emme jookseb, siis tuleb ju kaasa elada ja kui kaasa elatakse, siis peab emme seda hinnata oskama ning välja näitama oma rõõmu. Mis võtab veidi aega. :P Teine ring oli raske. Sest üldse oli minu jaoks tegu raske rajaga. Palju pehmet pinnast. Piisavalt lahtist liiva. Üles-alla ronimised. Kui esimesel ringil polnud laskumistel üldreeglina probleeme, siis teisel ringil hakkasin hoolega vaatama, kuhu astun ning kuidas puujuured asetsevad. Mõnest järsemast kohast ronisin, mitte ei tulnud alla. :) Ja mingil hetkel teisel ringil - kusagil ringi 11-dal kilomeetril hakkasin ka kõndima. Ojakese juures. Ning väikesed kõnnipausid segi sörgisammuga vaheldusid kuni stardialani. Õigemini - lõpetasin kõndimise kilomeeter enn stardiala, sest seal oli pikk lauge sirge ning patt oleks olnud kõndida. Lisaks olid pool kilti enne kohalejõudmist taas vastus mees ning lapsed. Kuigi peab mainima, et ei olnud väga motiveeriv kuulata kõrval sibava pojakese juttu teemal: "Emme, sa võid küll käia. Üks onu ka käis siin.". :D
Enne teise ringi lõppu (ehk siis väikesele ringile minekut) tegin pausi. Vahetasin tossud, sest jalasolevad ei olnud enam kõige paremad. Ning siis väike ring. Maratoni sain lõpule ajaga 5:40.
Mees üritas mind motiveerida, et äkki ikka lähen kolmandale ringile, kuid minu peas oli otsus sündinud - täna kindlasti mitte!. Pidasin pooletunnise pausi. Millest omakorda pool aega pisiplika mul sõna otsese mõttes süles ja seljas elas. :) Sõime koos suppi ja pikutasime madratsil päikese käes. Siis alustasin oma ülesande lõpetamisega: mind ootasid ees kaks "lohutusringi". Lihtne ots, sest tegu lausja metsavahelise mõnusa teega. Kuid väsinud jalgadele päris pikk ring see 4,7km. :P Pulss oli täiesti maas, hingamine oli korras, enesetunne suurepärane. Lihtsalt jalad ei liikunud kiiremini. Esimest korda tundsin, kuidas "ihu oli nõder". :D Ringikese järel taas paus, lobisemine lastega ning avastus, et viimasele ringile võin minna ilma kellata. Vana aku pidas vastu seitse tundi, kuid siis jaks rauges. Kuid sain tehtud ka selle viimase ringi ning lõpuprotokolli jäävad minu nime taha numbrid 51,6km ja aeg 7:48. Olen üliuhke ja väga rahul! Täna päeval, kui kõik olid lõpetanud, sain ka diplomi ja haamri. No ikka korraliku haamri. :)
Mida ma õppisin - seda, et mul on veel palju õppida ultrajooksul osalmiseks. Vaatasin, nägin ja sain aru, et ongi nii, et joostakse aeglaselt, hoitakse jõudu ja energiat, toitlustuspunkte võetakse tõsiselt, vahepeal kõnnitakse.... Aga mul oli (osalt on) seda veidi raske omaks võtta. Tunne on, et kui olen läinud osalema "jooksule", siis peaksin ikkagi jooksma. Pausid tundusid natuke tobedad - nagu ma oleksin looder. :) Aga ma õpin selle ära. Jalad on täna väsinud ja veidi-veidi kanged, kuid palju-palju paremad, kui peale elu esimest poolmaratoni. Saan selgeks ka pikamaajooksu! Ja kunagi tulevikus jooksen ma esimese ringi veel aeglasemalt, teisel ringil võtan vabalt ning siis on mul aega (sest joosta võib hommikuni) ja kolmanda ringi läbin ma ka - ilmselt kõndides. Ja võib-olla - võib-olla mõtlen ka neljandale ringile minekust. :)
Sest see tunne hiljem - see on lihtsalt fantastiline!
Laupäeva hommikul, paiku pool kümme olime siis terve perega kohal. Mina sain numbri, põnnid ootasid, et emme juba jooksma läheks ja nemad saaksid issiga mere äärde minna - oli neile ju lubatud varbaga vett katsuda. :D
Kell kümme oligi start (kuigi luba alustada oli võistlejatel neile sobival ajal). Erinevalt tavapärastest võistlustest ei tormanud mitte ükski inimene "vilega" stardist minema. Ja tänu sellele oli minulgi kergem algustempot madalamana hoida. Suur unistus ja eesmärk starti minnes oli 50km. Alguses oli kõik ilus. Tõusud said rahulikult võetud, isegi Keila-Joa jõe purdekesed ning sild ei pannund mind jooksus kahtlema (kuigi ma tõesti kradan selliseid kohti ja parema meelega sillal ei viibiks). Mulle vägagi sobivas tempos jooksis üks härrasmees. Sättisin end talle sappa ja nii me läksimegi. Varsti tuli tagant veel üks neiu ja siis olime tema sabas. Kuid ojakesest üle ronimine ning seejärel kohe tulev Türisalu panga tõus tegid vahe sisse. Ma ilmselt oleksin suutnud neiu kinni püüda, kuid arutlesin vaikselt, et härra tempo on sobivam ja nii me taas kahekesi jäime. Toitlustuspunkte võtsin mõnuga. Kuna hommikul olin nosinud vaid ühe banaani, siis olid pakutavad oliivid, krõpsud, leib ja šokolaad vägagi mõnusad snäkid. Samuti hakkasin enda suureks üllatuseks hindama Vichy mullivett. Ma ei ole seda kunagi kannatanud - ei ole tegu veega ega ka "vurtsukaga", aga no jooksu ajal tõsiselt hea jook. Edaspidi jõin ka mahlu, cocat või siis Vichy spordivett, kuid lõpetasin alati mullikaga. Ning ilmselt jätan selle tuleviku tarbeks meelde - spordijooke mittekannatavale inimesele ülihea ja kasulik aseaine.
Veel üks hoopis teistlaadi kogemus võistlusoludest. Kui tavaliselt olen mina see, kes liidritele hõigub ja kaasa elab ning üldreeglina "lendavad" nemad tõsiselt oma rada pidi mööda, siis Ultra on ikka hoopis teistmoodi võistlus. Kõik inimesed rajal ergutasid üksteist, kõik naeratasid, kõik elasid kaasa ja julgustasid. Ning mitte vaid esimesel korra või esimesel ringil, vaid ka viiendal-kuuendal ja seitsmendal tunnil! Olen kindel, et ka edaspidi. :)
Väsimus hakkas taas tekkima vahetult enne esimest korda stardialale tagasi jõudmist ehk siis kusagil kuueteistkümnenda kilomeetri paiku. Olime härraga vahepeal veidi jutustanud ning ta ütles, et tal on eesmärk kol ringi. Mõtlesin, et see oleks ju ülim! ja härra arvas, et hoidkem siis kokku. :D Aga jah, mina hakkasin väsima. Väikest ringi (4,7km), mis tuli läbida poolmaratoni täissaamiseks, läbides hakkas härra vaikselt eest minema. Stardialasse jõudes nosisin natuke ning kuna mehi-lapsi ei paistnud, sibasin kohe uuele ringile. Naljakas, esimene ring oli raske, lõpu eel jõudis mulle kohale, et härra kolm ringi on minu jaoks liig. Aga kordagi ei tekkinud mul mõtet, et mitte teisele ringile minna. Ma pidin. Sest see oli Ultra, kuhu ma olin jooksma tulnud ning kõik alla maratoni oleks minu jaoks olnud... ma ei teagi. Loobumine... Ja nii ma siis teist ringi alustasin. Seekord uhkes üksinduses. Hiljem selgus, et härra oli teinud väikese pausi ja jõudis mulle järgi Türisalu pangal, kus ma veidi oma lastega jutustasin. Kui emme jookseb, siis tuleb ju kaasa elada ja kui kaasa elatakse, siis peab emme seda hinnata oskama ning välja näitama oma rõõmu. Mis võtab veidi aega. :P Teine ring oli raske. Sest üldse oli minu jaoks tegu raske rajaga. Palju pehmet pinnast. Piisavalt lahtist liiva. Üles-alla ronimised. Kui esimesel ringil polnud laskumistel üldreeglina probleeme, siis teisel ringil hakkasin hoolega vaatama, kuhu astun ning kuidas puujuured asetsevad. Mõnest järsemast kohast ronisin, mitte ei tulnud alla. :) Ja mingil hetkel teisel ringil - kusagil ringi 11-dal kilomeetril hakkasin ka kõndima. Ojakese juures. Ning väikesed kõnnipausid segi sörgisammuga vaheldusid kuni stardialani. Õigemini - lõpetasin kõndimise kilomeeter enn stardiala, sest seal oli pikk lauge sirge ning patt oleks olnud kõndida. Lisaks olid pool kilti enne kohalejõudmist taas vastus mees ning lapsed. Kuigi peab mainima, et ei olnud väga motiveeriv kuulata kõrval sibava pojakese juttu teemal: "Emme, sa võid küll käia. Üks onu ka käis siin.". :D
Enne teise ringi lõppu (ehk siis väikesele ringile minekut) tegin pausi. Vahetasin tossud, sest jalasolevad ei olnud enam kõige paremad. Ning siis väike ring. Maratoni sain lõpule ajaga 5:40.
Mees üritas mind motiveerida, et äkki ikka lähen kolmandale ringile, kuid minu peas oli otsus sündinud - täna kindlasti mitte!. Pidasin pooletunnise pausi. Millest omakorda pool aega pisiplika mul sõna otsese mõttes süles ja seljas elas. :) Sõime koos suppi ja pikutasime madratsil päikese käes. Siis alustasin oma ülesande lõpetamisega: mind ootasid ees kaks "lohutusringi". Lihtne ots, sest tegu lausja metsavahelise mõnusa teega. Kuid väsinud jalgadele päris pikk ring see 4,7km. :P Pulss oli täiesti maas, hingamine oli korras, enesetunne suurepärane. Lihtsalt jalad ei liikunud kiiremini. Esimest korda tundsin, kuidas "ihu oli nõder". :D Ringikese järel taas paus, lobisemine lastega ning avastus, et viimasele ringile võin minna ilma kellata. Vana aku pidas vastu seitse tundi, kuid siis jaks rauges. Kuid sain tehtud ka selle viimase ringi ning lõpuprotokolli jäävad minu nime taha numbrid 51,6km ja aeg 7:48. Olen üliuhke ja väga rahul! Täna päeval, kui kõik olid lõpetanud, sain ka diplomi ja haamri. No ikka korraliku haamri. :)
Mida ma õppisin - seda, et mul on veel palju õppida ultrajooksul osalmiseks. Vaatasin, nägin ja sain aru, et ongi nii, et joostakse aeglaselt, hoitakse jõudu ja energiat, toitlustuspunkte võetakse tõsiselt, vahepeal kõnnitakse.... Aga mul oli (osalt on) seda veidi raske omaks võtta. Tunne on, et kui olen läinud osalema "jooksule", siis peaksin ikkagi jooksma. Pausid tundusid natuke tobedad - nagu ma oleksin looder. :) Aga ma õpin selle ära. Jalad on täna väsinud ja veidi-veidi kanged, kuid palju-palju paremad, kui peale elu esimest poolmaratoni. Saan selgeks ka pikamaajooksu! Ja kunagi tulevikus jooksen ma esimese ringi veel aeglasemalt, teisel ringil võtan vabalt ning siis on mul aega (sest joosta võib hommikuni) ja kolmanda ringi läbin ma ka - ilmselt kõndides. Ja võib-olla - võib-olla mõtlen ka neljandale ringile minekust. :)
Sest see tunne hiljem - see on lihtsalt fantastiline!
Thursday, June 14, 2012
14.juuni - ÜKE Järve metsas
Tavapärasel ajal tavapärases kohas. Ainult et rahvaarv ei olnud tavapärane, sest sealsamas toimus ka EE tervisekõnni etapp. :)
Soojendusjooks, jooksuharjutused ja seejärel mäkkejooksud maksimumpulsil. Mis oli natuke veider, sest mäkketõusul pole ju üldse pingutada tarvis, et pulss kõrgele tõuseks. Oleks, et tempo ka kiire oleks siis. :P
Ja pärast trenni umbes 4km pikkune sõrk Nõmmele külla (umbes sellepärast, et unustasin kella tööle panna). Sain sealt oma lapsed kätte, et nad koju magama viia. :)
Soojendusjooks, jooksuharjutused ja seejärel mäkkejooksud maksimumpulsil. Mis oli natuke veider, sest mäkketõusul pole ju üldse pingutada tarvis, et pulss kõrgele tõuseks. Oleks, et tempo ka kiire oleks siis. :P
Ja pärast trenni umbes 4km pikkune sõrk Nõmmele külla (umbes sellepärast, et unustasin kella tööle panna). Sain sealt oma lapsed kätte, et nad koju magama viia. :)
Tuesday, June 12, 2012
12.juuni - Rahulik jooks
Eile õhtul pidi olema ujumine, kuid sel ajal, kui oleksin pidanud basseini ääres soojendusharjutusi lõpetama ning vette ronima, istusin alles autoroolis ja sõitsin peale pikka ning emotsionaalselt väsitavat koosolekut kodu poole.
Täna hommikul siis väike jooks. Tuju eriti ei olnud. Läksin sellepärast, et "peaks ju". Ning mõte oli teha selline tilluke pooletunnine ja nelja-viiekildine otsake. Aga kuidagi kõik klappis. Väsimust ei olnud, olemine oli hea ja jäi heaks. Ilm oli fantastiline. Kokkuvõttes - mida lähemale kodule, seda rohkem "nurki" hakkasin sisse tegema, et jooksu veidike pikemaks venitada. Suurt lisaringi ei saanud lubada, sest aeg tiksus armutult peale ja pisikese plika lasteaiasttoomise kellani polnud enam eriti aega. Kuid kokku tuli seda mõnusat sibamist 7,3km ja 48min. http://connect.garmin.com/activity/188212253 Ning tunne on, mida pole ammu olnud peale jooksu - tahaks veel. :) Mõnus.
Täna hommikul siis väike jooks. Tuju eriti ei olnud. Läksin sellepärast, et "peaks ju". Ning mõte oli teha selline tilluke pooletunnine ja nelja-viiekildine otsake. Aga kuidagi kõik klappis. Väsimust ei olnud, olemine oli hea ja jäi heaks. Ilm oli fantastiline. Kokkuvõttes - mida lähemale kodule, seda rohkem "nurki" hakkasin sisse tegema, et jooksu veidike pikemaks venitada. Suurt lisaringi ei saanud lubada, sest aeg tiksus armutult peale ja pisikese plika lasteaiasttoomise kellani polnud enam eriti aega. Kuid kokku tuli seda mõnusat sibamist 7,3km ja 48min. http://connect.garmin.com/activity/188212253 Ning tunne on, mida pole ammu olnud peale jooksu - tahaks veel. :) Mõnus.
Saturday, June 9, 2012
9.juuni - Rakvere ööjooks
Eile õhtupoolikul siis sõit Rakverre.
Ausalt öeldes ei olnud kohale jõudes ja melu nähes kohe üleüldse sellist tunnet, et ma peaksin jooksma hakkama. Saime numbrid kätte, sehkendasime veidi ja siis juba olimegi stardikoridoris.
Liikumahakkamine peale stardipauku oli vaevaline - nagu ikka suurtel üritustel. Aga "pudelikael" vabanes kiirelt ja ettevaatlik olles sai täiesti liikuda. Oma piirituks üllatuseks tundsin, et joosta oli kerge. Tempo oli (nagu alati stardiärevuses, eks) veidi kiirem, kui olin mõelnud, kuid olemine oli kerge ja mõnus. Ajasime mehega juttu, uudistasime Rakvere ilusaid maju.
Varsti jõudis meile järgi ka Liisi ning siis jäimegi kolmekesi jooksma. Tempo sobis hästi ja ilmselt olingi mina see, kes eile lõpuks kõige rohkem "küpses", kuid ikkagi - üheskoos oli tore. Sai jutustada ja samas oli hea näha, et keegi teeb seda veel. Mitte juhuslik möödajooksja, kes tõsiselt enda ette vahib ja kõrvaklappidest muusikat kuulab, vaid inimene, kes ka lobiseb ja naerab. :) Kesklinnas oli palju pealtvaatajaid, kuid kaasaelamise koha pealt olid nad veidi kehvakesed. Üritasime neid siis "häält tegeme" meelitada - näitasime eeskuju ja hüüdsime, et "palun elavamalt, seltsimehed"". Mitte et see palju aidanud oleks. :D Aga vähemasti endal oli lõbusam.
Koidula ja Tuleviku tänavate kokkusaamiskohas tuli meile vastu liider. Üllatavalt pikk maa oli meil veel läbida samasse kohta jõudmiseks. :P Tore oli ka see hetk, kui 10km jooksjad finišisse suunati. Üks ülienergiline onu lehvitas keset teed ja hüüdis rõõmsalt igale tulijale, et " kollased vasakule ja sinised paremale!". Ning meeldiv oli näha, et vasakule läks palju inimesi. Ning ka meie selja tagant suundus vasakule veel üksjagu inimesi. Selleks ajaks olid enamus kiirustajatest meist ette saanud ning hakkasid tekkima taas "tuttavad seljad". Ühel hetkel metsa vahel hakkas jahe. Aga mitte ei viitsinud dressikat peale tõmmata. Aga kui Tarvast mööda jooksime, siis seda siiski tegin. Veider oli - külm ei olnud, kuid käed olid külmast "kohmas" ja sõrmed ei kuulanud hästi sõna.
Umbes sealsamas - viieteistkümnendal-kuueteistkümnendal kilomeetril hakkasin selgelt tundma, et olen väsinud. Hingamine oli korras, enesetunne oli hea, kuid jalad muutusid tõntsiks ja "virisemise" tuju tuli. Pealegi tegin kolmandas joogipunktis taaskord vana vea ja võtsin mõned lonksud spordijooksi. Õnneks jõin vett peale ja asi piirduski vaid väikese keeramisega kõhus, kuid meeldiv see ei olnud. Meenutasin heldimusega seda poolikut snikersi šokolaadi, mis autos ootamas oli... Ja mõtlesin, et oleks võinud ta ikka kaasa võtta... Hea, et mees ja Liisi sealsamas olid. Natuke nalja ja sibasime edasi. Üksi oleks kergem alla anda ja kõndima jääda.
Keerasime Narva mnt. ringilt tagasi linna poole ja siis.... Siis oli seal tee ääres "taevalik õnnistus"!. Tamsalu Suusaklubi oli teinud mitteametliku joogi-söögipunkti. Joogiks olid kohvi ja õlu, mille ma rõõmuga vahele jätsin, kuid näksiks pakuti banaani ja šokolaadi!!!! Hurraa! Banaanitükike suhu, šokolaad näpu vahele ja liikusin edasi. Ausalt, mu tõnts samm muutus kohe kergemaks. Selle seltskonna rõõmus meel ja naljad ning nende olemas olu nii õiges kohas... See oli parim sel hetkel, millest poleks osanud unistadagi.
Lõpus küsis mees, et kas kiirendame ka. Mina ütlesin, et minge teie, ma vist ei jaksa. Aga veel veidi lähemale jõudes mõtlesin, et siiski võiks proovida. Ja nii me siis kiirendasimegi - peaaegu õlg-õla kõrval lõpuspurt. Kell näitab, et mingil hetkel seal kiirendamise peal saavutasin ma kilomeetritempoks 4:07. Mis on ikka ülikõva. :)
Saime medalid, saime nännikotid, saime veepudelid. Ja siis suundusime spordihoonesse pesemisvõimalust kasutama. Ametlik aeg 2:12:56. Väga rahul. Sest kui pealekippuv väsimus ja väike tujutus välja arvata, siis oli olemine suurepärane ning kordagi ei tekkinud tunnet, et pulss tõuseb ja jaksu pole.
http://connect.garmin.com/activity/187046223
Täna hommikul oli äratus täpselt viis tundi peale voodisseheitmist. Panin põnnid vaikselt mängima ja läksin trenni. Ujumine oli mõnus, kuid maksid olid täna veidi väsitavamad kui tavaliselt. :)
Soojenduseks 8*100m. Iga sajameetrise otsa peal pool basseinipikkust maksimumi. Seejärel rahulikku ujumist 800m saltopööretega ning lõpetuseks 2*200m. Mõlema kahesaja peal üks basseinipikkus (omal valikul) maksimumiga. Ning saigi tund läbi.
Ausalt öeldes ei olnud kohale jõudes ja melu nähes kohe üleüldse sellist tunnet, et ma peaksin jooksma hakkama. Saime numbrid kätte, sehkendasime veidi ja siis juba olimegi stardikoridoris.
