16.juuni - Laulasmaa Ultra

Eelmine nädal muutis mitmeid plaane. Abikaasa ei läinud Valga triatlonit tegema. Samuti jäi ära Saaremaale minek. Ning, peale mitmeid kõhkluseid ja mõtisklusi, panin mina end neljapäeva hilisõhtul kirja Laulasmaa Ultrale.

Laupäeva hommikul, paiku pool kümme olime siis terve perega kohal. Mina sain numbri, põnnid ootasid, et emme juba jooksma läheks ja nemad saaksid issiga mere äärde minna - oli neile ju lubatud varbaga vett katsuda. :D
Kell kümme oligi start (kuigi luba alustada oli võistlejatel neile sobival ajal). Erinevalt tavapärastest võistlustest ei tormanud mitte ükski inimene "vilega" stardist minema. Ja tänu sellele oli minulgi kergem algustempot madalamana hoida. Suur unistus ja eesmärk starti minnes oli 50km. Alguses oli kõik ilus. Tõusud said rahulikult võetud, isegi Keila-Joa jõe purdekesed ning sild ei pannund mind jooksus kahtlema (kuigi ma tõesti kradan selliseid kohti ja parema meelega sillal ei viibiks). Mulle vägagi sobivas tempos jooksis üks härrasmees. Sättisin end talle sappa ja nii me läksimegi. Varsti tuli tagant veel üks neiu ja siis olime tema sabas. Kuid ojakesest üle ronimine ning seejärel kohe tulev Türisalu panga tõus tegid vahe sisse. Ma ilmselt oleksin suutnud neiu kinni püüda, kuid arutlesin vaikselt, et härra tempo on sobivam ja nii me taas kahekesi jäime. Toitlustuspunkte võtsin mõnuga. Kuna hommikul olin nosinud vaid ühe banaani, siis olid pakutavad oliivid, krõpsud, leib ja šokolaad vägagi mõnusad snäkid. Samuti hakkasin enda suureks üllatuseks hindama Vichy mullivett. Ma ei ole seda kunagi kannatanud - ei ole tegu veega ega ka "vurtsukaga", aga no jooksu ajal tõsiselt hea jook. Edaspidi jõin ka mahlu, cocat või siis Vichy spordivett, kuid lõpetasin alati mullikaga. Ning ilmselt jätan selle tuleviku tarbeks meelde - spordijooke mittekannatavale inimesele ülihea ja kasulik aseaine.
Veel üks hoopis teistlaadi kogemus võistlusoludest. Kui tavaliselt olen mina see, kes liidritele hõigub ja kaasa elab ning üldreeglina "lendavad" nemad tõsiselt oma rada pidi mööda, siis Ultra on ikka hoopis teistmoodi võistlus. Kõik inimesed rajal ergutasid üksteist, kõik naeratasid, kõik elasid kaasa ja julgustasid. Ning mitte vaid esimesel korra või esimesel ringil, vaid ka viiendal-kuuendal ja seitsmendal tunnil! Olen kindel, et ka edaspidi. :)
Väsimus hakkas taas tekkima vahetult enne esimest korda stardialale tagasi jõudmist ehk siis kusagil kuueteistkümnenda kilomeetri paiku. Olime härraga vahepeal veidi jutustanud ning ta ütles, et tal on eesmärk kol ringi. Mõtlesin, et see oleks ju ülim! ja härra arvas, et hoidkem siis kokku. :D Aga jah, mina hakkasin väsima. Väikest ringi (4,7km), mis tuli läbida poolmaratoni täissaamiseks, läbides hakkas härra vaikselt eest minema. Stardialasse jõudes nosisin natuke ning kuna mehi-lapsi ei paistnud, sibasin kohe uuele ringile. Naljakas, esimene ring oli raske, lõpu eel jõudis mulle kohale, et härra kolm ringi on minu jaoks liig. Aga kordagi ei tekkinud mul mõtet, et mitte teisele ringile minna. Ma pidin. Sest see oli Ultra, kuhu ma olin jooksma tulnud ning kõik alla maratoni oleks minu jaoks olnud... ma ei teagi. Loobumine... Ja nii ma siis teist ringi alustasin. Seekord uhkes üksinduses. Hiljem selgus, et