19.jaanuar - Talv jõudis meieni

See nädal oli jälle keeruline ja andis mõista, et ega need plaanid ikka ei tööta nii nagu me sooviksime. Plaan siis oli jooksma minna teisipäeval ja neljapäeval. Esmaspäeva lõunast selgus, et mees on kodust ära teisipäeva varahommikust neljapäevani. Niipalju siis plaanist...

Aga tegime siis kiire muutuse ja läksin hoopis sama (esmaspäeva) õhtul sibama. Tempo hoidsin aeglase (see oli kerge). Tegin igaks juhuks veidi pikema otsa. 9,3km ja 1 tund 4min  http://connect.garmin.com/activity/431573371

Reedel helistas mees kümme minutit enne tööpäeva lõppu ja küsis, et kas läheb toob lased ise ära, ma saaksin jooksma. Aga no ei ole ma selline inimene, kes "kiirelt " reageerida armastab. :S Nõme nädal oli olnud, raske päev oli olnud... No ma ei reageerinud ilusti ja jooksma ma reedel ei jõudnud.

Laupäeva hommikupoolikul ajasin end õue. Ilm oli mõnus. Lund sadas veidi, samas oli päris külm. Aga jooksu ajal läks soojemaks - kui algul sõrmed veidi külmetasid, siis lõpus enam mitte. Ja see temperatuur, mille juures külmetamise/mittekülmetamise piir on, on kusagil 11-12 kraadi. :) Tagasi koju jõudes oli 10 koma millegagi ainult. Minnes oli 13 olnud. Nägin veel vaid ühte jooksjat. Seda ka alles tagasitulles, kui olin just jõudun lõpuni mõelda mõtte, et Järvevana äärsel kergliiklusteel ei olnud mitte ainsatki jalajälge... Aga see proua oli vist ka hoopis norrakas. :) Hea oli joosta, kuid parajalt libe oli ka. Just nendel hetkedel, kui jalg peaks vastu maad andma hoogu äratõukeks, libises tema hoopis tagasi. Kui keegi on näinud "Lumekuninganna" treilerit, siis ma nägin välja nagu põhjapõder Sven järvejääl. :D Aga ma olin vähemasti sama muhedas tujus nagu lumemees Olaf. :P Ja üleüldse soovitan ma soojalt seda multikat vaatama minna. See on täiesti suurepärane!
10,2km ja 1 tund 7 min. http://connect.garmin.com/activity/431573352

Täna jälle äratus suht varakult. Ei ole sinna midagi parata, et nädalavahetustel on neiu arvates õige aeg vara ärkamiseks. Tegin siis veel pisikese jooksuotsa. Muidu oli hästi mõnus ja vahva, kuid viimane kilomeeter oli puhas piin. Kõhtu lõi nii terava valu, et ma arvasin, et ei jõuagi koju. :S Aga noh, ükski tee ei kesta igavesti, vahel lihtsalt veidi kauem.
6km ja 42 min. http://connect.garmin.com/activity/432151697

12. jaanuar - Mina vs. Ma Ise olen ikka kehvas seisus küll

Esimene nädal edukalt selja taga. Esmaspäeval koju, pitsa kokku kuhjatud ja jooksma. Oli mõnus ilm. Pikad püksid olid viga - palav hakkas. Panin pulsivöö peale ning see ei näidanud eriti ilusasaid numbreid. Mitte ülearu kõrgeid, kuid tempot arvestades (mida ma kogu aeg aeglasemaks surusin) ikkagi kõrge. Teisest küljest, max pulss jäi 158 ja seegi tuli viimasel kolmesajal meetril. Nii et olukord on suurepärane, aga mitte lootusetu. :D Ja kui ma seal seitse+ minuti tempos tiksusin, tundes, et "ei ühtegi kiiremat sammu!", tekkis selline väike "õnnetu" moment, mõeldes iseenda suutlikusele mitte hirmusväga ammu minut kiiremini joosta ja end hästi tunda... Aga noh - me kõik jääme vanaks. Peamine, et oleks tore. Koju tagasi jõudes oli vahepeal lastega saabunud mees pitsa ahju pistnud ning sain kohe pesema ja sööma. Elu nigu lill. :)
8,3km ja 58min http://connect.garmin.com/activity/425775050

Kolmapäeval mõtlesin plaanivälise jalutuse/sibamise õhtul teha, aga mõnede nõmeduste tõttu läks tuju õhtuks nii nulli, et see plaan ei reliseerunud.

Neljapäev. Parim päev, et mees lapsed ära tooks. Sest pojal on lasteaias trenn, mis lõppeb alles kuue ajal. Ja kui ma töölt neile järgi lähen, siis passin sisuliselt pool tundu tühja, oodates, kuni trenn lõppeb. Seega siis - mina otse koju, dressid selga ja jooksma. Või no peaaegu - vennas helistas ning lobisesime veidi - seega sai kümmekond minutit hoolega "soojendust" tehtud ja ringi kalpsatud. Sest kuna temperatuur oli umbes viis kraadi, panin jalga lühikesed püksid. ja see oli väga mõistlik otsus. Kui lõpuks jooksma sain, oli väga hea olla. Pulsivööga ennast stressama ei hakanud. Ilmselt oli tempo veidi kiirem, kui oleks võinud olla, aga no mis sa teed, kui oli mõnus. Pikas perspektiivis selliselt käitudes kasu ei lõika, aga... Ega ma polegi ju kasuahne inimene. :D Mida kilomeeter edasi, seda paremaks olemine läks.
9,2km ja 1tund 1min http://connect.garmin.com/activity/427207271

