16.juuni - Laulasmaa Ultra

Eelmine nädal muutis mitmeid plaane. Abikaasa ei läinud Valga triatlonit tegema. Samuti jäi ära Saaremaale minek. Ning, peale mitmeid kõhkluseid ja mõtisklusi, panin mina end neljapäeva hilisõhtul kirja Laulasmaa Ultrale.

Laupäeva hommikul, paiku pool kümme olime siis terve perega kohal. Mina sain numbri, põnnid ootasid, et emme juba jooksma läheks ja nemad saaksid issiga mere äärde minna - oli neile ju lubatud varbaga vett katsuda. :D
Kell kümme oligi start (kuigi luba alustada oli võistlejatel neile sobival ajal). Erinevalt tavapärastest võistlustest ei tormanud mitte ükski inimene "vilega" stardist minema. Ja tänu sellele oli minulgi kergem algustempot madalamana hoida. Suur unistus ja eesmärk starti minnes oli 50km. Alguses oli kõik ilus. Tõusud said rahulikult võetud, isegi Keila-Joa jõe purdekesed ning sild ei pannund mind jooksus kahtlema (kuigi ma tõesti kradan selliseid kohti ja parema meelega sillal ei viibiks). Mulle vägagi sobivas tempos jooksis üks härrasmees. Sättisin end talle sappa ja nii me läksimegi. Varsti tuli tagant veel üks neiu ja siis olime tema sabas. Kuid ojakesest üle ronimine ning seejärel kohe tulev Türisalu panga tõus tegid vahe sisse. Ma ilmselt oleksin suutnud neiu kinni püüda, kuid arutlesin vaikselt, et härra tempo on sobivam ja nii me taas kahekesi jäime. Toitlustuspunkte võtsin mõnuga. Kuna hommikul olin nosinud vaid ühe banaani, siis olid pakutavad oliivid, krõpsud, leib ja šokolaad vägagi mõnusad snäkid. Samuti hakkasin enda suureks üllatuseks hindama Vichy mullivett. Ma ei ole seda kunagi kannatanud - ei ole tegu veega ega ka "vurtsukaga", aga no jooksu ajal tõsiselt hea jook. Edaspidi jõin ka mahlu, cocat või siis Vichy spordivett, kuid lõpetasin alati mullikaga. Ning ilmselt jätan selle tuleviku tarbeks meelde - spordijooke mittekannatavale inimesele ülihea ja kasulik aseaine.
Veel üks hoopis teistlaadi kogemus võistlusoludest. Kui tavaliselt olen mina see, kes liidritele hõigub ja kaasa elab ning üldreeglina "lendavad" nemad tõsiselt oma rada pidi mööda, siis Ultra on ikka hoopis teistmoodi võistlus. Kõik inimesed rajal ergutasid üksteist, kõik naeratasid, kõik elasid kaasa ja julgustasid. Ning mitte vaid esimesel korra või esimesel ringil, vaid ka viiendal-kuuendal ja seitsmendal tunnil! Olen kindel, et ka edaspidi. :)
Väsimus hakkas taas tekkima vahetult enne esimest korda stardialale tagasi jõudmist ehk siis kusagil kuueteistkümnenda kilomeetri paiku. Olime härraga vahepeal veidi jutustanud ning ta ütles, et tal on eesmärk kol ringi. Mõtlesin, et see oleks ju ülim! ja härra arvas, et hoidkem siis kokku. :D Aga jah, mina hakkasin väsima. Väikest ringi (4,7km), mis tuli läbida poolmaratoni täissaamiseks, läbides hakkas härra vaikselt eest minema. Stardialasse jõudes nosisin natuke ning kuna mehi-lapsi ei paistnud, sibasin kohe uuele ringile. Naljakas, esimene ring oli raske, lõpu eel jõudis mulle kohale, et härra kolm ringi on minu jaoks liig. Aga kordagi ei tekkinud mul mõtet, et mitte teisele ringile minna. Ma pidin. Sest see oli Ultra, kuhu ma olin jooksma tulnud ning kõik alla maratoni oleks minu jaoks olnud... ma ei teagi. Loobumine... Ja nii ma siis teist ringi alustasin. Seekord uhkes üksinduses. Hiljem selgus, et härra oli teinud väikese pausi ja jõudis mulle järgi Türisalu pangal, kus ma veidi oma lastega jutustasin. Kui emme jookseb, siis tuleb ju kaasa elada ja kui kaasa elatakse, siis peab emme seda hinnata oskama ning välja näitama oma rõõmu. Mis võtab veidi aega. :P Teine ring oli raske. Sest üldse oli minu jaoks tegu raske rajaga. Palju pehmet pinnast. Piisavalt lahtist liiva. Üles-alla ronimised. Kui esimesel ringil polnud laskumistel üldreeglina probleeme, siis teisel ringil hakkasin hoolega vaatama, kuhu astun ning kuidas puujuured asetsevad. Mõnest järsemast kohast ronisin, mitte ei tulnud alla. :) Ja mingil hetkel teisel ringil - kusagil ringi 11-dal kilomeetril hakkasin ka kõndima. Ojakese juures. Ning väikesed kõnnipausid segi sörgisammuga vaheldusid kuni stardialani. Õigemini - lõpetasin kõndimise kilomeeter enn stardiala, sest seal oli pikk lauge sirge ning patt oleks olnud kõndida. Lisaks olid pool kilti enne kohalejõudmist taas vastus mees ning lapsed. Kuigi peab mainima, et ei olnud väga motiveeriv kuulata kõrval sibava pojakese juttu teemal: "Emme, sa võid küll käia. Üks onu ka käis siin.". :D
Enne teise ringi lõppu (ehk siis väikesele ringile minekut) tegin pausi. Vahetasin tossud, sest jalasolevad ei olnud enam kõige paremad. Ning siis väike ring. Maratoni sain lõpule ajaga 5:40.
Mees üritas mind motiveerida, et äkki ikka lähen kolmandale ringile, kuid minu peas oli otsus sündinud - täna kindlasti mitte!. Pidasin pooletunnise pausi. Millest omakorda pool aega pisiplika mul sõna otsese mõttes süles ja seljas elas. :) Sõime koos suppi ja pikutasime madratsil päikese käes. Siis alustasin oma ülesande lõpetamisega: mind ootasid ees kaks "lohutusringi". Lihtne ots, sest tegu lausja metsavahelise mõnusa teega. Kuid väsinud jalgadele päris pikk ring see 4,7km. :P Pulss oli täiesti maas, hingamine oli korras, enesetunne suurepärane. Lihtsalt jalad ei liikunud kiiremini. Esimest korda tundsin, kuidas "ihu oli nõder". :D Ringikese järel taas paus, lobisemine lastega ning avastus, et viimasele ringile võin minna ilma kellata. Vana aku pidas vastu seitse tundi, kuid siis jaks rauges. Kuid sain tehtud ka selle viimase ringi ning lõpuprotokolli jäävad minu nime taha numbrid 51,6km ja aeg 7:48. Olen üliuhke ja väga rahul! Täna päeval, kui kõik olid lõpetanud, sain ka diplomi ja haamri. No ikka korraliku haamri. :)

