Üle kahe nädala jälle õues. Üle saja aasta jälle jooksmas.
Täna oli vana-aasta jooks. Tänasin taevast ja kõiki kaitsepühakuid, kes sügisel piisavalt mõistust andsid ning mul maratonile regada ei lasknud. Jooks oli raske. Juba mitu päeva on peaaegu kõik, mis nässu minna saab, ka nässu läinud ja ega's tänane polnud erand. Kell käima ei läinud. Seega pole mul aimu ei pulsist (mis oli kõrge, seda sai ilma kellatagi aru), ei ajast, ei tempost (mis oli aeglane, seda sai ka ilma kellata aru :P). Kuna kellaga sehkendades tõmbasin mobiili maha, siis kadus selle korpuse tagakülg ära ning aku ei seisnud sees, seega ei saanud ma ka sealt kella vaadata. Igatahes distants oli väidetavalt 6,2km. Rada oli nii hea, kui sellistes oludes rada üldse olla sai. Selles mõttes super rahul. Inimesi oli ka piisavalt. Riietusega panin ise veidi puusse (ikka ju osad asjad veel suvekorterist välja toomata), kuid väga külmavõetud ei saanud midagi. Tagasiteel näppisin mobiili, siis oli kell 13:40. Seega - kui start täpselt läks (mida ma ju ei tea), siis kestis mu jooks veidi alla 40 minuti. Täpsemalt saab ilmselt paari päeva jooksul protokollist.
Pärast jooksu saadud veepudel maitses nagu jumalate nektar. Ja kui ma tagasi sibasin, siis panid umbes kümmekond meetrit minu selja taga jalakäiate ülekäigukohas (millest mina siis just olin üle lipanud) kolm autot nurgad kokku. Jube vastik tunne tekkis sisse, et äkki minu halva õnne pärast...
