Mul on aega...
Täpselt sellise teadmisega ma sel aastal rajale läksingi. Ma tahtsin minna, kuid samas teadsin, et vorm on olematu ja pelgasin ka.
Terve nädala uurisin erinevaid ilmalehti. Oli muutuseid ajas, kuid laias laastus jäi ennustus siiski samaks. Vihm, tuul, vihm, torm, vihm... Olen ma öelnud, et mulle ei meeldi vihmaga joosta? Ja pealegi... No kuulge! Ultra esimesel päeval on ju alati päike paistnud! Aga ei miskit. Ilmaennustus ei paranenud.
Reede õhtul peale tööpäeva lõppu kallasin oma spordiriiete sahtli voodi peale laiali ja hakkasin sorteerima. Väga suurt valikut ei olnud - vaata kust otsast tahad, üks jope ja üks dressikas ja hunnik lühikese varrukaga pluuse ei muutunud kuidagi "soojemaks" sellest vaatamisest. Aga polnud mõtet ka nina väga norgu lasta. Panin mõttes komplektid kokku ja lappisin kotti ning olingi valmis.
Ema oli juba varem sõnad peale lugenud. Mitte et ma ettevaatlik oleksin (seda ta vist juba isegi usub :P), aga ta pabistas, et hakkame vennaraasuga omavahel võislema. Rahustasin ta kiirelt maha - minul sellist plaani ei ole ja võimekust ka mitte. Uskuma jäi. :)
Laupäeva hommik oli täpselt nii hall nagu lubati. Väike puder banaaniga ja teele. Sain oma numbri ja hiiglaslikud haaknõelad. Täiesti hirmsad, ausalt. :D Õnneks oli autos veel Kuressare linnajooksu number, mille küljest sain pisikesed haaknõelad asenduseks. Kuna suurt osalejate telki sel aastal ei olnud, jätsin koti autosse.
Juhendid nagu ikka. Kõike tähtsam - rada on libe, tuleb olla ettevaatlik! Siis tavapärane, kuidas kulgeb rada. Et Meremõisas on kolm vetsu, Heliküla poolel ei ole üldse ja Türisalul... on igal pool... :P Aga! Panga poole minna ei tohi!
Ja siis oli start.
Selleks aastaks ei olnud mul mingeid plaane. Ütlesin kõigile, et teen nii nagu tervis lubab. Et kui õnnestub korrata esimese aasta 2+2 ringi ja 51km, siis olen rahul, aga kui mitte, siis ka ei kurvasta. Kulgesin vaikselt. Järjest vajusid kiiremad eest ära, kuid jagus ka neid, kes jäid nägemisulatusse. Esimene toitlustuspinkt silla juures. Valik on suurepärane. Võtan veidi juua (kuigi kribava vihmasaju tõttu janu polegi) ning kartulivahvli ja kulgen edasi. Neljandal kilomeetril taban end mõttelt, et vastikult väsinud olen ja nõmedalt raske on... Ja kuidagi iseenesest hüppab selle käigus pähe mõte, et "mis siis! Mul on nii palju aega!". Ja korraga läheb tunne palju kergemaks. Keila-Joa park on vihmaga veel nirum, kui muidu. Kuid esialgu ei miskit hullu. Ning olgem ausad - imeilus on ikka. Vihmasadu vabastab lõhnad. Jõgi vuliseb. Linnud, vaade... mere lõhn... Taha, Vääna-Jõesuu punkti jõuan uhkes üksinduses. Kõik need, kes on enne mind jõudnud, on juba tagasitõusugi ära teinud. Taganttulijad on kaugel. Jõuan vaevalt laskumisest alla ja hakkan punkti poole sibama, kui.... Kostab pasun?!?! Ja kohe seejärel hüüab keegi: "Tule-tule, meil on sulle süüa!". Suu vedas iseenesest kõrvuni, jalad hakkasid veidi rõõmsamalt sibama... No tegelt ka - just mind oodatigi. Nii armas oli! Ja etteruttavalt võin öelda,et kuigi kõik punktid olid vahvad ja toredad ning kõik vabatahtlikud, kellega kokku puutusin, olid suurepärased, siis just seal taga, selles kõige üksildasemas punktis võideti mu süda!
Tagasitee. Vahepeal sajab, siis jälle ei saja. Olemine on palju parem, kui neljandal kilomeetril. Luitemetsas näen korra paarsada meetrit eespool oma tiimikaaslaseid, kuid nad on ikka kõvasti kiiremad ning kaovad varsti jälle. Kuid on teisi - kes tuleb juba uuesti vastu, kellele jõuan ise (üllatus-üllatus) järgi. Heliküla ringil on "tappev" puu murdunud. Ring ise on kuidagi pikem, kuid laias laastus sama, kui mäletasin. Ja umbes kilomeeter enne esimese ringi lõppu teeb parem jalg äkki "nöksti" ja põlv vajub alt ära. Ning loetud meetrite jooksul muutub tulivalusaks. Mida! Olen marutige, aga miski ei aita. Liipsat-liipsat kõnnin lõpu poole vihapisarad silmis. Vahepeal proovin ikka optimistlikult uuest ka jooksusammu, kuid ei, jalg ei kanna. Miks ometi? See ei oleks tohtinud juhtuda nii vara! Mul pidi olema vähemalt 20km veel.... Korraks käib peast läbi mõte, et kas ongi tänaseks kõik? Kuid siis rahustan end maha - mul on aega!
