28.detsember

Järjekordse külmetuse järgselt esimene jooksuharjutus. Päkapikud olid pärast jällegi kellaga toimetamas, nii et taaskord on mingi segadus, kuid jooks on vähemalt normaalselt näha. Täna siis 4,46km ja aeg 30:50. http://connect.garmin.com/activity/3044651

22.detsember

Leppisime mehega kokku, et tema läheb jooksma, kui mina lähen. Nii siis sibasingi veidi. Üsna raskelt läks see jooks. Linki ei hakka täna panema, sest andsin pärast kella mehele kaasa, aga tegime midagi valesti ja kaks jooksu läksid "üheks". Lisaks vajutas kallis abikaasa vist veel jooksu ajal ka mingeid nuppe nii, et lõpetas salvestamise üldse ja... Tulemuseks olid "puder ja kapsad". Aga mina siis täna 7,16 km ja aeg 43:21.

21.detsember

Hakkas juba tekkima tunne, et sel aastal enam jooksma ei jõuagi. Kuid täna tekkis äkki piparkookide, jõulukaartide ja küllamineku vahel ootamatu auk ning tegin väikese ringi. Annab tunda, et ammu pole käinud. Ei mäleta, millal mul viimati jooksu ajal rinnus torkis, aga täna tegi seda jälle. Ja aru ma ei saagi, mispärast. Maapinnal oli selline paras "lobjakakiht", aga üldiselt täitsa joostav. Võib-olla ikkagi võtan pühadeaeg Saaremaale ka riided-tossud kaasa ja teen väikese tiiru.
Täna siis 5 km ja aeg 30:48. http://connect.garmin.com/activity/3342150

16.detsember

Mul siin jama - põletik kallal ja kuidagi ei tihka välja külma kätte minna. Kuigi eile oli juba veidi paremja plaanisin täna isegi tillukese proovitiiru teha. Aga... Oli ikka plaanis õhtul poja voodisse pista ja pimedas pisike ring teha (noh et pimedas keegi ei näe, kui ma ennast muumitrolli moodi sisse mässin ). Kuid pärastlõunal täiesti "eikusagilt" tõusis pojal 39 palavik ja niimoodi ei julenud ma teda küll üksi koju jätta (mees ka kaugel ära). Nii et ravime teineteist siin hoolega ja siis jälle uue hooga.

11.detsember

Jälle siis jooks pimeduses. Millegipärast on pimedas palju kergem aeglaselt joosta. Peale teist kilomeetrit tundus, et täna ei ole päris see päev ja otsustasin Lükati kurvist tagasi keerata. Siis aga läks veidi paremaks ning suundusin ikkagi ringile. Kokkuvõttes seega isegi veidi pikem jooks kui algselt plaanis oli. Kuid lõpp läks täiesti käest ära. Kõht hakkas jubedalt valutama ja kirusin ennast maapõhja. Koju ma siiski jõudsin.
9,69km ja aeg 55:57. http://connect.garmin.com/activity/3147949

9.detsember

Üle hulga aja õhtune jooks. Mehed jäid koju ja mina suundusin pikale ringile. Kuna enne jooksmaminekut sai postkontoris paki järel käidud, siis ei olnud külm ka enam. Sundisin ennast siis rahulikult sibama. Sadas midagi lume ja jäite vahelist, kuid üllataval kombel väga libe ei olnudki ja joosta oli mõnus. Ringi lõpus tegin pisikese lisaotsa juurde.
Kokku siis 11 kilomeetrit ja aeg 1 tund 8 minutit. http://connect.garmin.com/activity/3102408

8.detsember

Poiss voodisse ja jooksma. Täna oli kuidagi üli-hästi-mõnus. Ilm oli karge ja vaikne ja tempo oli kuidagi sobiv algusest saadik. Hästi hea tunne oli. Ja veel mõnusamaks läks, kui tempo päris ühtlane püsis ilma suuremat ponnistust tegemata. 7,3km ja 41min. http://connect.garmin.com/activity/8722784
Jooksen praegu ümberkaudseid tänavaid pidi. Kuidagi ei julge suurele ringile minna. Tean küll, et poja peaks magama, aga ikkagi... Üle tunnisele jooksule minna ei tihka. Siban siis läheduses niikaua kuni jaksu on. Soovi korral võib alati veel mõnest väikesest tänavaotsast läbi lipata ja jooksumaad pikendada.

