31.august

Täna sain veidi varem jooksma. Väga ei pingutanud, seetõttu olin üllatunud tempot nähes. Muusikat kuulates ei kuule kilomeetri piiksu ka ja seetõttu ei osanud arvatagi, et nii "kiirelt" sibasin. Huvitv, kas on normaalne, et treeningjooksud on pidevalt märgatavalt kiiremad, kui võistlusjooksu plaanin?
Täna 8,28km ja aeg 49:41 connect.garmin.com/activity/47009249


Närvi veel ei ole. On hetki, kui mõtlen, et milleks ometi, milleks mulle seda tarvis oli. Ja on hetki, mil see tundub nii loogiline ja õige.Veidi olen mures riietuse pärast. Tänane 14 kraadi on suhteliselt viimane piir, mida julgen lühikese varukaga jooksma minna. Aga kui on külmem? Sest joostes hakkab soe ja päeva peale tõuseb ju ka temperatuur. Samas jooksu lõpupoole võib jälle jahe hakata. Mul on üks dressikas, kuid see käib üle pea ja vaevalt eriti hea joosta on, kui see puusade ümber seotud on... Nii et töötan erinevate variantide kallal.
Ja loodan, et söömisega mööda ei pane ja seedimine ilusti vastu peab. Aga muidu ootan ja kardan üheaegselt.

28.august

Nõrk oli olla. Tempo ja pulss see-eest väga head. Piiga vajutas taas märkamatult kella tööle, seetõttu näitab veidi valesid andmeid. Tegelikkuses oli umbes 6,5km ja keskmine kilomeetri aeg oli umbes 5:58 connect.garmin.com/activity/46518142

25.august

Täna oli lahe ilm jooksmiseks. Kui hakkasin riidesse panema, sadas õues päris tihedalt. Kui välja jõudsin, siis säras päike. 2,3km peal hakkas taas sadama - tihedat seenevihma. Ning kolm kilti oli just täis piiksunud, kui äkki keeras tuule üles ja koheselt muutus ka sadu padukaks. Iga vihmapiisk oli nagu omaette lööktööline. Iga järgnev proovis suurema hoo ja "matsatusega" maanduda kui eelmine. Väga kaugele ette vaadata ei olnud just meeldiv. Aga kõrvaklappidest tuli väga õigeaegselt mu üks lemmiklaule: Ljube "Davai za...". Tugevas vihmas andis hoogu juurde vaikselt kaasa lauldes "davai za žhisn; davai za te, kto doma ždjot tebja" (vene keele kirjutamine kirillitsas on raske, ladina tähtedega on see peaaegu võimatu ). Ja sama järsult kui algas, oli kõik kolmveerand kilti hiljem jälle lõppenud ka. Ainult juustest sirises tilkasid veel veidi aega ninaotsa - muidu oleks arvanud, et kujutasin sadu ette. Enesetunne oli eilsega võrreldes nagu öö ja päev. Mõnus oli olla ja jaksu oli. Kohati tekkis selline pika maa jooksmise tunne, et mõtted liikusid oma rada, jalad lihtsalt astusid järjest üksteise ette ning keha lihtsalt juhtus seal vahel olema.
Täna 7,71km ja aeg 46:31 connect.garmin.com/activity/46122018

Ma olen ühe korra sügisjooksu 10km finišit näinud. Pani hirmu tundma, et kui finišeerides on selline küünarnuki tunne, siis kuidas nad veel alustasid. Aga minul enam miskit mahutrenni ei tule. Kui jaksan läbida, siis jaksan. Pika maa jooksmine praegu mulle enam midagi ei annaks. Osalejaid on juba 820! Äkki paneb keegi veel end kirja ilusti ja kutsub sõbrad kaasa, saaks tuhat täis. ;) Joogipunkte on palju ning isegi viie tunni jooksjatele leiti tempojänkud. Hurraa!!!!

