6.mai - Kiili duatlon

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, et mul ei olnud üldse plaanis Kiili duatlonile minna. Aga paar nädalat tagasi tekkis "sisekonkurents". :) Ehk siis, kuna meie klubi oli korraldaja, toimus sisene võistlus - millisest grupist on kõige rohkem osalejaid. Ja nii ma end kirja paningi. Nõrk, eks. :D

Kohale jõudsime ilusti, tirtsuke üritas jälle "emmega kaasa" joru ajada. Pojake suutis mu kiibi ümbrikust välja raputada (mille õnneks ilusti siiski tagasi sain, kuid veidi närvikõdi tekitas küll).
Ja siis mingil hetkel seisin startijaterivi keskel ja hakkasime liikuma.

Kui kohe alguses kokkuvõte teha, siis võistlus oli raske. Raskem, kui ma arvasin ja eeldasin. Ilmselt seetõttu, et eraldivõetuna olid distantsid ju lühikesed. Kolme kilomeetrit ju lonkima ei lähe - ikka pingutad. Kolmteist kilomeetrit ratast ei ole enamikele inimestest just märkimisväärne distants. Ja lõpu poolteist kilti - vormistamise küsimus, eksole. :) Aga kõik need lühikesed jupid kokku maksimumis pingutamiseks ikka päris rasked ja pikk aeg kokku.
Kui nüüd järjekorras teha, siis esimesed paarsada meetrit jooksin suht rahulikult. Rahulikult selles mõttes, et olin meie tüdrukute juures/tempos, kellest trennis tean, et minu tempo ja vastupidamine on hetkel suuremad. Siis tuli pähe, et Maari on minust rattas palju kiirem. Ja kuna ta ujub ikka võrratult paremini kui mina... Äkki mu ainukordne võimalus Maarist eespool olla? Lisasin veidi tempot. Mingil hetkel kuulsin kilomeetripiiksu ja ekraanil nähtav aeg (4:50) tekitas tunde, et hull olen ja lõppu ei jõua. :D Igatahes lasin sammu rahulikumaks. Teisele ringile minna oli raske. Uskumatu - poolteist kilti selja taga, teist sama palju ees ja mul oli niiiiiii raske. Tagantjärgi teades ja vaadates, et pulss oli need kaks kilomeetrit anaeroobses tsoonis ja enamiku sellest ajast maksimumi juures, siis väga imet pole. Aga jah, maratoni teisele ringile läksin optimistlikumalt. :) Jooksuring käis sinka-vonka pargis, seega olid mul eesliikuvad härrasmehed mõnusalt silme ees ja lõpupoole tekkis isegi tunne, et sain neile lähemale. Esimesel ringil oli ka Ragnar ees vilgatanud, kuid rohkem teda ei märganud.
Seda suurem oli minu imestus, kui ülikiire (nina püsti!) vahetusala järel leidsin Ragnari kolm meetrit enda ees ratta selga ronimas.
Ja siis tuli see 13km ratast. Olgem ausad - lasin täielikult kõrvust mööda info, et tuulesõit on lubatud. Aga ega ma ei oleks suutnudki kellelgi tuules püsida. Ragnar kadus esimese kilomeetri jooksul isegi nägemisulatusest. Härrasmehed, kellest vahetusalas möödusin, sõitsid ka rattaga kohe minust mööda. Veidi aja pärast veel kaks, kes jooksus mu järel tulid. Ning Nabalast Paekna poole keerates veel üks mees ja üks neiu. Üritasin arvutada, et mitu inimest veel mu selja taga võiks olla, aga polnud just palju lugemist. :D Siis nägin vastutulevat rollerit ja liidrit. Meeldiv üllatus - ise arvasin, et kohtume palju varem. Pulss oli mul küll neljandas tsoonis, kuid kuna jalad kiiremini nagunii vändata ei suutnud, siis vähemasti huilgasin vastutulijate natuke ergutuseks. :) Tagasipöördepunkt. Mitte