Täna taas jooksuga koju peale poja lasteaeda viimist.
Ei ole kõige mõnusam alustada, kui seljataha jääb nuttev põnn. :S Lisaks unustasin muusika koju ja igasugused mõtted tikkusid pähe. Aga joostud ma sain.
Tuul oli täna mere ääres pigem tagant ning seetõttu tekkis joostes tunne, et tuult polegi. Ainus kosutav värske õhu pahvak lõi näkku Tornide väljaku juures vanalinnast välja keerates. Asi seegi.
Täna 10,44km ja aeg 1:02:49 connect.garmin.com/activity/44765875
Lõpus lähen läbi vanalinna ja Balti jaama just sellepärast, et sealt läheb maratoni lõpp ka. Seal on üks koht, millega seoses mul on... No ütleme "sandid mälestused" ja proovin ennast harjutada, et väga närvi ei läheks sealt minnes. Pealegi - poleks uskunud, aga Tõnismäele üles minek ei paista tõusuna, aga mõjutab pulssi päris hästi. Harjutan seal "vabalt" minemist ja aeglustamist.
Ja tempo - mul oli koju kiire. Tirts ootas. :D
Ma ise arvan, et enne maratoni ma pikki jooksuotsi enam ei tee. Nende mõningate pikemate jooksudega, mille olen teinud nüüd ja varem, tean ma oma nõrgad küljed ära (kust hööruma hakkab näiteks) ning ma ei usu, et see pika otsa tegemine mulle enam midagi väga juurde annaks. Seda enam, et ma ei ole treeninud eesmäärgipäraselt ega plaani järgi ning pikad jooksud soovitatakse jätta üldreeglina vähemalt kolm nädalat enne jooksu. Pigem teen neid lühemaid otsasid ja püüan end harjutada mõttega, et lähen ja uskuda, et jõuan. Kusjuures - mulle andsid sinilillekese ja milvi ja jooksumuti ja ... (vabandan... lindhik?) jooksud ning jutud tegelikult usku juurde. Ootaksin isegi pikki ja üksikasjalikke kirjeldusi, kus-millal-mida toimus. Kui raske oli, kuidas edasi läks... Olen netist lugenud paljude maratoni jooksate ja läbijate jutte ja need väga meeldivad mulle. Ja on abiks - neil oli raske, aga nad said hakkama. Saan mina ka.
No comments:
Post a Comment