Neljapäeval samuti Järve terviseradadel. Seekord ei olnud küsimust - kuna unustasin kella hommikul koju, siis tuli joosta sama rada, mis eelmisel korral. :) No ja nii saigi tehtud kolm ringi väljumisega valgustatud parklas. Oli kergem, kui eelmisel korral. Ja põlv ei hakanud valutama. Tore täitsa. Kokkuvõttes oli aeg (ja tempo) ka umbes sama (panin mobiili pealt stopperi taskusse jooksma).
Täna toimus Swissotel'i trepijooks. Kui poleks õepojale lubanud, et kohal olen ja end netis reganud, siis võib-olla poleks kohale läinudki. Enesetunne oli selline nagu oleks kergekujuline tellisesein peale kukkunud. Aga mis siis ikka - dressid selga ja kerge sörk hotelli suunas. Kaks kilti ja kohal ma olingi. Sain kiibi kätte ja mis seal ikka jokutada. Järjekorda minek.
Veider, kevadel oli kogu see nali kuidagi kergem. Vähemalt trepil olles oli selline tunne. Nüüd õhtul kevadist kirjutist lugedes ma selles enam nii kindel ei ole, kuid jah - trepiastmeid pidi üles rühkides oli peas mälestus kevadisest palju kergemast olemisest. Umbes kümnendal korrusel hakkasin ma mõtlema, et "äkki ikka ei ole hotellil 30 korrust#. Äkki on 20 ja keegi ajas lihtsalt sassi. 23'dal korrusel seisin lihtsalt kümmekod sekundit käed põlvedel ja üritasin hingata ning roosasid mõtteid mõelda. Tagantjärele tarkus - jah, praktiliselt mõeldes ja korralikult ning läbimõeldult tegutsedes oleks mul olnud võimalik kiiremini üles jõuda. Kuigi tegelikult ei ole sellel üleüldse tähtsust. Ma jõudsin üles. Ja peale veidikest vaibal istumist ja vee limpsimist sõitsin taas alla. Et võtta jope ning sibada koju tagasi. Paras pisike trenn tehtud kokkuvõttes.
Ja meenutuseks iseendale - trepid on rasked ja sprint ei ole minu teema! :)
No comments:
Post a Comment