Selleks, et kirjeldada tänast päeva, pean ma alustama eilsest õhtust ja ööst. Kuna olemine oli ju hää ja tegemist jagus, siis sain voodisse alles peale ühtteist. Ja magama jääda ei saanudki, sest poja vaiksest köhakesest paisus jõudsalt paukuv ja kole köha. Mis ajas üles ka pisitirtsu. Lisaks tekkisid pojal hingamisega probleemid - kähises ja hingeldas. Ja nii ma siis liiklesin terve öö ühe voodi äärelt teisele - silitasin, andsin juua, lohutasin ja kussutasin. Vahepeal pillasin paar pisarat ka, sest nii pagana abitu tunne oli... Aga vahepausidena ärkamiste vahel umbes kolm tundi und tuli enne hommikust äratust siiski kokku.
Hommikul oli umbes poole tunni jooksul tõsiselt kaalumisel variant, et jätan jooksu pooleli, pakime oma pisikese õnnetusehunniku autosse ja sõidame koju ära. Kuid siis läks palavik veidi alla ja olemine püstijalu paremaks ning paar minutit enne üheksat hakkasin dresse selga tõmbama, et Kuressaarde sõita.
Natuke patustamist teel, kuid jõudsin siiski enne poolt kohale, sain autole kergelt parkimiskoha ja lippasin bussi peale. Busse viis, viimases oli veel kohti. Pingipoolikuks sain endale kunagise koolivenna TTÜ päevilt. Mille järgi ta mind ära tunda suutis, mina aru ei saa. Aga näe... :)
Sõrve säärel, keset metsa pandi meid siis lõpuks maha. Minu lemmikuks kujunes stardipaigas olnud wc - suur silt keset metsarada, mis teatas, et siin on tualett, paremal meeste pool, vasakul naiste pool. :D
Sõrkisime veidi soojenduseks (oli vist esimene kord elus seda teha - tavaliselt lähtun eeldusest, et küll ma jooksu ajal soojeneda jõuan, miks end väsitada), sain esmaabiautost plaastrikese väikese höördunud koha peitmiseks ning tegin avastuse, et kell on... teadagi kus - kodus laadijas...
Uurisin siis eilsest tuttavatelt "selgadelt" välja, et nemad kavatsevad joosta samas tempos ning teadsin, et mina pean olema aeglasem. Kuna mul puudub igasugune kiirustunnetus, siis lihtsalt lootsin, et väga nihu ei lähe.
Stardijärgselt oli tõus. Täiesti arusaamatu - Saaremaa üks kolmest tõusust suudeti sokutada meie jooksurajale. :P Leidsin endale jooksukaaslaseks ühe toreda naisterahva, kelle tavapärane jooksutempo on minust märgatavalt kiirem, kuid asjaolu, et ta oli rase, muutis meid umbes võrdväärseteks. Ja nii me siis jooksime ja lobisesime-lobisesime-lobisesime. Esimesed kilomeetrid läksid kergelt ja kiirelt, ka esimene joogipunkt sai kergejalgselt läbitud. Kui aga kuus kilomeetrit enne lõppu mere äärde jõudsime, siis selgus, et ei olegi tuulevaikus nagu metsa vahel tundus. Oli isegi päris normaalne ja arvestatav tuul. Ja see väsitas üksjagu. Simmo tegi pilti ja julgustas, et lõpuni pole palju. Teises joogipunktis pidasime pausikese ja jõime korralikult. Õnneks jagus - esimese otsa mehed olevat joomata mööda tuhisenud. Peale joogipausi hakkasid jutupausid pikemaks venima. Ilmselge märk, et naised on väsinud. :D
Ja kolm viimast kilomeetrit olid rasked. Olin väsinud ja ainult sulaselge jonn takistas kõndimajäämist. Üldaeg oli siiski isegi parem, kui hommikul lootsin (arvasin nimelt, et kui 1:45 finišisse jõuan, siis olen rahul) - 1 tund ja 40 minutit. Ning kui arvestada seda, et viimsed kolm kilomeetrit olid tõesti aeglased, siis pidime esimeses otsas loba ajal tegelikult päris kiirelt jooksma.
Kohale jõudes pakuti suppi (heldus kui maitsev võib olla hernesupp tavalise musta leivaga), sai pesta (millest ma küll loobusin) ning riideid vahetada (seda võimalust küll kasutasin). Ning kui natukese aja pärast soojas bussis taas Kuressaare poole veeresime, vot siis jooksin ma veidi lühisesse vähese magamise peale. :D
Jalad on täna kehvemas seisus, kui peale maratoni, kuid mitte midagi ületamatult hullu (eeldusel, et mul on meeles villile hommikul plaaster peale panna). Ja Alma ütles, et teine päev pidi kõige raskem olema. Tavaliselt oleksin ma selle peale ilmselt mõnusalt muhelenud, kuid täna ma seda usun. Sest see tähendab, et homme on taas tore jooks. :)
16,195km, aeg 1:39:49.
No comments:
Post a Comment