5.detsember

Poja oli kindlal veendumusel, et ma panen teda täna liiga vara voodisse... Aga lõpuks ta siiski jäi magama ja läksin sibama. Kuna enesetunne oli sant, siis läksin lühikesele ringile. Läbi raskuste sain mõttes olnud distantsi läbitud, aga pea valutas küll hullusti.Täna siis 5,45km ja aeg 32:02.
http://connect.garmin.com/activity/3440533

3.detsember

Poja magama ja ise jooksma. Ilm oli täitsa mõnus. Tegin sama otsa, mis eelmine kord: 6,15km ja aeg 35:32. Vahepeal juhatasin veel kahele eksinule teed Ecolandi hotelli poole (kodus kontrollisis järgi - väga valesti ei juhatanudki ). http://connect.garmin.com/activity/3406232

Lähenevad jõulud, ilm ja oma laiskus on tekitanud olukrra, et õhtuti peaaegu enam jooksma ei jõuagi. Täna äkki meenus Trishka kunagine lause, et ta ainus jooksmisaeg on lapse uneajal. Otsustasin siis ka proovida - poja voodisse ja ise sibama. Suurele ringile minna ei tihanud. Jooksu tempost on päris hästi näha, et süda ka ikka üksjagu valutas. Aga poja magas ilusti ja kõik läks hästi. 6,15km ja aeg 34:25. http://connect.garmin.com/activity/3362665

28.november

Lõpuks ometi jõudsin jälle jooksma. Lühike ringike pluss veel natuke ümberkaudsetel tänavatel. Aga ausalt öeldes ei ole suured lombid ja märkamatud kinnisõidetud sulalumelaigud sugugi palju meeldivamad lumetuisust. Samas joosta oli mõnus siiski http://connect.garmin.com/activity/3290969

23.november

Üks hull siin käis jooksmas Tegin pisikese ringi ja olin täiesti väsinud. Jalad käisid tuisuvaaludes mõnusalt "ringi". Aga nendel harvadel hetkedel, mil tuisk võimaldas silmad lahti teha.... niiiiiii ilus oli loodus selles lumemõllus.
Pärast jooksu veel täitsin oma kodanikukohust Tallinna linna ees ja ajasin kõnniteelt veidi lund ära, aga see oli suht mõttetu. Mees on praegu väljas kühveldamas ja minu tehtust pole enam midagi näha. Aga see oli juba OT.

Jooks siis selline: http://connect.garmin.com/activity/3168102 (viimane "ring" (11sek) oli tööõnnetus - lumelabidas pani kella tööle )

21.november

Esimene talvine jooks sai siis tehtud. Stiil ja tempo kuuluvad kategooriasse "ärge seda kodus järele tehke". Tossud on ikka libedad lumel ja maanteelõrtsil. Aga tundus, et kõigele lisaks mõjus lumi autojuhtidele nii, et rooli keerata keegi enam ei julge. Üsna mitu korda hüplesin kraavi või lumehange, et järgmine "sirgelt" sõitev auto mööda lasta. Ja samal ajal ise üritades püsti jääda. Seega tegin ainult väikese otsa, sest elu pärast hakkas hirm.
Aga muidu oli jube lahe - vaikne, mõnus miinuskraad, mets ja puud olid lumekatte all imeilusad... Kui nadi jooks välja arvata, siis oli tegelikult mõnus. http://connect.garmin.com/activity/3112367

18.november

Eile õhtul tekkis mingi "error" ja ma ei saanud kuidagi oma jooksu arvutisse, aga see-eest nüüd õnnestus imekiiresti (Ameerikamaal kõik magavad ja keegi ei jookse veel, siis sai minu jooks löögile... ).
Käisime siis mehega koos jooksmas, laps oli tädiga kodus ja vaaritasid meile süüa ning kütsid sauna. No kas saab veel mõnusamat elu olla. Sibasime Pirita metsas ja tempo oli selline "meiepärane". http://connect.garmin.com/activity/3029001 Juba ootan järgmist jooksmaminekut.

