Täna siis jooksma. Eile õhtul pidin minema, aga elu oma reaalsuses tuli vahele ning jätsin ära. Lubasin mehele pühalikult, et lähen täna hommikul. Tema küsis, et mis siis kui vihma sajab ja mina ütlesin, et väike vihm mind ei peata... :)
Hommik. Õnneks ei saja. Pisikest piigat taas lastehoiu ei taheta, sest jällegi on üks kasvatajatest haigestunud, kuid õnneks on mehel töö juures praegu veidi vabam ja siis tegimegi nii, et viisime kõik koos poja lasteaeda, mees läks tirtsuga mängima ning mina hakkasin jooksma. Mõned vihmapiisad tulid, kuid see lõppes üsna ruttu. Ja seejärel oli sisuliselt ideaalilm jooksmiseks. Päike ei paistnud. Sooja umbes 18 kraadi, tuul olemas, kuid marginaalne (isegi mere ääre ei olnud minu suureks üllatuseks üldse tugevat tuult, üksnes paar järsemat iili). Õhk oli nii niiske, et vahepeal tundis seda niiskust jooses. Mõnes kohas oli udu. No mida sa hing veel tahad.
Olin oma kaks pisikest veepudelit ka kaasa võtnud ja seega enda arvates väga hästi varustatud. Jooksma hakates selgus aga, et kuigi pulsivöö oli mul ilusti ümber pandud, polnud sellest kasu, sest kella olin maha unustanud hommikusekelduste käigus. Mees ütleb, et ma olen natuke tehnikast sõltuvuses. :P Ma ise nii ei arva. Kõrvaklapid jäid ka maha (nagu enamasti) aga sellest ma puudust ei tundnud. Nii palju on ju vaadata ja mõelda jooksu ajal. Aga vot kell... Ma ei pea seda tehnikavidinaks. Lihtsalt natuke kurb on joosta, kui ei ole aimu ka, kui kiirelt liigud, kaua aega kulunud on...
Alustasin siis lasteaia juurest ning läksin ringile, mida jooksin sageli siis, kui veel sealkandis elasime. Minu "suur ring". Pooleteise aasta jooksul, mil ma seda jooksnud ei olnud, oli päris palju muutunud. Pooleliolevad majad lõpuni ehitatud, valmis majadesse sisse kolitud. Mõnes kohas hekid nii kõrgeks kasvanud, et üle enam piiluda ei saanud. Jõe ääres olid puuoksad niimoodi rattaraja kohale kasvanud ühes kohas, et isegi minusugune päkapikk ei mahtunud alt läbi nagu varem. Mõni asi oli siiski ka muutumatuks jäänud - näiteks Lasnamäe serval puhuv tuul, mis on alati vastu. :D
Kui oma suure ringiga valmis sain, siis jätkasin marsruuti, mida aasta tagasi sageli jooksin. Minu jooks "lasteaiast koju". Kesklinna jõudes oli päris mitu seisakut - fooride pärast, turistigruppide pärast ning ühele hädasolevale paarile juhatasin teed maabussijaama. Päris koju ma jooksuga ei jõudnud, sest mehel tuli üks tähtis kiire asi ning kaheksasada meetrit enne lõppu võttis ta mind rajalt maha. :)
Ajasin nüüd delfi ja maanteeameti kaartides veidi sõrmega järge ning pakuksin, et tänane jooksutiir tuli kokku 18 kilomeetrit (pluss-miinus natuke). Aega läks umbes-täpselt kaks tundi. Mis ütleb arvutades, et tempo oli aeglane. Aeglasem, kui oleks pidanud. Aga eks see oli ka põhjus, miks mul nii hea olla oli ja miks ma üldse väsimust ei tundnud.
Igatahes lähen nüüd 11.septembrile vastu palju kindlama tundega. Paremat aega sel aastal ilmselt ei tule, aga usun, et jooks tuleb mõnusam. :)
No comments:
Post a Comment