Esimene nädal edukalt selja taga. Esmaspäeval koju, pitsa kokku kuhjatud ja jooksma. Oli mõnus ilm. Pikad püksid olid viga - palav hakkas. Panin pulsivöö peale ning see ei näidanud eriti ilusasaid numbreid. Mitte ülearu kõrgeid, kuid tempot arvestades (mida ma kogu aeg aeglasemaks surusin) ikkagi kõrge. Teisest küljest, max pulss jäi 158 ja seegi tuli viimasel kolmesajal meetril. Nii et olukord on suurepärane, aga mitte lootusetu. :D Ja kui ma seal seitse+ minuti tempos tiksusin, tundes, et "ei ühtegi kiiremat sammu!", tekkis selline väike "õnnetu" moment, mõeldes iseenda suutlikusele mitte hirmusväga ammu minut kiiremini joosta ja end hästi tunda... Aga noh - me kõik jääme vanaks. Peamine, et oleks tore. Koju tagasi jõudes oli vahepeal lastega saabunud mees pitsa ahju pistnud ning sain kohe pesema ja sööma. Elu nigu lill. :)
8,3km ja 58min http://connect.garmin.com/activity/425775050
Kolmapäeval mõtlesin plaanivälise jalutuse/sibamise õhtul teha, aga mõnede nõmeduste tõttu läks tuju õhtuks nii nulli, et see plaan ei reliseerunud.
Neljapäev. Parim päev, et mees lapsed ära tooks. Sest pojal on lasteaias trenn, mis lõppeb alles kuue ajal. Ja kui ma töölt neile järgi lähen, siis passin sisuliselt pool tundu tühja, oodates, kuni trenn lõppeb. Seega siis - mina otse koju, dressid selga ja jooksma. Või no peaaegu - vennas helistas ning lobisesime veidi - seega sai kümmekond minutit hoolega "soojendust" tehtud ja ringi kalpsatud. Sest kuna temperatuur oli umbes viis kraadi, panin jalga lühikesed püksid. ja see oli väga mõistlik otsus. Kui lõpuks jooksma sain, oli väga hea olla. Pulsivööga ennast stressama ei hakanud. Ilmselt oli tempo veidi kiirem, kui oleks võinud olla, aga no mis sa teed, kui oli mõnus. Pikas perspektiivis selliselt käitudes kasu ei lõika, aga... Ega ma polegi ju kasuahne inimene. :D Mida kilomeeter edasi, seda paremaks olemine läks.
9,2km ja 1tund 1min http://connect.garmin.com/activity/427207271
Laupäeval ootas mind postkontoris pakk, mis pidi jõudma (hiljemalt) teiseks advendiks. No parem hilja kui mitte kunagi. Üks eksinuke on veel postis - ehk jõuab seegi millalgi. Käisin siis sellel järgi, käisime poes ja õhtul käisime põnnidega veel kinos "lumekuningannat" vaatamas. Seega päris piisavalt värsket õhku ning jalgel liikumist (trammisõit on ajavõit, kui ei juhtu just nii nagu postkontorisse minnes, et trammidel enam elektrit ei ole...). Kinost tulles tegime trammipeatuses lumememm "Olafi" ning loomulikult tuli see koju kaasa võtta. Ma parem ei hakka mõtlema, mida ülejäänud rahvas trammis arvas, kui me trammi ronisime, minul 15cm lumememme pihus. :D
Täna hommikul oli selline "äkki ei läheks" tunne. Aga kuna osalen jälle spordimuttide omavahelises võistluses ning seal on nõue "vähemalt kolm tundi nädalas", siis tuli ikkagi minna. Läksin söömata ja joomata ning ilmselt oli just see põhjuseks, miks esimesed kaks kilomeetrit olid kohutavad. Tempo imeaeglane, hingamine korras, kuid pea elas oma elu - käis ringi, kippus silme eest mustaks minema ja tekitas tunde, et pulss on laes. Tuleks ikka vist vähemalt paar ampsu banaani põske pista enne uksest välja astumist. Aga sain hakkama ja liikusin oma tigutempos ning läks paremaks kuni lõpuks oli juba päris hea. Ja kuigi oli ainult marginaalselt libe, oli see siiski minu jaoks selle talve esimene libedus ning jalad ei olnud harjunud tasakaalu hoidmisega. Oli üllatavalt väsitav. Ning viienda kilomeetri alguses jõudsin ma just mõelda, et nüüd vist on harjumus sisse tulnud ja juba on kergem, kui jalg läks "liuhti" alt ära ja oli päris tegu, et püsti jääda. Igal omad pseudomured, eksole. :)
6,5km ja 45min http://connect.garmin.com/activity/428508227
No comments:
Post a Comment