(Tegelikult see eilne jooks oligi rohkem "minu tempos". Laupäevane oli hullumeelselt kiire. Üldiselt oli nii, et kui me mehega koos võistlustel jooksime, siis ma võistlusoludes sain temalt umbes 40-50 sekundiga kilomeetri kohta pähe. Aga viimasel ajal olen ma märgatavalt rohkem jooksnud kui tema ja kuna tal on eesmärk pigem joosta "kaalulangetavalt", siis sobib minu tempo hästi. Ja tegelikult ta arvas eile, et ma võiksin kohati veidi veel aeglasemalt joosta, siis pidavat see vastupidavust suurendama. Ma ise sellistel teemadel suht roheline.)

Suur ring täna. Kuna vihma ka veidi sadas, siis võtsin vastu otsuse, et panen kella jope alla peitu ja üldse jooksu ajal ei vaata. Üritasin siis joosta nii nagu tavaliselt. Algul kippusin paaris kohas veidi kiirustama (no ikka tuli kell meelde ), aga siis korrigeerisin tempot natuke ning lõppaeg näitab, et üsna õnnestunult. Tänane jooks on siis umbes täpselt selline nagu olid minu jooksud "enne kella". Ma nii rahul. Jooks ise siis siin. Minu "koduring". http://connect.garmin.com/activity/3039576

15.november

No nüüd sai laps mänguasja kätte... Juhtus ootamatu ime ja kell jõudis minuni juba eile õhtul. Kullerpoiss oli varemgi mulle pakke toonud ja nüüdki tuli värava taha selmet pakk postkontorisse viia. Ma nii tänulik talle.
Harutasime siis lapsega koos pakki ja uudistasime ja näppisime ja... Poole ööni lugesin kasutusjuhendit ja jõudsin järeldusele, et kell teeb kõike - veel natuke arendamist ja siis jookseb ka juba minu eest. Aga just seetõttu, et ta nii palju võimaldab, ei suutnud ma kohe kuidagi otsustada, et mida siis kõigepealt proovida ja kuidas ometigi kõike seda tarkust meeles pidada. Täna õhtul siis trotsisin vihma ja muid ilmastikunähtuseid ja läksin veidi sibama. Tegin teistsuguse ringi kui tavaliselt - esiteks, et nohuse ninaga veidi lühem ning teiseks, siis jõuan kellaga veidi harjuda, enne kui "tavalisele" rajale suundun. No tulemuseks oli see, et ma olin väga kiire enda kohta. Ja väsinud ka lõpuks. Aga kuidagi ei saanud aeglasemalt joosta, numbrid võtsid minu üle võimust. Pean kellakasutamist kõvasti harjutama, et numbrite võluväest üle olla. Ja nüüd olen peale lapse magamapanekut pea poolteist tundi arvuti taga sehkendanud - programme installeerinud ja üritanud neid kasutama õppida... Ja jälle vaimustunud, kui palju infot. Minusugusele hingelt numbrite ja statistika ning graafikute armastajale tõeline maiuspala. Jooks ise siis siin http://connect.garmin.com/activity/3377825 Pean tunnistama, et praegusel hetkel on see vist minu tipp. Paremini ei jaksaks.

Ega ma võiksin Charmanderiga NY maratonile minna küll - selleks ajaks kui mina ükskord lõpetan (KUI lõpetan), on Charmanderil saun kõetud ja kolmekäiguline õhtusöök ka veel valmis tehtud vahepeal... :D

Põhiekraanile sättisin jooksuaja, südamelöögid ja läbitud distantsi näitajad ning teisel ekraanipildil on kõrvuti viimase ringi tempo ja kogu jooksu tempo. Ja ringid on kilomeetrised - siis piiksub mulle viimase kilomeetri aja ja ma jälle uhke, et juba kilomeeter möödas. Selle peale, et "kellamehikese" abil proovida mitte liiga kiiresti joosta, ma ise ei tulnudki, aitäh soovitajale. Hea mõte, ilmselt proovin järgi juba varsti.
Lisaks vaatasin, et täpselt näitab ära, millisest hooviväravast ma alustan... :)

14.november

Ei saa mitte vaiki olla... Kell jõudis täna hommikul Eestisse ja kui hästi läheb, siis on ta homme meie kohalikus postkontoris! Isegi halvimal juhul peaksin ta esmaspäeval kätte saama ja sinnagi ei ole väga kaua kannatada (homme oleks muidugi parem...).
Enesetunne on veel nadi, aga palavikku enam ei ole ja nina ning kurk lasevad juba natuke õhkugi läbi. Kui ma homme kella kätte saan, siis tunnistan end terveks ja lähen katsetama.