Liikumahakkamine peale stardipauku oli vaevaline - nagu ikka suurtel üritustel. Aga "pudelikael" vabanes kiirelt ja ettevaatlik olles sai täiesti liikuda. Oma piirituks üllatuseks tundsin, et joosta oli kerge. Tempo oli (nagu alati stardiärevuses, eks) veidi kiirem, kui olin mõelnud, kuid olemine oli kerge ja mõnus. Ajasime mehega juttu, uudistasime Rakvere ilusaid maju.
Varsti jõudis meile järgi ka Liisi ning siis jäimegi kolmekesi jooksma. Tempo sobis hästi ja ilmselt olingi mina see, kes eile lõpuks kõige rohkem "küpses", kuid ikkagi - üheskoos oli tore. Sai jutustada ja samas oli hea näha, et keegi teeb seda veel. Mitte juhuslik möödajooksja, kes tõsiselt enda ette vahib ja kõrvaklappidest muusikat kuulab, vaid inimene, kes ka lobiseb ja naerab. :) Kesklinnas oli palju pealtvaatajaid, kuid kaasaelamise koha pealt olid nad veidi kehvakesed. Üritasime neid siis "häält tegeme" meelitada - näitasime eeskuju ja hüüdsime, et "palun elavamalt, seltsimehed"". Mitte et see palju aidanud oleks. :D Aga vähemasti endal oli lõbusam.
Koidula ja Tuleviku tänavate kokkusaamiskohas tuli meile vastu liider. Üllatavalt pikk maa oli meil veel läbida samasse kohta jõudmiseks. :P Tore oli ka see hetk, kui 10km jooksjad finišisse suunati. Üks ülienergiline onu lehvitas keset teed ja hüüdis rõõmsalt igale tulijale, et " kollased vasakule ja sinised paremale!". Ning meeldiv oli näha, et vasakule läks palju inimesi. Ning ka meie selja tagant suundus vasakule veel üksjagu inimesi. Selleks ajaks olid enamus kiirustajatest meist ette saanud ning hakkasid tekkima taas "tuttavad seljad". Ühel hetkel metsa vahel hakkas jahe. Aga mitte ei viitsinud dressikat peale tõmmata. Aga kui Tarvast mööda jooksime, siis seda siiski tegin. Veider oli - külm ei olnud, kuid käed olid külmast "kohmas" ja sõrmed ei kuulanud hästi sõna.
Umbes sealsamas - viieteistkümnendal-kuueteistkümnendal kilomeetril hakkasin selgelt tundma, et olen väsinud. Hingamine oli korras, enesetunne oli hea, kuid jalad muutusid tõntsiks ja "virisemise" tuju tuli. Pealegi tegin kolmandas joogipunktis taaskord vana vea ja võtsin mõned lonksud spordijooksi. Õnneks jõin vett peale ja asi piirduski vaid väikese keeramisega kõhus, kuid meeldiv see ei olnud. Meenutasin heldimusega seda poolikut snikersi šokolaadi, mis autos ootamas oli... Ja mõtlesin, et oleks võinud ta ikka kaasa võtta... Hea, et mees ja Liisi sealsamas olid. Natuke nalja ja sibasime edasi. Üksi oleks kergem alla anda ja kõndima jääda.
Keerasime Narva mnt. ringilt tagasi linna poole ja siis.... Siis oli seal tee ääres "taevalik õnnistus"!. Tamsalu Suusaklubi oli teinud mitteametliku joogi-söögipunkti. Joogiks olid kohvi ja õlu, mille ma rõõmuga vahele jätsin, kuid näksiks pakuti banaani ja šokolaadi!!!! Hurraa! Banaanitükike suhu, šokolaad näpu vahele ja liikusin edasi. Ausalt, mu tõnts samm muutus kohe kergemaks. Selle seltskonna rõõmus meel ja naljad ning nende olemas olu nii õiges kohas... See oli parim sel hetkel, millest poleks osanud unistadagi.
Lõpus küsis mees, et kas kiirendame ka. Mina ütlesin, et minge teie, ma vist ei jaksa. Aga veel veidi lähemale jõudes mõtlesin, et siiski võiks proovida. Ja nii me siis kiirendasimegi - peaaegu õlg-õla kõrval lõpuspurt. Kell näitab, et mingil hetkel seal kiirendamise peal saavutasin ma kilomeetritempoks 4:07. Mis on ikka ülikõva. :)
Saime medalid, saime nännikotid, saime veepudelid. Ja siis suundusime spordihoonesse pesemisvõimalust kasutama. Ametlik aeg 2:12:56. Väga rahul. Sest kui pealekippuv väsimus ja väike tujutus välja arvata, siis oli olemine suurepärane ning kordagi ei tekkinud tunnet, et pulss tõuseb ja jaksu pole.
http://connect.garmin.com/activity/187046223
Täna hommikul oli äratus täpselt viis tundi peale voodisseheitmist. Panin põnnid vaikselt mängima ja läksin trenni. Ujumine oli mõnus, kuid maksid olid täna veidi väsitavamad kui tavaliselt. :)
Soojenduseks 8*100m. Iga sajameetrise otsa peal pool basseinipikkust maksimumi. Seejärel rahulikku ujumist 800m saltopööretega ning lõpetuseks 2*200m. Mõlema kahesaja peal üks basseinipikkus (omal valikul) maksimumiga. Ning saigi tund läbi.
Thursday, June 7, 2012
7.juuni - sups ja valmis
Täna õhtul ma trenni ei jõua. Kuid tänaseks oli meil ette nähtud aja peale kilomeetri jooksmine. Et näha arengut ja olukorda.
Seega panin hommikul dressid selga ja kella käe peale ning kui lasteaiaring tehtud, suundusin Pirita majandusgümnaasiumi staadionile (ainus koht, mille suutsin välja mõelda, kus saan kilomeetri joosta ilma kellelegi ette jäämata ning tõusudele sattumata). Natuke kiire ka - kaks ringi sõrki soojenduseks ja kellale satelliidi otsimiseks ja siis "liduma".
Mis mul öelda: 4:37. Seega 11sek aeglasem kui veebruaris. Siis jooksime küll seltskonnaga (oli kellele järgi hoida jõuga) siseruumides ning tugev soojendus oli ette tehtud, kuid jah... Paha siga, mitu viga. Süüdistada pole kedagi ja sellise tulemuse ma sibasin. Tegelikult ma ei tahagi süüdistada, sest - nii tobe kui see ka pole - olen tulemusega rahul. Ma ei ole kiire jooksja. Ja ma andsin endast nendes oludes parima. Ning mu enesetunne oli lõpetades mõnus.
Kas oleksin olnud võimeline jooksma kiiremini? Ilmselt küll. Kui keegi oleks ikka kõrval karjunud, et tempo on aeglasem kui viimane kord või keegi oleks kõrvalt määda pressinud, siis kindlasti oleksin ma suutnud mõned sekundid maha sigata... Kuid ma isegi ei arva hetkel, et see seda väärt oleks olnud. :P
http://connect.garmin.com/activity/186424519
Seega panin hommikul dressid selga ja kella käe peale ning kui lasteaiaring tehtud, suundusin Pirita majandusgümnaasiumi staadionile (ainus koht, mille suutsin välja mõelda, kus saan kilomeetri joosta ilma kellelegi ette jäämata ning tõusudele sattumata). Natuke kiire ka - kaks ringi sõrki soojenduseks ja kellale satelliidi otsimiseks ja siis "liduma".
Mis mul öelda: 4:37. Seega 11sek aeglasem kui veebruaris. Siis jooksime küll seltskonnaga (oli kellele järgi hoida jõuga) siseruumides ning tugev soojendus oli ette tehtud, kuid jah... Paha siga, mitu viga. Süüdistada pole kedagi ja sellise tulemuse ma sibasin. Tegelikult ma ei tahagi süüdistada, sest - nii tobe kui see ka pole - olen tulemusega rahul. Ma ei ole kiire jooksja. Ja ma andsin endast nendes oludes parima. Ning mu enesetunne oli lõpetades mõnus.
Kas oleksin olnud võimeline jooksma kiiremini? Ilmselt küll. Kui keegi oleks ikka kõrval karjunud, et tempo on aeglasem kui viimane kord või keegi oleks kõrvalt määda pressinud, siis kindlasti oleksin ma suutnud mõned sekundid maha sigata... Kuid ma isegi ei arva hetkel, et see seda väärt oleks olnud. :P
http://connect.garmin.com/activity/186424519
Wednesday, June 6, 2012
6.juuni - Ujumine kergemaks
Esmaspäeval oli ujumine. Nagu ikka. Ja natuke teistmoodi.
Kõigepealt oli soojenduseks 4*100m. 50m krooli, 25m seliti ja 25m tõusvas tempos.
Seejärel kogunesime kõik ühele rajale (kaheksakesi olime) ning läks lahti võiduujumine. Umbes viie meetri vahega saime stardi ning ujumine oli 200m IV tsoonis. Mis vahelduva eduga muutus maksiujumiseks. :) Ning harjutasime ka "ellujäämiskunsti". Ehk siis kedagi jalast sikutada ja kedagi, kes sind oli sikutanud, vastu sikutada. See osa mulle ei meeldinud - no ei ole ma sellist kraaklejat sorti. Aga Ragnariga kõrvuti sattudes oli mitu mõnusat nagistamist. Oleme umbes ühekiirused ja siis tekksiki olkord, kus ujusime kolm-neli basseinipikkust kõrvuti. Möödaminekuks jaksu pole, maha jääda ka ei tahaks. :D Vahepeal oli 100m suplust ja siis otsast peale. Kokku jõudsime selliseid raunde teha neli. Täitsa lahe.
Ilmselt oli see meelepett, et ujusin kiiremini kui siis, kui aja peale ujumist tegime. Kuid kergem oli kindlasti. :)
Eile käisin jooksmas. Lihtsalt ainult selleks, et madalseisust üle saada. Kerge ei olnud, kuid kui juba jalg ära harjus, oli täitsa tore. Tempo muidugi võrratult aeglasem jälle sügisega võrreldes. Umbes 6:30 kilomeetrile on hetkel selline tempo, millega peaksin jaksama pikema maa rahulikult sibada. Seega reedeöiseks eesmärgiks jooks ajaga umbes 2:15-2:20. Aeglasemalt ei tahaks, kiiremalt ei usu.
Kõigepealt oli soojenduseks 4*100m. 50m krooli, 25m seliti ja 25m tõusvas tempos.
Seejärel kogunesime kõik ühele rajale (kaheksakesi olime) ning läks lahti võiduujumine. Umbes viie meetri vahega saime stardi ning ujumine oli 200m IV tsoonis. Mis vahelduva eduga muutus maksiujumiseks. :) Ning harjutasime ka "ellujäämiskunsti". Ehk siis kedagi jalast sikutada ja kedagi, kes sind oli sikutanud, vastu sikutada. See osa mulle ei meeldinud - no ei ole ma sellist kraaklejat sorti. Aga Ragnariga kõrvuti sattudes oli mitu mõnusat nagistamist. Oleme umbes ühekiirused ja siis tekksiki olkord, kus ujusime kolm-neli basseinipikkust kõrvuti. Möödaminekuks jaksu pole, maha jääda ka ei tahaks. :D Vahepeal oli 100m suplust ja siis otsast peale. Kokku jõudsime selliseid raunde teha neli. Täitsa lahe.
Ilmselt oli see meelepett, et ujusin kiiremini kui siis, kui aja peale ujumist tegime. Kuid kergem oli kindlasti. :)
Eile käisin jooksmas. Lihtsalt ainult selleks, et madalseisust üle saada. Kerge ei olnud, kuid kui juba jalg ära harjus, oli täitsa tore. Tempo muidugi võrratult aeglasem jälle sügisega võrreldes. Umbes 6:30 kilomeetrile on hetkel selline tempo, millega peaksin jaksama pikema maa rahulikult sibada. Seega reedeöiseks eesmärgiks jooks ajaga umbes 2:15-2:20. Aeglasemalt ei tahaks, kiiremalt ei usu.
Saturday, June 2, 2012
2.juuni - Mitu erinevat varianti "maksiks"?
Ujumine.
Kuna tänasest algas ametlikult ujumise välihooaeg (et olla valmis järgmisel nädalavahetusel toimuvaks Melliste triatloniks) olid sees toimuvad trennid kokku lükatud. Meie grupist osalesimegi täna vaid mina ja veel üks neiu. Ja siis kolmanda grupi kiired mehed.
Soojendus: 200m kompleksujumist. 25m vesipalli krooli, 25m seliti, 25m konna ja 25m krooli. Ning siis otsast peale.
Seejärel vastupidavusujumine. Ülesanne oli 3*800m. Esimene kord abivahenditeta, teine kord labade ja punniga ja kolmas kord ainult punniga. Ning kaheksasada tuli ujuda siis 200 meetristes tsüklites: 25m maksi 175m krooli, 50m maksi 150m krooli, 75m maksi 125m krooli ja 100m maksi 100m krooli. Raske oli. Minu mõistes on maks "käed nii kiirelt tööle kui võimalik ja hingata nii vähe kui võimalik". Liiliani hinnangul ilmselt on maks midagi muud, sest tema arvates oleksin ma pidanud maksi ujuma ka siis, kui me 300m aja peale tegime. Aga mina nii ei saa. Sest maksiga tõmbab ju pildi eest ära. Aja peale ujudes liigun ma nii, et ma ikka lõppu jõuaks... No ja täna tegelikult oli ka nii, et 25 ja 50m tulid veel enam vähem välja, aga 75 ja 100m maksid olid kohutavad. Labadega - tõsi küll - kergem kui ilma, kuid ikka jube raske. Aga ära tegin. Kaks esimest korda sain valmis ja kolmandast tsüklist jõudsin tehtud 400m.
Kuna tänasest algas ametlikult ujumise välihooaeg (et olla valmis järgmisel nädalavahetusel toimuvaks Melliste triatloniks) olid sees toimuvad trennid kokku lükatud. Meie grupist osalesimegi täna vaid mina ja veel üks neiu. Ja siis kolmanda grupi kiired mehed.
Soojendus: 200m kompleksujumist. 25m vesipalli krooli, 25m seliti, 25m konna ja 25m krooli. Ning siis otsast peale.
Seejärel vastupidavusujumine. Ülesanne oli 3*800m. Esimene kord abivahenditeta, teine kord labade ja punniga ja kolmas kord ainult punniga. Ning kaheksasada tuli ujuda siis 200 meetristes tsüklites: 25m maksi 175m krooli, 50m maksi 150m krooli, 75m maksi 125m krooli ja 100m maksi 100m krooli. Raske oli. Minu mõistes on maks "käed nii kiirelt tööle kui võimalik ja hingata nii vähe kui võimalik". Liiliani hinnangul ilmselt on maks midagi muud, sest tema arvates oleksin ma pidanud maksi ujuma ka siis, kui me 300m aja peale tegime. Aga mina nii ei saa. Sest maksiga tõmbab ju pildi eest ära. Aja peale ujudes liigun ma nii, et ma ikka lõppu jõuaks... No ja täna tegelikult oli ka nii, et 25 ja 50m tulid veel enam vähem välja, aga 75 ja 100m maksid olid kohutavad. Labadega - tõsi küll - kergem kui ilma, kuid ikka jube raske. Aga ära tegin. Kaks esimest korda sain valmis ja kolmandast tsüklist jõudsin tehtud 400m.
Friday, June 1, 2012
1.juuni - Nõrk, nõrk, nõrk
Eile oli taas ÜKE. Seekord õnneks jõudsin (eelmisel nädalal jäi vahele, sest lasteaia koosoleks kestis plaanitust ligi poole kauem).
Põhiülesehituselt oli trenn nii nagu tavaliselt: soojendus, jooksuharjutused, pulsijooks ning venitused. Muidu oli lahe ja mõnus, aga pulsijooks tekitas sellise... väiksemat sorti masenduse. Ülesanne 2*15min IV tsoonis intervalliga 5min. Sain selle tehtud, kuid kokkuvõttes oli vastikult raske. Pulss IV tsoonis - ja kiirus ei olnud märkimisväärselt kiirem kui eelmisel sügisel maratoni joostes esimesel ringil. Aga siis oli ju mõnus ja hea. :S Kuidas saab nii mandunud olla!
Põhiülesehituselt oli trenn nii nagu tavaliselt: soojendus, jooksuharjutused, pulsijooks ning venitused. Muidu oli lahe ja mõnus, aga pulsijooks tekitas sellise... väiksemat sorti masenduse. Ülesanne 2*15min IV tsoonis intervalliga 5min. Sain selle tehtud, kuid kokkuvõttes oli vastikult raske. Pulss IV tsoonis - ja kiirus ei olnud märkimisväärselt kiirem kui eelmisel sügisel maratoni joostes esimesel ringil. Aga siis oli ju mõnus ja hea. :S Kuidas saab nii mandunud olla!
Tuesday, May 29, 2012
26.mai - Tavapärane, Maijooks ning külalisena maratonil
Vahepeal olen tegelikult natuke sporti ka teinud, aga ülesmärkimisega on nirusti.
Üks ujumistund algas meie treeneri sünnipäeva puhul tema vetteviskamisega. Mispeale tegime soojenduse järel 7*50m aja peale ujumist. :D Ma sain isegi hakkama - omal tasemel. Ajad vastavalt 49sek, 50sek, 52sek, 51sek, 52sek, 49sek. Viimase aeg oli 54sek, sest see oli kohustusega teha saltopööre.
Veel paar vahepealset ujumist ja ÜKE't olid sellised tavapärased. Kiirendused maksimumpulsil (ujumises näiteks 6*25 ja 6*50, jooksmises umbes sajameetrised maksid...).
Eelmisel laupäeval oli Maijooks.
Enne seda siis ujumine, seejärel jalad selga ning lauluväljakule. Naersime omavahel, et märgade juuste ning ujumisprilli rantidega jooksma ilmudes on veidi koomiline, et osalus sai võidetud seminaril, millel õpetati, kuidas sportides ilus olla. :P
Sättisin end oma stardikoridori lõppu (sest ettepoole enam lihtsalt ei mahtunud) ning varsti kõlaski stardipauk. Lauluväljaku väravateni jõudmine võttis aega ligi minuti ja ega seejärelgi palju edukamaks see liikumine ei muutunud. Vist esmakordselt elus jooksin enamuse ajast vabatahtlikult pehmel pinnasel ja väliskurvis. Sest see oli ainus võimalus üldse edasi liikuda. Tempo oli kokkuvõttes muidugi keskmiselt kiire. Liiga kiire minu jaoks. Mida on ka pulsist näha. Aga samas tundsin ma end hästi seal punases tsoonis ja oli nauditav, et möödusin ise palju rohkematest, kui oli minust möödujaid. Ning ei olnud eriti neid, kes oleksid endast mööda lasknud ning siis uuesti möödunud.
Joogipunkt Selveri juures oli pandud jooksurajaga risti. Paljud möödusid, aga minu jaoks, teadagi, on joogipunkt kolmandik jooksu võlust, eksole. :P Sibasin kõige tagumisse lauda, mis oli täiesti tühi. Sain oma vee - lonks suhu, sauh krae vahele ja edasi.
Urva tänaval tegin avastuse, et seal on vaikne ja ühtlane tõus. Huvitav, vanasti seal "kärutades" ka seda täheldanud ei olnud. :P
Korraks Künnapuu tänaval tekkis mõte, et mida jama, võtan tempo maha... Kuid samas oli kiusatus edasi proovida ning mitte rahvast mööda lasta. Jätkasin. Memoriaali juures olid vanamehed (heas mõttes) puhkpilliorkestriga. No see oli lahe. Jalg hakkas kohe mõnusamalt astuma ja suu läks naerule. Ja siis varsti olimegi juba lauluväljakul. Tehes viimast ponnistust ja mäest üles joostes, märkasin sadakond meetrit eespool tuttavat. Tahtsin talle järgi jõuda ning lisasin vaikselt sammu. Ning saingi ta kätte. Jaksasin isegi paar sõna juttu vesta. :) Eestpoolt paistsid värvilise kaared ja pallid - leppisime kokku, et teeme lõpuspurdi. Tegime! ...ja siis selgus, et see pole lõpp, vaid tuleb veel üks kurv ja sadakond meetrit sibada, et päris finišisse jõuda. Sel hetkel oli mul raske. Olin ju arvestanud seismajäämisega... Aga isegi see hetkeline iiveldustunne läks üle ja lonkisin üle lõpujoone. Kell näitab 42min, sest panin ta kinni peale kiibi äraandmist. Tegelikkuses oli aeg 41:06 http://connect.garmin.com/activity/181001325 Ehk siis - kui oleksin end stardis kohe esiritta surunud ja lõpu õigesti ajastanud, siis oleks olnud isegi teoorias võimalik 40min hakkama saada. :D Mitte et see oluline oleks.
