Taaskord poja lasteaeda ning ise koju. Algselt (kodust välja minnes) oli mõte, et sõidan tagasi tulles bussiga mere äärde ja sealt hakkan jooksma. Aga siis mõtlesin, et see poolteist kilomeetrit mu jalga nüüd ei päästa ka. Kui peab vastu, siis peab, kui ei pea, tuleb nagunii mingi muu süsteem välja nuputada. Algul oli üsna mõnus. Selline sügisele omane kargus oli õhus. Aga mere äärde jõudes ilmnes, et ei mingit tuult. Selleks hetkeks oli keha juba nii soe, et ka sügisrõskus oli kadunud ning väljas oli lihtsalt lämbe ja sombune tavaline Eestimaa suvi. Raske oli. Samm oli tõnts ja pulss tõusis pingutustest hoolimata kõrgele. Seni oli plaan maratonil pulssi jälgides joosta, aga nüüd tekib tunne, et mida ma ta'st ikka jälgin - nagunii tõuseb siis kui tahab ja nii kõrgele kui tahab ning minul nagu erilist sõnaõigust ei ole. Lõpus siiski lühendasin teed ja läksin "otse" läbi kesklinna. Täna 9,63km ja aeg 1 tund täpselt. connect.garmin.com/activity/45037740J
Juba maratoni jooksnutelt - küll ma küsiks, kui oskaks midagi küsida. Aga eriti ei oska ju ka. Et kas oli raske? Ja kas tõesti on peale 35 kilomeetrit palju raskem kui ette kujutada oskaks... Tegelikult ilmselt ju on - ja kuna ette kujutada ei oska, siis... Lihtsalt mulle meeldivad sellised... kirjeldavad elamused. No näiteks leidsin laupäevasest Helsingi maratonist sellise kirjelduse: www.distsipliin.com/20...e-maraton/ Ja kui mõistlik on plaanida joosta ilma geele kasutamata?
No comments:
Post a Comment