Laulasmaa ultra 2013 – Mission to survive

Üki, kaksi, kommi, nommi, ilus, parasjagu, supsti, ikka edasi, võta meetreid, null pole number, üle poole ringi, tosin, kuraditosin, harju keskmine, viska viis, naerata, anna minna, naksti, viska varvast, ühesõnaga, ring lõppeb algamiseks*

Millest siis alustada. Sellest, et kui suslikud Saaremaale viidud ja ise paduvihmas tagasi sõitsime... Vist rohkem kui pool teed halasin abikaasale, kuidas ma ikka tõepoolest ja üleüldse ei ole vihmas jooksja. Ja kuidas ma ei armasta vihmas jooksmist. Ja üleüldse, mul ei ole ju midagi selgagi panna, kui vihma sajab... Õhtul asju pakkides mõtlesin siis hoolega külmale ja soojale ja päikesepaistele ja millele kõigele ning tulemuseks kaks suurt kotti. :D

Hommikul tegi abikaasa mulle kaerahelbeputru ning mina pakkisin asju ümber. No et natukenegi vähem amatöör välja paista ja ühe kotiga hakkama saada. Õnnestus.

Kohale jõudsime veidi enne poolt kümmet. Number kõhu peale, kell tööle ja pleier taskusse ning valmis ma olingi. Juhendid korraldajatelt, kuidas mitte ära eksida, end hästi tunda ja ellu jääda. Ja siis oligi start.

Esimene ring: Julge pealehakkamine on pool võitu.

Sibasin peaaegu kõige taga. Kohe täitsa rahulikult. Ja siis mingi hetk langes pilk kellale. Hetke keskmine tempo: 6:10. Appi! Aeglasemalt, veel aeglasemalt. Esimese kilomeetri lõputõus. Peeter Vennikas võtab rahulikult. Ise viskab veel nalja, et küll jõuab mäest üles joosta küll, kui veidi soojenenud... Mulle meenub tuttava lause, mis võtab hästi kokku ka minu arusaamise ja maailmanägemise jooksu poole pealt: „Kui alguses aeglaselt joosta, siis olen lõpus samamoodi väsinud, aga finišon kaugemal...“ Nii ma siis vaikselt siban. Iga kord kella vaadates manitsen end vaiksemalt võtma. Egama ju tegelikult kiiresti liigugi, kuid minu kohta siiski täiesti arvestatav tempo. Pleier mängib vahvaid rahvaviise. Nägin kolm õhtut vaeva, et asi toimima saada, aga tulemus on suurepärane. Joogipunktid on mõnusad. Vichy mullivett kahjuks seekord ei ole. Jään sellega lõpuni hätta. Igas joogipunktis mängin loteriid, et mida võtta. Võtta aga on piisavalt. Vääna-Jõesuu tagasipöördekohale laskudes tuleb vastu härra, kellega eelmisel aastal koos jooksime. Täna on tema ikka palju kärmem. Aga selmet leiab ta igal kohtumisel aega mõne julgustava sõna ja lõpupoole isegi väikese jutuajamise jaoks. Oma üllatuseks ja rõõmuks avastan, et rahvas ei olegi väga palju mu'st ees (veel) ja ka seljatagant on veel mõned tulemas. Huvitav on see, et ma mäletasin rada. Aga samas ei mäletanud ka. Paljudes kohtades oli „ahhaaa“ moment, kuid samas ei mäletanud ma üleüldse, et see niiiii raske oleks olnud. Ilmselt nagu sünnitamisega – tead küll, et hull, aga kuniks see päris käes ei ole, ei ole mälestused üldsegi hirmsad. :P Tagasiteel olen väsinud, kuid sätin ikkagi jooksusammu. Peale stardi-finišiala Heliküla pöördepunkti poole sibades mõtlen taaskord, et 4,7km võib ikka ütlemata pikk olla... Aga see-eest ootab mind ees toitlustuspunkt, kus on ainsana Vichy mullivesi. Lahe! Poolmaraton saab tehtud ja suundun teisele ringile...

Teine ring: Vana ja väeti.