Laupäeval ootas mind postkontoris pakk, mis pidi jõudma (hiljemalt) teiseks advendiks. No parem hilja kui mitte kunagi. Üks eksinuke on veel postis - ehk jõuab seegi millalgi. Käisin siis sellel järgi, käisime poes ja õhtul käisime põnnidega veel kinos "lumekuningannat" vaatamas. Seega päris piisavalt värsket õhku ning jalgel liikumist (trammisõit on ajavõit, kui ei juhtu just nii nagu postkontorisse minnes, et trammidel enam elektrit ei ole...). Kinost tulles tegime trammipeatuses lumememm "Olafi" ning loomulikult tuli see koju kaasa võtta. Ma parem ei hakka mõtlema, mida ülejäänud rahvas trammis arvas, kui me trammi ronisime, minul 15cm lumememme pihus. :D

Täna hommikul oli selline "äkki ei läheks" tunne. Aga kuna osalen jälle spordimuttide omavahelises võistluses ning seal on nõue "vähemalt kolm tundi nädalas", siis tuli ikkagi minna. Läksin söömata ja joomata ning ilmselt oli just see põhjuseks, miks esimesed kaks kilomeetrit olid kohutavad. Tempo imeaeglane, hingamine korras, kuid pea elas oma elu - käis ringi, kippus silme eest mustaks minema ja tekitas tunde, et pulss on laes. Tuleks ikka vist vähemalt paar ampsu banaani põske pista enne uksest välja astumist. Aga sain hakkama ja liikusin oma tigutempos ning läks paremaks kuni lõpuks oli juba päris hea. Ja kuigi oli ainult marginaalselt libe, oli see siiski minu jaoks selle talve esimene libedus ning jalad ei olnud harjunud tasakaalu hoidmisega. Oli üllatavalt väsitav. Ning viienda kilomeetri alguses jõudsin ma just mõelda, et nüüd vist on harjumus sisse tulnud ja juba on kergem, kui jalg läks "liuhti" alt ära ja oli päris tegu, et püsti jääda. Igal omad pseudomured, eksole. :)
6,5km ja 45min http://connect.garmin.com/activity/428508227

05.jaanuar 2014 - Alustame aga jälle algusest

Esimese asjana ikka vabandused - tegelikult ei ole ma kolm kuud pausi pidanud. Paus oli, kuid umbes-täpselt kuus nädalat. 

Panen siis kiirelt selle vähese vahepealse osa kirja:

7.okt, esmaspäev - http://connect.garmin.com/activity/387237694 

11.oktoober, reede - http://connect.garmin.com/activity/388740732 Mul oli vaba päev enne puhkuse algust. Viisin lapsed lasteaeda ja ise jooksuga kodu poole. Kuna järgmisel päeval sõitsime viimase kolme aasta esimesele/ainukesele reisile, siis oli mul too päev veel hulgi ka kõndimist ja sehkendamist. 

Reisil olles ujusin - basseinis, meres. Ja kolmel korral jõudsin ka hotelli väikesesse jõusaali jooksulindile. Keskmiselt seitse km oli vudimise distants. Lisaks siis veel lihtsalt mõnusa päikese käes ringikõndimine.

Tagasi tulles väikesed jooksuotsad pojaga. Tema rattal, mina sibades (27, 28, 29, oktoober ja 2.november). Ühel päevadest oli aku tühi ja seepärast andmed ei kajastu. Siis veel 11.november (olin tõbine) ning 15.november. Ja siis oligi kõik.

Pääsküla Rabamaraton toimus ilma minuta ning kõppkokkuvõttes ei saanud ma isegi pildistama. Ja see mõjus mulle üsna sandisti. Olin ikka väga tujust ära ja ühtäkki oligi lihtne enam mitte minna jooksma. Või noh... Tegelikkuses oli endiselt väga raske selleks hetke leida ning ühel hetkel ei olnud minus enam jonni ega tahtmist otsida. Ning samaaegselt minnalaskmisega nutsin ikka päris mitu peatäit, sest nii kahju oli jooksmisest.

Peale pikki diskussioone mõtlesime siis, et proovime korra veel. Leida seda aega (kuigi sisuliselt ainsad hetked, mil saaksin jooksma minna, on endiselt need hetked, kui mul oleks söögi- või uneaeg). 

Jõulude ajal Saaremaal väikesed sibamised (26, 28 ja 29.detsember) ning uue aasta algul Tallinnas (1 ja 4. jaanuar). Väga-väga-väga raske on. Jaksu ei ole, võhma ei ole... Oma osa on kindlasti sellel, et mu kaalunumber on... suur. Nii suur oli see viimati enne pisipiiga sündi. Ok, võib-olla oli peale sündi ka, aga siis ma end ju kaaluma ei pidanud. Ja kui väliselt ma iseendale ikka veel peaaegu sobin (nojah, veidi pehme ja ühtlaselt suur küll, aga ikkagi ok), siis esimest korda elus tunnen, et mu kaal raskendab mu jooksmist. Tegelikult tean ju täpselt, mis põhjuseks on - minu päevakava. Ja vähemalt oma mõtetes on mul väike plaan proovida seda veidi muuta - hommikul pean sööma korralikumalt (kodus ei jõua, kuid kui õhtul puder valmis teha ja tööle kaasa võtta... Ma ei ole küll pudu-inimene, kuid eesmärk pühitseb abinõu). Ja õhtupoolikul, kella nelja ajal, teen töö juures ühe snäki (keefir on juba kapis ostetud, marjakarbike ka sügavkülmas, kui ma neid ainult kaasa võtta ei unustaks). Ning õhtuti ei söö nii suurt portsu. Ja ei tõsta enne magamaminekut veel ühte taldrikutäit. Kerge see ei ole, aga ma vähemalt proovin. Siis ehk on ka kergem joosta ning veidi kergem jooksmiseks aega leida mehe abiga. 

Nii et loodetavasti taaskuulmiseni.