Mida ma õppisin - seda, et mul on veel palju õppida ultrajooksul osalmiseks. Vaatasin, nägin ja sain aru, et ongi nii, et joostakse aeglaselt, hoitakse jõudu ja energiat, toitlustuspunkte võetakse tõsiselt, vahepeal kõnnitakse.... Aga mul oli (osalt on) seda veidi raske omaks võtta. Tunne on, et kui olen läinud osalema "jooksule", siis peaksin ikkagi jooksma. Pausid tundusid natuke tobedad - nagu ma oleksin looder. :) Aga ma õpin selle ära. Jalad on täna väsinud ja veidi-veidi kanged, kuid palju-palju paremad, kui peale elu esimest poolmaratoni. Saan selgeks ka pikamaajooksu! Ja kunagi tulevikus jooksen ma esimese ringi veel aeglasemalt, teisel ringil võtan vabalt ning siis on mul aega (sest joosta võib hommikuni) ja kolmanda ringi läbin ma ka - ilmselt kõndides. Ja võib-olla - võib-olla mõtlen ka neljandale ringile minekust. :)
Sest see tunne hiljem - see on lihtsalt fantastiline!

14.juuni - ÜKE Järve metsas

Tavapärasel ajal tavapärases kohas. Ainult et rahvaarv ei olnud tavapärane, sest sealsamas toimus ka EE tervisekõnni etapp. :)
Soojendusjooks, jooksuharjutused ja seejärel mäkkejooksud maksimumpulsil. Mis oli natuke veider, sest mäkketõusul pole ju üldse pingutada tarvis, et pulss kõrgele tõuseks. Oleks, et tempo ka kiire oleks siis. :P

Ja pärast trenni umbes 4km pikkune sõrk Nõmmele külla (umbes sellepärast, et unustasin kella tööle panna). Sain sealt oma lapsed kätte, et nad koju magama viia. :)

12.juuni - Rahulik jooks

Eile õhtul pidi olema ujumine, kuid sel ajal, kui oleksin pidanud basseini ääres soojendusharjutusi lõpetama ning vette ronima, istusin alles autoroolis ja sõitsin peale pikka ning emotsionaalselt väsitavat koosolekut kodu poole.