Kohe peale jooksu koju, pessu, autosse ja Riia poole sõitma, et jõuaks mehe numbrit välja võtma. Ja pühapäeval oli siis Riia maraton. Rahvast murdu, ilm soe. Ühel hetkel stardirivi kõrval seistes oli mul isegi veidi kahju, et ma ise seal ei seisnud. :) Mõte oli otsida-leida tuttavaid ning neist pilti teha. Reaalsus - esimesel korral silla peal ei märganud ma oma meestki ennem, kui ta mind hõikas. Aga sibasin ringi siin ja seal, ajasin kaardil näpuga järge ning käisin päris paljudel nurkadel vaatamas.
Peale Riiat Saaremaale ning seal tegin ka mina väikese jooksuotsa. http://connect.garmin.com/activity/181001208 Pulsivööd peale ei pannund, jooksin rahulikult ja aeglaselt.
Ning lisaks korralistele ujumistrennidele oleme ka mehega kaks korda hommikuujumist tegemas käinud. Mõlemal korral kilomeeter. Mõnus. :)
Üks ujumistund algas meie treeneri sünnipäeva puhul tema vetteviskamisega. Mispeale tegime soojenduse järel 7*50m aja peale ujumist. :D Ma sain isegi hakkama - omal tasemel. Ajad vastavalt 49sek, 50sek, 52sek, 51sek, 52sek, 49sek. Viimase aeg oli 54sek, sest see oli kohustusega teha saltopööre.
Veel paar vahepealset ujumist ja ÜKE't olid sellised tavapärased. Kiirendused maksimumpulsil (ujumises näiteks 6*25 ja 6*50, jooksmises umbes sajameetrised maksid...).
Eelmisel laupäeval oli Maijooks.
Enne seda siis ujumine, seejärel jalad selga ning lauluväljakule. Naersime omavahel, et märgade juuste ning ujumisprilli rantidega jooksma ilmudes on veidi koomiline, et osalus sai võidetud seminaril, millel õpetati, kuidas sportides ilus olla. :P
Sättisin end oma stardikoridori lõppu (sest ettepoole enam lihtsalt ei mahtunud) ning varsti kõlaski stardipauk. Lauluväljaku väravateni jõudmine võttis aega ligi minuti ja ega seejärelgi palju edukamaks see liikumine ei muutunud. Vist esmakordselt elus jooksin enamuse ajast vabatahtlikult pehmel pinnasel ja väliskurvis. Sest see oli ainus võimalus üldse edasi liikuda. Tempo oli kokkuvõttes muidugi keskmiselt kiire. Liiga kiire minu jaoks. Mida on ka pulsist näha. Aga samas tundsin ma end hästi seal punases tsoonis ja oli nauditav, et möödusin ise palju rohkematest, kui oli minust möödujaid. Ning ei olnud eriti neid, kes oleksid endast mööda lasknud ning siis uuesti möödunud.
Joogipunkt Selveri juures oli pandud jooksurajaga risti. Paljud möödusid, aga minu jaoks, teadagi, on joogipunkt kolmandik jooksu võlust, eksole. :P Sibasin kõige tagumisse lauda, mis oli täiesti tühi. Sain oma vee - lonks suhu, sauh krae vahele ja edasi.
Urva tänaval tegin avastuse, et seal on vaikne ja ühtlane tõus. Huvitav, vanasti seal "kärutades" ka seda täheldanud ei olnud. :P
Korraks Künnapuu tänaval tekkis mõte, et mida jama, võtan tempo maha... Kuid samas oli kiusatus edasi proovida ning mitte rahvast mööda lasta. Jätkasin. Memoriaali juures olid vanamehed (heas mõttes) puhkpilliorkestriga. No see oli lahe. Jalg hakkas kohe mõnusamalt astuma ja suu läks naerule. Ja siis varsti olimegi juba lauluväljakul. Tehes viimast ponnistust ja mäest üles joostes, märkasin sadakond meetrit eespool tuttavat. Tahtsin talle järgi jõuda ning lisasin vaikselt sammu. Ning saingi ta kätte. Jaksasin isegi paar sõna juttu vesta. :) Eestpoolt paistsid värvilise kaared ja pallid - leppisime kokku, et teeme lõpuspurdi. Tegime! ...ja siis selgus, et see pole lõpp, vaid tuleb veel üks kurv ja sadakond meetrit sibada, et päris finišisse jõuda. Sel hetkel oli mul raske. Olin ju arvestanud seismajäämisega... Aga isegi see hetkeline iiveldustunne läks üle ja lonkisin üle lõpujoone. Kell näitab 42min, sest panin ta kinni peale kiibi äraandmist. Tegelikkuses oli aeg 41:06 http://connect.garmin.com/activity/181001325 Ehk siis - kui oleksin end stardis kohe esiritta surunud ja lõpu õigesti ajastanud, siis oleks olnud isegi teoorias võimalik 40min hakkama saada. :D Mitte et see oluline oleks.
Kohe peale jooksu koju, pessu, autosse ja Riia poole sõitma, et jõuaks mehe numbrit välja võtma. Ja pühapäeval oli siis Riia maraton. Rahvast murdu, ilm soe. Ühel hetkel stardirivi kõrval seistes oli mul isegi veidi kahju, et ma ise seal ei seisnud. :) Mõte oli otsida-leida tuttavaid ning neist pilti teha. Reaalsus - esimesel korral silla peal ei märganud ma oma meestki ennem, kui ta mind hõikas. Aga sibasin ringi siin ja seal, ajasin kaardil näpuga järge ning käisin päris paljudel nurkadel vaatamas.
Peale Riiat Saaremaale ning seal tegin ka mina väikese jooksuotsa. http://connect.garmin.com/activity/181001208 Pulsivööd peale ei pannund, jooksin rahulikult ja aeglaselt.
Ning lisaks korralistele ujumistrennidele oleme ka mehega kaks korda hommikuujumist tegemas käinud. Mõlemal korral kilomeeter. Mõnus. :)
Monday, May 7, 2012
7.mai - Ujumine aja peale
Täna oli ujumises siis plaanipäraselt kontroll-ujumine aja peale.
Kõigepealt soojenduseks 5*100m. 50m krooli, 25m kiirenevat ja 25m seliti lõdvestus.
Seejärel jagas Liilian meid paaridesse ja radadele. Mina olin Priiduga ühes ja esimeses ujumises. Teise ringi keskel tundsin, et nagu väga raske on hingata. Tõmbasin tempot aeglasemaks ja mulistasin edasi. Minu üllatuseks ei lennanud Priit mulle nii kiirelt peale, kui kartnud olin. Alles siis, kui ma olin viimasele ringile minekuks otsa ümber keeranud, tuli ta lõppu. Ise arvasin, et saan vähemalt poolteist ringi pähe. :) Viimase otsa proovisin siis taas veidi kiiremini. Lõpptulemuseks aeg 6:33. Olen väga rahul. Kõik, mis on alla 7 minuti, on minu arvates minu jaoks väga hea tulemus. Eriti arvestades seda, et ma tundsin end hästi ja oleksin jaksanud ka jätkata (noh, vajadusel kasvõi rattasõitu :P).
Siis natuke lõdvestust, vaatasime teise stardi ujumist ja seejärel ülesanne punniga krooli käsi kilomeeter. Ma päris valmis ei jõudnud, 900m sain tehtud. Siis kiire suplus ja meie aeg oli läbi.
Kõigepealt soojenduseks 5*100m. 50m krooli, 25m kiirenevat ja 25m seliti lõdvestus.
Seejärel jagas Liilian meid paaridesse ja radadele. Mina olin Priiduga ühes ja esimeses ujumises. Teise ringi keskel tundsin, et nagu väga raske on hingata. Tõmbasin tempot aeglasemaks ja mulistasin edasi. Minu üllatuseks ei lennanud Priit mulle nii kiirelt peale, kui kartnud olin. Alles siis, kui ma olin viimasele ringile minekuks otsa ümber keeranud, tuli ta lõppu. Ise arvasin, et saan vähemalt poolteist ringi pähe. :) Viimase otsa proovisin siis taas veidi kiiremini. Lõpptulemuseks aeg 6:33. Olen väga rahul. Kõik, mis on alla 7 minuti, on minu arvates minu jaoks väga hea tulemus. Eriti arvestades seda, et ma tundsin end hästi ja oleksin jaksanud ka jätkata (noh, vajadusel kasvõi rattasõitu :P).
Siis natuke lõdvestust, vaatasime teise stardi ujumist ja seejärel ülesanne punniga krooli käsi kilomeeter. Ma päris valmis ei jõudnud, 900m sain tehtud. Siis kiire suplus ja meie aeg oli läbi.
6.mai - Kiili duatlon
Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, et mul ei olnud üldse plaanis Kiili duatlonile minna. Aga paar nädalat tagasi tekkis "sisekonkurents". :) Ehk siis, kuna meie klubi oli korraldaja, toimus sisene võistlus - millisest grupist on kõige rohkem osalejaid. Ja nii ma end kirja paningi. Nõrk, eks. :D
Kohale jõudsime ilusti, tirtsuke üritas jälle "emmega kaasa" joru ajada. Pojake suutis mu kiibi ümbrikust välja raputada (mille õnneks ilusti siiski tagasi sain, kuid veidi närvikõdi tekitas küll).
Ja siis mingil hetkel seisin startijaterivi keskel ja hakkasime liikuma.
Kui kohe alguses kokkuvõte teha, siis võistlus oli raske. Raskem, kui ma arvasin ja eeldasin. Ilmselt seetõttu, et eraldivõetuna olid distantsid ju lühikesed. Kolme kilomeetrit ju lonkima ei lähe - ikka pingutad. Kolmteist kilomeetrit ratast ei ole enamikele inimestest just märkimisväärne distants. Ja lõpu poolteist kilti - vormistamise küsimus, eksole. :) Aga kõik need lühikesed jupid kokku maksimumis pingutamiseks ikka päris rasked ja pikk aeg kokku.
Kui nüüd järjekorras teha, siis esimesed paarsada meetrit jooksin suht rahulikult. Rahulikult selles mõttes, et olin meie tüdrukute juures/tempos, kellest trennis tean, et minu tempo ja vastupidamine on hetkel suuremad. Siis tuli pähe, et Maari on minust rattas palju kiirem. Ja kuna ta ujub ikka võrratult paremini kui mina... Äkki mu ainukordne võimalus Maarist eespool olla? Lisasin veidi tempot. Mingil hetkel kuulsin kilomeetripiiksu ja ekraanil nähtav aeg (4:50) tekitas tunde, et hull olen ja lõppu ei jõua. :D Igatahes lasin sammu rahulikumaks. Teisele ringile minna oli raske. Uskumatu - poolteist kilti selja taga, teist sama palju ees ja mul oli niiiiiii raske. Tagantjärgi teades ja vaadates, et pulss oli need kaks kilomeetrit anaeroobses tsoonis ja enamiku sellest ajast maksimumi juures, siis väga imet pole. Aga jah, maratoni teisele ringile läksin optimistlikumalt. :) Jooksuring käis sinka-vonka pargis, seega olid mul eesliikuvad härrasmehed mõnusalt silme ees ja lõpupoole tekkis isegi tunne, et sain neile lähemale. Esimesel ringil oli ka Ragnar ees vilgatanud, kuid rohkem teda ei märganud.
Seda suurem oli minu imestus, kui ülikiire (nina püsti!) vahetusala järel leidsin Ragnari kolm meetrit enda ees ratta selga ronimas.
Ja siis tuli see 13km ratast. Olgem ausad - lasin täielikult kõrvust mööda info, et tuulesõit on lubatud. Aga ega ma ei oleks suutnudki kellelgi tuules püsida. Ragnar kadus esimese kilomeetri jooksul isegi nägemisulatusest. Härrasmehed, kellest vahetusalas möödusin, sõitsid ka rattaga kohe minust mööda. Veidi aja pärast veel kaks, kes jooksus mu järel tulid. Ning Nabalast Paekna poole keerates veel üks mees ja üks neiu. Üritasin arvutada, et mitu inimest veel mu selja taga võiks olla, aga polnud just palju lugemist. :D Siis nägin vastutulevat rollerit ja liidrit. Meeldiv üllatus - ise arvasin, et kohtume palju varem. Pulss oli mul küll neljandas tsoonis, kuid kuna jalad kiiremini nagunii vändata ei suutnud, siis vähemasti huilgasin vastutulijate natuke ergutuseks. :) Tagasipöördepunkt. Mitte väga kaugel mu selja taga järgmised kaks ratturit - seekord mõlemad naisterahvad. Ja veel veidi maad tagapool juba Maari. Kiirust ei olnud, kuid väntasin oma parimal moel. Kogu aeg ootasin, et millal nad siis mööda tulevad... Kuid kilomeetrid läksid ja naisterahvaid selja tagant ei tulnud. Möödusid küll kaks ratturit, kuid kiiruse ja väljanägemise järgi võtsin nad kiirelt uuesti loetelust maha - ei olnud möödujad seitse ja kaheksa, olid hoopis soojendus tegevad põhidistantsi sõitjad. Lõpusirgel (ooo kui meeldiv oli see hetk, kui tundsin koolimaja ära ja lõpp paistma hakkas) veeres Karmen soojendust tehes väga kergelt mööda. Soovis edu (mida oli väga tarvis). Üleõla pilk näitas, et kahest naisterahvast ja Maarist oli seljataha ilmunud vaid üks. Ning temagi mitte koheselt kandadel vaid mõnikümmend meetrit tagapool. Rattadistantsi käigus mõtlen TriStari rajale - 30km, mägine maa... Kohati on tunne, et TriStaar saab olema mu järgmine ja viimane triaton üldse. :P
Vahetusala. Seekord nii kiirelt ei läinud. Kohmetud sõrmed ei saanud kiivrit kohe lahti ning esimese hooga ei saanud ratast pulga peale. Aga siis olin juba jooksurajal. Joogipunkt, veetass. Topsist liikumise pealt endiselt juua ei oska, kuid võtsin siiski paar lonksukest. Mõnus. Jalad väsinud ja liiguvad omatahtsi. Selja taga tuleb see naisterahvas. Mingile hetkel karjuvad meie poisid ergutust: "tuleb-tuleb, mine eest ära!" Selja taga olev naine ütleb: "Ma ei jaksa kiiremini" ja siis küsib: "Või öeldi seda teile?". :) Vastan, et ausalt öeldes ei huvita väga, sest ma kiiremini praegu ei jaksa. Vahetame veel paar sõna. Kui mäekünkast alla jõuame, tunnen, et ponnistus "kumb ennem, mina või tema" ei ole seda väärt. Lasen naisterahva mööda. Võib-olla ma suudaksin temaga koos lõpuni joosta. Võib-olla ma isegi suudaksin teda enda selja taga hoida... aga ma tunnen, et ma ei taha. See kümme sekundit, paarkümmend meetrit lisapingutust tundub sel hetkel liiga paljuna. Just selle imeõhukese piirina, mis tekitab vihatunde, et ma sinna rajale üldse ronisin... Ja nii ta läheb ja mina vaikselt järgi. Lõpujoonel olen ma temast 3,3 sekundit tagapool ning vanuseklassi neljas. Tirtsuke ja pojake tulevad õnnitlema-kallistama. Ma olen päris väsinud. Ja ma olen jubedamalt rahulolev ja õnnelik.
Kell näitab ebaadekvaatset infot: Vahetusalades unustasin "spliti" vajutada, seda tegin mõlemal korral umbes kolmesaja meetrise viivitusega. Ning lõpus panin kella kinni peale ratta äratoomist (ehk ligi neli minutit hiljem). http://connect.garmin.com/activity/175495375
Minu suureks üllatuseks tuleb suur väsimus hoopis hiljem. Siis, kui me kolm-neli tundi hiljem kodus oleme. Ja esmakordselt tunnen kogemust: tahaksin süüa, aga ei saa. Iga väikese nosimise peale kisub magu nagu krampi ja ma hakkan luksuma (väga ebamugav). Aga lõpuks läheb ka see üle.
Täna on jälle hea olla. Kuigi suhtun veidi skeptiliselt meie õhtusesse trenniplaani ujuda 300m aja peale. :D
Võib-olla ma siiski proovin veel millalgi mõne võistluse ka selles vallas kaasa teha. Aga peaksin vist valima pikema distantsi. Lühikesega peaks olema kiire, kuid kiirust mul ei ole.
Kohale jõudsime ilusti, tirtsuke üritas jälle "emmega kaasa" joru ajada. Pojake suutis mu kiibi ümbrikust välja raputada (mille õnneks ilusti siiski tagasi sain, kuid veidi närvikõdi tekitas küll).
Ja siis mingil hetkel seisin startijaterivi keskel ja hakkasime liikuma.
Kui kohe alguses kokkuvõte teha, siis võistlus oli raske. Raskem, kui ma arvasin ja eeldasin. Ilmselt seetõttu, et eraldivõetuna olid distantsid ju lühikesed. Kolme kilomeetrit ju lonkima ei lähe - ikka pingutad. Kolmteist kilomeetrit ratast ei ole enamikele inimestest just märkimisväärne distants. Ja lõpu poolteist kilti - vormistamise küsimus, eksole. :) Aga kõik need lühikesed jupid kokku maksimumis pingutamiseks ikka päris rasked ja pikk aeg kokku.
Kui nüüd järjekorras teha, siis esimesed paarsada meetrit jooksin suht rahulikult. Rahulikult selles mõttes, et olin meie tüdrukute juures/tempos, kellest trennis tean, et minu tempo ja vastupidamine on hetkel suuremad. Siis tuli pähe, et Maari on minust rattas palju kiirem. Ja kuna ta ujub ikka võrratult paremini kui mina... Äkki mu ainukordne võimalus Maarist eespool olla? Lisasin veidi tempot. Mingil hetkel kuulsin kilomeetripiiksu ja ekraanil nähtav aeg (4:50) tekitas tunde, et hull olen ja lõppu ei jõua. :D Igatahes lasin sammu rahulikumaks. Teisele ringile minna oli raske. Uskumatu - poolteist kilti selja taga, teist sama palju ees ja mul oli niiiiiii raske. Tagantjärgi teades ja vaadates, et pulss oli need kaks kilomeetrit anaeroobses tsoonis ja enamiku sellest ajast maksimumi juures, siis väga imet pole. Aga jah, maratoni teisele ringile läksin optimistlikumalt. :) Jooksuring käis sinka-vonka pargis, seega olid mul eesliikuvad härrasmehed mõnusalt silme ees ja lõpupoole tekkis isegi tunne, et sain neile lähemale. Esimesel ringil oli ka Ragnar ees vilgatanud, kuid rohkem teda ei märganud.
Seda suurem oli minu imestus, kui ülikiire (nina püsti!) vahetusala järel leidsin Ragnari kolm meetrit enda ees ratta selga ronimas.