härra oli teinud väikese pausi ja jõudis mulle järgi Türisalu pangal, kus ma veidi oma lastega jutustasin. Kui emme jookseb, siis tuleb ju kaasa elada ja kui kaasa elatakse, siis peab emme seda hinnata oskama ning välja näitama oma rõõmu. Mis võtab veidi aega. :P Teine ring oli raske. Sest üldse oli minu jaoks tegu raske rajaga. Palju pehmet pinnast. Piisavalt lahtist liiva. Üles-alla ronimised. Kui esimesel ringil polnud laskumistel üldreeglina probleeme, siis teisel ringil hakkasin hoolega vaatama, kuhu astun ning kuidas puujuured asetsevad. Mõnest järsemast kohast ronisin, mitte ei tulnud alla. :) Ja mingil hetkel teisel ringil - kusagil ringi 11-dal kilomeetril hakkasin ka kõndima. Ojakese juures. Ning väikesed kõnnipausid segi sörgisammuga vaheldusid kuni stardialani. Õigemini - lõpetasin kõndimise kilomeeter enn stardiala, sest seal oli pikk lauge sirge ning patt oleks olnud kõndida. Lisaks olid pool kilti enne kohalejõudmist taas vastus mees ning lapsed. Kuigi peab mainima, et ei olnud väga motiveeriv kuulata kõrval sibava pojakese juttu teemal: "Emme, sa võid küll käia. Üks onu ka käis siin.". :D
Enne teise ringi lõppu (ehk siis väikesele ringile minekut) tegin pausi. Vahetasin tossud, sest jalasolevad ei olnud enam kõige paremad. Ning siis väike ring. Maratoni sain lõpule ajaga 5:40.
Mees üritas mind motiveerida, et äkki ikka lähen kolmandale ringile, kuid minu peas oli otsus sündinud - täna kindlasti mitte!. Pidasin pooletunnise pausi. Millest omakorda pool aega pisiplika mul sõna otsese mõttes süles ja seljas elas. :) Sõime koos suppi ja pikutasime madratsil päikese käes. Siis alustasin oma ülesande lõpetamisega: mind ootasid ees kaks "lohutusringi". Lihtne ots, sest tegu lausja metsavahelise mõnusa teega. Kuid väsinud jalgadele päris pikk ring see 4,7km. :P Pulss oli täiesti maas, hingamine oli korras, enesetunne suurepärane. Lihtsalt jalad ei liikunud kiiremini. Esimest korda tundsin, kuidas "ihu oli nõder". :D Ringikese järel taas paus, lobisemine lastega ning avastus, et viimasele ringile võin minna ilma kellata. Vana aku pidas vastu seitse tundi, kuid siis jaks rauges. Kuid sain tehtud ka selle viimase ringi ning lõpuprotokolli jäävad minu nime taha numbrid 51,6km ja aeg 7:48. Olen üliuhke ja väga rahul! Täna päeval, kui kõik olid lõpetanud, sain ka diplomi ja haamri. No ikka korraliku haamri. :)

Mida ma õppisin - seda, et mul on veel palju õppida ultrajooksul osalmiseks. Vaatasin, nägin ja sain aru, et ongi nii, et joostakse aeglaselt, hoitakse jõudu ja energiat, toitlustuspunkte võetakse tõsiselt, vahepeal kõnnitakse.... Aga mul oli (osalt on) seda veidi raske omaks võtta. Tunne on, et kui olen läinud osalema "jooksule", siis peaksin ikkagi jooksma. Pausid tundusid natuke tobedad - nagu ma oleksin looder. :) Aga ma õpin selle ära. Jalad on täna väsinud ja veidi-veidi kanged, kuid palju-palju paremad, kui peale elu esimest poolmaratoni. Saan selgeks ka pikamaajooksu! Ja kunagi tulevikus jooksen ma esimese ringi veel aeglasemalt, teisel ringil võtan vabalt ning siis on mul aega (sest joosta võib hommikuni) ja kolmanda ringi läbin ma ka - ilmselt kõndides. Ja võib-olla - võib-olla mõtlen ka neljandale ringile minekust. :)
Sest see tunne hiljem - see on lihtsalt fantastiline!