Täna õhtul ma trenni ei jõua. Kuid tänaseks oli meil ette nähtud aja peale kilomeetri jooksmine. Et näha arengut ja olukorda.
Seega panin hommikul dressid selga ja kella käe peale ning kui lasteaiaring tehtud, suundusin Pirita majandusgümnaasiumi staadionile (ainus koht, mille suutsin välja mõelda, kus saan kilomeetri joosta ilma kellelegi ette jäämata ning tõusudele sattumata). Natuke kiire ka - kaks ringi sõrki soojenduseks ja kellale satelliidi otsimiseks ja siis "liduma".
Mis mul öelda: 4:37. Seega 11sek aeglasem kui veebruaris. Siis jooksime küll seltskonnaga (oli kellele järgi hoida jõuga) siseruumides ning tugev soojendus oli ette tehtud, kuid jah... Paha siga, mitu viga. Süüdistada pole kedagi ja sellise tulemuse ma sibasin. Tegelikult ma ei tahagi süüdistada, sest - nii tobe kui see ka pole - olen tulemusega rahul. Ma ei ole kiire jooksja. Ja ma andsin endast nendes oludes parima. Ning mu enesetunne oli lõpetades mõnus.
Kas oleksin olnud võimeline jooksma kiiremini? Ilmselt küll. Kui keegi oleks ikka kõrval karjunud, et tempo on aeglasem kui viimane kord või keegi oleks kõrvalt määda pressinud, siis kindlasti oleksin ma suutnud mõned sekundid maha sigata... Kuid ma isegi ei arva hetkel, et see seda väärt oleks olnud. :P
http://connect.garmin.com/activity/186424519
No comments:
Post a Comment