Täna hommikul siis väike jooks. Tuju eriti ei olnud. Läksin sellepärast, et "peaks ju". Ning mõte oli teha selline tilluke pooletunnine ja nelja-viiekildine otsake. Aga kuidagi kõik klappis. Väsimust ei olnud, olemine oli hea ja jäi heaks. Ilm oli fantastiline. Kokkuvõttes - mida lähemale kodule, seda rohkem "nurki" hakkasin sisse tegema, et jooksu veidike pikemaks venitada. Suurt lisaringi ei saanud lubada, sest aeg tiksus armutult peale ja pisikese plika lasteaiasttoomise kellani polnud enam eriti aega. Kuid kokku tuli seda mõnusat sibamist 7,3km ja 48min. http://connect.garmin.com/activity/188212253 Ning tunne on, mida pole ammu olnud peale jooksu - tahaks veel. :) Mõnus.

9.juuni - Rakvere ööjooks

Eile õhtupoolikul siis sõit Rakverre.
Ausalt öeldes ei olnud kohale jõudes ja melu nähes kohe üleüldse sellist tunnet, et ma peaksin jooksma hakkama. Saime numbrid kätte, sehkendasime veidi ja siis juba olimegi stardikoridoris.
Liikumahakkamine peale stardipauku oli vaevaline - nagu ikka suurtel üritustel. Aga "pudelikael" vabanes kiirelt ja ettevaatlik olles sai täiesti liikuda. Oma piirituks üllatuseks tundsin, et joosta oli kerge. Tempo oli (nagu alati stardiärevuses, eks) veidi kiirem, kui olin mõelnud, kuid olemine oli kerge ja mõnus. Ajasime mehega juttu, uudistasime Rakvere ilusaid maju.
Varsti jõudis meile järgi ka Liisi ning siis jäimegi kolmekesi jooksma. Tempo sobis hästi ja ilmselt olingi mina see, kes eile lõpuks kõige rohkem "küpses", kuid ikkagi - üheskoos oli tore. Sai jutustada ja samas oli hea näha, et keegi teeb seda veel. Mitte juhuslik möödajooksja, kes tõsiselt enda ette vahib ja kõrvaklappidest muusikat kuulab, vaid inimene, kes ka lobiseb ja naerab. :) Kesklinnas oli palju pealtvaatajaid, kuid kaasaelamise koha pealt olid nad veidi kehvakesed. Üritasime neid siis "häält tegeme" meelitada - näitasime eeskuju ja hüüdsime, et "palun elavamalt, seltsimehed"". Mitte et see palju aidanud oleks. :D Aga vähemasti endal oli lõbusam.
Koidula ja Tuleviku tänavate kokkusaamiskohas tuli meile vastu liider. Üllatavalt pikk maa oli meil veel läbida samasse kohta jõudmiseks. :P Tore oli ka see hetk, kui 10km jooksjad finišisse suunati. Üks ülienergiline onu lehvitas keset teed ja hüüdis rõõmsalt igale tulijale, et " kollased vasakule ja sinised paremale!". Ning meeldiv oli näha, et vasakule läks palju inimesi. Ning ka meie selja tagant suundus vasakule veel üksjagu inimesi. Selleks ajaks olid enamus kiirustajatest meist ette saanud ning hakkasid tekkima taas "tuttavad seljad". Ühel hetkel metsa vahel hakkas jahe. Aga mitte ei viitsinud dressikat peale tõmmata. Aga kui Tarvast mööda jooksime, siis seda siiski tegin. Veider oli - külm ei olnud, kuid käed olid külmast "kohmas" ja sõrmed ei kuulanud hästi sõna.
Umbes sealsamas - viieteistkümnendal-kuueteistkümnendal kilomeetril hakkasin selgelt tundma, et olen väsinud. Hingamine oli korras, enesetunne oli hea, kuid jalad muutusid tõntsiks ja "virisemise" tuju tuli. Pealegi tegin kolmandas joogipunktis taaskord vana vea ja võtsin mõned lonksud spordijooksi. Õnneks jõin vett peale ja asi piirduski vaid väikese keeramisega kõhus, kuid meeldiv see ei olnud. Meenutasin heldimusega seda poolikut snikersi šokolaadi, mis autos ootamas oli... Ja mõtlesin, et oleks võinud ta ikka kaasa võtta... Hea, et mees ja Liisi sealsamas olid. Natuke nalja ja sibasime edasi. Üksi oleks kergem alla anda ja kõndima jääda.
Keerasime Narva mnt. ringilt tagasi linna poole ja siis.... Siis oli seal tee ääres "taevalik õnnistus"!. Tamsalu Suusaklubi oli teinud mitteametliku joogi-söögipunkti. Joogiks olid kohvi ja õlu, mille ma rõõmuga vahele jätsin, kuid näksiks pakuti banaani ja šokolaadi!!!! Hurraa! Banaanitükike suhu, šokolaad näpu vahele ja liikusin edasi. Ausalt, mu tõnts samm muutus kohe kergemaks. Selle seltskonna rõõmus meel ja naljad ning nende olemas olu nii õiges kohas... See oli parim sel hetkel, millest poleks osanud unistadagi.
Lõpus küsis mees, et kas kiirendame ka. Mina ütlesin, et minge teie, ma vist ei jaksa. Aga veel veidi lähemale jõudes mõtlesin, et siiski võiks proovida. Ja nii me siis kiirendasimegi - peaaegu õlg-õla kõrval lõpuspurt. Kell näitab, et mingil hetkel seal kiirendamise peal saavutasin ma kilomeetritempoks 4:07. Mis on ikka ülikõva. :)
Saime medalid, saime nännikotid, saime veepudelid. Ja siis suundusime spordihoonesse pesemisvõimalust kasutama. Ametlik aeg 2:12:56. Väga rahul. Sest kui pealekippuv väsimus ja väike tujutus välja arvata, siis oli olemine suurepärane ning kordagi ei tekkinud tunnet, et pulss tõuseb ja jaksu pole.
http://connect.garmin.com/activity/187046223


