Üleeile õhtul rääkisin emaga telefoni teel. Ja muuhulgas esitasin taaskord pisikese õigustusloengu vastuseks teemale "Miks ma end niimoodi piinan". Ega mul pole talle midagi ette heita - ta on ju ema. Ja kuna meie suguvõsas peale minu naissoost jooksuga tegelejaid pole ning mehigi minimaalselt (ja mäe, õepojal on juba jalgadega probleeme eksole...), siis on minu tegutsemised ilmselt veidi arusaamatud küll. Õnneks on mul väga arusaaja emme, aga no vahel tuleb siiski natuke enda maailmavaadet seletada - et mulle lihtsalt meeldib joosta... No ja selle "õigustamise" käigus rääkisin teiste kogemustest, et varbaküüned siniseks ja tulevad maha ja... Ja et mul ei ole midagi niisugust... :D Arvake nüüd, kes täna hommikul dušši all avastas, et põhjus, miks parema jala suur varvas "hellake" on olnud jooksust alates, on ilmselt üks pisike helesinine sinikas küüne all. Igatahes hoian sellel teemal suu kinni, et kõlakas emmeni ei jõuaks. :D
Ja täna hommikul jõudsin ma lõpuks taas jooksma ka. Muidugi hoopis teistmoodi, kui plaanitud. Plaan oli poja lassteaeda viia ning sealtsamast teha väike jooksutiir radadel, kus kaks aastat tagasi palju jooksin. Ainult see oli veel paika panemata mõttes, kas teha "pikk" ots (umbes 6,5km ;)) või "lühike" ots (umbes 5km). No aga kui ma juba peaaegu lasteaia juures olin, tuli veel üks kiire tegevus vahele, mis tuli sealkandis ära teha ja siis oli auto ka juba bensiinist peaaegu kuiv ning käisin tankimas natuke. Ja lõpptulemusel keerutasin Lillepi pargis umbes kolm kilomeetrit ja seejärel koju, et jõuaksin end ikka ära pesta, enne kui pisipiigale juba järgi vaja minna on. Koduperenaise kiire elu eksole. :)
Jooks iseenesest oli mõnus. Isegi sellist väsinud tunnet ei olnud jalgades. Korra, laskumise peal kobistades käis põlvest jõnks läbi, aga valutama ei ajanud. Seega olen väga rahul. Enesetunne oli ka suht kerge ja rõõsa ning tempo tunde järgi parajalt kiire. Tunded mängus jälle seetõttu, et kell jäi koju lauanurgale....
No comments:
Post a Comment