Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et kooliajal mulle joosta ei meeldinud. Olin aeglane ja kellele ikka “õrnas eas” meeldib teste sabas sõrkida ja ennast viimaste seas näha. Ülikooliajal hakkasin vahel õhtuti väikeseid jooksuringe tegema. Raha spordiklubi jaoks ei olnud, aga kaalu kogunes usinasti – nii see otsus sündiski.
Oma mehega kohtudes leidsin inimese, kes hakkas süstima minusse “jooksupisikut”. Nüüd olen jõudnud niikaugele, et oma lõbuks mulle vahel kohe meeldib joosta. Olen läbinud ka pikemaid distantse (sügisjooksul poolmaratoni kolm aastat tagasi, kaks aastat tagasi kõrvemaa kevadjooksu 16 km ning Tartu maratonijooksu 23 km). Lühemaid, 10-12km distantse on olnud ilmselt kümmekond võistlusoludes. Alati kulgeb jooks üsna ühtemoodi: mingil hetkel on paha ja ajab lausa nutma. Imestan endamisi, et mis pagana pärast ma üldse siin rajal olen ja arutlen, et kas astun kohe kõrvale või veidi aja pärast... Aga siis läheb raske hetk mööda ja joosta on juba tore. Lõppu jõudes on uhke ja mõnus tunne ning siis ma tean, miks ma jooksen. Tulemustest ei tasu rääkida. Ma olen aeglane ning kiiresti jooksma ei hakka ma kunagi. Aga keegi peab ju ka viimane olema.
Ja nüüd tulebki mängu minu “helesinine unistus”. Juba 2005 aastal tekkis mul väike mõte, et ehk kunagi proovin ma joosta ka maratoni. Igasugustel erinevatel põhjustel on mu jooksmine olnud aga väga “lünklik” ning igakord peale pausi alustan jälle nagu nullist – joosta ei jaksa, väsin kiiresti... Sellistel hetkedel olen peitnud selle unistuse kuhugi sügavale, et ta välja ei pääseks. Peale lapse sündi tundsin, et petan ennast – minusugune ei jookse kunagi maratoni! Sest ma lihtsalt ei jaksa...
Ja vot sel nädalavahetusel perega väikese väljasõidu raames metsas uitades äkki otsustasin – ma TAHAN joosta maratoni. Võib-olla ma ebaõnnestun, võib-olla ma siiski ei jaksa, võib-olla... mida iganes. Aga ma TAHAN proovida. Esmaspäeva õhtul andsin lapse mehe hoolde ja läksin jooksuringile. Umbes ainult 5 km, kuid parem natuke kui üldse mitte. Järgnevatel päevadel on järjest midagi vahele tulnud ja seepärast otsustasin, et hakkan oma trenne kirja panema - ehk distsiplineerib veidi.
Pika jutu lõpetuseks panen uhkelt kirja ka tänase sissekande: Mees on kodust ära ja seepärast käisime pojaga kahekesi jooksmas. Tema vankris, mina vankri taga. Distants ainult umbes 3 km, aga täitsa ära väsitas. Pisikesed Pirita künkad muutusid täitsa järskudeks tõusideks vankrit lükates.
No comments:
Post a Comment