Päris laiselnud ma vahepeal ei ole, kuid jooksude arvutissetõmbamine on tegevus, milleks tuleb "hoogu" võtta. Lisaks olen mõned päevad vabatahtlikuna tööl käinud (kuna tegu on spordiürituse korraldamise kulissidetagusega, siis omamoodi sport seegi :P Igatahes väga nauditav) ja seetõttu ei jõuagi arvutisse enne, kui hilisõhtul. Aga siis tahaks juba rohkem magama.
Kõigepealt ilma kellata - eelmisel reedel tegime väikese rattasõidu. Sellise rahuliku. Pooleteisttunnise.
Kolmapäeval oli tervisejooksu etapp. Poja mängis lastetelgis, tirts oli vankris ja üheskoos me jooksime. Mõnus rahulik tempo, hea oli lobiseda. :) Kokku 4,42km ja aeg 28:45. Kuna jooksu ära ei salvestanud ning pärast veel korduvalt põnn kella sisse-välja lülitas, näitab graafik aiateibaid. :) http://connect.garmin.com/activity/109711850
Jooksujärgselt tutvusime veel kiirelt "Sis" jookide ja geelidega. Minu huvi oli puht-praktiline. Kuna nemad on väljas ka Tallinna maratonil, siis oleks ju hea teada, kas võib endale kasutamist lubada või mitte (ääremärkus, ma ei ole just paljusid geele proovinud, kuid siiani on kõik mul südame pahaks ajanud või seedimise sassi keeranud). Njah - ega seegi geel tea mis maitseelamus ei olnud, aga vähemasti jäi sisikond paigale. Sidrunijook mulle ei maitse, kuid laimimaitseline oli väga hea. :)
Neljapäeval ühendasin meeldiva kasulikuga. Peale tööd võtsin jalad selga ja sibasin lasteaia poole, et poja ära tuua. Kuna kell liikus armutult, siis Maarjamäe servale jõudes liikusin edasi bussiga, kuid selmet sain joostud 52min ja 8,4km. http://connect.garmin.com/activity/109711833
Täna oli Ülemiste järve jooks!
Hommikul küll mingit tunnet ei olnud. Olin nii unine, et veel stardikoridoris soojendusvõimlemise ajal haigutasin suure suuga ja süüdimatult mitu korda. Aga järjekorras...
Kohale liiklesime ratastega. Natuke kahju oli avastada, et rattaparkla oli valveta (sest rattalukk oli kodus lapsevankri küljes), kuid leidsin rattale siiski hea koha ning sättisin ta veel nii, et oleks täiesti ilmselgelt arusaadav, et tegu on vana ja väsinud rattaga. :)
Lapsed osalesid lastejooksul. Viimases "segajooksus", kus osalesid kõikide vanuseklasside esindajad, kes oma pundist maha olid jäänud. Poja ütles jooksu lõppedes, et oli hea jooks (mida oli tore kuulda. Mulle tõesti meeldis, et ta ei lasknud end häirida sellest, et enamik lapsi temast ette jõudsid). Neiu jooksis minu näpuotsas. Terve ringi jooksis. Sõrme lahti ei lasknud, virisema ei hakanud. Aga ähkis nagu väike auruvedur. Ja üliuhke oli selle veepudeli üle, mille finišis sai. :)
Ja siis läksin mina soojendusvõimlemisele (milles ma päris palju viilisin) ja siis oligi start.
