Ma ei ole vahepeal täiesti lootusetu olnud. Ainult natuke. Mis tähendab seda, et ma olen kaks... ei! kolm korda jooksmas käinud. Jooksud on arvutisse tõmbamata, seepärast linke pole, kuid lühidalt kokku võttes: tempo on aeglane. Sellise tempoga oleks normaalne väsimust tundma hakata umbes kahekümne viiendal kilomeetril. Mitte kolmandal. Nagu mina praegu. :P Aga vähemalt ma ei vihka end joostes. :)
Viimane sibamine oli kolmapäeval. Töölt koju jõudes dressid selga ja lipates Vabaduse väljakule oma stardimaterjalide järele. Natuke enne sulgemist olin siis kohal ja saingi oma varanduse kätte. On särk (kena, kuid mulle meeldis vana kujundus rohkem). On number. On kott. Kõik mida tarvis. Ja kott näpuotsas siis jooksuga koju tagasi, et perele õhtusöök valmis saada ennem, kui suslikutel voodisseronimise aeg tuleb.
Täna osalesime lastejooksudel. Kõigepealt ootamine. Siis sibas poja ja natukese aja pärast olime meie plikaga stardijoonel. Ja jõudsime lõpuni ka. :) Kummikommide kott oli igatahes varsti peale koju tagasijõudmist tühi.
Tegelikult oli mul stardinumber isegi seljakotis kaasas, et Vapianost läbi astuda, aga... Telefoni teel öeldi, et rahvast on palju, ettetellimusi ei võeta ja ooteaeg on umbes 20-30 minutit. Nii et me läksime parem koju.
Eile, kui hakkasin töölt koju tulema, küsis töökaaslane, et: "Noh, kas oled valmis?". Ja - nii üllatav kui se ka ei ole - veidikese mõtlemise peale pidin tunnistama, et olen jah valmis. Olen rohkem valmis ja rahulikum, kui ühelgi eelmisel korral. Ma tean, et ma ei lähe tulemust jooksma. Mul ei ole seekord rajal mitte ühtegi omaenese mänguvõistlust (et ega esimesed mulle ringiga pähe ei tee... või et millal esimesed 21km jooksjad mulle järele jõuavad... või et kas saan lõppu enne, kui 10km mass mulle selga lendab...). Homme olen ainult mina. Ja ma olen selleks valmis. Ja see on hea tunne, vormitusest hoolimata!
No comments:
Post a Comment