Täna 525 meetrit suplemist. Nii naljakas maa sellepärast, et läksin basseini valest otsast (madalas oli seeniorite vesiaeroobika ja ei tahtnud neid segada). Aga ajaks, kui lõpetasin, oli tund läbi ja välja tahtsin minna rahulikult trepist, seetõttu sai üks plaaniväine ots juurde mulistatud.
Pärast veel veerand tunnikest pojaga müramist basseinis.
Monday, March 29, 2010
Saturday, March 27, 2010
27.märts
Lõpuks ometi riietusin veidigi ilmale vastavamalt. Varsti võib hakata jope asemel juba ainult dressika väel jooksmas käima. Kuigi siis pole muidugi taskuid, kuhu asju toppida...
Ilm oli... soodne. Vihma peaaegu ei sadanud, päikest ei paistnud, tuult ei olnud... Eileõhtune suur vihmasadu oli "pudru" kogust jooksurajal kõvasti vähendanud, mis oli positiivne. Samas muidugi olid pudruvabad kohad muutunud klaasjaks ning kaetud paraja veekihiga.
Eelmisest korrast jalad veel veidi väsinud. Mis esialgu ei olnud probleem, kuid viienda kilomeetri lõpupoole tuli sein ette. Sirgelt. Hoiatuseta. Ja paks. Ühtäkki oli pulss jube kõrgel ning ükskõik, kuidas ma tempot alla ei võtnud, pulss normaalsemaks ei muutunud. Kohutav kiusatus oli käima jääda. Aga kangekaelsus ei lasknud. Pealegi oli jooksusammu immiteerides veidikegi kiirem võimalus koju jõudmiseks. Täna siis 7,1 kilomeetrit ning aeg 47:24 connect.garmin.com/activity/28121975
Ning viimasel ajal olen tegelenud ühe mõttega... Enne poja sündi jooksin ma võistlusoludes pikka maad (kümme kilomeetrit ja rohkem) keskmiselt veidi kiiremini kui 6 minutit kilomeetrile. Sinna sisse siis ka joogipausid ja jalutamised (Viljandi järve jooksul see killer tõus kaheksandal kilomeetril näiteks). Ja ma ei pidanud üliväga pingutama sellise tulemuse saamiseks. Asi jäi mõistlikkuse piiridesse.Vahepealse tempo kohta palju statistikat ei teinud, kui nüüd tagantjärgi vaadates ja vaadates seda, mis praegu toimub... Ma pean kõvasti rohkem pingutama, et suuta joosta keskmise tempoga alla 6:30 kilomeetrile. Palju rohkem, kui varem kuue jaoks. Et - huvitav, kas on võimalik, et sünnitustega on midagi mu organismis natuke muutunud, nii et ma ei ole enam võimeline nii kiirelt jooksma kui varem (mitte et see mingi hirmus kiirus oleks varem olnud )? Keha mul ju muutus laste saamisega ühtlaselt kogukamaks ning mõnest kohast ka märgatavalt laiemaks ning ükski dieet ega pingutus ei muuda seda enam tagasi. Kas võisid samalaadsed muutused toimuda ka kusagil mujal organismis?
Ilm oli... soodne. Vihma peaaegu ei sadanud, päikest ei paistnud, tuult ei olnud... Eileõhtune suur vihmasadu oli "pudru" kogust jooksurajal kõvasti vähendanud, mis oli positiivne. Samas muidugi olid pudruvabad kohad muutunud klaasjaks ning kaetud paraja veekihiga.
Eelmisest korrast jalad veel veidi väsinud. Mis esialgu ei olnud probleem, kuid viienda kilomeetri lõpupoole tuli sein ette. Sirgelt. Hoiatuseta. Ja paks. Ühtäkki oli pulss jube kõrgel ning ükskõik, kuidas ma tempot alla ei võtnud, pulss normaalsemaks ei muutunud. Kohutav kiusatus oli käima jääda. Aga kangekaelsus ei lasknud. Pealegi oli jooksusammu immiteerides veidikegi kiirem võimalus koju jõudmiseks. Täna siis 7,1 kilomeetrit ning aeg 47:24 connect.garmin.com/activity/28121975
Ning viimasel ajal olen tegelenud ühe mõttega... Enne poja sündi jooksin ma võistlusoludes pikka maad (kümme kilomeetrit ja rohkem) keskmiselt veidi kiiremini kui 6 minutit kilomeetrile. Sinna sisse siis ka joogipausid ja jalutamised (Viljandi järve jooksul see killer tõus kaheksandal kilomeetril näiteks). Ja ma ei pidanud üliväga pingutama sellise tulemuse saamiseks. Asi jäi mõistlikkuse piiridesse.Vahepealse tempo kohta palju statistikat ei teinud, kui nüüd tagantjärgi vaadates ja vaadates seda, mis praegu toimub... Ma pean kõvasti rohkem pingutama, et suuta joosta keskmise tempoga alla 6:30 kilomeetrile. Palju rohkem, kui varem kuue jaoks. Et - huvitav, kas on võimalik, et sünnitustega on midagi mu organismis natuke muutunud, nii et ma ei ole enam võimeline nii kiirelt jooksma kui varem (mitte et see mingi hirmus kiirus oleks varem olnud )? Keha mul ju muutus laste saamisega ühtlaselt kogukamaks ning mõnest kohast ka märgatavalt laiemaks ning ükski dieet ega pingutus ei muuda seda enam tagasi. Kas võisid samalaadsed muutused toimuda ka kusagil mujal organismis?