Jõuan Meremõisa. Esimese ringi aeg läheb kinni. Söön veidi borshi. Siis jalutan auto juurde. Mõtlen riietevahetusele, kuid siis otsustan lisada vaid lühikeste varrukatega pluusi alla oma sooja villase talve-aluspluusi. Esimesel hetkel on märja pluusi taas pealetõmbamine nõme, kuid kuna nagunii vaikselt sajab, siis läheb see tunne kiirelt üle. Ja alustan teist ringi. Algul tuleb jooksusamme tehes hambad risti suruda. Külavahelisel asfaltiosal anna alla ja ütlen mehele, et tahan kotist valuvaigistit. Esialgu tundub nii nagu alati, et see ei aita üldse, kuid vaikselt läheb paremaks ning siban edasi. Kõige suurema sahmaka vihma saan kaela vastalt enne "sõnajalatõusu" kuid kuna mets on ümber päris tihe, siis ei saagi väga aru, et midagi väga muutuks. Ja suht-koht kohe peale sahmakat jääb vihm taas hetkeks järgi. Mees on sarnaselt eelmisele ringile Türisalu pangal ootel. Teeb pilti. Kuna on kuivem, on ka tuju parem. Tagasiteel on näha, et siin seal on kiiremad alustajad tõusudel libisenud. Hiljem saan teada, et üks neist minu vennas. Meremõisa sirge on ülipikk. Liiga pikk. Telk paistab, mina siban, kuid lähemale ei jõua. Lõpuks siiski jõuan kohale. Otsustan suht kohe ka Heliküla ringi peale teha. Vahetan vaid tossud ja sokid ära. Juba ette on teada, et seekord saan maratoniaja üle kuue tunni. Kuid see ei loksuta mind enam. Mul on aega. Kohe ringile mineku peal trehvan vennast, kes küsib, kas lähen temaga koos kolmandale ringile. Kuna vihma ei ole juba tükk aega enam sadanud ja püksid on mõne koha pealt juba peaaegu kuivad (ja mul on täiesti kuivad sokid jalas!), ning kell ikka veel suht vähe, siis... miks mitte. Tal tuleb lihtsalt kaua oodata.
Heliküla ring tehtud, saan mehe käest peale oma jope, nosin veidi kartuliputru ja siis lähme teele. Tunne on, et võiks isegi veidi sibada, kuid kuna vennas tegi selle nõmeda libisemisega oma jalale suht-koht haiget, siis me kõnnime. Ja kõnnime. Ja kõnnime. Ja lobiseme. Teeninduspunktides on tore, abikaasa jälitab meid fotokaga. :)
Tagasiteel, umbes ringi kümnendal kilkmeetril küsib vennas, et kas temaga neljandale ringile lähen? Tunnen, et aega on, miks mitte. Ja suht-koht kohe peale seda hakkab taas sadama. Tihedalt. Palju. Ja seekord sadu enam ei lakka. Ning napp kolm kilomeetrit hiljem, kui oleme jõudnud silla juurde teeninduspunkti (mille käigus sellest küige halvemast tõusust vennas mind sisuliselt üles lükkas, sest tema ägedad salomonid pidasid, kuid minu päevinäinud adidased võtsid muda alla ja liuglesid vaid) tean ma kindlalt, et neljandale ringile ma siiski ei lähe. Enne Heliküla otsa saame teada, et saabunud on soe söök. Palume kaks portsu "kinni" panna ja läheme ringi lõpetama. Lombid suurenevad silmnähtavalt. Ja mul hakkab külm. Hoolimata sellest, et kannan oma parimat jooksujopet, millega saab jooksmas käidud ka -20 kraadiga. Aga see üdini tunginud niiskus võtab oma. Tagasi jõudnud, siban üle mati ja panen otse edasi vetsu. Ning sealt tagasi tulles suundun otse ajavõtu telgi juurde. Minul on tänaseks kõik. Ma ei taha minna enam Heliküla ringile. Ma olen nii märg, mul on külm ja ma lõpetan. Tegelikult on mul oma tulemuse üle väga hea meel, tunnen lihtsalt nagu oleksin vennast alt vedanud. Aga seegi tunne sumbub kiirelt. Nosin suurepärast kana-riisipada. Mul hakkab veel külmem, kui liider - ikka veel lühikeses dressis - korraks peatub ning seisuhetk ta kohutavalt värisema ajab... Autos saan end korraks soojaks, kodus tuppa minnes hakkavad aga hambad uuesti plagisema. Kõik on niiìiii märg. Ja mul on ikkagi nii hea meel, et osalesin. Kellast andmeid kätte ei saa, seega on vaid diplom see, mis osalemist kinnitab...
Öösel vaatan paar korda kella ja muretsen venna ning rajalolijate pärast. Õnneks asjata - selleks ajaks on võistlus peatatud. See oli õige otsus.
Ja mul on tunne, et ma tahan vist järgmine aasta jälle minna. Sest mul on ju aega....