Ja siis tuli see 13km ratast. Olgem ausad - lasin täielikult kõrvust mööda info, et tuulesõit on lubatud. Aga ega ma ei oleks suutnudki kellelgi tuules püsida. Ragnar kadus esimese kilomeetri jooksul isegi nägemisulatusest. Härrasmehed, kellest vahetusalas möödusin, sõitsid ka rattaga kohe minust mööda. Veidi aja pärast veel kaks, kes jooksus mu järel tulid. Ning Nabalast Paekna poole keerates veel üks mees ja üks neiu. Üritasin arvutada, et mitu inimest veel mu selja taga võiks olla, aga polnud just palju lugemist. :D Siis nägin vastutulevat rollerit ja liidrit. Meeldiv üllatus - ise arvasin, et kohtume palju varem. Pulss oli mul küll neljandas tsoonis, kuid kuna jalad kiiremini nagunii vändata ei suutnud, siis vähemasti huilgasin vastutulijate natuke ergutuseks. :) Tagasipöördepunkt. Mitte väga kaugel mu selja taga järgmised kaks ratturit - seekord mõlemad naisterahvad. Ja veel veidi maad tagapool juba Maari. Kiirust ei olnud, kuid väntasin oma parimal moel. Kogu aeg ootasin, et millal nad siis mööda tulevad... Kuid kilomeetrid läksid ja naisterahvaid selja tagant ei tulnud. Möödusid küll kaks ratturit, kuid kiiruse ja väljanägemise järgi võtsin nad kiirelt uuesti loetelust maha - ei olnud möödujad seitse ja kaheksa, olid hoopis soojendus tegevad põhidistantsi sõitjad. Lõpusirgel (ooo kui meeldiv oli see hetk, kui tundsin koolimaja ära ja lõpp paistma hakkas) veeres Karmen soojendust tehes väga kergelt mööda. Soovis edu (mida oli väga tarvis). Üleõla pilk näitas, et kahest naisterahvast ja Maarist oli seljataha ilmunud vaid üks. Ning temagi mitte koheselt kandadel vaid mõnikümmend meetrit tagapool. Rattadistantsi käigus mõtlen TriStari rajale - 30km, mägine maa... Kohati on tunne, et TriStaar saab olema mu järgmine ja viimane triaton üldse. :P
Vahetusala. Seekord nii kiirelt ei läinud. Kohmetud sõrmed ei saanud kiivrit kohe lahti ning esimese hooga ei saanud ratast pulga peale. Aga siis olin juba jooksurajal. Joogipunkt, veetass. Topsist liikumise pealt endiselt juua ei oska, kuid võtsin siiski paar lonksukest. Mõnus. Jalad väsinud ja liiguvad omatahtsi. Selja taga tuleb see naisterahvas. Mingile hetkel karjuvad meie poisid ergutust: "tuleb-tuleb, mine eest ära!" Selja taga olev naine ütleb: "Ma ei jaksa kiiremini" ja siis küsib: "Või öeldi seda teile?". :) Vastan, et ausalt öeldes ei huvita väga, sest ma kiiremini praegu ei jaksa. Vahetame veel paar sõna. Kui mäekünkast alla jõuame, tunnen, et ponnistus "kumb ennem, mina või tema" ei ole seda väärt. Lasen naisterahva mööda. Võib-olla ma suudaksin temaga koos lõpuni joosta. Võib-olla ma isegi suudaksin teda enda selja taga hoida... aga ma tunnen, et ma ei taha. See kümme sekundit, paarkümmend meetrit lisapingutust tundub sel hetkel liiga paljuna. Just selle imeõhukese piirina, mis tekitab vihatunde, et ma sinna rajale üldse ronisin... Ja nii ta läheb ja mina vaikselt järgi. Lõpujoonel olen ma temast 3,3 sekundit tagapool ning vanuseklassi neljas. Tirtsuke ja pojake tulevad õnnitlema-kallistama. Ma olen päris väsinud. Ja ma olen jubedamalt rahulolev ja õnnelik.
Kell näitab ebaadekvaatset infot: Vahetusalades unustasin "spliti" vajutada, seda tegin mõlemal korral umbes kolmesaja meetrise viivitusega. Ning lõpus panin kella kinni peale ratta äratoomist (ehk ligi neli minutit hiljem). http://connect.garmin.com/activity/175495375
Minu suureks üllatuseks tuleb suur väsimus hoopis hiljem. Siis, kui me kolm-neli tundi hiljem kodus oleme. Ja esmakordselt tunnen kogemust: tahaksin süüa, aga ei saa. Iga väikese nosimise peale kisub magu nagu krampi ja ma hakkan luksuma (väga ebamugav). Aga lõpuks läheb ka see üle.
Täna on jälle hea olla. Kuigi suhtun veidi skeptiliselt meie õhtusesse trenniplaani ujuda 300m aja peale. :D
Võib-olla ma siiski proovin veel millalgi mõne võistluse ka selles vallas kaasa teha. Aga peaksin vist valima pikema distantsi. Lühikesega peaks olema kiire, kuid kiirust mul ei ole.
Saturday, May 5, 2012
5.mai - Võistluseelne ujumine
Üks naiivitar siin arvas, et kuna homme on klubi poolt korraldatav võistlus (kuhu ma ei plaaninud minna, aga siis tuli klubisisene "võistlus", et millisest grupist on kõige rohkem osalejaid ning siis tuli ikka ennast ka kirja panna), siis on täna hea ja rahulik trenn.
Mis mul öelda, läbitud distants jäi tõesti väikeseks. :D
Soojenduseks 4*100m. 50m krooli, 25m krooli jalgu, 25m seliti (paaritutel kordadel) või kiirenevat (paaris kordadel).
Seejärel: 8*25m krooli jalgu (punn käes) aja peale. Ja Liilian võttis tõesti kogu aeg aega. Minu ainus mõte oli - kas krooli jalgu on üldse võimalik kiirelt ujuda? Aga näe, oli. Isegi minul. Suht kiiresti. Esimene kord 42sek. Vist, kuigi ma arvan, et äkki ikka kuulsin valesti. Sest järgmised ajad olid 32-35sek. Viimane kord 33sek.
Vahele 150m seliti lõdvestuseks (ülesanne oli 200, aga ma lõdvestusin aeglasemalt kui teised :P).
Siis 8*25m krooli käsi (punn jalge vahel) aja peale. Esimene kord - rekord! 20sek. Mis tuli tänu sellele, et ma suutsin teise otsa jõuda ilma hingamata. edasi tulid 21sek, 22sek, 23sek, 24sek, 25sek, 23sek, 25sek (viimasel korral käed lihtsalt ei liikunud enam).
Lõdvestus 100m seliti.
Ja siis 4*25m krooli aja peale. Esimesel korral suutsin ühe hingamisega (tavaliselt 1-3 hingamist, sõltuvalt väsimusest) 21sek. Siis 23sek, 25sek (hingasin vist mingi viis korda, et ellu jääda :P). Viimasel korral uhasin nii kuis jõudsin, aga käed jalad lihtsalt ei liikunud. Kolm hingamist ja siiski 25sek. Tunded segased - pigem siiski rõõmsad. Et üldse vastu pidasin ja lõpuni kaasa tegin.
Lõppu veel väike lõdvestus.
Homme siis võistlus. Lähen aitan nimekirja tagumisel otsal särada. :)
Mis mul öelda, läbitud distants jäi tõesti väikeseks. :D
Soojenduseks 4*100m. 50m krooli, 25m krooli jalgu, 25m seliti (paaritutel kordadel) või kiirenevat (paaris kordadel).
Seejärel: 8*25m krooli jalgu (punn käes) aja peale. Ja Liilian võttis tõesti kogu aeg aega. Minu ainus mõte oli - kas krooli jalgu on üldse võimalik kiirelt ujuda? Aga näe, oli. Isegi minul. Suht kiiresti. Esimene kord 42sek. Vist, kuigi ma arvan, et äkki ikka kuulsin valesti. Sest järgmised ajad olid 32-35sek. Viimane kord 33sek.
Vahele 150m seliti lõdvestuseks (ülesanne oli 200, aga ma lõdvestusin aeglasemalt kui teised :P).
Siis 8*25m krooli käsi (punn jalge vahel) aja peale. Esimene kord - rekord! 20sek. Mis tuli tänu sellele, et ma suutsin teise otsa jõuda ilma hingamata. edasi tulid 21sek, 22sek, 23sek, 24sek, 25sek, 23sek, 25sek (viimasel korral käed lihtsalt ei liikunud enam).
Lõdvestus 100m seliti.
Ja siis 4*25m krooli aja peale. Esimesel korral suutsin ühe hingamisega (tavaliselt 1-3 hingamist, sõltuvalt väsimusest) 21sek. Siis 23sek, 25sek (hingasin vist mingi viis korda, et ellu jääda :P). Viimasel korral uhasin nii kuis jõudsin, aga käed jalad lihtsalt ei liikunud. Kolm hingamist ja siiski 25sek. Tunded segased - pigem siiski rõõmsad. Et üldse vastu pidasin ja lõpuni kaasa tegin.
Lõppu veel väike lõdvestus.
Homme siis võistlus. Lähen aitan nimekirja tagumisel otsal särada. :)
Friday, May 4, 2012
4.mai - Järve mets
Eile taas ÜKE ja taas Järve metsas.
Asukoht iseenesest ju mõnus, ainult et jala minnes tuleb lõpus teha kas suur ring või natuke autode vahel seigelda. Sain kuue paiku kodust minema ja tegin väikest sõrkjooksu. Kahekümne minutiga olin kohal. Väikesed soojendusharjutused ja siis grupp koos soojendusringile. Jooksime kõik koos ja lobisesime maast ning ilmast.
Seejärel jooksuharjutused. Natuke raskemad, kui viimasel ajal olnud on ja rohkem ka, aga mõnus oli ja hea tunne oli neid teha. Mis oli mõnevõrra üllatav, sest kurgus pesitseva külmetuse tõttu oli mu pulss iseenesest täiesti ebaadekvaatne - kaks kiiremat liigutust ja 150 oli juba käes.
Siis pulsijooksu poolteist ringi. Enesetunne hea, loba jätkus, aga vot pulss... Nojah. Igatahes ei olnud ta II tsoonis (kui ta teoorias oleks olema pidanud).
Lõppu siis veel venitused ja suurem šokolaadisöömine (Üks poistest tõi sünnipäeva puhul kastitäie Snikersi šokolaade ja neid me siis mugisime). Koduteel taas Maariga Alevi tänava otsa juurde ja sealt sõrk koju. Tuul oli vastikult külm. Lühikesed püksid olid ok, aga käed külmetasid kohutavalt.
Praegu tundub, et pühapäevasele Kiili duatlonile lähen ma vastu nii, et olen kaks korda ratta seljas istunud. :P
Asukoht iseenesest ju mõnus, ainult et jala minnes tuleb lõpus teha kas suur ring või natuke autode vahel seigelda. Sain kuue paiku kodust minema ja tegin väikest sõrkjooksu. Kahekümne minutiga olin kohal. Väikesed soojendusharjutused ja siis grupp koos soojendusringile. Jooksime kõik koos ja lobisesime maast ning ilmast.
Seejärel jooksuharjutused. Natuke raskemad, kui viimasel ajal olnud on ja rohkem ka, aga mõnus oli ja hea tunne oli neid teha. Mis oli mõnevõrra üllatav, sest kurgus pesitseva külmetuse tõttu oli mu pulss iseenesest täiesti ebaadekvaatne - kaks kiiremat liigutust ja 150 oli juba käes.
Siis pulsijooksu poolteist ringi. Enesetunne hea, loba jätkus, aga vot pulss... Nojah. Igatahes ei olnud ta II tsoonis (kui ta teoorias oleks olema pidanud).
Lõppu siis veel venitused ja suurem šokolaadisöömine (Üks poistest tõi sünnipäeva puhul kastitäie Snikersi šokolaade ja neid me siis mugisime). Koduteel taas Maariga Alevi tänava otsa juurde ja sealt sõrk koju. Tuul oli vastikult külm. Lühikesed püksid olid ok, aga käed külmetasid kohutavalt.
Praegu tundub, et pühapäevasele Kiili duatlonile lähen ma vastu nii, et olen kaks korda ratta seljas istunud. :P
Monday, April 30, 2012
20.aprill - Ujumine ruudus
Vahepeal on olnud kaks ujumistrenni.
Laupäeval varasesse trenni astudes (sest meie oma trenni lõpuajaks pidin juba lastega koos nukuteatris olema) oli väga meeldiv kuulda Liiliani lauset: "Pikk ja rahulik ujumine". Aga naiivne rõõm ei kestnud kaua. Jah - ujumine oi pikk - 1000m. Jah, ujumine oli rahulik - II tsoon, aga.... Ujumine oli 4*250m. 25m parema käega, 25m vasaku käega, 25m käed rusikas, 25m sõrmede vedamist, 50m juurdeviimisega ja 100m krooli.
Kui see valmis sai, siis tuli veel 6*200m puntsuga, käte tööd jälgides, intervalliga 20sek.. 150m aeglaselt ja 50m veidi kiiremini. Appike, sain aru küll, kui valsti käed käeivad. Aga hoolega kontrollimine ja püüdlikult liigutamine, et ehk läheb õigesti... Ikka väsitav oli kohe. :D viimasest korrast jäi pool tegemata, sest ei jõudnud. Väike suplus ja välja.
Täna oli taaskord puhkenädal. Seega oli mul vaim valmis (niivõrd-kuivõrd) selleks, mis ees ootamas.
Soojenduseks 5*100m. 25m krooli, 25m krooli jalgu, 25m pikk tõmme, 25m kiirenevat.
Seejärel 12*25m maksi intervalliga 45sek. Üllatus-üllatus - see 45 sek oli väga tänuväärne aeg. Kuni lõpuni suutsin kiirenused ära teha ühe, vahel ka kahe hingamisega. Kaheksandal korral võttis Liilian aega - 21sek. Ja lõpus ma ei ujunud jõuga lõpuni, vaid "liuglesin", mis pidi olema väga vale lähenemine aja peale ujudes. :D
Siis 300m III tsoonis - see oli üksjagu raske. Selline tunne oli, et pulss oli täitsa laes. :)
Ja siis (mina juba mõnulesin ette, et saab rahulikult ujuma, sest on kiire pulsiga palju tööd tehtud) tuli us ülesanne - veel 8*25m maksi intervalliga 45sek. Need said ka tehtud, aga lõpus olin ikka päris väsinud. :)
Ja lõpetuseks siis puntsuga 400m. Üks ring pikka tõmmet, teine ring kiiret tõmmet (ehk siis tavaliselt, sest pulss pidi madal olema).
Lõpetuseks veel suplus ja oligi tund läbi.
Laupäeval varasesse trenni astudes (sest meie oma trenni lõpuajaks pidin juba lastega koos nukuteatris olema) oli väga meeldiv kuulda Liiliani lauset: "Pikk ja rahulik ujumine". Aga naiivne rõõm ei kestnud kaua. Jah - ujumine oi pikk - 1000m. Jah, ujumine oli rahulik - II tsoon, aga.... Ujumine oli 4*250m. 25m parema käega, 25m vasaku käega, 25m käed rusikas, 25m sõrmede vedamist, 50m juurdeviimisega ja 100m krooli.
Kui see valmis sai, siis tuli veel 6*200m puntsuga, käte tööd jälgides, intervalliga 20sek.. 150m aeglaselt ja 50m veidi kiiremini. Appike, sain aru küll, kui valsti käed käeivad. Aga hoolega kontrollimine ja püüdlikult liigutamine, et ehk läheb õigesti... Ikka väsitav oli kohe. :D viimasest korrast jäi pool tegemata, sest ei jõudnud. Väike suplus ja välja.
Täna oli taaskord puhkenädal. Seega oli mul vaim valmis (niivõrd-kuivõrd) selleks, mis ees ootamas.
Soojenduseks 5*100m. 25m krooli, 25m krooli jalgu, 25m pikk tõmme, 25m kiirenevat.
Seejärel 12*25m maksi intervalliga 45sek. Üllatus-üllatus - see 45 sek oli väga tänuväärne aeg. Kuni lõpuni suutsin kiirenused ära teha ühe, vahel ka kahe hingamisega. Kaheksandal korral võttis Liilian aega - 21sek. Ja lõpus ma ei ujunud jõuga lõpuni, vaid "liuglesin", mis pidi olema väga vale lähenemine aja peale ujudes. :D
Siis 300m III tsoonis - see oli üksjagu raske. Selline tunne oli, et pulss oli täitsa laes. :)
Ja siis (mina juba mõnulesin ette, et saab rahulikult ujuma, sest on kiire pulsiga palju tööd tehtud) tuli us ülesanne - veel 8*25m maksi intervalliga 45sek. Need said ka tehtud, aga lõpus olin ikka päris väsinud. :)
Ja lõpetuseks siis puntsuga 400m. Üks ring pikka tõmmet, teine ring kiiret tõmmet (ehk siis tavaliselt, sest pulss pidi madal olema).
Lõpetuseks veel suplus ja oligi tund läbi.
Friday, April 27, 2012
27.aprill - Algas ÜKE metsahooaeg
Eile õhtul toimus meil ÜKE Järve metsas.
Kuna alustasin trenniteed kaks tundi varem pojale lasteaeda järgi minemise ja muuga, siis sai riietatud end suht soojalt. Ilm oli ka ju kidu-vidu ja arvasin, et mul hakkab peale trenni koju sibades jahe. Pool seitse, kui ma lõpuks kohale jõudsin, oli aga mõnus päike väljas ja tõdesin, et oleks pidanud siiski lühikesed püksid jalga panema. Jope sidusin vöö ümber ja jooksin vähemasti siis pluusiväel.
Kõigepealt soojendus. Oleks pidanud olema madalas pulsitsoonis ilmselt, kuid jooksin poistega koos ja seega olin tegelikkuses kolmandas tsoonis - vahel alumises, vahel ülemises servas. Järvel jagus pulssitõstvaid künkaid üksjagu. :)
Siis jooksuharjutused ning 3*100m (umbes) maksimumkiirendusel lõike.
Seejärel põhiharjutus: 6*2min IV+ tsoonis (minu puhul siis vahemik 172-176). Vahele 2min rahulikku sõrki-kõndi, eesmärgiga saada pulss võimalikult madalale.
Raske oli. Üllatavalt raske oli. Alguses pulss ei tõusnud, lõpus ei jaksanud joosta. :P Keskmine pulss tegelikult ei näitagi, et ma nii hoolega silkasin. Ja keskmine tempo ei näita seda ka just väga hästi (kuigi - kui viimane, kuues, kiirendus välja jätta, siis on keskmine kiirus ikka minu mõistes päris hea). Tore oli see, et taastumine oli normaalne ja isegi hea. http://connect.garmin.com/activity/172158458
Kuna alustasin trenniteed kaks tundi varem pojale lasteaeda järgi minemise ja muuga, siis sai riietatud end suht soojalt. Ilm oli ka ju kidu-vidu ja arvasin, et mul hakkab peale trenni koju sibades jahe. Pool seitse, kui ma lõpuks kohale jõudsin, oli aga mõnus päike väljas ja tõdesin, et oleks pidanud siiski lühikesed püksid jalga panema. Jope sidusin vöö ümber ja jooksin vähemasti siis pluusiväel.
Kõigepealt soojendus. Oleks pidanud olema madalas pulsitsoonis ilmselt, kuid jooksin poistega koos ja seega olin tegelikkuses kolmandas tsoonis - vahel alumises, vahel ülemises servas. Järvel jagus pulssitõstvaid künkaid üksjagu. :)
Siis jooksuharjutused ning 3*100m (umbes) maksimumkiirendusel lõike.
Seejärel põhiharjutus: 6*2min IV+ tsoonis (minu puhul siis vahemik 172-176). Vahele 2min rahulikku sõrki-kõndi, eesmärgiga saada pulss võimalikult madalale.
Raske oli. Üllatavalt raske oli. Alguses pulss ei tõusnud, lõpus ei jaksanud joosta. :P Keskmine pulss tegelikult ei näitagi, et ma nii hoolega silkasin. Ja keskmine tempo ei näita seda ka just väga hästi (kuigi - kui viimane, kuues, kiirendus välja jätta, siis on keskmine kiirus ikka minu mõistes päris hea). Tore oli see, et taastumine oli normaalne ja isegi hea. http://connect.garmin.com/activity/172158458
Wednesday, April 25, 2012
25.aprill - Teletorni trepijooks
Üleeile õhtul oli siis kauaoodatud teletorni trepijooks.
Rahvast oli palju, ilm oli niru. Poeg arvas, et tuleb kaasa - kui ta enam ei jaksa, võib ju emme ta käest kinni võtta... Tütreke arvas ka, ta tuleb kaasa. Sai talle räägitud, et on väike veel. Tõmbas nina kurvalt krimpsu ja noogutas: "Ei tohi, veel väike". Ja umbes 20sek hiljem alustasime uuesti: "Tulen ka! Ragne suur!". Kui talle pärale jõudis, et nüüd ongi see hetk, et emme läheb ja teda ei võeta, siis lasti kuuldavale paras sõjakisa.
Trepijooks ise oli selline... vastuoluline. Ega ma muidugi jälle pihikut lõhki ei ponnistanud, mida on aru saada ka sellest, et jalad valutama ei hakanud. :D Ikka mitmed tormasid mu'st mööda. Kuid kõige viimane ma ka ei olnud. Trepp kui niisugune oli mulle sobiv - kitsas, parajad astmed, mõlemal pool käsipuu... Oli kohe mõnus teisekorra teise käega haarata ja edasi rühkida. Aga see minu kõrgusekartus... Kolmeteistkümnendast korrusest toimus nn. trepivahetus. Ehk siis kinniselt trepilt suundusime lahtisele trepile. Ühte külge pidi jooksis trepp mööda liftišahti, teine külg ja otsad olid lahtised. Ja korrused olid sellised paarikümne meetrised. Trepid lühikesed - ikka seitse astet ja pööre, seitse astet (üks-kaks-kaks-kaks :)) ja pööre. Ja nii sa siis keerutasid ja keerutasid ja ümberringi oli tühjus... Hoidsin küll pilku trepil, aga kui juba hulk aega oli mindud ja siis tuli silt, et 15-korrus... Siis sain aru, et ma pean veel väga kõrgele minema. Ja sealt edasi oli raske. Pea hakkas hirmust veidi ringi käima. Ikka ülespoole ja ülespoole. Mingil hetkel jõudis järgi üks noormees. Lasin ta mööda, aga siis tundus, et ega tema ka enam kiiremini ei jaksanud. Hoidsin siis pilgu kramplikult tema tossudel ja akendest ka enam välja ei vaadanud. :D Mingil hetkel kõlas ergutus "ainult neli korrust veel" :D:D:D Õnneks mõeldi sellega nelja "standardkorrust" ja üsna varsti olimegi üleval. Füüsilise pingutuse poole pealt oli enesetunne super. Aga hirmu poole pealt viskasin põrandale pikali korraks: ikkagi kindel maa jalge all. :P
Paar minutit joogipausi, aknast pilvede vaatamist ja liftiga alla tagasi, et üha uued jooksjad saaksid ülespoole rühkima hakata.