Friday, March 26, 2010
26.märts
Kas ma Maijooksule lähen? Sellele küsimusele alustaksin vastust veidi kaugemalt. Nimelt et järgmise nädala lõpus lõppeb uuesti mu spordiklubi leping... Kõik tundus nii hästi ja mõnus, aga kui masu veebruaris meie perre jõudis, hakkas mul "kummitama". Bensiini kokkuhoid ning bussiga käimine tekitas olukorra, et sprdiklubi külastus võttis pool päeva. Lisaks saab poiss aprilli algul kolmeseks ning ei asenda enam bussipiletit. Mõtlesin ja lükkasin otsustamist edasi ja jälle mõtlesin... Kuumakse on pagana soodne küll, kuid kui kõik muud aspektid ka arvesse võtta, siis on see meie pere nädala toiduraha ja see on juba päris suur summa...
Nii et nüüd vastuseni - ma ei registreeru maijooksule, sest ma lihtsalt ei suudaks praegu maksta 250 krooni selle ürituse eest. Aga ma mõtlen tõsiselt "äärelt sisse imbumisele" ja seltskonnaga koos lihtsalt rada läbi joosta. Ma tean, et seda ei loeta viisakaks ja ilusaks. Aga kuna ma ise pean ennast ka üdini ausaks inimeseks, siis kui ma joogipunkti teenuseid ei kasuta ja lõpuauhindadest eemale hoian, siis ei tohiks ma ju kahju tekitada kellelegi, kui raja läbin... Nii et ma tegelen mõttega ja võib-olla lähen jooksma seltskonna ja "fiilingu" pärast.
Nii et nüüd vastuseni - ma ei registreeru maijooksule, sest ma lihtsalt ei suudaks praegu maksta 250 krooni selle ürituse eest. Aga ma mõtlen tõsiselt "äärelt sisse imbumisele" ja seltskonnaga koos lihtsalt rada läbi joosta. Ma tean, et seda ei loeta viisakaks ja ilusaks. Aga kuna ma ise pean ennast ka üdini ausaks inimeseks, siis kui ma joogipunkti teenuseid ei kasuta ja lõpuauhindadest eemale hoian, siis ei tohiks ma ju kahju tekitada kellelegi, kui raja läbin... Nii et ma tegelen mõttega ja võib-olla lähen jooksma seltskonna ja "fiilingu" pärast.
Thursday, March 25, 2010
25.märts
Vahepeal olen looderdamisega tegelenud. Täna väike jooksutiir.
Eellugu: jooksu alustasin mitte kodust, vaid postkontori juurest. Taas. Sest jälle oli meie postkastis hoopis teise tänava samale majanumbrile adresseeritud kiri. Samalt saatjalt, mis eelnevatel kordadel muide. Asi hakkab juba naeruväärseks kiskuma. Aga see selleks.
Mis mul jooksu kohta öelda. Lühikokkuvõte võiks ilmselt kõlada: "Teine kilomeeter mind tappis...". Esimene kilomeeter oli üllatavalt tore (arvestades seda, et viitsimist ei olnud kopika eestki ning riidesse toppis enda üks jälle mitte-kevade-arvestusega). Oli lausa nii tore, et vaatasin meeliülendava rõõmuga tempo-pulsi suhet. Ja siis tuli see teine kilomeeter... Päike paistis sama säravalt edasi ja sulavesi vulises ka, aga ma jõudsin puhtakssulanud vesiselt (lombiselt) asfaldilt lumekattega kõnniteele. Umbes viis sentimeetrit pehmet lumelöga, mis jala all libises ja kuhu mõnudega sisse vajuda sai. Ma ei kannata pehmel pinnasel jooksmist, kuid tänane oli ikka tempo surm. Sain aru küll, et olin aeglane, aga et NIII aeglane... Njah. Ja kui pärast tagasi joostes samasse kohta jõudsin, siis ei suutnud ma isegi enam teeselda, et ma jooksen ja mõnus olla on. Ei olnud mõnus. Ning kindlamale pinnale tagasi jõudes olid jalad täiesti pehmed all. Mis kulmineerus mõnisada meetrit enne kojujõudmist pahkluuni lompi astumisega. Kes teeb see jõuab, eks ole. Mis ei kehti muidugi lõpukiirenduse kohta. Sest seda ma täna ei jõudnud. Mitte sammugi.Täna siis 7, 03 kilomeetrit ja aeg 45:56. http://connect.garmin.com/activity/28015120
Eellugu: jooksu alustasin mitte kodust, vaid postkontori juurest. Taas. Sest jälle oli meie postkastis hoopis teise tänava samale majanumbrile adresseeritud kiri. Samalt saatjalt, mis eelnevatel kordadel muide. Asi hakkab juba naeruväärseks kiskuma. Aga see selleks.