väga kaugel mu selja taga järgmised kaks ratturit - seekord mõlemad naisterahvad. Ja veel veidi maad tagapool juba Maari. Kiirust ei olnud, kuid väntasin oma parimal moel. Kogu aeg ootasin, et millal nad siis mööda tulevad... Kuid kilomeetrid läksid ja naisterahvaid selja tagant ei tulnud. Möödusid küll kaks ratturit, kuid kiiruse ja väljanägemise järgi võtsin nad kiirelt uuesti loetelust maha - ei olnud möödujad seitse ja kaheksa, olid hoopis soojendus tegevad põhidistantsi sõitjad. Lõpusirgel (ooo kui meeldiv oli see hetk, kui tundsin koolimaja ära ja lõpp paistma hakkas) veeres Karmen soojendust tehes väga kergelt mööda. Soovis edu (mida oli väga tarvis). Üleõla pilk näitas, et kahest naisterahvast ja Maarist oli seljataha ilmunud vaid üks. Ning temagi mitte koheselt kandadel vaid mõnikümmend meetrit tagapool. Rattadistantsi käigus mõtlen TriStari rajale - 30km, mägine maa... Kohati on tunne, et TriStaar saab olema mu järgmine ja viimane triaton üldse. :P
Vahetusala. Seekord nii kiirelt ei läinud. Kohmetud sõrmed ei saanud kiivrit kohe lahti ning esimese hooga ei saanud ratast pulga peale. Aga siis olin juba jooksurajal. Joogipunkt, veetass. Topsist liikumise pealt endiselt juua ei oska, kuid võtsin siiski paar lonksukest. Mõnus. Jalad väsinud ja liiguvad omatahtsi. Selja taga tuleb see naisterahvas. Mingile hetkel karjuvad meie poisid ergutust: "tuleb-tuleb, mine eest ära!" Selja taga olev naine ütleb: "Ma ei jaksa kiiremini" ja siis küsib: "Või öeldi seda teile?". :) Vastan, et ausalt öeldes ei huvita väga, sest ma kiiremini praegu ei jaksa. Vahetame veel paar sõna. Kui mäekünkast alla jõuame, tunnen, et ponnistus "kumb ennem, mina või tema" ei ole seda väärt. Lasen naisterahva mööda. Võib-olla ma suudaksin temaga koos lõpuni joosta. Võib-olla ma isegi suudaksin teda enda selja taga hoida... aga ma tunnen, et ma ei taha. See kümme sekundit, paarkümmend meetrit lisapingutust tundub sel hetkel liiga paljuna. Just selle imeõhukese piirina, mis tekitab vihatunde, et ma sinna rajale üldse ronisin... Ja nii ta läheb ja mina vaikselt järgi. Lõpujoonel olen ma temast 3,3 sekundit tagapool ning vanuseklassi neljas. Tirtsuke ja pojake tulevad õnnitlema-kallistama. Ma olen päris väsinud. Ja ma olen jubedamalt rahulolev ja õnnelik.

Kell näitab ebaadekvaatset infot: Vahetusalades unustasin "spliti" vajutada, seda tegin mõlemal korral umbes kolmesaja meetrise viivitusega. Ning lõpus panin kella kinni peale ratta äratoomist (ehk ligi neli minutit hiljem). http://connect.garmin.com/activity/175495375


Minu suureks üllatuseks tuleb suur väsimus hoopis hiljem. Siis, kui me kolm-neli tundi hiljem kodus oleme. Ja esmakordselt tunnen kogemust: tahaksin süüa, aga ei saa. Iga väikese nosimise peale kisub magu nagu krampi ja ma hakkan luksuma (väga ebamugav). Aga lõpuks läheb ka see üle.
Täna on jälle hea olla. Kuigi suhtun veidi skeptiliselt meie õhtusesse trenniplaani ujuda 300m aja peale. :D

Võib-olla ma siiski proovin veel millalgi mõne võistluse ka selles vallas kaasa teha. Aga peaksin vist valima pikema distantsi. Lühikesega peaks olema kiire, kuid kiirust mul ei ole.