Järgmisel päeval nägin ühe osaleja tehtud videot: http://www.youtube.com/watch?v=WyyWvtTQgYc (Valdo kõne ajal paistame meie tirtsuga (kes sel hetkel veel uskus "tahan ka" jõusse) ka paremast nurgast ;)). Ja vot siis hakkas mul halb. :D:D:D Aga ootan järgmist aastat. See oli nii lahe ja ma tahan kindlasti uuesti.
Täna käisin jooksmas.
Oli plaan aeglaselt ja madala pulsiga, aga... Oli nagu alati. Aeglaselt ja liiga kõrge pulss. Ei teagi, kas põhjuseks oli see 170m treppe esmaspäeval või see vastik peavalu, mis mind viimasel ajal jälle kimbutama on hakanud ja täna oma parimat tegi. Enesetunne oli ok, tahtmist oli. Aga vot minekut ja jaksu ei olnud. Või noh - jaksu oli. Mul ei tekkinud tahtmist pooleli jätta, lühemalt teha või midagi. Aga pulss oli kõrgel ja alla teda ei saanud. :S
Ilmselt ma siiski ei plaani maijooksu 40 minutiga. :)
Aeg 1:01:30, 9,4km. http://connect.garmin.com/activity/171610918 Tuleb välja, et mu kunagine "suur ring" on napilt üheksa ja pool kilti. Säh sulle suur... :D
Rahvast oli palju, ilm oli niru. Poeg arvas, et tuleb kaasa - kui ta enam ei jaksa, võib ju emme ta käest kinni võtta... Tütreke arvas ka, ta tuleb kaasa. Sai talle räägitud, et on väike veel. Tõmbas nina kurvalt krimpsu ja noogutas: "Ei tohi, veel väike". Ja umbes 20sek hiljem alustasime uuesti: "Tulen ka! Ragne suur!". Kui talle pärale jõudis, et nüüd ongi see hetk, et emme läheb ja teda ei võeta, siis lasti kuuldavale paras sõjakisa.
Trepijooks ise oli selline... vastuoluline. Ega ma muidugi jälle pihikut lõhki ei ponnistanud, mida on aru saada ka sellest, et jalad valutama ei hakanud. :D Ikka mitmed tormasid mu'st mööda. Kuid kõige viimane ma ka ei olnud. Trepp kui niisugune oli mulle sobiv - kitsas, parajad astmed, mõlemal pool käsipuu... Oli kohe mõnus teisekorra teise käega haarata ja edasi rühkida. Aga see minu kõrgusekartus... Kolmeteistkümnendast korrusest toimus nn. trepivahetus. Ehk siis kinniselt trepilt suundusime lahtisele trepile. Ühte külge pidi jooksis trepp mööda liftišahti, teine külg ja otsad olid lahtised. Ja korrused olid sellised paarikümne meetrised. Trepid lühikesed - ikka seitse astet ja pööre, seitse astet (üks-kaks-kaks-kaks :)) ja pööre. Ja nii sa siis keerutasid ja keerutasid ja ümberringi oli tühjus... Hoidsin küll pilku trepil, aga kui juba hulk aega oli mindud ja siis tuli silt, et 15-korrus... Siis sain aru, et ma pean veel väga kõrgele minema. Ja sealt edasi oli raske. Pea hakkas hirmust veidi ringi käima. Ikka ülespoole ja ülespoole. Mingil hetkel jõudis järgi üks noormees. Lasin ta mööda, aga siis tundus, et ega tema ka enam kiiremini ei jaksanud. Hoidsin siis pilgu kramplikult tema tossudel ja akendest ka enam välja ei vaadanud. :D Mingil hetkel kõlas ergutus "ainult neli korrust veel" :D:D:D Õnneks mõeldi sellega nelja "standardkorrust" ja üsna varsti olimegi üleval. Füüsilise pingutuse poole pealt oli enesetunne super. Aga hirmu poole pealt viskasin põrandale pikali korraks: ikkagi kindel maa jalge all. :P
Paar minutit joogipausi, aknast pilvede vaatamist ja liftiga alla tagasi, et üha uued jooksjad saaksid ülespoole rühkima hakata.
Järgmisel päeval nägin ühe osaleja tehtud videot: http://www.youtube.com/watch?v=WyyWvtTQgYc (Valdo kõne ajal paistame meie tirtsuga (kes sel hetkel veel uskus "tahan ka" jõusse) ka paremast nurgast ;)). Ja vot siis hakkas mul halb. :D:D:D Aga ootan järgmist aastat. See oli nii lahe ja ma tahan kindlasti uuesti.
Täna käisin jooksmas.
Oli plaan aeglaselt ja madala pulsiga, aga... Oli nagu alati. Aeglaselt ja liiga kõrge pulss. Ei teagi, kas põhjuseks oli see 170m treppe esmaspäeval või see vastik peavalu, mis mind viimasel ajal jälle kimbutama on hakanud ja täna oma parimat tegi. Enesetunne oli ok, tahtmist oli. Aga vot minekut ja jaksu ei olnud. Või noh - jaksu oli. Mul ei tekkinud tahtmist pooleli jätta, lühemalt teha või midagi. Aga pulss oli kõrgel ja alla teda ei saanud. :S
Ilmselt ma siiski ei plaani maijooksu 40 minutiga. :)
Aeg 1:01:30, 9,4km. http://connect.garmin.com/activity/171610918 Tuleb välja, et mu kunagine "suur ring" on napilt üheksa ja pool kilti. Säh sulle suur... :D
Thursday, April 19, 2012
19.aprill - laiskus, laiskus, laiskus...
Tegelikult ei ole ma otseselt päris laisk. Silmade huvides ja närvide säästmiseks olen viimasel ajal avastanud endale käsitöö ja olen kudunud. Mis on hästi tore, kuid sportimine jääb kahjuks kirja panemata. Standardtrennid on siiski tehtud saanud. Vahepeal oli puhkenädal, mis väljendus nagu alati rasketes trennides, kuid sain need siiski tehtud ja olin endaga rahul. Ujumises oli näiteks 8*25m maksi. Tegelikult ütles Liilian küll, et "ilma hingamata" ja selles mõttes ei olnud ma ülesande kõrgusel. Esimesel korral hingasin ühe korra - teise valge joone juures. Järgmisel kahel korral kaks korda ja neljandal korral tuli juba kolmas hingamine ka lisaks. Siis oli 4 kroda vesipalli krooli maksi. Kas sellist asja on üldse võimalik maksi ujuda? Pulss tõusis küll taevasse ja silmade eest kiskus mustaks, aga kiirust polnud ollagi... Aga pärast oli mõnus ujuda rahulikult 1200m.
Ka ÜKE ning teine ujumine olid vahvad. Ja pühapäeval oli rattatrenn. Minu elu esimene. Ja parajal määral masendav. Sest ma arvasingi, et mehe vana rattaga on mul raske, aga et ma nii haledalt maha jään ja lihtsalt ei jaksa... Seda ma ei osanud oodata. Kella panin tööle tagasitulles. Suur punt jäi temposõitu tegema, meie ühe Saku grupi neiuga hakkasime kahekesi tagasi sõitma (lootuses suure grupiga enam vähem üheks ajaks jõuda). :) http://connect.garmin.com/activity/169340119 Minu jaoks ikka kiire sõit. Mõistus ütleb "proovi veel", aga tunded meenutavad seda santi tunnet, kui kähinaga teistele järgi üritasin pressida kaks kilomeetrit peale algust ja ei jõudnud... Eks paistab...
Ning Saaremaal käisin üle väga pika aja taas jooksmas. Raske oli, aga ära tegin: 10km, 1 tund. Mõtlesin proovida, et kas saan kuu pärast maijooksu tehtud 40 minutiga. Arvan, et ei saa - siis pole ka midagi katki. Aga ma võin ju proovida. :) http://connect.garmin.com/activity/169340112
Ka ÜKE ning teine ujumine olid vahvad. Ja pühapäeval oli rattatrenn. Minu elu esimene. Ja parajal määral masendav. Sest ma arvasingi, et mehe vana rattaga on mul raske, aga et ma nii haledalt maha jään ja lihtsalt ei jaksa... Seda ma ei osanud oodata. Kella panin tööle tagasitulles. Suur punt jäi temposõitu tegema, meie ühe Saku grupi neiuga hakkasime kahekesi tagasi sõitma (lootuses suure grupiga enam vähem üheks ajaks jõuda). :) http://connect.garmin.com/activity/169340119 Minu jaoks ikka kiire sõit. Mõistus ütleb "proovi veel", aga tunded meenutavad seda santi tunnet, kui kähinaga teistele järgi üritasin pressida kaks kilomeetrit peale algust ja ei jõudnud... Eks paistab...
Ning Saaremaal käisin üle väga pika aja taas jooksmas. Raske oli, aga ära tegin: 10km, 1 tund. Mõtlesin proovida, et kas saan kuu pärast maijooksu tehtud 40 minutiga. Arvan, et ei saa - siis pole ka midagi katki. Aga ma võin ju proovida. :) http://connect.garmin.com/activity/169340112
Wednesday, April 4, 2012
4.aprill - Ujumise lainel
Esmaspäeval oli ujumine.
Läksin trenni halva meeleoluga. Nirud asjaolude kokkusattumised ja mis kõik veel ning tulemuseks päris tige mina. :S
Soojenduseks 3*100m. 50m krooli, 25m vesipalli krooli ja 25m kiirenevat. Oi-kui-raske. Aga ära tegin.
Põhiülesanne: 3*400m. 150m IV tsoon, 100m III tsoon, 100m IV tsoon ja 50m rahulikult II tsoon. Kui Liilian ülesande ette luges, kippus selline homeeriline naeruturtsatus peale. Niiii pikalt neljandas tsoonis. Aga kui ma ujuma hakkasin... Kuidagi see tigedustunne aitas vastu pidada. Kuivõrd veekindel pulsikell läks ju katki, siis ma täpselt öelda ei julge, et ma õigetes vahemikes ujusin, aga enesetunde järgi tundus küll, et olin enam-vähem. Ning mis mulle endale kõige olulisem - ma tean, et ma ei viilinud. Kui oli neljas, siis proovisin ujuda neljandas ja kui oli kolmas, siis võtsin tempo veidi alla, kuid mitte looderdamise tasemele...
Valmis saades 100m seliti suplust ja siis 600m labade ja puntsuga krooli käsi. Lõpetuseks veel suplus ja oligi läbi.
Täna käisime mehega ka ujumas.
Algus oli raske (mis on tõend, et mulle ikka kulub soojendus ära). Aga mida edasi, seda mõnusamaks läks ning kokkuvõttes sai sulistatud 1500m ja veel natuke suplust kah. :)
Läksin trenni halva meeleoluga. Nirud asjaolude kokkusattumised ja mis kõik veel ning tulemuseks päris tige mina. :S
Soojenduseks 3*100m. 50m krooli, 25m vesipalli krooli ja 25m kiirenevat. Oi-kui-raske. Aga ära tegin.
Põhiülesanne: 3*400m. 150m IV tsoon, 100m III tsoon, 100m IV tsoon ja 50m rahulikult II tsoon. Kui Liilian ülesande ette luges, kippus selline homeeriline naeruturtsatus peale. Niiii pikalt neljandas tsoonis. Aga kui ma ujuma hakkasin... Kuidagi see tigedustunne aitas vastu pidada. Kuivõrd veekindel pulsikell läks ju katki, siis ma täpselt öelda ei julge, et ma õigetes vahemikes ujusin, aga enesetunde järgi tundus küll, et olin enam-vähem. Ning mis mulle endale kõige olulisem - ma tean, et ma ei viilinud. Kui oli neljas, siis proovisin ujuda neljandas ja kui oli kolmas, siis võtsin tempo veidi alla, kuid mitte looderdamise tasemele...
Valmis saades 100m seliti suplust ja siis 600m labade ja puntsuga krooli käsi. Lõpetuseks veel suplus ja oligi läbi.
Täna käisime mehega ka ujumas.
Algus oli raske (mis on tõend, et mulle ikka kulub soojendus ära). Aga mida edasi, seda mõnusamaks läks ning kokkuvõttes sai sulistatud 1500m ja veel natuke suplust kah. :)
Saturday, March 31, 2012
31.märts - Vahel läheb jälle veidi paremini
Neljapäeval oli üdini jooksupäev.
Hommikul viisime mehega koos poja lasteaeda ning läksime Pirita Majandusgümnaasiumi staadionile jooksma. Staadionile sellepärast, et plaanisime kiirendusi proovida. Kõigepealt siis veidi soojendusjooksu ja seejärel 7*staadioniring kiirendusi. Üks ring peaks ametlikult olema 250m, kuid kuna keskelolevat jalgpalliplatsi oli talvel lumest puhtaks lükatud, siis olid jooksurajal kohati veel hanged ning jooksime suurema kaarega. Kell näitab küll 0,25 ja 0,26, kuid tegelikkuses olid need numbrid rohkem kaheksa- ja üheksaga lõppevad. Mitte et see väga oluline oleks. :D
Raske oli. Täiesti mõistetamatu - teised jooksevad sellises tempos kilomeetreid ja päris paljud maratone, aga mul võttis staadioniring võhma välja. Neljas ring (aeg 1,02) tõmbas hetkeks pildi halliks ja pani mõtlema, et teeks seitsme kiirenduse asemel viis... Aga vahepealne puhkusering taastas enesetunde uuesti normaalseni ning leppisime mehega lihtsalt kokku, et "kiirendan veidi aeglasemalt". Ja sain hakkama küll. :) Viimasel kiirendusel panin uuesti nii kiire tempo peale, kui vähegi jõudsin ja lõikasin ühest kohast hangede vahelt sisekurvi. Väääääga napilt, aga saime ringiaja alla minuti. :D Tegelikult järgnes ka väike lõdvestusjooks, aga ma vajutasin kogemata ringi lõpu asemel ajavõtu lõppu.
http://connect.garmin.com/activity/163273088
Ja õhtul oli ÜKE nagu ikka neljapäeviti.
Mõnusalt raske ja toredalt jõukohane. Jooksuks oli pool tundi viieminutiliste tsüklite kaupa: paaritud II tsoonis ja paaris III tsoonis. Ning jooksuharjutused olid kintsulihaseid kangestavad nagu reedel selgus. :)
Täna ujumine.
Soojendus imelihtne: 200m krooli ja 50m seliti. Ja see imelihtne soojendus tundus niiiii kohutavalt keeruline miskipärast. Jaksu ei olnud, õhku ei olnud, kiirust ei olnud... Lõpetades polnud tuju ka eriti enam. :S
Seejärel põhiharjutus: 2*300m, intervalliks 50m seliti. Sellest siis 100m IV tsoon, 100m III tsoon ja 100m IV tsoon. Ülesannet kuuldes tuli selline pool-hüsteeriline naer peale - juba soojendus tappis ja nüüd neljas tsoon... Aga kui juba ujumiseks läks, siis loksus kuidagi asi paika ja ei olnudki hirmus. Sain ujutud need neljandad tsoonid. :)
Ja see järel punniga 1km krooli käsi rahulikus II tsoonis. See oli mõnus. Kusagil kuuesaja meetri peal oli jälle tunne, et mu käed liiguvad "nagu päris". Ja viimased paarsada meetrit oleksid nagu makaronid käte asemel olnud. :P
Lõpus veel kolm ringi (150m) seliti lõdvestust.
Oli mõnus.
Hommikul viisime mehega koos poja lasteaeda ning läksime Pirita Majandusgümnaasiumi staadionile jooksma. Staadionile sellepärast, et plaanisime kiirendusi proovida. Kõigepealt siis veidi soojendusjooksu ja seejärel 7*staadioniring kiirendusi. Üks ring peaks ametlikult olema 250m, kuid kuna keskelolevat jalgpalliplatsi oli talvel lumest puhtaks lükatud, siis olid jooksurajal kohati veel hanged ning jooksime suurema kaarega. Kell näitab küll 0,25 ja 0,26, kuid tegelikkuses olid need numbrid rohkem kaheksa- ja üheksaga lõppevad. Mitte et see väga oluline oleks. :D
Raske oli. Täiesti mõistetamatu - teised jooksevad sellises tempos kilomeetreid ja päris paljud maratone, aga mul võttis staadioniring võhma välja. Neljas ring (aeg 1,02) tõmbas hetkeks pildi halliks ja pani mõtlema, et teeks seitsme kiirenduse asemel viis... Aga vahepealne puhkusering taastas enesetunde uuesti normaalseni ning leppisime mehega lihtsalt kokku, et "kiirendan veidi aeglasemalt". Ja sain hakkama küll. :) Viimasel kiirendusel panin uuesti nii kiire tempo peale, kui vähegi jõudsin ja lõikasin ühest kohast hangede vahelt sisekurvi. Väääääga napilt, aga saime ringiaja alla minuti. :D Tegelikult järgnes ka väike lõdvestusjooks, aga ma vajutasin kogemata ringi lõpu asemel ajavõtu lõppu.
http://connect.garmin.com/activity/163273088
Ja õhtul oli ÜKE nagu ikka neljapäeviti.
Mõnusalt raske ja toredalt jõukohane. Jooksuks oli pool tundi viieminutiliste tsüklite kaupa: paaritud II tsoonis ja paaris III tsoonis. Ning jooksuharjutused olid kintsulihaseid kangestavad nagu reedel selgus. :)
Täna ujumine.
Soojendus imelihtne: 200m krooli ja 50m seliti. Ja see imelihtne soojendus tundus niiiii kohutavalt keeruline miskipärast. Jaksu ei olnud, õhku ei olnud, kiirust ei olnud... Lõpetades polnud tuju ka eriti enam. :S
Seejärel põhiharjutus: 2*300m, intervalliks 50m seliti. Sellest siis 100m IV tsoon, 100m III tsoon ja 100m IV tsoon. Ülesannet kuuldes tuli selline pool-hüsteeriline naer peale - juba soojendus tappis ja nüüd neljas tsoon... Aga kui juba ujumiseks läks, siis loksus kuidagi asi paika ja ei olnudki hirmus. Sain ujutud need neljandad tsoonid. :)
Ja see järel punniga 1km krooli käsi rahulikus II tsoonis. See oli mõnus. Kusagil kuuesaja meetri peal oli jälle tunne, et mu käed liiguvad "nagu päris". Ja viimased paarsada meetrit oleksid nagu makaronid käte asemel olnud. :P
Lõpus veel kolm ringi (150m) seliti lõdvestust.
Oli mõnus.
Wednesday, March 28, 2012
28.märts - Niru nädal
Alustaks kohe vabandustega - tervis on vilets olnud, tegemist on palju olnud ja mees on kodust ära olnud ja... Ja no laisk olen ka.
Neljapäeval oli ÜKE.
Mis iseenesest oli ok ja vahva, aga vot kui tuli lihasvastupidavusjooksu aeg, siis ütles mu seedimine üles. Pole seda juba päris ammu juhtunud, seetõttu oli jälle "taasavastatud üllatus", kui kiirelt vahel on vaja vetsu jõuda. :S Pärast jooksin oma kolmandas pulsitsoonis jooksu ära, aga eriliselt mõnus see just ei olnud.
Laupäeval ujumine.
Soojenduseks 300m. 3*75m krooli + 25m kiirenevat.
Ja seejärel kiirusujumised. Plaan oli 6*100m maksi intervalliga 50m suplust. Esimese tegime ära - aega ei võetud, kuna poisid suutsid valestardi teha. :) Peavalu, mis tunni algul lihtsalt tuikas, muutus märgatavalt teravamaks. Teine kord - aeg 2:06. Olemine läheb järjest sandimaks. Kolmas kord - aeg 2:10. Kuivõrd start antakse kõigile koos ja mina olen konkurentsitult kõige aeglasem (35-15sek umbes teistest maas), siis tunnen end veel totaalse pidurina. Lisaks peavalule kisub silmade eest mustaks. Kuivõrd ma tõesti ei salli aja peale ujumisi, siis "andsin alla". Jätsin teised edasi ujuma ja ise läksin algajate rajale vaheldumisi II ja III tsooni ujumisi tegema. Isegi need tundusid ellujäämiskoolina ning head tunnet ei olnud. :S
Esmaspäeval taas ujumine.