11.november

Ma muudkui ootan oma kella ja natuke "kurb" siin lausa. Kellamüüjal olid nii head reitingud, aga minuga ei ole ta veel ühendust võtnud. Paki teelepaneku ajaks oli lubatud kolm tööpäeva. See aeg kukkus eile õhtul. Saatsin siis kirjakese, et kas kõik on ikka korras? Vastust ei ole siiani. Aga ma ise ikka loodan, et kõik on ilusti ja müüjal lihtsalt kiire.

Edit õhtul: Ma ei ole enam kurb. Õhtupoolikul sain lakoonilise kirjakese jälitusnumbriga. Kell oli juba 7.novembril posti pandud ning hetkel järjega Saksamaal. Tundub, et müüja on rohkem tegude- ja vähem kirjainimene. Oh, ma nii "häpi" praegu hoolimata oma nohusest ninast ja põletikus silmadest.

10.november

Ei-tea-kust tekkis hull idee täna ka jooksma minna. Esimesed paar kilomeetrit olin peaaegu kindel, et teen surnuaia juures "aasa" ja lippan tuldud teed tagasi, aga näe, ei teinudki. Sibasin vapralt ringi lõpuni ja ei hoolinud vastutuulest, vihmast ega poriloikudest. Aeg oli jälle rohkem minulik - tund täpselt.

9.november

Täna siis jälle sibamas. Ilm oli ülimõnus: ei sadanud, kuigi tundsin niiskust õhus, tuult vaid natuke (kuigi see, mis oli, oli vastu nagu ikka ), sooja kuus kraadi. Mõtted käisid oma radu ja koju tagasi jõudes selgus, et olin enda kohta "üle mõistuse kirelt" jooksnud - 53 minutit ja valmis.

6.november

Täna lõpuks jälle "pikale" jooksuringile. Sooja ainult üks kraad. Mis tähendab seda, et külm oli. Ma pean hakkama oma jooksuvarustust üle vaatama, et liiga higiseks ei ajaks, aga et enne soojaksjooksmist ära külmuda ka ei jõuaks.
Jooks oli kiiremapoolne. Eriti arvestades seda, et mul mingi kõhuhäda külge lõi ja lõpus mõtlesin tõsiselt juba kellegi uksele koputama minna ja paluda luba tualetti minna.
Ja siis kohtusin ma kahe vanamehega, kes oma "takse" jalutasid. Loomulikult ilma rihmata. Ja mina sain veel valitud sõnadega sõimata ka, et julgesin nende koerakestele ette jääda ja neid haukuma ärritada. Oi ma olin tige. Aga mis sellest kasu... Lahtised haukuvad koerad kuuluvad vist Tallinna igapäevaellu.

5.november

Võtsin ennast kokku ja tegin selle ära: kell on tellitud ja makstud. Jeeee!!!!!! Nüüd tuleb oodata vaid, et müüja mulle paki teele paneks ja et see kiiresti jõuaks. Ma olen nii kannatamatu.

Minu kellaks saab Garmin Forerunner 305.

4.november

Kusjures - täna hommikul olin hingega ikka veel kõige rohkem Polar'i S625X küljes kinni, aga peale seda, kui üks inimene oli kirjeldanud oma Garmini kella ning olin seda veel uurinud-puurinud, olen ma juba peaaegu Garmin Forerunner'i kasuks otsustanud. Ainus, mis veel selgitamist vajab - kas tasub usaldada kella, mille seisukorraks on kirjutatud "This Unit Is Factory Refurbished From Garmin And Comes With A 1 Year Warranty". Hinnalt on nad jupike soodsamad, aga kas see hinnavahe tasub ära? Aga ma ei tea, kas ma oma jooskutiirukesi näidata julgen - need on ikka tõeliselt aeglased.

Ah jaa, niipalju ka veel, et eile sai üle hulga aja väike jooksuke tehtud, umbes neli kilomeetrit. Täna vast ka teen sama tiiru, enesetunne ei ole just kõige parem.