Kuna soojendusvõimlemise ajal oli rahvas laiali, sättisin end oma arvates suht taha. Aga hiljem selgus, et tegelikult olime otse stardijoone juures ja lihtsalt teised võimlesid eespool. :D Seega alustasin päris eest. Tempo ühel hetkel kiire ja järgmisel momendil olime juba värava juures ning jäime ummikusse. Lahtised kivid, millega teed pinnatud oli, ei teinud jooksu minu jaoks just kõige kergemaks, kuid siiski oli minek mõnus. Tempo püsis ühtlaselt veidi kiirem, kui ma arvanud olin. Pulsivööd ma ei pannund, kuid enesetunde järgi ütleks, et väga madal ta polnud. Samas olla oli väga hea. Tuul oli üsna tugev. Ja see tasakaalustas mõnusalt päikest ja päris paljusid soojakraade. :)
Esimene joogipunkt möödus nagu profil. :P Mul pole kunagi nii head joogipeatust olnud. Ausalt. Hetkeks seisatasin, et võtta topsik ja õngitseda suurest topsist endale jõujooki (mida ei jõutud nii kiirelt välja kallata), siis liikusin edasi ning sain teiselt laualt vee. Sellega oli mõnus spordijoogi maitse suust ära loputada ning ülejäänu krae vahele jahutuseks valada. Kilomeetri aeg tuli selline, et kui poleks teadnud, poleks aru saada olnudki, et joogipaus vahel oli. :) Kuuneda kilomeetri lõpu poole tekkis mu tavapärane enesehaletsuse periood. Jooksu oli veel üsna palju ees, tekkis kartus, et äkki ma ei pea lõpuni vastu. Siis mõtlesin, et vahet ju pole. Minu jooks! Minu enesetunne... Kümnendal kilomeetriposti juures teine joogipeatus. Piirdusin ainult veega. Õnnestus samuti suurepäraselt.
Umbes seitsmendast kilomeetrist alates oli vaid paar inimest selja tagant tulemas, kes mööda läksid. Ümberringi püsisid tuttavad seljad-dressid-mütsid (mis kelleltki silma hakkas ;) ). Mõnest möödusin ise. Mida aeg edasi, seda rohkematest möödusin. Üheteistkümnes kilomeeter ja tee keerab metsa vahele. Kaks ja pool kilomeetrit üsna korralikke künkaid, puujuuri ja lahtist liiva. Ning minu piirituks üllatuseks ning imestuseks ma tunnen, et ma tõsti jaksan. Tempo aeglustub vaid märgatavalt. Mul on mõnus küngastest üles minnes. Ning järjest rohkematest ma möödun. Paljud on sellised, keda olen eelnevalt näinud minust möödumas, kuid on ka selliseid, kes eestpoolt jäänud. Veidi raske on puude vahel käbidega kaetud pinnasel möödumiskohta leida, kuid mul on tunne, nagu oleksid mul tiivad. Lippan mööda ka ühest tädist, keda talvel spordisaalis alati jooksmas nägin. Ta on hea jooksja. Korraks tekib tunne, et äkki pingutan ikkagi üle... Kaksteist kilomeetrit täis, mul jagub indu. Veidi hakkab hetketi õhku väheks jääma, kuid kuna siiani olen vaid läbi nina hinganud, siis pole probleemi üle kahe-kolme tõmbe suu kaudu lisa võtta. Kolmeteistkümnenda kilomeetri silt ja ma tean, et ma ei pingutanud üle. Selle viimase kilomeetri jõuan kindlalt lõpuni. Metsa vahelt Veejaama majadealale sisenedes tekib veel kord "tiivatunne". Jalad lisavad iseenesest kiirust. Üks juba lõpetanud noormees tuleb vastu ja hõikab, et "juurde-juurde. Ikka kõigist mööda, mis see sada meetrit enam!". Tegelikkuses on lõpuni küll veel umbes nelisada meetrit, kuid vahet ei ole. Ma jaksan, mul on hea olla.
Kella muidugi unustan kohe kinni panna, kuid sellest hoolimata on aeg minu jaoks hea. Kell näitab 13,7km ja aeg umbes 1h21min. http://connect.garmin.com/activity/109711811
Mu elu parim jooks ilmselt. Harjumatu, aga ülimõnus on lõpule lähenedes tunda, et ma jaksan veel küll! :)
No comments:
Post a Comment