Täna hommikul oli äratus täpselt viis tundi peale voodisseheitmist. Panin põnnid vaikselt mängima ja läksin trenni. Ujumine oli mõnus, kuid maksid olid täna veidi väsitavamad kui tavaliselt. :)
Soojenduseks 8*100m. Iga sajameetrise otsa peal pool basseinipikkust maksimumi. Seejärel rahulikku ujumist 800m saltopööretega ning lõpetuseks 2*200m. Mõlema kahesaja peal üks basseinipikkus (omal valikul) maksimumiga. Ning saigi tund läbi.

7.juuni - sups ja valmis

Täna õhtul ma trenni ei jõua. Kuid tänaseks oli meil ette nähtud aja peale kilomeetri jooksmine. Et näha arengut ja olukorda.

Seega panin hommikul dressid selga ja kella käe peale ning kui lasteaiaring tehtud, suundusin Pirita majandusgümnaasiumi staadionile (ainus koht, mille suutsin välja mõelda, kus saan kilomeetri joosta ilma kellelegi ette jäämata ning tõusudele sattumata). Natuke kiire ka - kaks ringi sõrki soojenduseks ja kellale satelliidi otsimiseks ja siis "liduma".
Mis mul öelda: 4:37. Seega 11sek aeglasem kui veebruaris. Siis jooksime küll seltskonnaga (oli kellele järgi hoida jõuga) siseruumides ning tugev soojendus oli ette tehtud, kuid jah... Paha siga, mitu viga. Süüdistada pole kedagi ja sellise tulemuse ma sibasin. Tegelikult ma ei tahagi süüdistada, sest - nii tobe kui see ka pole - olen tulemusega rahul. Ma ei ole kiire jooksja. Ja ma andsin endast nendes oludes parima. Ning mu enesetunne oli lõpetades mõnus.
Kas oleksin olnud võimeline jooksma kiiremini? Ilmselt küll. Kui keegi oleks ikka kõrval karjunud, et tempo on aeglasem kui viimane kord või keegi oleks kõrvalt määda pressinud, siis kindlasti oleksin ma suutnud mõned sekundid maha sigata... Kuid ma isegi ei arva hetkel, et see seda väärt oleks olnud. :P