3.november

Mul kulus üksjagu aega taipamaks, et kõik pulsikellad ei olegi jooksmiseks mõeldud. No ja nüüd ma olengi siin täiesti otsustusvõimetult hädas. Valik on hetkel pidama jäänud sisuliselt kolme kella vahel: Polar RS400SD, Polar S625X ja Suunto T3c multi. Hinnaklassilt oleksid nad sisuliselt ühe hinnaga mulle kättesaadavad ilmselt (pluss miinus sadakond krooni). Suunto on ainus, millel on GPS-liides. Polarid on "foot-pod"'iga. Samas tuleb GPS'i alati kontrollida, kas saab ikka ühenduse või mitte... Ja mis mul tegelikult natuke südame võitis - Polar S625X on kõrgusemõõdikuga... Saaksin vaadata pärast, kuidas pisikesed künkad pulsile halvasti mõjuvad. Oleks vaja häid soovitusi - milline valida. Kodulehed on mõlemil tarka juttu täis ja kahest kolmandikust ei saa ma aru (nii tark jutt on kohe, noh ).
Ma olengi praegu nagu kits kahe heinakuhja vahel - ühest küljest tundub mõttekas võtta Suunto. Teisalt tekib kahtlus, et kuidas seda GPS'i suvel, palavaga käe peal kanda (ebamugav palja naha vastas, raske jne.). Ja Polar on mul kuidagi hingelähedane, sest aastaid oli see ainus mark, mida ma üldse pulsikelladest teadsin ning ülikooli ajal ma neid vahel poes vaatasin ja unistasin, et kunagi, ühel päeval ostan endale ka sellise... Jube keeruline valik ikka.

2.november

No arvake ära, kes on täna pool päeva pulsikellasid imetlenud ja uurinud. Algul mõtlesin, et tahaks sellist, mis läbitud distantsi ka näitab, nüüd hakkab tunduma, et ka muud lisafunktsioonid võiksid täitsa toredad olla... Ja igatahes tundub, et internetist on märgatavalt odavam osta, kui kauplusest. Hetkel olen peamiselt Polar'i kellasid vaadanud, aga tahan ka Suuntod üle "tšekata". Nii et tegevust jagub

Aga õhtul käisin üle hulga aja lõpuks jooksuringil ka. Oli juba jälle täiesti pime, aga ma muudkui mõtlesin oma tulevasest kellast ja hirm ei jõudnud peale tullagi. Ja mulle hakkab tunduma, et lasnamäe serval Narva mnt. ääres on alati tuul vastu - kama kaks mis suunast ta puhub või kumba pidi ma jooksen.

28.oktoober

Pühapäeval jäi "tormi" tõttu jooks ära. Aga eile vedas - pisike sugulane tuli koolivaheaja puhul paariks päevaks pealinna ning vaatas õhtul poja järgi ning saime mehega koos jooksma minna. Koos oli palju lõbusam. Ring sai kuidagi väga kiiresti otsa ja igav ei hakanud üldse.

Tänaõhtune ring viis meid tundmatutele radadele. Otsustasime, et kaks päeva järjest pikka ringi ei tee ja mees juhatas teed. Umbes viis kilomeetrit oli tulemuseks.

Järjekordne ringike tehtud. Oi kuidas ei oleks viitsinud minna, aga küll ma ennast tunnen - oleks täna minemata jätnud, siis oleks varsti juba nädal möödas olnud viimasest jooksust ja... Koju tagasi jõudes selgus, et jooksin veidi kiiremini kui tavaliselt. Taevas tänatud - jooksmise ajal kippus vahepeal hingamise rütm sassi minema ja ma juba arvasin, et nii äpuks jäänud, et üldse ei jaksa... (Eks hirm kannustas veidi takka. Kell oli juba palju, liiklust vähe ja rumalad mõtted kippusid pähe ning väike hirmuke põue - ma kardan ju pimedat )

Taas 9km seljataga. Ihu väsinud kuid hing rõõmus.

Eile õhtul Tallinna tagasi jõudes tegin ühe jooksuringi. Ilm oli täitsa mõnus, mis sest, et vihma veidi sadas. Aga jooksmine kahjuks nii mõnus ei olnud. Jalad olid veidi väsinud. Samas - vahepeal kui mõtted "uitama" läksid, siis oli täitsa hea sibada. Jällegi 9km seljataga.

Kuna homme ei saa jooksma minna, siis tegin ka täna ringi. Kaks päeva järjest 9km on minu praeguse vormi jaoks ikka palju. Umbes pool distantsi pidasin võitlust iseendaga - kas hakkan käima või jooksen edasi... Lõpuni sibasin, aga jube väsinud olin küll.

