Üleeile õhtul oli siis kauaoodatud teletorni trepijooks.
Rahvast oli palju, ilm oli niru. Poeg arvas, et tuleb kaasa - kui ta enam ei jaksa, võib ju emme ta käest kinni võtta... Tütreke arvas ka, ta tuleb kaasa. Sai talle räägitud, et on väike veel. Tõmbas nina kurvalt krimpsu ja noogutas: "Ei tohi, veel väike". Ja umbes 20sek hiljem alustasime uuesti: "Tulen ka! Ragne suur!". Kui talle pärale jõudis, et nüüd ongi see hetk, et emme läheb ja teda ei võeta, siis lasti kuuldavale paras sõjakisa.
Trepijooks ise oli selline... vastuoluline. Ega ma muidugi jälle pihikut lõhki ei ponnistanud, mida on aru saada ka sellest, et jalad valutama ei hakanud. :D Ikka mitmed tormasid mu'st mööda. Kuid kõige viimane ma ka ei olnud. Trepp kui niisugune oli mulle sobiv - kitsas, parajad astmed, mõlemal pool käsipuu... Oli kohe mõnus teisekorra teise käega haarata ja edasi rühkida. Aga see minu kõrgusekartus... Kolmeteistkümnendast korrusest toimus nn. trepivahetus. Ehk siis kinniselt trepilt suundusime lahtisele trepile. Ühte külge pidi jooksis trepp mööda liftišahti, teine külg ja otsad olid lahtised. Ja korrused olid sellised paarikümne meetrised. Trepid lühikesed - ikka seitse astet ja pööre, seitse astet (üks-kaks-kaks-kaks :)) ja pööre. Ja nii sa siis keerutasid ja keerutasid ja ümberringi oli tühjus... Hoidsin küll pilku trepil, aga kui juba hulk aega oli mindud ja siis tuli silt, et 15-korrus... Siis sain aru, et ma pean veel väga kõrgele minema. Ja sealt edasi oli raske. Pea hakkas hirmust veidi ringi käima. Ikka ülespoole ja ülespoole. Mingil hetkel jõudis järgi üks noormees. Lasin ta mööda, aga siis tundus, et ega tema ka enam kiiremini ei jaksanud. Hoidsin siis pilgu kramplikult tema tossudel ja akendest ka enam välja ei vaadanud. :D Mingil hetkel kõlas ergutus "ainult neli korrust veel" :D:D:D Õnneks mõeldi sellega nelja "standardkorrust" ja üsna varsti olimegi üleval. Füüsilise pingutuse poole pealt oli enesetunne super. Aga hirmu poole pealt viskasin põrandale pikali korraks: ikkagi kindel maa jalge all. :P
Paar minutit joogipausi, aknast pilvede vaatamist ja liftiga alla tagasi, et üha uued jooksjad saaksid ülespoole rühkima hakata.
Järgmisel päeval nägin ühe osaleja tehtud videot: http://www.youtube.com/watch?v=WyyWvtTQgYc (Valdo kõne ajal paistame meie tirtsuga (kes sel hetkel veel uskus "tahan ka" jõusse) ka paremast nurgast ;)). Ja vot siis hakkas mul halb. :D:D:D Aga ootan järgmist aastat. See oli nii lahe ja ma tahan kindlasti uuesti.
Täna käisin jooksmas.
Oli plaan aeglaselt ja madala pulsiga, aga... Oli nagu alati. Aeglaselt ja liiga kõrge pulss. Ei teagi, kas põhjuseks oli see 170m treppe esmaspäeval või see vastik peavalu, mis mind viimasel ajal jälle kimbutama on hakanud ja täna oma parimat tegi. Enesetunne oli ok, tahtmist oli. Aga vot minekut ja jaksu ei olnud. Või noh - jaksu oli. Mul ei tekkinud tahtmist pooleli jätta, lühemalt teha või midagi. Aga pulss oli kõrgel ja alla teda ei saanud. :S
Ilmselt ma siiski ei plaani maijooksu 40 minutiga. :)
Aeg 1:01:30, 9,4km. http://connect.garmin.com/activity/171610918 Tuleb välja, et mu kunagine "suur ring" on napilt üheksa ja pool kilti. Säh sulle suur... :D
selle video vaatamisest juba hakkas süda puperdama:) kõrgus on üks kole asi.
ReplyDelete