http://connect.garmin.com/activity/186424519

6.juuni - Ujumine kergemaks

Esmaspäeval oli ujumine. Nagu ikka. Ja natuke teistmoodi.
Kõigepealt oli soojenduseks 4*100m. 50m krooli, 25m seliti ja 25m tõusvas tempos.
Seejärel kogunesime kõik ühele rajale (kaheksakesi olime) ning läks lahti võiduujumine. Umbes viie meetri vahega saime stardi ning ujumine oli 200m IV tsoonis. Mis vahelduva eduga muutus maksiujumiseks. :) Ning harjutasime ka "ellujäämiskunsti". Ehk siis kedagi jalast sikutada ja kedagi, kes sind oli sikutanud, vastu sikutada. See osa mulle ei meeldinud - no ei ole ma sellist kraaklejat sorti. Aga Ragnariga kõrvuti sattudes oli mitu mõnusat nagistamist. Oleme umbes ühekiirused ja siis tekksiki olkord, kus ujusime kolm-neli basseinipikkust kõrvuti. Möödaminekuks jaksu pole, maha jääda ka ei tahaks. :D Vahepeal oli 100m suplust ja siis otsast peale. Kokku jõudsime selliseid raunde teha neli. Täitsa lahe.
Ilmselt oli see meelepett, et ujusin kiiremini kui siis, kui aja peale ujumist tegime. Kuid kergem oli kindlasti. :)

Eile käisin jooksmas. Lihtsalt ainult selleks, et madalseisust üle saada. Kerge ei olnud, kuid kui juba jalg ära harjus, oli täitsa tore. Tempo muidugi võrratult aeglasem jälle sügisega võrreldes. Umbes 6:30 kilomeetrile on hetkel selline tempo, millega peaksin jaksama pikema maa rahulikult sibada. Seega reedeöiseks eesmärgiks jooks ajaga umbes 2:15-2:20. Aeglasemalt ei tahaks, kiiremalt ei usu.

2.juuni - Mitu erinevat varianti "maksiks"?

Ujumine.
Kuna tänasest algas ametlikult ujumise välihooaeg (et olla valmis järgmisel nädalavahetusel toimuvaks Melliste triatloniks) olid sees toimuvad trennid kokku lükatud. Meie grupist osalesimegi täna vaid mina ja veel üks neiu. Ja siis kolmanda grupi kiired mehed.
Soojendus: 200m kompleksujumist. 25m vesipalli krooli, 25m seliti, 25m konna ja 25m krooli. Ning siis otsast peale.
Seejärel vastupidavusujumine. Ülesanne oli 3*800m. Esimene kord abivahenditeta, teine kord labade ja punniga ja kolmas kord ainult punniga. Ning kaheksasada tuli ujuda siis 200 meetristes tsüklites: 25m maksi 175m krooli, 50m maksi 150m krooli, 75m maksi 125m krooli ja 100m maksi 100m krooli. Raske oli. Minu mõistes on maks "käed nii kiirelt tööle kui võimalik ja hingata nii vähe kui võimalik". Liiliani hinnangul ilmselt on maks midagi muud, sest tema arvates oleksin ma pidanud maksi ujuma ka siis, kui me 300m aja peale tegime. Aga mina nii ei saa. Sest maksiga tõmbab ju pildi eest ära. Aja peale ujudes liigun ma nii, et ma ikka lõppu jõuaks... No ja täna tegelikult oli ka nii, et 25 ja 50m tulid veel enam vähem välja, aga 75 ja 100m maksid olid kohutavad. Labadega - tõsi küll - kergem kui ilma, kuid ikka jube raske. Aga ära tegin. Kaks esimest korda sain valmis ja kolmandast tsüklist jõudsin tehtud 400m.

1.juuni - Nõrk, nõrk, nõrk

Eile oli taas ÜKE. Seekord õnneks jõudsin (eelmisel nädalal jäi vahele, sest lasteaia koosoleks kestis plaanitust ligi poole kauem).
Põhiülesehituselt oli trenn nii nagu tavaliselt: soojendus, jooksuharjutused, pulsijooks ning venitused. Muidu oli lahe ja mõnus, aga pulsijooks tekitas sellise... väiksemat sorti masenduse. Ülesanne 2*15min IV tsoonis intervalliga 5min. Sain selle tehtud, kuid kokkuvõttes oli vastikult raske. Pulss IV tsoonis - ja kiirus ei olnud märkimisväärselt kiirem kui eelmisel sügisel maratoni joostes esimesel ringil. Aga siis oli ju mõnus ja hea. :S Kuidas saab nii mandunud olla!