Soojenduseks 400m. 4*25m üle kolme, 25m üle viie, 25m üle kolme ja 25m üle seitsme hingamist. Üle seitsme ei olnud kerge, kuid sain hakkama. Uhke!
Seejärel 2*800m III tsoonis. Esimene abivahenditeta, teine labade ja punniga. Ja vot siin tundsin end hästi.Vahepeale 50m seliti. Jõudsin ilusti valmis, III tsoon on jõukohane ja sain ka lõpusupluse tehtud.
Täna käisime mehega koos Pirita Topsi ujumas.
Jälle niru olemine. Peas surub vastikult. :( Esialgu ei saanud ka prille üleüldse pidama. Ikka iga ringi järel kallasin vett välja ja kirusin. Siis käisin vahepeal aurusaunas istumas - nii mõnus oli pead toetada ja lihtsalt olla. Ja kui pärast "külma" vette tagasi läksin, oli olemine kuidagi parem. Plaanisin 500m ujuda, aga lugemine läks sassi ja ilmselt sai ligi kilomeeter tehtud. Kuidagi ludinaga läks. :)
Millalgi tuleks jooksma ka minna ikka lõpuks jälle. :)
Neljapäeval oli ÜKE.
Mis iseenesest oli ok ja vahva, aga vot kui tuli lihasvastupidavusjooksu aeg, siis ütles mu seedimine üles. Pole seda juba päris ammu juhtunud, seetõttu oli jälle "taasavastatud üllatus", kui kiirelt vahel on vaja vetsu jõuda. :S Pärast jooksin oma kolmandas pulsitsoonis jooksu ära, aga eriliselt mõnus see just ei olnud.
Laupäeval ujumine.
Soojenduseks 300m. 3*75m krooli + 25m kiirenevat.
Ja seejärel kiirusujumised. Plaan oli 6*100m maksi intervalliga 50m suplust. Esimese tegime ära - aega ei võetud, kuna poisid suutsid valestardi teha. :) Peavalu, mis tunni algul lihtsalt tuikas, muutus märgatavalt teravamaks. Teine kord - aeg 2:06. Olemine läheb järjest sandimaks. Kolmas kord - aeg 2:10. Kuivõrd start antakse kõigile koos ja mina olen konkurentsitult kõige aeglasem (35-15sek umbes teistest maas), siis tunnen end veel totaalse pidurina. Lisaks peavalule kisub silmade eest mustaks. Kuivõrd ma tõesti ei salli aja peale ujumisi, siis "andsin alla". Jätsin teised edasi ujuma ja ise läksin algajate rajale vaheldumisi II ja III tsooni ujumisi tegema. Isegi need tundusid ellujäämiskoolina ning head tunnet ei olnud. :S
Esmaspäeval taas ujumine.
Soojenduseks 400m. 4*25m üle kolme, 25m üle viie, 25m üle kolme ja 25m üle seitsme hingamist. Üle seitsme ei olnud kerge, kuid sain hakkama. Uhke!
Seejärel 2*800m III tsoonis. Esimene abivahenditeta, teine labade ja punniga. Ja vot siin tundsin end hästi.Vahepeale 50m seliti. Jõudsin ilusti valmis, III tsoon on jõukohane ja sain ka lõpusupluse tehtud.
Täna käisime mehega koos Pirita Topsi ujumas.
Jälle niru olemine. Peas surub vastikult. :( Esialgu ei saanud ka prille üleüldse pidama. Ikka iga ringi järel kallasin vett välja ja kirusin. Siis käisin vahepeal aurusaunas istumas - nii mõnus oli pead toetada ja lihtsalt olla. Ja kui pärast "külma" vette tagasi läksin, oli olemine kuidagi parem. Plaanisin 500m ujuda, aga lugemine läks sassi ja ilmselt sai ligi kilomeeter tehtud. Kuidagi ludinaga läks. :)
Millalgi tuleks jooksma ka minna ikka lõpuks jälle. :)
Wednesday, March 21, 2012
21.märts - Swisshotelli trepijooks
Täna oli järjekordne trepijooksu etapp. Seekord siis eriüritus Swishotel Vitality Day raames.
Alustuseks oli päris naljakas see, et segamini olid siis dressides-tossudes osalejad ning lipsustatud-lõhnastatud härrasmehed, kes muidu hotellis sehkendasid ja asju ajasid. Telekaameraid ja fotoaparaate oli ka üksjagu.
Kõigepealt startisid Kerttu Jukkum, Teele Viira ja... äkki oli Aleksandra Zeregelia? Ja siis võisid minna kõik, kes valmis, sel hetkel, kui tundsid, et on valmis.
Mis seal ikka pikalt jokutada - ajakiip masinasse ja sibama. Viis korrust - esimene noormees on mu'st möödunud. Tänu temale tuleb meelde, et vaheajapunktides tuleb ka kiip masinasse torgata. Aeg 46 sekundit.
Kaheksandal korrusel kisub jamaks - kuidagi kõrged korrused. :P Jõuan kümnendale. Viie korruse aeg 58 sekundit.
Viieteistkümnes korrus. Viie korruse vaheaeg... 1:28. Oma osa on siin pool korrust varem olnud joogipunktil, kus ma end mõnusalt tundsin. Toetasin tagumiku vastu seina ja ajasin juttu ja jõin maitsvat vett. :)
Kahekümnes korrus. Samuti pakutakse vett. Võtan topsi kaasa ja astun edasi. Viie korruse vaheaeg 1:06.
Kahekümne viies korrus. Taganttulijaid enam eriti ei ole. Ja mulle tuleb pähe, et oleks pidanud kahekümnendal lõpetama. Sest kui kõik tormavad üles välja, oleksin ma ju seal esimene olnud. :D:D:D Viie korruse vaheaeg 1:03.
Ja siis ongi lõpp. Nagu presidendi vastuvõtule oleks sattunud - telekaamerad, vähemalt kaheksa fotograafi... ...ja punane töntsil sammul trepist üles lontsiv mina. :) Viie korruse vaheaeg 58 sekundit.
Enesetunne päris mõnus. Kuigi väike veremaitse on kurgus. See vist on treppide puhul paratamatu kaasnähe. Koguaeg 6:19. Õepoeg oli kogukokkuvõttes esimene. Aeg oli igatahes alla nelja minuti. Eks ta ole mu'st poole noorem ka. :P
Ja 23.aprilli õhtul on Teletorni trepijooks! Ainult 21 korrust. Aga see eest 170m kõrgustesse. Mõnna!
Alustuseks oli päris naljakas see, et segamini olid siis dressides-tossudes osalejad ning lipsustatud-lõhnastatud härrasmehed, kes muidu hotellis sehkendasid ja asju ajasid. Telekaameraid ja fotoaparaate oli ka üksjagu.
Kõigepealt startisid Kerttu Jukkum, Teele Viira ja... äkki oli Aleksandra Zeregelia? Ja siis võisid minna kõik, kes valmis, sel hetkel, kui tundsid, et on valmis.
Mis seal ikka pikalt jokutada - ajakiip masinasse ja sibama. Viis korrust - esimene noormees on mu'st möödunud. Tänu temale tuleb meelde, et vaheajapunktides tuleb ka kiip masinasse torgata. Aeg 46 sekundit.
Kaheksandal korrusel kisub jamaks - kuidagi kõrged korrused. :P Jõuan kümnendale. Viie korruse aeg 58 sekundit.
Viieteistkümnes korrus. Viie korruse vaheaeg... 1:28. Oma osa on siin pool korrust varem olnud joogipunktil, kus ma end mõnusalt tundsin. Toetasin tagumiku vastu seina ja ajasin juttu ja jõin maitsvat vett. :)
Kahekümnes korrus. Samuti pakutakse vett. Võtan topsi kaasa ja astun edasi. Viie korruse vaheaeg 1:06.
Kahekümne viies korrus. Taganttulijaid enam eriti ei ole. Ja mulle tuleb pähe, et oleks pidanud kahekümnendal lõpetama. Sest kui kõik tormavad üles välja, oleksin ma ju seal esimene olnud. :D:D:D Viie korruse vaheaeg 1:03.
Ja siis ongi lõpp. Nagu presidendi vastuvõtule oleks sattunud - telekaamerad, vähemalt kaheksa fotograafi... ...ja punane töntsil sammul trepist üles lontsiv mina. :) Viie korruse vaheaeg 58 sekundit.
Enesetunne päris mõnus. Kuigi väike veremaitse on kurgus. See vist on treppide puhul paratamatu kaasnähe. Koguaeg 6:19. Õepoeg oli kogukokkuvõttes esimene. Aeg oli igatahes alla nelja minuti. Eks ta ole mu'st poole noorem ka. :P
Ja 23.aprilli õhtul on Teletorni trepijooks! Ainult 21 korrust. Aga see eest 170m kõrgustesse. Mõnna!
Monday, March 19, 2012
19.märts - Kevad hiilib lähemale
Nädal tagasi esmaspäeval oli ujumine.
Puhkenädal. Seega olin juba basseini serva peal üsna väsinud ja torssis, oodates midagi hullu-hullu-hullu. Aga ei olnud väga hullu. Tegime palju tehnikat, kuid seda kõike võis teha omas tempos ning kiirust/pulsivahemikke ei nõutud. Ja kui aeglaselt tiksuda, siis saan ma ka tehnikaga enam-vähem ühele poole.
Täpselt enam ei hakka meenutama, kuid tegime nii vesipalli-krooli kui ka käed-rusikas-krooli ja scullingut igapidi ja krooli jalgu ja... Sõrmede vedamist oli näiteks 500m ja see oli isegi täiesti lahe. Mulle meeldis. :)
Edasi läks nädal nässu. Sest hommikuti oli minul toimetamist, õhtuti oli mehel toimetamist ja tahtmist-viitsimist ka väga polnud ning päev läks päeva järel. Neljapäeva õhtul, kui oleksin pidanud trennis olema, istusin hoopis autos ja sõitsime perega Saaremaa poole. Väikeseks leevenduseks siis siin natuke sportimist.
Reede hommikul jooksma.
Pulsivööd peale ei pannund. Esialgu ei vaadanud ka kella. Ilm oli ilus, tahtmis jagus ja jalad muudkui lippasid tuulest hoolimata. Aga mingil hetkel sain aru, et lippan siiski praeguse vormi jaoks liiga kiiresti. Väsimus tuli kiirelt. Otsustasin kaks kilomeetrit vahepeal mõnusalt sõrkida ja siis ülejäänud maa vanematekoduni uuesti kiiremalt teha. Millegipärast sattus (Murphy nagu ikka) uuesti kiirelt jooksmise ajaks kõrvaklappidest tulema Dulcinea surma-aaria operetist Mees LaManchast. Ilus aaria. Aga venib nagu tatt... Ja nagu hiljem kodus arvutist vaadates selgus, silkasin ma hirmust, et see aaria mind aeglustab, kangesti kiiresti. :D Aga ma olin ikka päris väsinud ka. Ja korraks tekkis tunne, et vaatan üle oma plaani "vähemalt üks kord elus jooksen maratoni kasvõi üks sekund alla nelja ja poole tunni...". Praegu siiski veel veidi passin, sest ma ju tean, et ma ei ole kevadine jooksuinimene. Ja oi kuidas mul ikka kibeleb veel 31.märtsi Otepää-Tartu maraton. Ma tean, et ei suuda seda praegu. Aga ikka ju tahaks...
Kokku siis 8,4km ja 50min http://connect.garmin.com/activity/159460763
Pühapäeval ujumine.
Algne plaan oli perega kooli ujulasse minna ja seal mõned ringid kordamööda suslikute vaatamise kõrvalt teha. Kuid kooli ujula oli miskipärast kinni ilma lisaselgitusteta. Kuna lastele oli lubatud, siis suundusime linna. Enamuse ajast veetsin küll põnnidega lastebasseinis, kuid 500m krooli sai siiski ka tehtud. Asi seegi laiskuse-perioodil. :)
Täna oli jalgrattasõit.
Millega jõuame tagasi selle juurde, et kevad hiilib lähemale. Ja koos sellega teadmine, et kui ma tahan triatlonivõistlust proovida, siis tuleb seal rattaga sõita. Ja ma olen nii kahevahel üleüldse - osta uus ratas? Aga kui keegi leiab jälle, et tal on seda rohkem tarvis? Ja kui siiski osta, siis milline? Kulutada võistlusratta peale inimese puhul, kes ei tegelikult naudib protsessi, mitte võistlust? Või olla eriti blond ja minna võistlusele linnarattaga, millel korv ees (mu varastatud ülihea ratas just selline oligi) - aga see-eest saaks ratast ka muul ajal edukalt kasutada? Njah, keeruline... Aga igatahes täna käisin ma esimest korda mehe vana võistlusrattaga sõitmist proovimas. Kiire on ta küll, midagi pole öelda. Aga hirmus ka. Ma ei tea nendest asjadest palju, kuid kusagilt on kõrvu jäänud, et raami pikkus sõltub sõitja pikkusest. No mees on mu'st ligi 20cm pikem. Ja kui lisame siia selle, et mulle üldse meeldib rattaga sõita "mõisapreililikult" pigem istuvas asendis, kui lamaskil, siis on päris üheselt mõistetav, et kiiruse ja hirmuga konkureeris ka ebamugavustunne. Korraks, ühel sirgel "laskumisel" (Saaremaa mõistes) julgesin käed isegi võistluslenksu alumise kõvera osa peale panna. Aga minu kehva tasakaalu juures oli paras julgustükk.
Kokku "vuristasin" vaid 14km, kuid tagumik oli valus ja käed tasakaalu hoidmisest krambis. Suurt mõnu küll ei tundnud. Oli heameel, et läbi sai. Kuid lubasin endale, et Tristari 30km sõidan ära. Ajaga 1:15-1:30 (ilmselt pigem 1:30). Ja selle nimel harjutan veel. Nii et tagumiku-kurtmisi lisandub siia tõenäoliselt ka järgmise Saaremaa külastuse ajal. :) http://connect.garmin.com/activity/159460753
Puhkenädal. Seega olin juba basseini serva peal üsna väsinud ja torssis, oodates midagi hullu-hullu-hullu. Aga ei olnud väga hullu. Tegime palju tehnikat, kuid seda kõike võis teha omas tempos ning kiirust/pulsivahemikke ei nõutud. Ja kui aeglaselt tiksuda, siis saan ma ka tehnikaga enam-vähem ühele poole.
Täpselt enam ei hakka meenutama, kuid tegime nii vesipalli-krooli kui ka käed-rusikas-krooli ja scullingut igapidi ja krooli jalgu ja... Sõrmede vedamist oli näiteks 500m ja see oli isegi täiesti lahe. Mulle meeldis. :)
Edasi läks nädal nässu. Sest hommikuti oli minul toimetamist, õhtuti oli mehel toimetamist ja tahtmist-viitsimist ka väga polnud ning päev läks päeva järel. Neljapäeva õhtul, kui oleksin pidanud trennis olema, istusin hoopis autos ja sõitsime perega Saaremaa poole. Väikeseks leevenduseks siis siin natuke sportimist.
Reede hommikul jooksma.
Pulsivööd peale ei pannund. Esialgu ei vaadanud ka kella. Ilm oli ilus, tahtmis jagus ja jalad muudkui lippasid tuulest hoolimata. Aga mingil hetkel sain aru, et lippan siiski praeguse vormi jaoks liiga kiiresti. Väsimus tuli kiirelt. Otsustasin kaks kilomeetrit vahepeal mõnusalt sõrkida ja siis ülejäänud maa vanematekoduni uuesti kiiremalt teha. Millegipärast sattus (Murphy nagu ikka) uuesti kiirelt jooksmise ajaks kõrvaklappidest tulema Dulcinea surma-aaria operetist Mees LaManchast. Ilus aaria. Aga venib nagu tatt... Ja nagu hiljem kodus arvutist vaadates selgus, silkasin ma hirmust, et see aaria mind aeglustab, kangesti kiiresti. :D Aga ma olin ikka päris väsinud ka. Ja korraks tekkis tunne, et vaatan üle oma plaani "vähemalt üks kord elus jooksen maratoni kasvõi üks sekund alla nelja ja poole tunni...". Praegu siiski veel veidi passin, sest ma ju tean, et ma ei ole kevadine jooksuinimene. Ja oi kuidas mul ikka kibeleb veel 31.märtsi Otepää-Tartu maraton. Ma tean, et ei suuda seda praegu. Aga ikka ju tahaks...
Kokku siis 8,4km ja 50min http://connect.garmin.com/activity/159460763
Pühapäeval ujumine.
Algne plaan oli perega kooli ujulasse minna ja seal mõned ringid kordamööda suslikute vaatamise kõrvalt teha. Kuid kooli ujula oli miskipärast kinni ilma lisaselgitusteta. Kuna lastele oli lubatud, siis suundusime linna. Enamuse ajast veetsin küll põnnidega lastebasseinis, kuid 500m krooli sai siiski ka tehtud. Asi seegi laiskuse-perioodil. :)
Täna oli jalgrattasõit.
Millega jõuame tagasi selle juurde, et kevad hiilib lähemale. Ja koos sellega teadmine, et kui ma tahan triatlonivõistlust proovida, siis tuleb seal rattaga sõita. Ja ma olen nii kahevahel üleüldse - osta uus ratas? Aga kui keegi leiab jälle, et tal on seda rohkem tarvis? Ja kui siiski osta, siis milline? Kulutada võistlusratta peale inimese puhul, kes ei tegelikult naudib protsessi, mitte võistlust? Või olla eriti blond ja minna võistlusele linnarattaga, millel korv ees (mu varastatud ülihea ratas just selline oligi) - aga see-eest saaks ratast ka muul ajal edukalt kasutada? Njah, keeruline... Aga igatahes täna käisin ma esimest korda mehe vana võistlusrattaga sõitmist proovimas. Kiire on ta küll, midagi pole öelda. Aga hirmus ka. Ma ei tea nendest asjadest palju, kuid kusagilt on kõrvu jäänud, et raami pikkus sõltub sõitja pikkusest. No mees on mu'st ligi 20cm pikem. Ja kui lisame siia selle, et mulle üldse meeldib rattaga sõita "mõisapreililikult" pigem istuvas asendis, kui lamaskil, siis on päris üheselt mõistetav, et kiiruse ja hirmuga konkureeris ka ebamugavustunne. Korraks, ühel sirgel "laskumisel" (Saaremaa mõistes) julgesin käed isegi võistluslenksu alumise kõvera osa peale panna. Aga minu kehva tasakaalu juures oli paras julgustükk.
Kokku "vuristasin" vaid 14km, kuid tagumik oli valus ja käed tasakaalu hoidmisest krambis. Suurt mõnu küll ei tundnud. Oli heameel, et läbi sai. Kuid lubasin endale, et Tristari 30km sõidan ära. Ajaga 1:15-1:30 (ilmselt pigem 1:30). Ja selle nimel harjutan veel. Nii et tagumiku-kurtmisi lisandub siia tõenäoliselt ka järgmise Saaremaa külastuse ajal. :) http://connect.garmin.com/activity/159460753
Saturday, March 10, 2012
10.märts - Tavapärased trennid
Neljapäeval oli ÜKE.
Kuna Liilian on lastega Taanis võistlustel, siis olime Ralfiga. Vahel on hea, igaüks pöörab erinevatee asjadele tähelepanu. Jooksuharjutusi tegime osalt samu, osalt teistsuguseid ja osalt teistmoodi. :) Liilian ei luba kunagi kiirustada, Ralf ütles, et "kiiresti, kiiresti!". :)
Kes olid vahepeal tõbised olnud, tegid üheskos harjutusi, meie pidime tegema intervalljooksu. IV tsoonis. 1km ja ring pulsirahustuseks, 2km ja ring pulsirahustuseks ning 3km. Eesmärk oleks olnud, et teise kiire jooksu kilomeetri keskmine ei oleks üle 5sek aeglasem esimesest ning kolmanda keskmine omakorda mitte üle 5sek aeglasem teisest.Ma ei olnud just eeskujulik ülesande täitja. Esimene kilomeeter läks kuidagi liiga hästi: pulss ei tõusnud kuidagi ja tempo läks päris kiireks. 4:48 ja keskmine pulss 160 (tegelikult algab mu IV tsoon 162 löögi pealt). Väike sõrk ja kaks kilomeetrit. Tempo kaotus jõhker: keskmine 5:03, keskmine pulss 165/168. Väike sõrk ja kolm kilomeetrit. Siin olin veidi edumeelsem. Jälgisin vaid seda, et üle ülempiiri (176) pulsiga ei läheks. Keskmine tõusis lubatud piires: 5:08, keskmine pulss 170/173/175.