Saaremaal

Täna oli mõnus sibamine. Mees tuli kaasa ja nautisime Saaremaa ilusat ilma ning sügisvärvides metsa. Jooksime umbes kuus kilomeetrit ja lõpetades oli tunne ülimõnus. Oleks võinud veelgi joosta.

Julgelt edasi

Nonii, üle hulga aja jälle midagi kirjutada. Eile õhtul oli jube peavalu ja jooksma ei jõudnudki (loll on see, kes vabandust ei leia, eks ). Täna siis otsustasin kohe suurele ringile minna. "Suur" ring minu jaoks on umbes 9km. Kevadel sai seda mitu korda joostud, aga täna oli päris raske. Siiski õnnestus täita pisieesmärk - läbida ring ilma kõndimata. Nii ma siis sõrkisin ja üllatavalt tore oli. Viimane suurem tõus seitsmendal kilomeetril tegi jalad täitsa "pehmeks", kuid mõtlesin, et enne seismajäämist püüan kinni mõnedsajad meetrid eespool liikuvad kepikõndijad. Ja selleks ajaks kui neile järgi jõudsin, oli suur väsimus jälle üle läinud ja sibasin vaikselt edasi.

Kuidas kõik algas

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et kooliajal mulle joosta ei meeldinud. Olin aeglane ja kellele ikka “õrnas eas” meeldib teste sabas sõrkida ja ennast viimaste seas näha. Ülikooliajal hakkasin vahel õhtuti väikeseid jooksuringe tegema. Raha spordiklubi jaoks ei olnud, aga kaalu kogunes usinasti – nii see otsus sündiski.

Oma mehega kohtudes leidsin inimese, kes hakkas süstima minusse “jooksupisikut”. Nüüd olen jõudnud niikaugele, et oma lõbuks mulle vahel kohe meeldib joosta. Olen läbinud ka pikemaid distantse (sügisjooksul poolmaratoni kolm aastat tagasi, kaks aastat tagasi kõrvemaa kevadjooksu 16 km ning Tartu maratonijooksu 23 km). Lühemaid, 10-12km distantse on olnud ilmselt kümmekond võistlusoludes. Alati kulgeb jooks üsna ühtemoodi: mingil hetkel on paha ja ajab lausa nutma. Imestan endamisi, et mis pagana pärast ma üldse siin rajal olen ja arutlen, et kas astun kohe kõrvale või veidi aja pärast... Aga siis läheb raske hetk mööda ja joosta on juba tore. Lõppu jõudes on uhke ja mõnus tunne ning siis ma tean, miks ma jooksen. Tulemustest ei tasu rääkida. Ma olen aeglane ning kiiresti jooksma ei hakka ma kunagi. Aga keegi peab ju ka viimane olema.

Ja nüüd tulebki mängu minu “helesinine unistus”. Juba 2005 aastal tekkis mul väike mõte, et ehk kunagi proovin ma joosta ka maratoni. Igasugustel erinevatel põhjustel on mu jooksmine olnud aga väga “lünklik” ning igakord peale pausi alustan jälle nagu nullist – joosta ei jaksa, väsin kiiresti... Sellistel hetkedel olen peitnud selle unistuse kuhugi sügavale, et ta välja ei pääseks. Peale lapse sündi tundsin, et petan ennast – minusugune ei jookse kunagi maratoni! Sest ma lihtsalt ei jaksa...
Ja vot sel nädalavahetusel perega väikese väljasõidu raames metsas uitades äkki otsustasin – ma TAHAN joosta maratoni. Võib-olla ma ebaõnnestun, võib-olla ma siiski ei jaksa, võib-olla... mida iganes. Aga ma TAHAN proovida. Esmaspäeva õhtul andsin lapse mehe hoolde ja läksin jooksuringile. Umbes ainult 5 km, kuid parem natuke kui üldse mitte. Järgnevatel päevadel on järjest midagi vahele tulnud ja seepärast otsustasin, et hakkan oma trenne kirja panema - ehk distsiplineerib veidi.
Pika jutu lõpetuseks panen uhkelt kirja ka tänase sissekande: Mees on kodust ära ja seepärast käisime pojaga kahekesi jooksmas. Tema vankris, mina vankri taga. Distants ainult umbes 3 km, aga täitsa ära väsitas. Pisikesed Pirita künkad muutusid täitsa järskudeks tõusideks vankrit lükates.