Panen siis kiirelt selle vähese vahepealse osa kirja:
7.okt, esmaspäev - http://connect.garmin.com/activity/387237694
11.oktoober, reede - http://connect.garmin.com/activity/388740732 Mul oli vaba päev enne puhkuse algust. Viisin lapsed lasteaeda ja ise jooksuga kodu poole. Kuna järgmisel päeval sõitsime viimase kolme aasta esimesele/ainukesele reisile, siis oli mul too päev veel hulgi ka kõndimist ja sehkendamist.
Reisil olles ujusin - basseinis, meres. Ja kolmel korral jõudsin ka hotelli väikesesse jõusaali jooksulindile. Keskmiselt seitse km oli vudimise distants. Lisaks siis veel lihtsalt mõnusa päikese käes ringikõndimine.
Tagasi tulles väikesed jooksuotsad pojaga. Tema rattal, mina sibades (27, 28, 29, oktoober ja 2.november). Ühel päevadest oli aku tühi ja seepärast andmed ei kajastu. Siis veel 11.november (olin tõbine) ning 15.november. Ja siis oligi kõik.
Pääsküla Rabamaraton toimus ilma minuta ning kõppkokkuvõttes ei saanud ma isegi pildistama. Ja see mõjus mulle üsna sandisti. Olin ikka väga tujust ära ja ühtäkki oligi lihtne enam mitte minna jooksma. Või noh... Tegelikkuses oli endiselt väga raske selleks hetke leida ning ühel hetkel ei olnud minus enam jonni ega tahtmist otsida. Ning samaaegselt minnalaskmisega nutsin ikka päris mitu peatäit, sest nii kahju oli jooksmisest.
Peale pikki diskussioone mõtlesime siis, et proovime korra veel. Leida seda aega (kuigi sisuliselt ainsad hetked, mil saaksin jooksma minna, on endiselt need hetked, kui mul oleks söögi- või uneaeg).
Jõulude ajal Saaremaal väikesed sibamised (26, 28 ja 29.detsember) ning uue aasta algul Tallinnas (1 ja 4. jaanuar). Väga-väga-väga raske on. Jaksu ei ole, võhma ei ole... Oma osa on kindlasti sellel, et mu kaalunumber on... suur. Nii suur oli see viimati enne pisipiiga sündi. Ok, võib-olla oli peale sündi ka, aga siis ma end ju kaaluma ei pidanud. Ja kui väliselt ma iseendale ikka veel peaaegu sobin (nojah, veidi pehme ja ühtlaselt suur küll, aga ikkagi ok), siis esimest korda elus tunnen, et mu kaal raskendab mu jooksmist. Tegelikult tean ju täpselt, mis põhjuseks on - minu päevakava. Ja vähemalt oma mõtetes on mul väike plaan proovida seda veidi muuta - hommikul pean sööma korralikumalt (kodus ei jõua, kuid kui õhtul puder valmis teha ja tööle kaasa võtta... Ma ei ole küll pudu-inimene, kuid eesmärk pühitseb abinõu). Ja õhtupoolikul, kella nelja ajal, teen töö juures ühe snäki (keefir on juba kapis ostetud, marjakarbike ka sügavkülmas, kui ma neid ainult kaasa võtta ei unustaks). Ning õhtuti ei söö nii suurt portsu. Ja ei tõsta enne magamaminekut veel ühte taldrikutäit. Kerge see ei ole, aga ma vähemalt proovin. Siis ehk on ka kergem joosta ning veidi kergem jooksmiseks aega leida mehe abiga.
Nii et loodetavasti taaskuulmiseni.
No comments:
Post a Comment