Vahepeal olen tegelikult natuke sporti ka teinud, aga ülesmärkimisega on nirusti.
Üks ujumistund algas meie treeneri sünnipäeva puhul tema vetteviskamisega. Mispeale tegime soojenduse järel 7*50m aja peale ujumist. :D Ma sain isegi hakkama - omal tasemel. Ajad vastavalt 49sek, 50sek, 52sek, 51sek, 52sek, 49sek. Viimase aeg oli 54sek, sest see oli kohustusega teha saltopööre.
Veel paar vahepealset ujumist ja ÜKE't olid sellised tavapärased. Kiirendused maksimumpulsil (ujumises näiteks 6*25 ja 6*50, jooksmises umbes sajameetrised maksid...).
Eelmisel laupäeval oli Maijooks.
Enne seda siis ujumine, seejärel jalad selga ning lauluväljakule. Naersime omavahel, et märgade juuste ning ujumisprilli rantidega jooksma ilmudes on veidi koomiline, et osalus sai võidetud seminaril, millel õpetati, kuidas sportides ilus olla. :P
Sättisin end oma stardikoridori lõppu (sest ettepoole enam lihtsalt ei mahtunud) ning varsti kõlaski stardipauk. Lauluväljaku väravateni jõudmine võttis aega ligi minuti ja ega seejärelgi palju edukamaks see liikumine ei muutunud. Vist esmakordselt elus jooksin enamuse ajast vabatahtlikult pehmel pinnasel ja väliskurvis. Sest see oli ainus võimalus üldse edasi liikuda. Tempo oli kokkuvõttes muidugi keskmiselt kiire. Liiga kiire minu jaoks. Mida on ka pulsist näha. Aga samas tundsin ma end hästi seal punases tsoonis ja oli nauditav, et möödusin ise palju rohkematest, kui oli minust möödujaid. Ning ei olnud eriti neid, kes oleksid endast mööda lasknud ning siis uuesti möödunud.
Joogipunkt Selveri juures oli pandud jooksurajaga risti. Paljud möödusid, aga minu jaoks, teadagi, on joogipunkt kolmandik jooksu võlust, eksole. :P Sibasin kõige tagumisse lauda, mis oli täiesti tühi. Sain oma vee - lonks suhu, sauh krae vahele ja edasi.
Urva tänaval tegin avastuse, et seal on vaikne ja ühtlane tõus. Huvitav, vanasti seal "kärutades" ka seda täheldanud ei olnud. :P
Korraks Künnapuu tänaval tekkis mõte, et mida jama, võtan tempo maha... Kuid samas oli kiusatus edasi proovida ning mitte rahvast mööda lasta. Jätkasin. Memoriaali juures olid vanamehed (heas mõttes) puhkpilliorkestriga. No see oli lahe. Jalg hakkas kohe mõnusamalt astuma ja suu läks naerule. Ja siis varsti olimegi juba lauluväljakul. Tehes viimast ponnistust ja mäest üles joostes, märkasin sadakond meetrit eespool tuttavat. Tahtsin talle järgi jõuda ning lisasin vaikselt sammu. Ning saingi ta kätte. Jaksasin isegi paar sõna juttu vesta. :) Eestpoolt paistsid värvilise kaared ja pallid - leppisime kokku, et teeme lõpuspurdi. Tegime! ...ja siis selgus, et see pole lõpp, vaid tuleb veel üks kurv ja sadakond meetrit sibada, et päris finišisse jõuda. Sel hetkel oli mul raske. Olin ju arvestanud seismajäämisega... Aga isegi see hetkeline iiveldustunne läks üle ja lonkisin üle lõpujoone. Kell näitab 42min, sest panin ta kinni peale kiibi äraandmist. Tegelikkuses oli aeg 41:06 http://connect.garmin.com/activity/181001325 Ehk siis - kui oleksin end stardis kohe esiritta surunud ja lõpu õigesti ajastanud, siis oleks olnud isegi teoorias võimalik 40min hakkama saada. :D Mitte et see oluline oleks.
Kohe peale jooksu koju, pessu, autosse ja Riia poole sõitma, et jõuaks mehe numbrit välja võtma. Ja pühapäeval oli siis Riia maraton. Rahvast murdu, ilm soe. Ühel hetkel stardirivi kõrval seistes oli mul isegi veidi kahju, et ma ise seal ei seisnud. :) Mõte oli otsida-leida tuttavaid ning neist pilti teha. Reaalsus - esimesel korral silla peal ei märganud ma oma meestki ennem, kui ta mind hõikas. Aga sibasin ringi siin ja seal, ajasin kaardil näpuga järge ning käisin päris paljudel nurkadel vaatamas.
Peale Riiat Saaremaale ning seal tegin ka mina väikese jooksuotsa. http://connect.garmin.com/activity/181001208 Pulsivööd peale ei pannund, jooksin rahulikult ja aeglaselt.
Ning lisaks korralistele ujumistrennidele oleme ka mehega kaks korda hommikuujumist tegemas käinud. Mõlemal korral kilomeeter. Mõnus. :)
No comments:
Post a Comment