Mis mul jooksu kohta öelda. Lühikokkuvõte võiks ilmselt kõlada: "Teine kilomeeter mind tappis...". Esimene kilomeeter oli üllatavalt tore (arvestades seda, et viitsimist ei olnud kopika eestki ning riidesse toppis enda üks jälle mitte-kevade-arvestusega). Oli lausa nii tore, et vaatasin meeliülendava rõõmuga tempo-pulsi suhet. Ja siis tuli see teine kilomeeter... Päike paistis sama säravalt edasi ja sulavesi vulises ka, aga ma jõudsin puhtakssulanud vesiselt (lombiselt) asfaldilt lumekattega kõnniteele. Umbes viis sentimeetrit pehmet lumelöga, mis jala all libises ja kuhu mõnudega sisse vajuda sai. Ma ei kannata pehmel pinnasel jooksmist, kuid tänane oli ikka tempo surm. Sain aru küll, et olin aeglane, aga et NIII aeglane... Njah. Ja kui pärast tagasi joostes samasse kohta jõudsin, siis ei suutnud ma isegi enam teeselda, et ma jooksen ja mõnus olla on. Ei olnud mõnus. Ning kindlamale pinnale tagasi jõudes olid jalad täiesti pehmed all. Mis kulmineerus mõnisada meetrit enne kojujõudmist pahkluuni lompi astumisega. Kes teeb see jõuab, eks ole. Mis ei kehti muidugi lõpukiirenduse kohta. Sest seda ma täna ei jõudnud. Mitte sammugi.Täna siis 7, 03 kilomeetrit ja aeg 45:56. http://connect.garmin.com/activity/28015120
Saturday, March 20, 2010
20.märts
Tuletati praegu meelde, et olen jätnud ühe suursaavutuse siia kribamata. Eelmisel teisipäeval (vist) suplesin 500 meetrit. Ja pärast seda veel 20 minutit poisiga niisama basseinis müramist.
Monday, March 15, 2010
15.märts
Ilm oli päris ilus (mida mina muidugi riietumise ajal ei arvestanud). Igatahes suutis särav päike osavalt varjata seda, et tegelikult oli külma kuus kraadi. Nagu ikka - alguses oli raske, kuid sain üle ja kokkuvõttes oli tunne hea.
Täna 7,16 kilomeetrit ja aeg 46:21. Sama ring mis eelmine kord (ilma peatuseta Selveris siiski ;)) connect.garmin.com/activity/27077877
Ja no et ausalt ära rääkida, miks Selver vahele jäi, peaks alustama sellest, miks ma eelmine kord üldse Selveris käisin. Taevas õnnistagu neid inimesi, kes Selveri aastaid tagasi just selle koha peale ehitasid ning tänu ka selle eest, et mul iidamast-aadamast ajast jooksujope taskus kroonine münt oli, millega vetsupääse lunastada. Et siis lihtsalt tüdruk polnud nii ammu väljas jooksmas käinud, et surest elevusest lõi põhja alt ära. Aga täna oli korras. :D
Täna 7,16 kilomeetrit ja aeg 46:21. Sama ring mis eelmine kord (ilma peatuseta Selveris siiski ;)) connect.garmin.com/activity/27077877
Ja no et ausalt ära rääkida, miks Selver vahele jäi, peaks alustama sellest, miks ma eelmine kord üldse Selveris käisin. Taevas õnnistagu neid inimesi, kes Selveri aastaid tagasi just selle koha peale ehitasid ning tänu ka selle eest, et mul iidamast-aadamast ajast jooksujope taskus kroonine münt oli, millega vetsupääse lunastada. Et siis lihtsalt tüdruk polnud nii ammu väljas jooksmas käinud, et surest elevusest lõi põhja alt ära. Aga täna oli korras. :D
Subscribe to:
Posts (Atom)