Eile õhtupoolikul siis sõit Rakverre.
Ausalt öeldes ei olnud kohale jõudes ja melu nähes kohe üleüldse sellist tunnet, et ma peaksin jooksma hakkama. Saime numbrid kätte, sehkendasime veidi ja siis juba olimegi stardikoridoris.
Liikumahakkamine peale stardipauku oli vaevaline - nagu ikka suurtel üritustel. Aga "pudelikael" vabanes kiirelt ja ettevaatlik olles sai täiesti liikuda. Oma piirituks üllatuseks tundsin, et joosta oli kerge. Tempo oli (nagu alati stardiärevuses, eks) veidi kiirem, kui olin mõelnud, kuid olemine oli kerge ja mõnus. Ajasime mehega juttu, uudistasime Rakvere ilusaid maju.
Varsti jõudis meile järgi ka Liisi ning siis jäimegi kolmekesi jooksma. Tempo sobis hästi ja ilmselt olingi mina see, kes eile lõpuks kõige rohkem "küpses", kuid ikkagi - üheskoos oli tore. Sai jutustada ja samas oli hea näha, et keegi teeb seda veel. Mitte juhuslik möödajooksja, kes tõsiselt enda ette vahib ja kõrvaklappidest muusikat kuulab, vaid inimene, kes ka lobiseb ja naerab. :) Kesklinnas oli palju pealtvaatajaid, kuid kaasaelamise koha pealt olid nad veidi kehvakesed. Üritasime neid siis "häält tegeme" meelitada - näitasime eeskuju ja hüüdsime, et "palun elavamalt, seltsimehed"". Mitte et see palju aidanud oleks. :D Aga vähemasti endal oli lõbusam.
Koidula ja Tuleviku tänavate kokkusaamiskohas tuli meile vastu liider. Üllatavalt pikk maa oli meil veel läbida samasse kohta jõudmiseks. :P Tore oli ka see hetk, kui 10km jooksjad finišisse suunati. Üks ülienergiline onu lehvitas keset teed ja hüüdis rõõmsalt igale tulijale, et " kollased vasakule ja sinised paremale!". Ning meeldiv oli näha, et vasakule läks palju inimesi. Ning ka meie selja tagant suundus vasakule veel üksjagu inimesi. Selleks ajaks olid enamus kiirustajatest meist ette saanud ning hakkasid tekkima taas "tuttavad seljad". Ühel hetkel metsa vahel hakkas jahe. Aga mitte ei viitsinud dressikat peale tõmmata. Aga kui Tarvast mööda jooksime, siis seda siiski tegin. Veider oli - külm ei olnud, kuid käed olid külmast "kohmas" ja sõrmed ei kuulanud hästi sõna.
Umbes sealsamas - viieteistkümnendal-kuueteistkümnendal kilomeetril hakkasin selgelt tundma, et olen väsinud. Hingamine oli korras, enesetunne oli hea, kuid jalad muutusid tõntsiks ja "virisemise" tuju tuli. Pealegi tegin kolmandas joogipunktis taaskord vana vea ja võtsin mõned lonksud spordijooksi. Õnneks jõin vett peale ja asi piirduski vaid väikese keeramisega kõhus, kuid meeldiv see ei olnud. Meenutasin heldimusega seda poolikut snikersi šokolaadi, mis autos ootamas oli... Ja mõtlesin, et oleks võinud ta ikka kaasa võtta... Hea, et mees ja Liisi sealsamas olid. Natuke nalja ja sibasime edasi. Üksi oleks kergem alla anda ja kõndima jääda.
Keerasime Narva mnt. ringilt tagasi linna poole ja siis.... Siis oli seal tee ääres "taevalik õnnistus"!. Tamsalu Suusaklubi oli teinud mitteametliku joogi-söögipunkti. Joogiks olid kohvi ja õlu, mille ma rõõmuga vahele jätsin, kuid näksiks pakuti banaani ja šokolaadi!!!! Hurraa! Banaanitükike suhu, šokolaad näpu vahele ja liikusin edasi. Ausalt, mu tõnts samm muutus kohe kergemaks. Selle seltskonna rõõmus meel ja naljad ning nende olemas olu nii õiges kohas... See oli parim sel hetkel, millest poleks osanud unistadagi.
Lõpus küsis mees, et kas kiirendame ka. Mina ütlesin, et minge teie, ma vist ei jaksa. Aga veel veidi lähemale jõudes mõtlesin, et siiski võiks proovida. Ja nii me siis kiirendasimegi - peaaegu õlg-õla kõrval lõpuspurt. Kell näitab, et mingil hetkel seal kiirendamise peal saavutasin ma kilomeetritempoks 4:07. Mis on ikka ülikõva. :)
Saime medalid, saime nännikotid, saime veepudelid. Ja siis suundusime spordihoonesse pesemisvõimalust kasutama. Ametlik aeg 2:12:56. Väga rahul. Sest kui pealekippuv väsimus ja väike tujutus välja arvata, siis oli olemine suurepärane ning kordagi ei tekkinud tunnet, et pulss tõuseb ja jaksu pole.
http://connect.garmin.com/activity/187046223
Täna hommikul oli äratus täpselt viis tundi peale voodisseheitmist. Panin põnnid vaikselt mängima ja läksin trenni. Ujumine oli mõnus, kuid maksid olid täna veidi väsitavamad kui tavaliselt. :)
Soojenduseks 8*100m. Iga sajameetrise otsa peal pool basseinipikkust maksimumi. Seejärel rahulikku ujumist 800m saltopööretega ning lõpetuseks 2*200m. Mõlema kahesaja peal üks basseinipikkus (omal valikul) maksimumiga. Ning saigi tund läbi.
Mul on päris kahju, et mulle pole kummalgi aastal sobinud Rakvere ööjooksu toimumise aeg. Tundub väärt üritus, millest osa saada. Järgmine aasta äkki teevad maratonidistantsi ka, siis peaks küll jõudma ;)
ReplyDeleteLoodan, et suudan oma järgmise poolmaratoni sama kiirelt lõpetada - soovitusi selleks? :P