24.august

Pidin tulema pool teed bussiga ja siis lõpuni koju jooksma, kuid kuidagi harjumuslikult vajutasin kella tööle ja hakkasin sibama. Mõtlesin siis, et ah, mis ikka - jooksen natuke ja Kadriorus ronin bussi peale. Heh-hee, kusagil Lauluväljaku kandis jõudis pärale, et tunnipilet aegus ära ja ei roni ma kuhugi bussi peale. Läksin siis vähemasti nii otse kui oskasin. Paras takistusrada see kesklinn. Eriti tänase ilmaga. Sest sadas parasjagu pidevalt.
Harjutused maratoniks: kuidas peale joogipausi taas liikvele saada (foori tagant minema), kuidas lõpus kepikõndijate vahel laveerida (eeldatavasti ma neile ikka järgi jõuan - parasjagu porilompe ja inimesi, mille/kelle ümber manööverdada). Lisaks üks parajalt paks tädi - vaatasin, et pääsen parasjagu tema ja lombi vahelt läbi. Oli mul veel umbes meetrit poolteist tädini, kui tema ponnistused vilja kandsid ja ta tillukeseks kokkukäinud vihmavari (mida ma ennem üldse ei märganud) lahti lõi. Vahe tädi ja lombi vahel oli hetkega täidetud (seesama vahe, kust end läbi pressida mõtlesin). Oi ma tegin jõhkra hüppe üle lombi. Ja kõige tobedam see, et tädi oli selja taga kuri. Vahel ma ei mõista maailma asju.
Aga üldiselt oli täna raske olemine. Lõpus oli tunne, et oleks veel jaksanud küll, aga jooksu ajal mõnusat minekutunnet kordagi ei tekkinud.
Kokku 8,98km ja aeg 55:32 connect.garmin.com/activity/45946554

22.august

Peaaegu ei oleks läinud, kuid siiski toppisin dressid selga ja astusin uksest välja öhe. Sõna otseses mõttes, sest pooleteise nädalaga on pimedus poole kümneks maale jõudnud langeda. Vihm oli hetkeks peaaegu läbi, ilm oli mõnus. Tempo aeglane, kuid pulss sellevõrra mõistlik. Muusika unustasin muidugi koju, seega mõlgutasin siis niisama mõtteid.
Täna 5,41km ja aeg 33:04 connect.garmin.com/activity/45697776

Maraton on täpselt kolme nädala pärast.

18.august

Taaskord poja lasteaeda ning ise koju. Algselt (kodust välja minnes) oli mõte, et sõidan tagasi tulles bussiga mere äärde ja sealt hakkan jooksma. Aga siis mõtlesin, et see poolteist kilomeetrit mu jalga nüüd ei päästa ka. Kui peab vastu, siis peab, kui ei pea, tuleb nagunii mingi muu süsteem välja nuputada. Algul oli üsna mõnus. Selline sügisele omane kargus oli õhus. Aga mere äärde jõudes ilmnes, et ei mingit tuult. Selleks hetkeks oli keha juba nii soe, et ka sügisrõskus oli kadunud ning väljas oli lihtsalt lämbe ja sombune tavaline Eestimaa suvi. Raske oli. Samm oli tõnts ja pulss tõusis pingutustest hoolimata kõrgele. Seni oli plaan maratonil pulssi jälgides joosta, aga nüüd tekib tunne, et mida ma ta'st ikka jälgin - nagunii tõuseb siis kui tahab ja nii kõrgele kui tahab ning minul nagu erilist sõnaõigust ei ole. Lõpus siiski lühendasin teed ja läksin "otse" läbi kesklinna. Täna 9,63km ja aeg 1 tund täpselt. connect.garmin.com/activity/45037740J

Juba maratoni jooksnutelt - küll ma küsiks, kui oskaks midagi küsida. Aga eriti ei oska ju ka. Et kas oli raske? Ja kas tõesti on peale 35 kilomeetrit palju raskem kui ette kujutada oskaks... Tegelikult ilmselt ju on - ja kuna ette kujutada ei oska, siis... Lihtsalt mulle meeldivad sellised... kirjeldavad elamused. No näiteks leidsin laupäevasest Helsingi maratonist sellise kirjelduse: www.distsipliin.com/20...e-maraton/ Ja kui mõistlik on plaanida joosta ilma geele kasutamata?

