Monday, March 19, 2012

19.märts - Kevad hiilib lähemale

Nädal tagasi esmaspäeval oli ujumine.
Puhkenädal. Seega olin juba basseini serva peal üsna väsinud ja torssis, oodates midagi hullu-hullu-hullu. Aga ei olnud väga hullu. Tegime palju tehnikat, kuid seda kõike võis teha omas tempos ning kiirust/pulsivahemikke ei nõutud. Ja kui aeglaselt tiksuda, siis saan ma ka tehnikaga enam-vähem ühele poole.
Täpselt enam ei hakka meenutama, kuid tegime nii vesipalli-krooli kui ka käed-rusikas-krooli ja scullingut igapidi ja krooli jalgu ja... Sõrmede vedamist oli näiteks 500m ja see oli isegi täiesti lahe. Mulle meeldis. :)

Edasi läks nädal nässu. Sest hommikuti oli minul toimetamist, õhtuti oli mehel toimetamist ja tahtmist-viitsimist ka väga polnud ning päev läks päeva järel. Neljapäeva õhtul, kui oleksin pidanud trennis olema, istusin hoopis autos ja sõitsime perega Saaremaa poole. Väikeseks leevenduseks siis siin natuke sportimist.

Reede hommikul jooksma.
Pulsivööd peale ei pannund. Esialgu ei vaadanud ka kella. Ilm oli ilus, tahtmis jagus ja jalad muudkui lippasid tuulest hoolimata. Aga mingil hetkel sain aru, et lippan siiski praeguse vormi jaoks liiga kiiresti. Väsimus tuli kiirelt. Otsustasin kaks kilomeetrit vahepeal mõnusalt sõrkida ja siis ülejäänud maa vanematekoduni uuesti kiiremalt teha. Millegipärast sattus (Murphy nagu ikka) uuesti kiirelt jooksmise ajaks kõrvaklappidest tulema Dulcinea surma-aaria operetist Mees LaManchast. Ilus aaria. Aga venib nagu tatt... Ja nagu hiljem kodus arvutist vaadates selgus, silkasin ma hirmust, et see aaria mind aeglustab, kangesti kiiresti. :D Aga ma olin ikka päris väsinud ka. Ja korraks tekkis tunne, et vaatan üle oma plaani "vähemalt üks kord elus jooksen maratoni kasvõi üks sekund alla nelja ja poole tunni...". Praegu siiski veel veidi passin, sest ma ju tean, et ma ei ole kevadine jooksuinimene. Ja oi kuidas mul ikka kibeleb veel 31.märtsi Otepää-Tartu maraton. Ma tean, et ei suuda seda praegu. Aga ikka ju tahaks...
Kokku siis 8,4km ja 50min http://connect.garmin.com/activity/159460763

Pühapäeval ujumine.
Algne plaan oli perega kooli ujulasse minna ja seal mõned ringid kordamööda suslikute vaatamise kõrvalt teha. Kuid kooli ujula oli miskipärast kinni ilma lisaselgitusteta. Kuna lastele oli lubatud, siis suundusime linna. Enamuse ajast veetsin küll põnnidega lastebasseinis, kuid 500m krooli sai siiski ka tehtud. Asi seegi laiskuse-perioodil. :)

Täna oli jalgrattasõit.
Millega jõuame tagasi selle juurde, et kevad hiilib lähemale. Ja koos sellega teadmine, et kui ma tahan triatlonivõistlust proovida, siis tuleb seal rattaga sõita. Ja ma olen nii kahevahel üleüldse - osta uus ratas? Aga kui keegi leiab jälle, et tal on seda rohkem tarvis? Ja kui siiski osta, siis milline? Kulutada võistlusratta peale inimese puhul, kes ei tegelikult naudib protsessi, mitte võistlust? Või olla eriti blond ja minna võistlusele linnarattaga, millel korv ees (mu varastatud ülihea ratas just selline oligi) - aga see-eest saaks ratast ka muul ajal edukalt kasutada? Njah, keeruline... Aga igatahes täna käisin ma esimest korda mehe vana võistlusrattaga sõitmist proovimas. Kiire on ta küll, midagi pole öelda. Aga hirmus ka. Ma ei tea nendest asjadest palju, kuid kusagilt on kõrvu jäänud, et raami pikkus sõltub sõitja pikkusest. No mees on mu'st ligi 20cm pikem. Ja kui lisame siia selle, et mulle üldse meeldib rattaga sõita "mõisapreililikult" pigem istuvas asendis, kui lamaskil, siis on päris üheselt mõistetav, et kiiruse ja hirmuga konkureeris ka ebamugavustunne. Korraks, ühel sirgel "laskumisel" (Saaremaa mõistes) julgesin käed isegi võistluslenksu alumise kõvera osa peale panna. Aga minu kehva tasakaalu juures oli paras julgustükk.
Kokku "vuristasin" vaid 14km, kuid tagumik oli valus ja käed tasakaalu hoidmisest krambis. Suurt mõnu küll ei tundnud. Oli heameel, et läbi sai. Kuid lubasin endale, et Tristari 30km sõidan ära. Ajaga 1:15-1:30 (ilmselt pigem 1:30). Ja selle nimel harjutan veel. Nii et tagumiku-kurtmisi lisandub siia tõenäoliselt ka järgmise Saaremaa külastuse ajal. :) http://connect.garmin.com/activity/159460753

4 comments:

  1. Ikka triatlon kipitab, jah? Mul kah. Aga täpselt sama, et see ratas on ületamatu teema :) Leian sada põhjust, miks ma ei saa rattaga sõita. Aga samas nagu natuke ju tahaks ka..

    ReplyDelete
  2. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  3. No ma panin end juba sügisel Tristar 33,3'le kirja (hea, et mõistust jagus ja pikale distantsile ei trüginud). Ja treener on arvamusel, et teistelgi võistlustel tuleks osaleda (eriti klubi poolt korraldatavatel). Ning varsti vist hakkavad jalgratta ühistreeningud ka...
    Noo et mõtlemisainest jagub. :)

    ReplyDelete
  4. Ma pole kirja pannud kuskile. Aga mu pojake (siiani spordivihkaja) läks triatloni trenni, sinna kus sina käid ja eks näis, äkki saab minu ka ratta selga utsitatud. Kui tal muidugi aur otsa ei saa kohe. Siiani on trennis käimise rekord 2 kuud, esimeses klassis. Nii et suuri panuseid ei maksa teha.

    ReplyDelete