7.august - 34 päeva...

...täpselt nii kaua on möödas sellest, kui viimast korda sibamas käisin. Elu keerdkäigud võtsid oma ning muutus võimatuks sportida. Ok, võimatuks on liiga tugev sõna. Poisi lasteaeda viimise järgselt paar korda üritasin tagasiteel sammu kiirendada, kuid selleks hetkeks olin juba nii nadis seisus, et vastutuules piiga vankrit lükata ja joosta ma lihtsalt ei jaksanud...

Igatahes on see 34 päeva olnud kaugelt liiga palju, muutmaks minu pisikest oma tasemel vormisolekut täielikuks vormituseks.
TriStarist loobumine oli raske. Mõtlesin üht ja teistpidi. Ja siis jälle, et "äkki nii...". Aga kui ei ole võimalik, siis ei ole võimalik. Ning kui see otsus lõpuks sündis ja vastu võetud sai... siis ei olnudki enam kahju. Sest see oli ainuõige otsus asjaoludest tingitult.

Aga täna siis, täna käisin jooksmas. Ütlen ausalt - kui lõpuks võimalus tekkis, siis tahtmist enam palju ei olnud, kuid läksin siiski. Ei hakanud stressama kella ja pulsivööga (seda enam, et neid polnud ka viimasest korrast saadik laetud) ning lihtsalt läksin. Tempo oli kõikuv (nagu mul ikka) ja ilmselt pigem aeglane, kuid pulss oli enamuse ajast mõnus ja enesetunne normaalne. Lõpus kilomeeter-poolteist läks raskeks. Oleksin tahtnud juba kodus olla... :) Aga vähemasti on algus uuesti tehtud.
Homme, kui hästi läheb, saan ka hommikul joosta. Nädalavahetusel Saaremaal loodetavasti ka. Ja järgmisel nädalal tahan ka kaks kuni kolm jooksuvõimalust tekitada. See peaks võimalik olema, sest suvepuhkused on läbi ja lapsed hakkavad lasteaeda harjutama.
Mis saab ülejärgmisest nädalast alates, seda jälle ei tea, sest minu elus tuleb uus lehekülg ja üle "peaaegu kuue aasta" saab mu'st jälle tööinimene. Kas leian aega jooksmiseks? Kas jätkub energiat jooksmiseks? Ei tea. Aga loota ju võib. :)