Friday, October 14, 2011

14.oktoober - Saaremaa Kolme Päeva Jooks_päev üks

Sel aastal toimub Saaremaa Kolme Päeva Jooks juba kolmekümne kaheksandat korda. Ja mina olin stardinimekirjas esmakordselt. Saarlaste värk - igale poole mujale on kergem jooksma jõuda, kui kodusaarele. No olgem ausad - mul oli siiras soov osalemiseks juba eelmisel aastal, kuid siis läks maratonijärgne liikumahakkamine ja treenimine nii vaevaliselt, et mõte sai maha kantud. Sel aastal aga registreerisin juba juuli lõpus end ära. Sest kui juba raha makstud, siis tagasiteed enam ei ole. :)

Nii ma täna mõned minutid enne kella nelja Spordihoones oma stardimaterjale küsimas olingi. Dokumenti muidugi kaasas ei olnud, kuid õnneks usaldati piisavalt. Isegi meest ei pidanud tuvastamiseks appi kutsuma. :P Nägin päris palju tuttavaid. Enamus küll kordades kiiremad jooksjad kui mina. Neiu, kellega lootsin koos joosta, siiski starti ei tulnud jalaprobleemide tõttu. Nii tegingi enne jooksu soojendust suslikuid taga ajades. Peale stardipauku veel kiire lehvitus ja läksime.
Ilm oli väga hea. Tuul küll tugev ja vinge, kuid kui enne jooksu põhjustas see külmavärinaid, siis jooksu ajal oli pigem mõnusaks jahutuseks.
Minek oli mõnus. Tempo liiga kiire (nagu ikka stardis), kuid olemine kerge. Üllatus. Sest kuna viimasest jooksukorrast on juba peaaegu kaks nädalat möödas, siis pelgasin veidi. Esimese kilomeetriposti juures lasin sabast lahti Anu-Mallel. Ikka kiired inimesed jooksku omas tempos ja mina jooksen omas. Kolmanda kilomeetri lõpupoole möödus üks Täispika triatloni raudmeestest. Jäi jooksma noormeeste selja taha, kelle tempo ma olin veidi varem just enda jaoks tiba kiireks tunnistanud. Vaikselt hakkasid nad eest nihkuma. Kuid hea tunde tegi sisse. Et ma suudan natuke-natuke aega ka niiii kõvade meestega ligilähedases tempos joosta.
Rada oli hästi tehtud. Mulle meeldivalt palju kõvakattega teed. Ning ka mõned madalamad-pehmemad kohad oli jooksmiseks hästi jala järgi. Ning palju oli vaadata tee ääres. Saarlane või mitte, kuid Kudjapel ei olnud mina varem käinud. :)
5,5km ja joogipunkt. Pakuti spordijooki, mida ma igaks juhuks ei tihanud võtta ja vett. Janu ei olnud, kuid mõned lonksud siiski kurgust alla kallasin (niivõrd kui seda saab kallamiseks nimetada - üksjagu ma juba ähkisin selleks hetkeks ning kuna ma ei tahtnud tempos väga palju kaotada, siis andis veelgi rohkem tunda see, et ma jooksu pealt topsist hästi juua ei oska). Selleks hetkeks hakkas mul tekkima tunne, et poole maaga on tekkinud piisav ajavaru tunniga lõppu jõudmiseks. Ja natuke tekkis kiusatus proovida lõpuni punnitada.
Kuivastu maanteele jõudes oli hea võimalus heita pilk eespool jooksjatele. Nii hea võimalus olnuks kaasa elada, aga mitte ühtki tuttavat nägu. Ok - Renna oli, talle sai huilata korraks. :D
Tagasipöörde koha juures selgus, et tuttavad seljad, kes eest ära kadusid, ei olegi üle mõistuse kaugele jõudnud. Võib-olla pool kilomeetrit. Selleks ajaks olin leidnud endale uued "seljad" - üks naistepaar, kes jooksis ülimõnusas tempos. Kusagil kaks kilomeetrit enne lõppu hakkas aga nende ees vaiksel selg ees lähenema veel paar neiut ning see oli stiimuliks tempomeistritest mööda sibada ja oma tempoga jätkata. Etteruttavalt pean ütlema, et olen oma tempoga väga rahul. Minu kohta ikka päris ühtlane. :) Sain kätte ka need neiud - teise neist täpselt "viissada meetrit finišini" sildi juures. Ja siis juba hakkasid vaikselt eestpoolt hääled kostma. Lõpp tuli kiiremini, kui arvasin. Aga viimasel kahesajal meetril tulid seljatagant ühed tümpsuvad sammud - kah kiiremini kui ma arvasin ja nii sai siis veel päri kõva lõpukiirendus tehtud. :)

Kella kinni ei pannund. Alles siis, kui esimene kruus teed ära "mõnuletud" ja tempomeistritele aitäh ütlema läksin, tuli meelde nuppu vajutada. Tegelik aeg oli mõned sekundid alla 55minuti. Minu parim aeg. Ja seda veel ülihea enesetundega lõpus. Eks paistab, kui palju ma selle tänase jooksu eest ülehomme lõivu maksma pean.
10km, 55min http://connect.garmin.com/activity/121486824

Homme tahaks proovida joosta keskmise kilomeetritempoga 6-6.10. Ehk siis jupike aeglasemalt kui täna, kuid mu treeningkiirusest siiski kiiremini. Eks paistab, kuidas õnnestub.

2 comments:

  1. Nende noormeestega oli hea joosta, sest nemad hoidsid õiget tempot. Ühel hetkel läksin neist ka mööda, aga peale maanteele keeramist läksid nad oma teed. Olin lõpus õnneks protokollis nende taga.

    Täispika triatloni raudmees....

    ReplyDelete
  2. Sul olid viimased kilomeetrid ikka kohe päris kiired ju. :)

    ReplyDelete