17.august

Küsiti, et kas pärast maratoni läbimist panen teema lukku...
Sõltub. :) Käisime mehega ükspäev spordipoes - ta tahtis mulle uusi pükse ja midagi veel osta. Mina olin vastu. Arenes umbes selline dialoog:
Mees: Aga vanad püksid on ju täitsa kulunud
Mina: Maratoni peavad veel vastu küll
Mees: Aga pärast on ju ka nagunii tarvis ja nii hea oleks maratoni uute pükstega joosta
Mina: Nende pükstega ma tean juba täpselt, kus ja kuidas ja et ei hõõru. Ning mine tea - võib olla ei taha ma peale maratoni lõpetamist enam jooksmisest mitte midagi teada...
Sekkub poemüüja: Suur tõenäosus on, et peale lõpetamist tahate järgmiseid maratone jooksma minna ;)
Pükse me ei ostnud. Praegu.
Aga ilmselt on selle teemaga nüüd samasugune ooteolek nagu pükstegagi kokku leppisime. Kui on tunne, et see oli mu elu viimane jooks, siis läheb teema kinni. Kui ostan uued püksid, et veel joosta... Siis ilmselt jääb teema ka lahti ja mine tea mis saab.

16.august

Täna taas jooksuga koju peale poja lasteaeda viimist.
Ei ole kõige mõnusam alustada, kui seljataha jääb nuttev põnn. :S Lisaks unustasin muusika koju ja igasugused mõtted tikkusid pähe. Aga joostud ma sain.
Tuul oli täna mere ääres pigem tagant ning seetõttu tekkis joostes tunne, et tuult polegi. Ainus kosutav värske õhu pahvak lõi näkku Tornide väljaku juures vanalinnast välja keerates. Asi seegi.
Täna 10,44km ja aeg 1:02:49 connect.garmin.com/activity/44765875

Lõpus lähen läbi vanalinna ja Balti jaama just sellepärast, et sealt läheb maratoni lõpp ka. Seal on üks koht, millega seoses mul on... No ütleme "sandid mälestused" ja proovin ennast harjutada, et väga närvi ei läheks sealt minnes. Pealegi - poleks uskunud, aga Tõnismäele üles minek ei paista tõusuna, aga mõjutab pulssi päris hästi. Harjutan seal "vabalt" minemist ja aeglustamist.
Ja tempo - mul oli koju kiire. Tirts ootas. :D

Ma ise arvan, et enne maratoni ma pikki jooksuotsi enam ei tee. Nende mõningate pikemate jooksudega, mille olen teinud nüüd ja varem, tean ma oma nõrgad küljed ära (kust hööruma hakkab näiteks) ning ma ei usu, et see pika otsa tegemine mulle enam midagi väga juurde annaks. Seda enam, et ma ei ole treeninud eesmäärgipäraselt ega plaani järgi ning pikad jooksud soovitatakse jätta üldreeglina vähemalt kolm nädalat enne jooksu. Pigem teen neid lühemaid otsasid ja püüan end harjutada mõttega, et lähen ja uskuda, et jõuan. Kusjuures - mulle andsid sinilillekese ja milvi ja jooksumuti ja ... (vabandan... lindhik?) jooksud ning jutud tegelikult usku juurde. Ootaksin isegi pikki ja üksikasjalikke kirjeldusi, kus-millal-mida toimus. Kui raske oli, kuidas edasi läks... Olen netist lugenud paljude maratoni jooksate ja läbijate jutte ja need väga meeldivad mulle. Ja on abiks - neil oli raske, aga nad said hakkama. Saan mina ka.

12.august

Eile jäi jooks ära. Täna hommikul viisin poja lasteaeda ning tulin ise jooksuga koju tagasi. Esialgu tibutas veidi vihma ning mere ääres oli puhanguti tuulgi päris tugev, kuid muidu oli mõnus jooksuilm. Seda rohkem ajas närvi pulss, mis kogu aeg üle 150 ronis. Ja ikka päris palju üle.
Täna 10,44km ja aeg 1:04:06 connect.garmin.com/activity/44222723

9.august

Algselt oli täna kõndimise päev plaanis, kuid kuna mehe plaanid jooksvalt korrigeerusid, siis ikkagi läksin õhtul jooksma. Mine tea, millal jälle saab.
Muidu oli täitsa tore ja mõnus, ainult et teisel kilomeetril hakkas pulss "virvendama". Väga veidralt ja väga veidras vahemikus. Natukese aja pärast läks jälle üle ja kõik oli normaalne lõpuni.
Täna 5,42km ja aeg 33:39 connect.garmin.com/activity/43856267

