Täna oli lahe ilm jooksmiseks. Kui hakkasin riidesse panema, sadas õues päris tihedalt. Kui välja jõudsin, siis säras päike. 2,3km peal hakkas taas sadama - tihedat seenevihma. Ning kolm kilti oli just täis piiksunud, kui äkki keeras tuule üles ja koheselt muutus ka sadu padukaks. Iga vihmapiisk oli nagu omaette lööktööline. Iga järgnev proovis suurema hoo ja "matsatusega" maanduda kui eelmine. Väga kaugele ette vaadata ei olnud just meeldiv. Aga kõrvaklappidest tuli väga õigeaegselt mu üks lemmiklaule: Ljube "Davai za...". Tugevas vihmas andis hoogu juurde vaikselt kaasa lauldes "davai za žhisn; davai za te, kto doma ždjot tebja" (vene keele kirjutamine kirillitsas on raske, ladina tähtedega on see peaaegu võimatu ). Ja sama järsult kui algas, oli kõik kolmveerand kilti hiljem jälle lõppenud ka. Ainult juustest sirises tilkasid veel veidi aega ninaotsa - muidu oleks arvanud, et kujutasin sadu ette. Enesetunne oli eilsega võrreldes nagu öö ja päev. Mõnus oli olla ja jaksu oli. Kohati tekkis selline pika maa jooksmise tunne, et mõtted liikusid oma rada, jalad lihtsalt astusid järjest üksteise ette ning keha lihtsalt juhtus seal vahel olema.
Täna 7,71km ja aeg 46:31 connect.garmin.com/activity/46122018
Ma olen ühe korra sügisjooksu 10km finišit näinud. Pani hirmu tundma, et kui finišeerides on selline küünarnuki tunne, siis kuidas nad veel alustasid. Aga minul enam miskit mahutrenni ei tule. Kui jaksan läbida, siis jaksan. Pika maa jooksmine praegu mulle enam midagi ei annaks. Osalejaid on juba 820! Äkki paneb keegi veel end kirja ilusti ja kutsub sõbrad kaasa, saaks tuhat täis. ;) Joogipunkte on palju ning isegi viie tunni jooksjatele leiti tempojänkud. Hurraa!!!!
No comments:
Post a Comment