Jooksen, ma ikkagi jooksen. Küll märgatavalt aeglasemalt, kuid siiski.Mõtlen väikese hirmuga eesootavatele koledamatele kohtadele ja samaaegselt rõõmuga järgmisele joogipunktile, mis pole üleüldsegi kaugel. Ja siis ühel hetkel hakkab vasaku jala varvas valutama. Noo täitsa niimoodi, et ma hakkan aru saama, kuidas mõned endal pikkadel jooksudel varbaküüsi kaotavad. Ainult et – minuga ju nii ei juhtu. Nõme tunne. Türisalu pangal on mehe auto, aga meest ei ole. No mida... Lahke neiu leiab varbale plaastri (muuseas, see sunnik näeb täitsa hea välja – varvas ma mõtlen) ja elu läheb veidi roosamaks. Joogipunktist tagasiteel... Auto on, meest pole. Koledad mõtted kipuvad pähe. Varbavalu enam ei kiusa – parema jala põlv hakkab valutama. Tunnen end nii vana ja vigase ja väetina. Kui mehega lõpuks kokku saame, selgub, et ta oli mulle vastu tulema hakanud pangal ja ilmselt läksime risti mööda teineteisest. Kivi langes südamelt. Ja samas tunnen ka, et mulle piisab mu pleierist. Jah, sellestsamast, mida ma nii hoolega ette valmistasin. Neli tundi ja natuke peale oli see tore, aga enam ma ei taha. Nüüd tulevad linnulaul ja mina üksi. :P Stardi-finišialale lähenedes leiab mind Meelis Koskaru, kes ruttab kella kolmeks starti. Sibame koos, ajame veidi juttu. Mõnus vaheldus. Telkide juurde jõudes vahetan teised tossud jalga ning kui lühikest otsa tegema lähen, selgub, et kell on juba üksjagu päris palju. Kõnnin kiirelt, joogipunktis nosin rahulikult ning tagasiteel... Jõuab pärale, et kohe-kohe tiksub täis eelmise aasta maratoni aeg! Kas ma olen siis sel aastal viletsam? Ja ma hakkan sibama. Miks minutid nii kiirelt liiguvad, kui on kiire? Ma ei siba, ma lausa lidun. :D Valmistan mõttes ette kaitsekõnet, et kui minut-kaks hiljem jõuan, siis äkki õnnestuks kohtunikke ära rääkida... Ja lidun edasi. Kui kohale jõuan, saavad kirja numbrid 5 tundi ja 39 minutit. Jube rahulolev on olla. Tõe huvides peab mainima, et „lidumise“ tempo oli umbes 7:20-7:25 kilomeetrile... Aga ma olin ikka päris vässa.

Nüüd on puhkeaeg. Viskan välivoodile pikali, sirutan jalgu. Mõnusssss... Ja siis pakutakse suppi. Täiesti suurepärane püreesupp. Ning umbes 50min hiljem olen ma valmis minema tegema seda, mis oli mu unistus ja eesmärk. Lähen kolmandale ringile.

Kolmas ring: Uskumatu tunne.

Lahkudes viskan mehele nalja, et kolme tunni pärast näeme. Ja et äkki ma jõuan isegi paarkümmend meetrit joosta. Ning nii üllatav, kui see kapole, ma tõesti jaksan joosta. Aeglaselt, kuid mõnus on. Terve esimene kilomeeter saab sibatud ja siis edasi vastavalt tundele – kiire kõnd ja jooks. Sõltub ka maastikust. Pöördekohale lähenedes hakkab põlv uuesti ja tugevamalt tunda andma, ning enda üllatuseks leian, et mäest üles kiirustada on lihtsam, kui mäest alla. Olen nagu väike puuhobune langustel. Laugematel nõlvadel vean sirget jalga järgi, järsematel pean aru, kas mitte tagumik ees alla minna. Aga kohale ma jõuan ja siis juba tagasitee. Kõik need sillad-purded-kraavid veel vaid üks kord ületada. Vähem hirmsamaks nad nende kordade jooksul küll ei muutunud. :) Ringi algul jätsin jope selga, sest jahe hakkas puhates. Üsna varsti sidusin selle puusadele. Tagasiteel luitemännikusse jõudes oli hea meel, et ta kaasas oli, sest täitsa jahe hakkas korraks. Taas jope selga ning natukese aja pärast jälle seljast ära.

Natuke müstiline on see, et kui teine ring oli meeletult raske ja mõtlesin, et miks ma ometigi tahtsin veel kolmandale minna... Siis kolmas ring oli lihtne. Põlvevalust ja kõigest muust hoolimata. Nii hea oli teadmine, et mul on aega maa ja ilm, et oma eesmärki täita, et võin kõndida ja lonkida ja tuhat imet teha ning ikka jõuan enne pimedat tagasi. Ja sedavõrra suurem oli rõõm ja kergus tunda, et ma ikka veel jaksasin ja tahtsin joosta... Ei oskagi seda sõnadesse panna. Lühikese otsa teeme mehega koos. Kiirel kõnnil. Ja kusagil seal kõndimise käigus sünnib teadmine, et see jääb täna viimaseks väikeseks ringiks. Et ma võiksin teha veel ühe või mõlemad lohutusringi ja ilmselt ka jaksaksin... Aga ma olen oma eesmärgi täitnud ja ma olen mega rahul!

Stardi-finišialasse jõudes teen rahulolevat rõõmukisa. Ma tegin seda! 63,3km on selja taga, ja ma olen iseendaga nii-mega-väga-rahul! Aeg 9 tundi ja 57min. Saan diplomi ja külmikumagneti ja korraliku portsu makarone ning kooki... Ja siis sõitsime koju. Peale dušši on fantastiline tunne. Ja ma ei tunne mingit kahetsust, et natuke rohkem ei jooksnud. Täna veel ei oleks ma tahtnud seda rada pimedas läbida (isegi valges on see kunsttükk minu jaoks). Kuid mul oli lamp igaks juhuks juba kaasas. Nii et kunagi tulevikus... mine teea.

Parem põlv valutas öösel. Kuid hommikuks andis järgi ja tunne on selline, et homme võiks ilmselt jooksma minna. Natuke. :)

*hüüdlaused kilomeetripostidel.