8.august

Sügis on käes.
Eriti tobe on seda öelda peale suduses leitsakus merel veedetud päeva, kuid nii see on. Õhtul läks mõne minuti jooksul pimedaks, kui äike hakkas ning pärast enam valgeks ei läinudki. Heledamaks, seda küll, kuid palju pimedam, kui oleks pidanud olema. Igatahes otsisin ma jooksma minnes helkuri välja.
Joosta oli mõnus. Ning tempo oli hea. Lõpus tegin veel umbes komsada meetrit veidi kiiremaid samme. Täna 5,47km ja aeg 32:38 connect.garmin.com/activity/43706075

7.august

Päeval tassisin Piritale puha jooksuriided kaasa, et tulen sealt pärast joostes koju. Õnneks läksid plaanid veidi teistpidi. Õnneks seetõttu, et kui lapsed voodisse sain ja jooksurajale pääsesin, siis sõltumata headest ilmaoludest oli esimene poolteist kilomeetrit selge piin. Jalad olid nii-nii väsinud kuidagi, et liikumine oli täitsa surm. Ja siis läks kergemaks. Iga sammuga. Ja isegi mõnus hakkas.
Tagasi tulles sain veel koleda ehmatuse osaliseks. Olin just jalakäijate tunnelis ristmikul ning pidasin plaani, kust kaudu minna, et mitte mõnda jalgratturit tabada, kui äkki käis ninaees kollane vilkur ringi ja hooldusauto sõitis sisse (tunnelisse ). Appike, kuidas see ehmatas. Pulss hüppas ikka hea kümme lööki ja rohkemgi ülespoole ning jalg tegi tuta-tuta.
Täna siis 5,41km ja aeg 32:54 connect.garmin.com/activity/43534447

6.august

Täna oli palju parem joosta. Sest ma olin kangelane. Poolteist tundi vaatasin enne jooksu kapi peal seisvat kooki ja seda, kuidas mees kooki nosis ning ei võtnud ise. Jätan mainimata pisiasja, et mul oli juba nuga käes, kui mees ütles, et ära siis söö praegu, muidu jälle raske joosta...
Aga ilm mõnus, õhk värske, olemine suht hea. Kui pikka jooksu tehes "ülekümnendal-mingil" kilomeetril oli laul "I wish I were an angel" just paraja tempoga, siis viienda kilomeetri alguses on see laul veel veidi aeglane. Pean vist oma lauluvalikut veidi korrigeerima ja järjekorda sättima.
Täna siis 5,6km ja aeg 33:52 connect.garmin.com/activity/43397549

5.august

Täna siis üle mitme päeva väike jooks. Võtsin kergelt. Osalt ka seetõttu, et mehe vanemad käisid lapsi vaatamas ning mina sõin neile süüa tehes ja nendega koos seltskonna mõttes ning peale nende äraminekut kausse tühjaks ja... Ühesõnaga sõin palju ja see ei ole hea enne jooksu.
Algul oli samm veidi ebalev. Jalg otseselt valu ei teinud, kuid tunda andis kegelt. Nagu selline väsinud valu oleks sees olnud või... No raske seletada. Aga üllatavalt hästi pidas vastu. Ilmselt oli mul hirm tegelikult isegi suurem, kui valu. Ning kui hirm vaikselt üle läks, siis läks samm kindlamaks ning olemine paremaks.
Jooksu kohta polegi suurt midagi öelda. Ainult taaskord sai kinnitust fakt, et mul ei tasu hakata vaistu peale otse minema. Kokkuvõttes väga suurt ringi küll ei tulnud, aga seda ainult tänu sellele, et ma ei pidanud tagasi minema. Mingid noormehed grillisid sügaval "eikusagil" kuhu sattusin. Küsisin neilt, et kas saaks kuidagi otse läbi. Juhatati mind siis aia äärde. Aia ja kuuri vahel oli tõesti umbes 30 sendi laiune vahe. Surusin end sealt läbi ja jätkasin teed. Järgmine kord lähen siiski ilmselt kusagilt mujalt. Täna kokku 6,28km ja aeg 38:26 connect.garmin.com/activity/43281211