Ja poisid tõid meile naistepäeva puhul Rafaellosid, nii et venituste ajal sai kalorid topelt tagasi mugitud. :D
Täna ujumine.
Soojenduseks 200m vabal valikul. Mina tegin krooli.
Seejärel 600m. 25m vesipallikrooli, 75m krooli, 25m käed rusikas, 75m krooli, 25m sõrmede vedamist, 75m krooli ja sama uuesti.
300m kätele: punn jalge vahel ja 25m kaupa käed üleval, käed keskel, käed all ning käed rusikas ja see siis kolm korda läbi.
Lõpuks oli ühe töö 25m, 75m krooli, 50m seliti ja siis sama teise käega. Oleks tulnud teha 2 korda see ring läbi, kuid ma ei jõudnud. Teisest ringist sain tehtud vaid esimesed sada meetrit. Siis 50m suplust ja välja.
Aga Dea ütles, et mu kehahoid on paremaks läinud. Tuju tegi heaks. :)
Kuna Liilian on lastega Taanis võistlustel, siis olime Ralfiga. Vahel on hea, igaüks pöörab erinevatee asjadele tähelepanu. Jooksuharjutusi tegime osalt samu, osalt teistsuguseid ja osalt teistmoodi. :) Liilian ei luba kunagi kiirustada, Ralf ütles, et "kiiresti, kiiresti!". :)
Kes olid vahepeal tõbised olnud, tegid üheskos harjutusi, meie pidime tegema intervalljooksu. IV tsoonis. 1km ja ring pulsirahustuseks, 2km ja ring pulsirahustuseks ning 3km. Eesmärk oleks olnud, et teise kiire jooksu kilomeetri keskmine ei oleks üle 5sek aeglasem esimesest ning kolmanda keskmine omakorda mitte üle 5sek aeglasem teisest.Ma ei olnud just eeskujulik ülesande täitja. Esimene kilomeeter läks kuidagi liiga hästi: pulss ei tõusnud kuidagi ja tempo läks päris kiireks. 4:48 ja keskmine pulss 160 (tegelikult algab mu IV tsoon 162 löögi pealt). Väike sõrk ja kaks kilomeetrit. Tempo kaotus jõhker: keskmine 5:03, keskmine pulss 165/168. Väike sõrk ja kolm kilomeetrit. Siin olin veidi edumeelsem. Jälgisin vaid seda, et üle ülempiiri (176) pulsiga ei läheks. Keskmine tõusis lubatud piires: 5:08, keskmine pulss 170/173/175.
Ja poisid tõid meile naistepäeva puhul Rafaellosid, nii et venituste ajal sai kalorid topelt tagasi mugitud. :D
Täna ujumine.
Soojenduseks 200m vabal valikul. Mina tegin krooli.
Seejärel 600m. 25m vesipallikrooli, 75m krooli, 25m käed rusikas, 75m krooli, 25m sõrmede vedamist, 75m krooli ja sama uuesti.
300m kätele: punn jalge vahel ja 25m kaupa käed üleval, käed keskel, käed all ning käed rusikas ja see siis kolm korda läbi.
Lõpuks oli ühe töö 25m, 75m krooli, 50m seliti ja siis sama teise käega. Oleks tulnud teha 2 korda see ring läbi, kuid ma ei jõudnud. Teisest ringist sain tehtud vaid esimesed sada meetrit. Siis 50m suplust ja välja.
Aga Dea ütles, et mu kehahoid on paremaks läinud. Tuju tegi heaks. :)
Wednesday, March 7, 2012
7.märts - Vesi, vesi ja veelkord vesi
Laupäeval oli ujumine. Kuna toimus Pirita Open 2012, toimusid trennid varem. Mina läksin üheksasesse trenni. Dea pani kõva tambi peale. Soojenduseks 400m ja siis 6*250m. Vaheldumisi III ja IV tsoonis. Kuna mul teadaolevalt kiirus pikal maal palju tsooniti (ellujäämise huvides :P) ei erine, lihtsalt ähin ja rapsin veidi rohkem ja pulss tõuseb, siis oli pidevalt selline tunne, et mu'st "ujuti üle". Aga eks sellist kogemust on kah tarvis. Muidu peaksin suvel ilmselt ootama, kuniks teistel 50m ujutud, enne kui võistlust alustada saaksin. :D
Peale ujumist siis Pirita Openit pildistama. Meie omi oli palju - kõik teateujumises. Ainult Liilian osales igal alal - 25m vabalt, 50m krooli ja talitriatlon (ok, olgem ausad, triatloni tegi Siim ka). Ja teates siis 4 võistkonda meilt. Kuna mina kuulun kategooriasse "vesi alla +25 kraadi on külm", siis oli see ikka siiras austus ja hämming, mis mus pidevalt üle kees, vaadates rahvast üksteise järel jõele raiutud jääauku ronimas ja ujumas. Megatublid ikka. Mina sain kaameraga ümber augu keksides veidi külma. :P
Esmaspäeval samuti ujumine.
Soojenduseks 4*100m. 50m krooli, 25m seliti ja 25m kiirenevat.
Ja seejärel "töökäsk" - 1500m IV tsoonis... Haa-haaa. :D Jaksan ma jee. Aga ma tegin oma parima. Ma ujusin 1500m, Liilian võttis aega. Ja ma ujusin seda nii nagu ma jaksasin. Jätkem mainimata selle, et rahulikku II tsooni ujumist teinud Priit möödus mu'st paar korda... :P Aga aeg 34:40 ja ma olen rahul.
Täna siis pidasime streigipõhi ja käisime lastega Nõmme ujulas. Algul tegelesin suslikutega lastebasseinis ja siis 1000m krooli. Alguses oli paar otsa tunne, et ei oska ja ei saa, aga kui 500m (esialgne plaan) tehtud sai, läks kuidagi ludinaga edasi. :)
Peale ujumist siis Pirita Openit pildistama. Meie omi oli palju - kõik teateujumises. Ainult Liilian osales igal alal - 25m vabalt, 50m krooli ja talitriatlon (ok, olgem ausad, triatloni tegi Siim ka). Ja teates siis 4 võistkonda meilt. Kuna mina kuulun kategooriasse "vesi alla +25 kraadi on külm", siis oli see ikka siiras austus ja hämming, mis mus pidevalt üle kees, vaadates rahvast üksteise järel jõele raiutud jääauku ronimas ja ujumas. Megatublid ikka. Mina sain kaameraga ümber augu keksides veidi külma. :P
Esmaspäeval samuti ujumine.
Soojenduseks 4*100m. 50m krooli, 25m seliti ja 25m kiirenevat.
Ja seejärel "töökäsk" - 1500m IV tsoonis... Haa-haaa. :D Jaksan ma jee. Aga ma tegin oma parima. Ma ujusin 1500m, Liilian võttis aega. Ja ma ujusin seda nii nagu ma jaksasin. Jätkem mainimata selle, et rahulikku II tsooni ujumist teinud Priit möödus mu'st paar korda... :P Aga aeg 34:40 ja ma olen rahul.
Täna siis pidasime streigipõhi ja käisime lastega Nõmme ujulas. Algul tegelesin suslikutega lastebasseinis ja siis 1000m krooli. Alguses oli paar otsa tunne, et ei oska ja ei saa, aga kui 500m (esialgne plaan) tehtud sai, läks kuidagi ludinaga edasi. :)
Thursday, March 1, 2012
1.märts - Tasa, tasa...
...umbes nii ma praegu toimetangi.
Esmaspäeval oli ujumine.
Soojendus 6*50m. Krool, seliti, rinnuli ja kordus. Rinnuli kulges väga aeglaselt, kuid kulges.
Seejärel pikk ujumine: 6*250m 15sek intervalliga. Esimene kord ilma abivahenditeta, siis punniga ning punni ja labadega ja uuesti sama ring. Lõpetuseks tegid poisid veel paar kiirendust, mina sulistasin 100m suplust. :)
Täna ÜKE.
Tavaline nagu ikka. ÜKE osa minu jaoks raske. Nagu ikka.
Pulsijooks oli 30min. 5min II tsoon, 5min III tsoon ja 5min IV tsoon ning uuesti sama ring. Oli mõnus. IV tsoonis oli isegi selline tunne, et lippasin juba küll, aga pulss ei tõuse. :P Teise korduse II tsooni jooksuosa oleksin pidanud veel vaiksemalt võtma - Üldiselt näitas mulle tsoonis püsimist küll, aga kuna umbes minut läks pulsi õigesse tsooni "kukkumiseks", siis keskmine tuli löögi võrra kõrgem, kui oleks pidanud. Siiski olen rahul. http://connect.garmin.com/activity/153985971
Ja peaaegu oleksin unustanud - eile oli järjekordne etapp trepijooksusarjas. Seekord täpsuse peale. Ma läksin väga haledalt lörri omadega. :D Igatahes on plaan järgmiseks korraks endale kaaslane leida ja võistkonnana kiiruse peale proovima minna. Kui keegi on huvitatud, siis 18.märts, pühapäev, kell 12 Postimehe majas (oli vist mingi 12 korrust...). :)
Esmaspäeval oli ujumine.
Soojendus 6*50m. Krool, seliti, rinnuli ja kordus. Rinnuli kulges väga aeglaselt, kuid kulges.
Seejärel pikk ujumine: 6*250m 15sek intervalliga. Esimene kord ilma abivahenditeta, siis punniga ning punni ja labadega ja uuesti sama ring. Lõpetuseks tegid poisid veel paar kiirendust, mina sulistasin 100m suplust. :)
Täna ÜKE.
Tavaline nagu ikka. ÜKE osa minu jaoks raske. Nagu ikka.
Pulsijooks oli 30min. 5min II tsoon, 5min III tsoon ja 5min IV tsoon ning uuesti sama ring. Oli mõnus. IV tsoonis oli isegi selline tunne, et lippasin juba küll, aga pulss ei tõuse. :P Teise korduse II tsooni jooksuosa oleksin pidanud veel vaiksemalt võtma - Üldiselt näitas mulle tsoonis püsimist küll, aga kuna umbes minut läks pulsi õigesse tsooni "kukkumiseks", siis keskmine tuli löögi võrra kõrgem, kui oleks pidanud. Siiski olen rahul. http://connect.garmin.com/activity/153985971
Ja peaaegu oleksin unustanud - eile oli järjekordne etapp trepijooksusarjas. Seekord täpsuse peale. Ma läksin väga haledalt lörri omadega. :D Igatahes on plaan järgmiseks korraks endale kaaslane leida ja võistkonnana kiiruse peale proovima minna. Kui keegi on huvitatud, siis 18.märts, pühapäev, kell 12 Postimehe majas (oli vist mingi 12 korrust...). :)
Thursday, February 23, 2012
23.veebruar - Liimist lahti
Olen jah liimist lahti. Ja mitte üksi mina. Mu arvuti on ka. Mis on põhjuseks, et isegi need vähesed sportimise korrad, mis tehtud, ei saa kuidagi kirja pandud (internet sunnik venib nagu kaameli tatt :S). Aga täna teen tagantjärgi lühikokkuvõtte. Pikka ei saa teha - mälu pole ka enam see, et kõike kinni peaks. :P
9.veebruaril, neljapäeval - ÜKE
Oli nagu tavapärane üke ikka. Ainus mainimisväärt asi, jooksime neli kilomeetrit IV pulsitsoonis. Ehk siis kilomeeter kiiret, umbes kolm minutit (mina tegin poolteist areeniringi) aeglast ja järgmine kiire.
1.kilomeeter - 5:11, keskmine pulss 160
2.kilomeeter - 5:04, keskmine pulss 168
3.kilomeeter - 5:14, keskmine pulss 167
4.kilomeeter - 5:13, keskmine pulss 166
http://connect.garmin.com/activity/151857864 Kokkuvõttes olin rahul. Tempo ja pulsi koostöö üle toopäev kurta ei saanud. Minu kohta hästi.
11.veebruaril, laupäeval - ujumine
Soojenduseks oli 400m. Milles ma natuke viilisin. Mitte distantsiliselt, aga tehnikaliselt. Igas sajas pidi olema 25m delfiini. Aga mu käed ei liikunud niimoodi ja siis ma liikusin umbes delfiini ja konna-koera vahepeal. :P
Seejärel oli pikk ujumine: 1,5km. Viiesaja meetri kaupa olid ka pulsitsoonid jagatud, kuidas ujuda, aga seda ma enam ei mäleta kahjuks. Oli tore, sain hakkama. Lõpus kippusid käed väsima (sain aru, kui keerelt ja valesti nad liikuma hakkasid).
13.veebruaril, esmaspäeval - ujumine
Algas puhkenädal. Ma lähen puhkenädalatele juba mõnda aega vastu hirmuga, sest siis on põhitähelepanu kõrgel pulsil ja tehnikal ja kõrge pulss... nojah, vana joru... kõrge pulss ei ole minu jaoks.
Distantsiliselt läbisin toopäev tubli kolmandiku vähem, kui rahulike pikkade ujumise trennides (umbes 1200m vaid), aga see oli tõeliselt kole.
Juba soojendusega - 300m. 3*100m nii et 25m vesipalli krooli, 25m käed rusikas, 25m üle kolme hingates ja 25m kiirenevat. Ja ma puhkasin vahepeal! Sest ma lihtsalt ei jaksanud. Siis 600m - osaliselt käte harjutust (25m kaupa), osaliselt liuglemise harjutust. Hingama pidi üles, mitte kõrvale. Ja mina jälle ähkisin ja feilasin täiega. :S Ning siis 300m krooli jalgu (ilma lauata). Ausalt, tol õhtul basseinist välja ronides oli mul hea meel, et tund läbi ja ei olnud tunnet, et tahaks veel ja tahaks jälle...
15.veebruaril, kolmapäeval - jooksmas
Selleks hetkeks oli juba selge, et läheme Saaremaale ning üke ja laupäevane ujumine jäävad ära. Seega tahtsin vähemalt midagigi asenduseks teha, kuid see oli ebaõnnestunud tegemine. Ilm oli ilus. Üks parimaid, mis viimasel ajal olla saanuks. Aga enesetunne oli tappev. Jooksin aeglaselt (mida on ka tempost näha :P) ja pulss oli (imede ime selgus pärast arvutist, jooksu ajal ei jälginud) tegelikult täiesti normaalne (vaid veidi kõrgem, kui võiks olla), aga olemine oli selline, nagu olnuks pulss kogu aeg punases. Ja silmade eest kiskus kah veidi kirjuks. Spekulatsiooni korras arvan, et äkki oli vererõhk normist jällegi madalam, sest ma pole viimasel ajal nii stabiilselt oma vererõhu-parandamise-hommikukohvi joonud. Äkki (ehk?) oli see ka osalt esmaspäevase kohutava trenni põhjus? Kokku tuli siis 6,25km, aega läks 46min http://connect.garmin.com/activity/151857862
19.veebruaril, pühapäeval - ujumine
Et päästa mis päästa annab, käisime mehega Leisi ujulas. Rahvast oli mõnusalt vähe ning need kes olid, lustisid kummirõngaste ja muu tiluliluga kahel esimesel rajal. Mis tähendab, et meile jäi kummalegi oma rada ujumiseks. Alustuseks suplesin ja soojendasin veidi (äkki oli 300m?), siis ujusin lihtsalt 500m proovides tehnikale mõelda. Siis lasin mehel aega võtta, kaua ma 25m ujun (sest laupäeval olid teised trennis 25m aja peale teinud). No ikka oma tuntud "headuses" umbes 22-23sek. Ja ma ometigi hingan vaid 2 korda selle 25m peal. Lihtsalt tõmbes ei ole jõudu ja minekus ei ole kiirust. Mina tean, mina aktsepteerin. Kui ometigi treenerid kah aktsepteeriksid, et ma ei käi trennis mitte selleks, et võistlema minna, vaid selleks, et veega sõbraks saada... Siis veel 500m rahulikult. Natuke niisama lullilöömist ja oligi kõik.
20.veebruaril, esmaspäeval - ujumine
Soojendus oli 400m. Oli suht raske, aga suutsin vähemasti ära teha. :)
Seejärel pikk ujumine. Ülesanne oli 1km abivahenditeta (750m III tsoon, 200m III+ tsoon ja 50m IV tsoon) ja seejärel 1km samamoodi, ainult et labade ja punniga. Teisest kilomeetrist jõudsin 750m tehtud. Siis sai aeg läbi. 50m suplust ja tund läbi.
22.veebruaril, kolmapäeval - jooks
Peale piiga lasteaeda viimist väike ring ümberkaudsetel tänavatel. Suht-koht libe oli, kuid mitte väga hull. Ning samuti ei olnud veel väga jubedalt märg, sest öösel olid miinuskraadid olnud. Paraja naljana olid kõige koledamad varasematel päevadel ideaalses korras olnud kõnniteed, sest asfaldini puhtaks aetud kõnnitee oli sulaga paraja veekihi peale saanud ning täielikuks liuväljaks muutunud. Kehvasti aetud ning lihtsalt sissetrambitud kõnniteedel oli jalal palju kergem toetuspunkti leida.
Samuti ei olnud just hea jooks. Enesetunne siiski parem, kui eelmisel korral ning mida kilomeeter edasi, seda paremaks muutus. Neljanda kilomeetri käigus hakkas tunduma, et tegelikult on peaaegu mõnus. :)
Kokku siis 6,87km ja 46min http://connect.garmin.com/activity/151857859
9.veebruaril, neljapäeval - ÜKE
Oli nagu tavapärane üke ikka. Ainus mainimisväärt asi, jooksime neli kilomeetrit IV pulsitsoonis. Ehk siis kilomeeter kiiret, umbes kolm minutit (mina tegin poolteist areeniringi) aeglast ja järgmine kiire.
1.kilomeeter - 5:11, keskmine pulss 160
2.kilomeeter - 5:04, keskmine pulss 168
3.kilomeeter - 5:14, keskmine pulss 167
4.kilomeeter - 5:13, keskmine pulss 166
http://connect.garmin.com/activity/151857864 Kokkuvõttes olin rahul. Tempo ja pulsi koostöö üle toopäev kurta ei saanud. Minu kohta hästi.
11.veebruaril, laupäeval - ujumine
Soojenduseks oli 400m. Milles ma natuke viilisin. Mitte distantsiliselt, aga tehnikaliselt. Igas sajas pidi olema 25m delfiini. Aga mu käed ei liikunud niimoodi ja siis ma liikusin umbes delfiini ja konna-koera vahepeal. :P
Seejärel oli pikk ujumine: 1,5km. Viiesaja meetri kaupa olid ka pulsitsoonid jagatud, kuidas ujuda, aga seda ma enam ei mäleta kahjuks. Oli tore, sain hakkama. Lõpus kippusid käed väsima (sain aru, kui keerelt ja valesti nad liikuma hakkasid).
13.veebruaril, esmaspäeval - ujumine
Algas puhkenädal. Ma lähen puhkenädalatele juba mõnda aega vastu hirmuga, sest siis on põhitähelepanu kõrgel pulsil ja tehnikal ja kõrge pulss... nojah, vana joru... kõrge pulss ei ole minu jaoks.
Distantsiliselt läbisin toopäev tubli kolmandiku vähem, kui rahulike pikkade ujumise trennides (umbes 1200m vaid), aga see oli tõeliselt kole.
Juba soojendusega - 300m. 3*100m nii et 25m vesipalli krooli, 25m käed rusikas, 25m üle kolme hingates ja 25m kiirenevat. Ja ma puhkasin vahepeal! Sest ma lihtsalt ei jaksanud. Siis 600m - osaliselt käte harjutust (25m kaupa), osaliselt liuglemise harjutust. Hingama pidi üles, mitte kõrvale. Ja mina jälle ähkisin ja feilasin täiega. :S Ning siis 300m krooli jalgu (ilma lauata). Ausalt, tol õhtul basseinist välja ronides oli mul hea meel, et tund läbi ja ei olnud tunnet, et tahaks veel ja tahaks jälle...
