Öö oli segane, kuid parem kui eile. Ilmselt olin ma ikka niipalju väsinum ka, et uinusin kergemini peale igat lohutamis-abistamisringi. Hommik tervitas päikesepaiste ja mõnusa tundega.
Kuressaare poole sain teele taas kümmekond minutit hiljem, kui mulle oleks meeldinud, kuid siiski sain õigeks ajaks kohale. Kindlustunnet lisas see, et esimesed üheksa lasti jooksma aegade järgi ning alles kümnenda mehega koos (kaheksa minutit peale esimest) siis anti start kogu summale. Kui alguses autost välja ronisin, siis loobusin mõttest joosta lühikese pluusiga. Linnas oli tuul ikka märkimisväärselt olemas ja külm kah. Ning kui olin juba peaaegu stardi juures, keerasin otsa ringi ja silkasin tagasi auto juurde - kindaid võtma. :) Vähemalt sai ilma igasuguse vaevata soojendusjooksu tehtud.
Ja siis lõpuks start.
Enesetunne oli üllatavalt hea. Vasak põlv andis vahel märku, et ta on olemas ja jalad olid veidi väsinud, kuid olemine üldiselt reibas ning naerune. Esialgu möödusid kilomeetrid päris kärmelt. Teise kilomeetri lõpus märkasin eespool juba tuttavat raudmehe selga. Hommikul kodus tutvustasin mehele plaani täna vaikselt joosta ning tema ütles, et viimasel päeval tuleb endast ikka kõik anda... Need sõnad kõrvus kumisemas seadsin sammud eesliikuva selja temposse. Kiirevõitu küll oli, aga kuna olemine oli hea, siis otsustasin, et saan seda endale veidi aega lubada. Väheke lobisemist kuulus ka asja juurde loomulikult...:P
Kellamäel metsa keerates selgus, et Saaremaal on veelgi mägesid, mille olemasolust mul aimugi polnud ning otseloomulikult viis rada sellest mäest üle. Ning siis jõudsime golfikeskusesse. Pool maad läbi. Kuna tempo kippus kilomeeter haaval ikka mõne sekundi kaupa kiiremaks minema, siis mõtlesin, et nüüd on paras aeg maha jääda ja aeglaselt sibama hakata. Lõppujõudmise nimel. Kuid õige pea leidsin raudmehe taas enda eest ning tekkis kiusatus ikka veel kaasa minna.
Paras väljakutse oli minu jaoks sillakesed golfikeskuse ja spaarajooni vahel. Kuivõrd mul on jalakäijatele mõeldud sildade vastu... Aga no mis sa hädaga ära teed - hoidsin silmi kinni ja silkasin üle. Lossist mööda jooksnud, nägime eespool minu esimese päeva tempomeistreid. Peagi jõudsime neile järgi ning üsna kiirelt liikusime ka mööda. Peast käis läbi mõte, et ma olen hull...
Kui lõpuni jäi veel kaks kilomeetrit, tundsin, et kilomeetriga saaks veel hakkama, aga kaks... Mehed lubasid mind finišisse lükata. (peast käis läbi autode multika küsimus: Kas viimasel ringil ikka tohib tõugata? ;)). Umbes poolteist kilomeetrit enne lõppu hakkasid nad vaikselt eest ära libisema. Tempo tõusis korraks numbriteni 5:14... Mu jalad ei suutnud seda enam kaasa teha. Kuid täpselt kilomeeter enne lõppu jooksime mööda Priit Ailtist. See pole üldse oluline, et tema oli juba lõpus käinud ning nüüd niisama seal sõrkis. Tunne oli ikka vägev. :D
Veel lossipark ning jäigi viimane sirge. Tuttavad seljad paistavad umbes kolmsada meetrit eespool. Ma ei lasknud enam kedagi endast mööda, kuid kiiremaks lõpuks ka jaksu ei olnud. Finišis siiski ajaga 1:32:30. Üle mõistuse! Ja ehki väsinud, oli olemine super! http://connect.garmin.com/activity/121988688
Ausalt, ma hakkan mõtlema, et äkki oleksin ma siiski võimeine jooksma maratoni ajaga alla 4:30? Või kui väga tahta ja harjutada, siis äkki poolmaraton ajaga 2:05? Uhke, uhke, uhke olen praegu. Ja südamest tänulik raudmehele abi ja suurepärase seltskonna eest. Ilma temata poleks ma eluski sellist jooksu teinud.
No comments:
Post a Comment