Taas on kuu möödunud.
Olin vahelduva eduga natuke tubli.
Juuli lõpp läks tavapärase tempoga - sibasin ümberkaudsetel teedel ja radadel ning harjutasin endale sisse kombe peale jooksutiiru Bensukas lõpetada ja kõhulihaste harjutusi teha.
Teise augusti õhtul, peale tööpäeva, sõitsime lastega Tallinna.
Ning siis järgnes nädal spordivabalt, kuid tugeva pingutuse tähe all, sest mul oli töö juurest kolm puhkusepäeva ning olin IronMan Tallinna vabatahtlikuks. See oli lahe igas mõttes, kuid kuna mul on põhimõte, et istuda jõuab kodus ka, siis veetsingi päevad sisuliselt hommikul üheksast õhtul kümneni jalgel. Maratoni jooksu mõttes see ilmselt kasuks ei tulnud, kuid loodetavasti võhma mõttes kahju ka ei teinud.
Esmaspäev peale IronMani - poeg laagrisse saadetud, tööpäev tehtud ja õhtul piigaga koos taas Saaremaa poole teele. Seal uuesti ka veidi spordiradadele. Vaheldusrikkamalt, kui varem. Sest kellelgi tuli hullumeelne idee. Et IronMani emotsioonid on ikka ülivägevad...
Ühesõnaga ma sibasin veidi joosta, kuid lisaks palusin mehel välja otsida aastaid tagasi mulle väga soodsalt muretsetud maanteeratta, millega ma kunagi sõitma ei hakanud, sest ratas ei ole lihtsalt minu rida ning nii peenikeste kummidega masina peal ei ole võimalik ju tasakaalugi hoida. :D No ja paar korda jõudsin ma sõitu ka proovida. Küll ainult mõned kilomeetrid, kuid kui esimesel katsel hoidsin kramplikult liiga kitsast lenksust ning nina sügelemine oli mitte väljakutse vaid lausa probleem, siis teisel korral sai nina juba sügatud. Mine tea, kui ratta Tallinna saame tuua septembris ja ma edasi harjutan, siis äkki õpin kunagi sõitma ka.
Lisaks käisime Tõrise karjääris ujumas mõned korrad. Pigem küll suplemas, sest kuigi ma ammu-ammu ujuma õppides 21cc treeningute raames isegi piisavalt julgeks sain, et karjääris ujuda, siis aastate jooksul on see julgus taas kuhugi haihtunud ning karjääri läbipaistmatu vesi ja teadmata sügavusega põhi tekitas paraja paanikahetke ajus. On, millega tegeleda, kuid lootust on ka. Sest ma mäletan, et olen seda ju kunagi juba teinud. :)
Igatahes oleme abikaasaga mõlemad elevil ja ma vähemalt üritan. Eks siis paistab, mis tegelikult saab. :)
No comments:
Post a Comment