Esmaspäeval oli ujumine.
Läksin trenni halva meeleoluga. Nirud asjaolude kokkusattumised ja mis kõik veel ning tulemuseks päris tige mina. :S
Soojenduseks 3*100m. 50m krooli, 25m vesipalli krooli ja 25m kiirenevat. Oi-kui-raske. Aga ära tegin.
Põhiülesanne: 3*400m. 150m IV tsoon, 100m III tsoon, 100m IV tsoon ja 50m rahulikult II tsoon. Kui Liilian ülesande ette luges, kippus selline homeeriline naeruturtsatus peale. Niiii pikalt neljandas tsoonis. Aga kui ma ujuma hakkasin... Kuidagi see tigedustunne aitas vastu pidada. Kuivõrd veekindel pulsikell läks ju katki, siis ma täpselt öelda ei julge, et ma õigetes vahemikes ujusin, aga enesetunde järgi tundus küll, et olin enam-vähem. Ning mis mulle endale kõige olulisem - ma tean, et ma ei viilinud. Kui oli neljas, siis proovisin ujuda neljandas ja kui oli kolmas, siis võtsin tempo veidi alla, kuid mitte looderdamise tasemele...
Valmis saades 100m seliti suplust ja siis 600m labade ja puntsuga krooli käsi. Lõpetuseks veel suplus ja oligi läbi.
Täna käisime mehega ka ujumas.
Algus oli raske (mis on tõend, et mulle ikka kulub soojendus ära). Aga mida edasi, seda mõnusamaks läks ning kokkuvõttes sai sulistatud 1500m ja veel natuke suplust kah. :)
No comments:
Post a Comment