15.veebruaril, kolmapäeval - jooksmas
Selleks hetkeks oli juba selge, et läheme Saaremaale ning üke ja laupäevane ujumine jäävad ära. Seega tahtsin vähemalt midagigi asenduseks teha, kuid see oli ebaõnnestunud tegemine. Ilm oli ilus. Üks parimaid, mis viimasel ajal olla saanuks. Aga enesetunne oli tappev. Jooksin aeglaselt (mida on ka tempost näha :P) ja pulss oli (imede ime selgus pärast arvutist, jooksu ajal ei jälginud) tegelikult täiesti normaalne (vaid veidi kõrgem, kui võiks olla), aga olemine oli selline, nagu olnuks pulss kogu aeg punases. Ja silmade eest kiskus kah veidi kirjuks. Spekulatsiooni korras arvan, et äkki oli vererõhk normist jällegi madalam, sest ma pole viimasel ajal nii stabiilselt oma vererõhu-parandamise-hommikukohvi joonud. Äkki (ehk?) oli see ka osalt esmaspäevase kohutava trenni põhjus? Kokku tuli siis 6,25km, aega läks 46min http://connect.garmin.com/activity/151857862
19.veebruaril, pühapäeval - ujumine
Et päästa mis päästa annab, käisime mehega Leisi ujulas. Rahvast oli mõnusalt vähe ning need kes olid, lustisid kummirõngaste ja muu tiluliluga kahel esimesel rajal. Mis tähendab, et meile jäi kummalegi oma rada ujumiseks. Alustuseks suplesin ja soojendasin veidi (äkki oli 300m?), siis ujusin lihtsalt 500m proovides tehnikale mõelda. Siis lasin mehel aega võtta, kaua ma 25m ujun (sest laupäeval olid teised trennis 25m aja peale teinud). No ikka oma tuntud "headuses" umbes 22-23sek. Ja ma ometigi hingan vaid 2 korda selle 25m peal. Lihtsalt tõmbes ei ole jõudu ja minekus ei ole kiirust. Mina tean, mina aktsepteerin. Kui ometigi treenerid kah aktsepteeriksid, et ma ei käi trennis mitte selleks, et võistlema minna, vaid selleks, et veega sõbraks saada... Siis veel 500m rahulikult. Natuke niisama lullilöömist ja oligi kõik.
20.veebruaril, esmaspäeval - ujumine
Soojendus oli 400m. Oli suht raske, aga suutsin vähemasti ära teha. :)
Seejärel pikk ujumine. Ülesanne oli 1km abivahenditeta (750m III tsoon, 200m III+ tsoon ja 50m IV tsoon) ja seejärel 1km samamoodi, ainult et labade ja punniga. Teisest kilomeetrist jõudsin 750m tehtud. Siis sai aeg läbi. 50m suplust ja tund läbi.
22.veebruaril, kolmapäeval - jooks
Peale piiga lasteaeda viimist väike ring ümberkaudsetel tänavatel. Suht-koht libe oli, kuid mitte väga hull. Ning samuti ei olnud veel väga jubedalt märg, sest öösel olid miinuskraadid olnud. Paraja naljana olid kõige koledamad varasematel päevadel ideaalses korras olnud kõnniteed, sest asfaldini puhtaks aetud kõnnitee oli sulaga paraja veekihi peale saanud ning täielikuks liuväljaks muutunud. Kehvasti aetud ning lihtsalt sissetrambitud kõnniteedel oli jalal palju kergem toetuspunkti leida.
Samuti ei olnud just hea jooks. Enesetunne siiski parem, kui eelmisel korral ning mida kilomeeter edasi, seda paremaks muutus. Neljanda kilomeetri käigus hakkas tunduma, et tegelikult on peaaegu mõnus. :)
Kokku siis 6,87km ja 46min http://connect.garmin.com/activity/151857859
Tuesday, February 7, 2012
7.veebruar - Tatitõbi
Eile oli ujumine.
Oi kuidas ei oleks viitsinud minna. Sest meeletu nohu ja väsimus on. Aga väga mõnus oli minna. Sest suslikud olid täitsa väsitavad ja jorisesid kah veidi.
Soojenduseks oli 200m. 2*72m krooli ja 25m seliti.
Põhiülesandeks 4*400m intervalliga 45. 100m IV tsoon, 100m III tsoon, 100m II tsoon ja 100m IV tsoon. Oli nii ja naa. IV tsoon ei ole minu jaoks. Ma ei ole kiire seda ujudes, aga sahmerdan ning pulss läheb üles. Ja mulle ei meeldi see sahmerdamine. :S Aga iseenesest on pikk ujumine tore ja saja meetri kaupa tsoone ujudes ei lähe lugemine ka sassi. Esimese neljasaja peal jäin Priidust 50m maha. Sealt edasi läks mugavalt: tema oli 50m ujunud, mina lõpetasin puhkepausi ja läksin järgi. Kui mina läksin viimasele ringile, alustas Priit puhkepausi ning mina puhkasin tema esimese ringi ajal. Niimoodi oli ka stiimul punnitada. :) Saltopöörded tulid omal kõveral moel (mitte nii nagu peab, aga nii nagu mina teem :P) välja ning ka käte-jalgade asendit püüdsin veidi jälgida.
Lõppu veel 2*100m krooli jalgu abivahenditeta. Pidi olema kolmandas tsoonis, aga seda ma küll aru ei saa, kuidas on võimalik ainult jalgadega kiirelt edasi liikuda. Nii et ma ei lasknud end väga häirida rahulikust pulsist - tegutsesin rohkem lõppujõudmise nimel. :)
Täna olen haige pojaga kodus istunud ning sama jätkub homme. Seega trennivaba.
Oi kuidas ei oleks viitsinud minna. Sest meeletu nohu ja väsimus on. Aga väga mõnus oli minna. Sest suslikud olid täitsa väsitavad ja jorisesid kah veidi.
Soojenduseks oli 200m. 2*72m krooli ja 25m seliti.
Põhiülesandeks 4*400m intervalliga 45. 100m IV tsoon, 100m III tsoon, 100m II tsoon ja 100m IV tsoon. Oli nii ja naa. IV tsoon ei ole minu jaoks. Ma ei ole kiire seda ujudes, aga sahmerdan ning pulss läheb üles. Ja mulle ei meeldi see sahmerdamine. :S Aga iseenesest on pikk ujumine tore ja saja meetri kaupa tsoone ujudes ei lähe lugemine ka sassi. Esimese neljasaja peal jäin Priidust 50m maha. Sealt edasi läks mugavalt: tema oli 50m ujunud, mina lõpetasin puhkepausi ja läksin järgi. Kui mina läksin viimasele ringile, alustas Priit puhkepausi ning mina puhkasin tema esimese ringi ajal. Niimoodi oli ka stiimul punnitada. :) Saltopöörded tulid omal kõveral moel (mitte nii nagu peab, aga nii nagu mina teem :P) välja ning ka käte-jalgade asendit püüdsin veidi jälgida.
Lõppu veel 2*100m krooli jalgu abivahenditeta. Pidi olema kolmandas tsoonis, aga seda ma küll aru ei saa, kuidas on võimalik ainult jalgadega kiirelt edasi liikuda. Nii et ma ei lasknud end väga häirida rahulikust pulsist - tegutsesin rohkem lõppujõudmise nimel. :)
Täna olen haige pojaga kodus istunud ning sama jätkub homme. Seega trennivaba.
Saturday, February 4, 2012
4.veebruar - Ühistreening
Tegelikult peaks tänast juttu alustama sellest, et mõnda aega tagasi tekkis ühes naistekambas suuremat sorti diskussioon taimetoitluse teemal. Mina kui põline lihaarmastaja ja Tarzani hingelaadiga inimene jälgisin vaikselt kõrvalt. Kuigi veider kõlas minu jaoks väike, et inimene ei ole loodud lihatoiduliseks. Et inimene on taimetoitlasena loodud... Juba siis tekkisid minus mõtted, et kui omal ajal lihtsatest "amööbidest" hakkasid arenema ühtpidi linnud ja teistpidi loomad ja siis said needsamad loomad osad taimetoitlasteks ning osad lihasööjateks jne. jne. Siis miks oleks pidanud areng lõppema selle kauge-kauge inimese eellase juures, kes liha ei söönud? Miks siis nagu enam arengut polnud?
No igatahes täna sai minu teooria minu jaoks kinnitust, kui meie treeningujärgses loengus Kristjan Port üsna kriitiliselt taimetoitlusesse suhtus. Muuhulgas näitas ka muutusi suu ja hammaste kujus (areng!) seoses lihasöömisega. Usutavalt kõlasid teooriad seedekulgla pikkuse ja toidu toiteväärtuse ning aju suuruse seostest. Ning minu lemmiklause: "Seedekulgla on evolutsiooni tagajärg" :D
Aga trenni juurde.
Toimus see Audentese spordihallis ja oli täna keskendunud suures osas ajavõtuga jooksudele. Ja lõpus umbes pool tundi ka päris raskele ÜKE'le. Mis tagantjärgi piltide pealt tundub täitsa lõbus. :)
Aga jooksud siis: Kolm korda kilomeeter. Esimene II pulsitsoonis, teine III pulsitsoonis ja viimane nii kiirelt nagu jalad võtavad.
1km - aeg 6:56, keskmine pulss 142
2km - aeg 5:54, keskmine pulss 156
3km - aeg 4:26, keskmine pulss 175
Arenguruumi ilmselt on, aga ma täitsa rahul.
No igatahes täna sai minu teooria minu jaoks kinnitust, kui meie treeningujärgses loengus Kristjan Port üsna kriitiliselt taimetoitlusesse suhtus. Muuhulgas näitas ka muutusi suu ja hammaste kujus (areng!) seoses lihasöömisega. Usutavalt kõlasid teooriad seedekulgla pikkuse ja toidu toiteväärtuse ning aju suuruse seostest. Ning minu lemmiklause: "Seedekulgla on evolutsiooni tagajärg" :D
Aga trenni juurde.
Toimus see Audentese spordihallis ja oli täna keskendunud suures osas ajavõtuga jooksudele. Ja lõpus umbes pool tundi ka päris raskele ÜKE'le. Mis tagantjärgi piltide pealt tundub täitsa lõbus. :)
Aga jooksud siis: Kolm korda kilomeeter. Esimene II pulsitsoonis, teine III pulsitsoonis ja viimane nii kiirelt nagu jalad võtavad.
1km - aeg 6:56, keskmine pulss 142
2km - aeg 5:54, keskmine pulss 156
3km - aeg 4:26, keskmine pulss 175
Arenguruumi ilmselt on, aga ma täitsa rahul.
Wednesday, February 1, 2012
02.veebruar - Ise tubli
Esmaspäeval oli ujumine.
Soojenduseks 4*100m. 50m krooli, 25m seliti ja 25m vesipalli krooli. No ausalt, see vesipalli krool tekitab mus tunde uppuvast kassipojast. Pulss tõuseb, võhm saab otsa... Esimese krooli ajal tegin saltopöörde nagu nõutud. Ülejäänud kolmesaja meetri ujumise ajal tegelesin hingamisega ning uhkeks pööramiseks ei jagunud mingit energiat.
Seejärel pikk ujumine. 1500m. Saltopööretega, rahulikult, pulssi hoides (ette kiirustades sain ma lõpus veidi kiita, et olin pea ainuke, kes pulssi hoidis - teised olevad kihutanud nagu auruvedurid, ise näost punased. :P). Sain sellega hakkama, oli mõnus. Vahelduva eduga mõtlesin isegi käte ja jalgade tööle. Ning isegi saltopöördest tekkiv pööritustunne hakkas mingil hetkel kaduma - peaaegu nagu normaalne asi. :) Kella panin tööle. Ei ole küll väga lihtne ujumise ajal nuppe vajutada, aga enam vähem sain hakkama. Panin vaheaja kinni siis iga kolmesaja meetri järel (ja jube hea oli väikestel segadushetkedel kella pealt aru saada, kas olen ujumisega nii kaugel kui arvan või lähemal-kaugemal. :) Kuna ma seda kella tegelikult käsitleda ei oska (mehe iidvana Polar - aga see-eest veekindel), siis tagantjärgi ma "ringiaegu" siiski praegu kribada ei oska, kuid koguaeg selle 1,5km läbimiseks oli mul tibanats alla 40min.
Siis veel mõned ringid lõdvestust ja oligi tund läbi.
Edit: Kõikvõimas internet andis mulle kella manuaali (mis on küll ülikeeruliselt kirjutatud) ja sain ajaloost oma ajad kätte. Midagi "hüppamisväärset" tulemustes ei ole (kusagil võistlustel pärjaks uhkelt viimasel kohal), aga ma ikkagi rahul. (aeg sai kinni lükatud peale kuue otsa ujumist ja saltopöörde tegemist - teise-kolmanda tõmbe ajal):
Esimene 300m - 7:37 keskmine pulss135, max 141
Teine 300m - 7:54 keskmine pulss 137, max 149
Kolmas 300m - 8:04 keskmine pulss 136, max 138
Neljas 300m - 8:06 keskmine pulss 135, max 140
Viies 300m - 8:06 keskmine pulss 132, max 137
Natuke isegi üllatunud - ma arvasin, et pulss oli madalam (või noh - ta oleks pidanud madalam olema...)
Täna ÜKE'sse minek ei õnnestunud. Taas oli mõlemal lapsehoidjal miskit ees. Aga olin tubli ja käisime ennetavalt hommikul spordisaalis. Proovisin umbes sama loogika järgi teha nagu tavaliselt trennis teeme: veidi soojendusjooksu, venitused, painutused, jooksuharjutused (mida tegin isegi püüdlikumalt kui Liiliani järelvalve all), staatilised harjutused (mida tegin nõrgemalt kui ühistrennis) ja veel natuke jooksu ja mõnulemist. Kokku natuke üle tunni aja usinat tegutsemist.
Soojenduseks 4*100m. 50m krooli, 25m seliti ja 25m vesipalli krooli. No ausalt, see vesipalli krool tekitab mus tunde uppuvast kassipojast. Pulss tõuseb, võhm saab otsa... Esimese krooli ajal tegin saltopöörde nagu nõutud. Ülejäänud kolmesaja meetri ujumise ajal tegelesin hingamisega ning uhkeks pööramiseks ei jagunud mingit energiat.
Seejärel pikk ujumine. 1500m. Saltopööretega, rahulikult, pulssi hoides (ette kiirustades sain ma lõpus veidi kiita, et olin pea ainuke, kes pulssi hoidis - teised olevad kihutanud nagu auruvedurid, ise näost punased. :P). Sain sellega hakkama, oli mõnus. Vahelduva eduga mõtlesin isegi käte ja jalgade tööle. Ning isegi saltopöördest tekkiv pööritustunne hakkas mingil hetkel kaduma - peaaegu nagu normaalne asi. :) Kella panin tööle. Ei ole küll väga lihtne ujumise ajal nuppe vajutada, aga enam vähem sain hakkama. Panin vaheaja kinni siis iga kolmesaja meetri järel (ja jube hea oli väikestel segadushetkedel kella pealt aru saada, kas olen ujumisega nii kaugel kui arvan või lähemal-kaugemal. :) Kuna ma seda kella tegelikult käsitleda ei oska (mehe iidvana Polar - aga see-eest veekindel), siis tagantjärgi ma "ringiaegu" siiski praegu kribada ei oska, kuid koguaeg selle 1,5km läbimiseks oli mul tibanats alla 40min.
Siis veel mõned ringid lõdvestust ja oligi tund läbi.
Edit: Kõikvõimas internet andis mulle kella manuaali (mis on küll ülikeeruliselt kirjutatud) ja sain ajaloost oma ajad kätte. Midagi "hüppamisväärset" tulemustes ei ole (kusagil võistlustel pärjaks uhkelt viimasel kohal), aga ma ikkagi rahul. (aeg sai kinni lükatud peale kuue otsa ujumist ja saltopöörde tegemist - teise-kolmanda tõmbe ajal):
Esimene 300m - 7:37 keskmine pulss135, max 141
Teine 300m - 7:54 keskmine pulss 137, max 149
Kolmas 300m - 8:04 keskmine pulss 136, max 138
Neljas 300m - 8:06 keskmine pulss 135, max 140
Viies 300m - 8:06 keskmine pulss 132, max 137
Natuke isegi üllatunud - ma arvasin, et pulss oli madalam (või noh - ta oleks pidanud madalam olema...)
Täna ÜKE'sse minek ei õnnestunud. Taas oli mõlemal lapsehoidjal miskit ees. Aga olin tubli ja käisime ennetavalt hommikul spordisaalis. Proovisin umbes sama loogika järgi teha nagu tavaliselt trennis teeme: veidi soojendusjooksu, venitused, painutused, jooksuharjutused (mida tegin isegi püüdlikumalt kui Liiliani järelvalve all), staatilised harjutused (mida tegin nõrgemalt kui ühistrennis) ja veel natuke jooksu ja mõnulemist. Kokku natuke üle tunni aja usinat tegutsemist.
Saturday, January 28, 2012
28.jaanuar - Triatloni asemel SM :)
Neljapäeval oli ÜKE.
Nagu ikka, aga raske ka. :) Muuhulgas oli keset tundi 40min rahulikku jooksu, millele järgnes 3 maksimumkiirusel lõiku. Esimene 60m ja 140m rahulikult, siis 100m ja 100m rahulikult ja viimane 160m. See viimane võttis jalad parajal määral tudisema. Ning kui siis kohe tulid peale staatilised harjutused (igaüks minut ja järjest), siis oli lõpuks päris väsinud olemine. Lisaks see, et kuna spordisaal oli kella kuueni ürituse tõttu kinni olnud ja kõrvalhoones jätkus tegutsemine ka siis veel, kui meie alustasime, olid kõik lähemad ja kaugemad nurgatagused autosid täis. Õnneks tuli see mulle juba kodus meelde, mis olukord võib olla ja läksin jala - 20min kiirkõndi trenni ja natuke kauem kiirkõndi koju. :P
Täna ujumine.
Soojenduseks 400m. 100m krooli, 100m seliti, 100m rinnuli ja 100m krooli. Juba alustuseks loeti sõnad peale, et krooli ujudes teeme ainult saltopöördeid. :) Rinnuli on ikka jube raske. :S
Seejärel 8* 100m krooli. 30sek intervalliga. 75m kolmandas tsoonis, 25m kiirenevat. Kohustus teha saltopöördeid. Kui keegi eirab pöördekohustust, tuleb kõigile 100m otsa... :P Vähemasti me kõik üritasime. Minu saltopöörded on saltost päris kaugel, teen pigem sellist "üleõla kukerpalli", aga vähemasti ma keeran ja üldreeglina enam kõik kohad vett täis ei ole lõpetades. :)
Ja siis ülesanne 1000m punniga. Viiekümne meetri kaupa - hingates üle kolma ja hingates üle viie. Viimase kolmesaja peal enam kätetöö küll kontrollitav ei olnud. Sain aru, et tõmbel pole jõudu ega ilu ega tehnikat, aga vot korrigeerida ka ei suutnud. Sain nibin nabin valmis ja veel kiirelt 50m suplust.
Nii pikka distantsi ühe tunni jooksul ei ole ma varem veel läbinud. :)
Nagu ikka, aga raske ka. :) Muuhulgas oli keset tundi 40min rahulikku jooksu, millele järgnes 3 maksimumkiirusel lõiku. Esimene 60m ja 140m rahulikult, siis 100m ja 100m rahulikult ja viimane 160m. See viimane võttis jalad parajal määral tudisema. Ning kui siis kohe tulid peale staatilised harjutused (igaüks minut ja järjest), siis oli lõpuks päris väsinud olemine. Lisaks see, et kuna spordisaal oli kella kuueni ürituse tõttu kinni olnud ja kõrvalhoones jätkus tegutsemine ka siis veel, kui meie alustasime, olid kõik lähemad ja kaugemad nurgatagused autosid täis. Õnneks tuli see mulle juba kodus meelde, mis olukord võib olla ja läksin jala - 20min kiirkõndi trenni ja natuke kauem kiirkõndi koju. :P
Täna ujumine.
Soojenduseks 400m. 100m krooli, 100m seliti, 100m rinnuli ja 100m krooli. Juba alustuseks loeti sõnad peale, et krooli ujudes teeme ainult saltopöördeid. :) Rinnuli on ikka jube raske. :S
Seejärel 8* 100m krooli. 30sek intervalliga. 75m kolmandas tsoonis, 25m kiirenevat. Kohustus teha saltopöördeid. Kui keegi eirab pöördekohustust, tuleb kõigile 100m otsa... :P Vähemasti me kõik üritasime. Minu saltopöörded on saltost päris kaugel, teen pigem sellist "üleõla kukerpalli", aga vähemasti ma keeran ja üldreeglina enam kõik kohad vett täis ei ole lõpetades. :)
Ja siis ülesanne 1000m punniga. Viiekümne meetri kaupa - hingates üle kolma ja hingates üle viie. Viimase kolmesaja peal enam kätetöö küll kontrollitav ei olnud. Sain aru, et tõmbel pole jõudu ega ilu ega tehnikat, aga vot korrigeerida ka ei suutnud. Sain nibin nabin valmis ja veel kiirelt 50m suplust.
Nii pikka distantsi ühe tunni jooksul ei ole ma varem veel läbinud. :)
Subscribe to:
Posts (Atom)